Nüüd tuli mu lapse kooli uus psühholoog ja ta on see sama klassiõde, kes mind kiusas. Kuidagi väga valus tunne on.
Väga ebameeldiv, sest inimesed tegelikult ei muutu, nad vaid on õppinud oma olemust varjama.
Selline hakkab ilmselt kiusajate hingetraumadest rääkima ja jätab ohvri abita. Selline käitumine on tänapäeval popp. Lihtsalt oletan. Sest hingeside oleks sellisel ju kiusajaga.
Teate, see kõik on jama. Kui ma seda teemat loen ja vaatan, kuidas kiusamist õigustatakse ja ohvrile pannakse kogu vastutus, siis saab selgeks, miks meil on nii palju koolikiusamist. Sellepärast, et täiskasvanud inimesed peavad seda õigeks ja normaalseks. Tegelikult on ainus õige lahendus, et kiusaja võtab vastutuse, kahetseb oma tegu ja vabandab ohvri ees. Ning rohkem enam kedagi ei kiusa. Kogu vastutuse ohvrile panemine ei ole õige.
Aamen
Väga ebameeldiv, sest inimesed tegelikult ei muutu, nad vaid on õppinud oma olemust varjama.
On veel variant olemas. Peab kujundama ennast inimene mitte olema. Oma loomuomadusi ümber muutma, sellisel isiksuse või identiteedi tasemel ennast korrigeerima ja arendama. Seda on võimalik teha.
“Inimene” on üks väga kitsas piirkond, üks suht hale ja mäda arengulisuse ja vastavate omaduste ja loomuste piirkond. Aga ei pea ennast selle piiresse kinni jätma, mis muidugi eeldab tohutut tööd oma tunnete ja ego kallal. Nii et tunded ja ego sujuvasse koostöösse kujuneksid, aga mitte et need mingite mõnutungide ja õhinate esinemise puhul ennast lihtsalt välja mängiks kelle või mille iganes suunas, ja siis veel otsa oma keeratud jamasid õigustama nagu oleks õigust lõputult ülegi.
Ka mind noriti mingil perioodil koolis. Oli hästi segadusttekitav. Hiljem olen mõelnud sellele ja annan aru, et olingi mingis mõttes teistsugune.
See ei tohi ometi olla põhjus norimiseks.
Muus osas sinuga nõus.
Ei olegi põhjus, vaid ettekääne. Võimalus, millest kiusaja kinni haarab.
Ilmselt ei ole kiusamise puhul päris nii lihtne, et kiusatavad mitte kunagi mitte kuidagi ise “süüdi” pole – ega see ei olegi ju süü, aga teatud viisil reageerimine annab kiusajale rohkem võimalusi kiusamise jätkamiseks. Aga loomulikult, kui ei leiduks ühtegi kiusajat, st kollektiivis mitte keegi ei tunneks vajadust tõsta enda positsiooni teiste alandamise arvel, siis ei kiusataks ka väga “teistsuguseid”.
Ka mind noriti mingil perioodil koolis. Oli hästi segadusttekitav. Hiljem olen mõelnud sellele ja annan aru, et olingi mingis mõttes teistsugune.
See ei tohi ometi olla põhjus norimiseks.
Muus osas sinuga nõus.
Ei olegi põhjus, vaid ettekääne. Võimalus, millest kiusaja kinni haarab.
Ilmselt ei ole kiusamise puhul päris nii lihtne, et kiusatavad mitte kunagi mitte kuidagi ise “süüdi” pole – ega see ei olegi ju süü, aga teatud viisil reageerimine annab kiusajale rohkem võimalusi kiusamise jätkamiseks. Aga loomulikult, kui ei leiduks ühtegi kiusajat, st kollektiivis mitte keegi ei tunneks vajadust tõsta enda positsiooni teiste alandamise arvel, siis ei kiusataks ka väga “teistsuguseid”.
Kiusajaid on tavaliselt üks või kaks, kellele mingi inimene mingil põhjusel ei meeldi. Tavaliselt on see põhjus kadedus- ohvril on midagi, mis temal puudub. Ülejäänud on lihtsalt kaasajooksikud, kes aitavad kiusajal kiusata, sest neil jällegi on vaja meeldida kiusajale, saada kiusaja heakskiit.
Ei olegi põhjus, vaid ettekääne. Võimalus, millest kiusaja kinni haarab.
Ilmselt ei ole kiusamise puhul päris nii lihtne, et kiusatavad mitte kunagi mitte kuidagi ise “süüdi” pole – ega see ei olegi ju süü, aga teatud viisil reageerimine annab kiusajale rohkem võimalusi kiusamise jätkamiseks.
Ma saan sellest aru kiusaja seisukohalt, aga pidasin silmas, et kurb, et kiusatav täiskasvanunagi aktsepteerib seda põhjust. Ta justkui kirjeldab, et kiusaja ei teinudki midagi valesti (mitte midagi, mis vabandustki vääriks)
Ei olegi põhjus, vaid ettekääne. Võimalus, millest kiusaja kinni haarab.
Ilmselt ei ole kiusamise puhul päris nii lihtne, et kiusatavad mitte kunagi mitte kuidagi ise “süüdi” pole – ega see ei olegi ju süü, aga teatud viisil reageerimine annab kiusajale rohkem võimalusi kiusamise jätkamiseks.
Ma saan sellest aru kiusaja seisukohalt, aga pidasin silmas, et kurb, et kiusatav täiskasvanunagi juskui aktsepteerib seda põhjust. Ta justkui kirjeldab, et kiusaja ei teinudki midagi valesti (mitte midagi, mis vabandustki vääriks)
Miks sa arvad, et kiusamise eest keegi hiljem vabandust peaks paluma? Muidugi ei käida hiljem vabandamas. Ohver võib tunda, et teda kiusati tema teistsuguse oleku tõttu, kuid kiusaja motiiv kiusata võib peituda mujal.
Miks sa arvad, et kiusamise eest keegi hiljem vabandust peaks paluma? Muidugi ei käida hiljem vabandamas. Ohver võib tunda, et teda kiusati tema teistsuguse oleku tõttu, kuid kiusaja motiiv kiusata võib peituda mujal.
Muu motiivi ajendil kõrvalist isikut kiusata ei ole õige tegu.
Arvan tõesti, et see väärib vabandust. Ma pean silmas vabandamist olukorra järgselt, mitte kümneid aastaid hiljem, aga kui osapooled seda vajavad, siis võib seda ka hiljem teha.
Siit teemast tuleb hästi välja, mìllised arad s…pead need koolikiusajad tegelikult on. Isegi täiskasvanuna. Nende kunagistest ” vägitegudest” ei tohi rääkida, ohver peab vaikima iga hinna eest, muidu on kohe koolikiusaja elu ära rikkumine ja karjääri hävitamine.
Teate, mida. Selle psühholoogi karjääri, veel vähem elu ei hävita kindlasti see, kui kõik teada saavad, et ta lapsena kiusaja oli. Psühholooge on väga raske kooli tööle saada ja keegi ei lase teda töölt lahti, olgu ta kiusaja, narkomaan või mida iganes. See põhjustab psühholoogile üksnes pisut ebameeldivust, mille ta võib ülestunnistamise ja vabandamise abil osavalt enda kasuks keerata.
Elu on rikutud hoopis koolikiusamise ohvritel. Koolikiusamine ei põhjusta mingit väikest okast hinges, vaid see on suur ja lahtine haav, mis ei kasva kunagi kinni.
Olgu see teema hoiatuseks kõigile koolikiusajatele. Te ei tea kunagi, kus ja mis asjaoludel te oma ohvriga kohtuda võite. Te võite oma ohvriga kohtuda näiteks haiglas, kui olete abitu ja haavatav ning kunagine ohver on nüüd hooldaja. Ta võib olla teie lapse õpetaja või lasteaiakasvataja. Mitte, et ohver midagi teeks. Aga ärge arvake, et teie teod olid tühiasi ja ammu unustatud. Parem kasutage võimalust kohe vabandust paluda ja elage edasi puhta südametunnistusega.
Ma ei tea, oota, kuni laps kooli ära lõpetab, siis mine rääkima, siis ta ei saa erapoolikult su lapsesse suhtuda vist. Jõudsid siiani oodata, jõuad veel.
Ei olegi põhjus, vaid ettekääne. Võimalus, millest kiusaja kinni haarab.
Ilmselt ei ole kiusamise puhul päris nii lihtne, et kiusatavad mitte kunagi mitte kuidagi ise “süüdi” pole – ega see ei olegi ju süü, aga teatud viisil reageerimine annab kiusajale rohkem võimalusi kiusamise jätkamiseks.
Ma saan sellest aru kiusaja seisukohalt, aga pidasin silmas, et kurb, et kiusatav täiskasvanunagi aktsepteerib seda põhjust. Ta justkui kirjeldab, et kiusaja ei teinudki midagi valesti (mitte midagi, mis vabandustki vääriks)
Mina kirjutasin selle, et olin ka mingi periood kiusatav.
Ma ei aktsepteeri kiusamist otseselt. Kuid ma üritan aru saada. Tegelikult, tagantjärgi, ma mõistan põhjuseid miks mind noriti. Vähemalt arvan nii. Kusjuures, jaa, seal võis olla ka kadetust. Ja mul oli teistsugune taust ja kombed jne. Ma ei ole/olnud ju täiuslik ja lapsed on õelad! See oli nende õppetund olla kiusaja ja on nende mure, mida nad tänaseks sellega on teinud! Ja minu õppetund oli olla kiusatav. Ma päriselt mõtlen nii. MA ei ole jäänu kiusatava rolli. Pole ka kiusajaks hakanud 🙂
Siitki tuleb välja, keegi oli ülekaaluline ja täna mitte! Sa mõistsid, see oli Sinu puudus ja tänaseks tegelesid sellega jne jne. See ei ole lapse viga, kui sa haised, kuid see oli ikkagi vale ju! Teisi häiris see ja kordan, lapsed ongi otsekohesed, julmad. Päris niisama ei kiusata kedagi ikka. Ära loe nüüd välja, et see on jälle kiusatava süü vms. Ära võta seda isiklikult, mõtle laiemalt! Või olid liiga tasane, häbelik. Saad ju mõelda sellele, äkki see oligi nõme ju. Tule välja sellest oma kartlikkusest suhelda vms..
Ah, ma ei õigusta kiusamist! Ega ka kiusatav olemist. Kuid, tuleb eluga minna edasi!! Ja mitte teisi süüdistada. Ütlesin enne ja ütlen uuesti, kõigil on omad valud, millest tuleb läbi minna.
Ei olegi põhjus, vaid ettekääne. Võimalus, millest kiusaja kinni haarab.
Ilmselt ei ole kiusamise puhul päris nii lihtne, et kiusatavad mitte kunagi mitte kuidagi ise “süüdi” pole – ega see ei olegi ju süü, aga teatud viisil reageerimine annab kiusajale rohkem võimalusi kiusamise jätkamiseks.
Ma saan sellest aru kiusaja seisukohalt, aga pidasin silmas, et kurb, et kiusatav täiskasvanunagi aktsepteerib seda põhjust. Ta justkui kirjeldab, et kiusaja ei teinudki midagi valesti (mitte midagi, mis vabandustki vääriks)
Mina kirjutasin selle, et olin ka mingi periood kiusatav.
Ma ei aktsepteeri kiusamist otseselt. Kuid ma üritan aru saada. Tegelikult, tagantjärgi, ma mõistan põhjuseid miks mind noriti. Vähemalt arvan nii. Kusjuures, jaa, seal võis olla ka kadetust. Ja mul oli teistsugune taust ja kombed jne. Ma ei ole/olnud ju täiuslik ja lapsed on õelad! See oli nende õppetund olla kiusaja ja on nende mure, mida nad tänaseks sellega on teinud! Ja minu õppetund oli olla kiusatav. Ma päriselt mõtlen nii. MA ei ole jäänu kiusatava rolli. Pole ka kiusajaks hakanud ????
Siitki tuleb välja, keegi oli ülekaaluline ja täna mitte! Sa mõistsid, see oli Sinu puudus ja tänaseks tegelesid sellega jne jne. See ei ole lapse viga, kui sa haised, kuid see oli ikkagi vale ju! Teisi häiris see ja kordan, lapsed ongi otsekohesed, julmad. Päris niisama ei kiusata kedagi ikka. Ära loe nüüd välja, et see on jälle kiusatava süü vms. Ära võta seda isiklikult, mõtle laiemalt! Või olid liiga tasane, häbelik. Saad ju mõelda sellele, äkki see oligi nõme ju. Tule välja sellest oma kartlikkusest suhelda vms..
Ah, ma ei õigusta kiusamist! Ega ka kiusatav olemist. Kuid, tuleb eluga minna edasi!! Ja mitte teisi süüdistada. Ütlesin enne ja ütlen uuesti, kõigil on omad valud, millest tuleb läbi minna.
Ega kiusaja ei ole ka ise veatu. Lihtsalt teised pole sellised. Et sellepärast ahistama ja kiusama hakkavad. Kõigil meil on puudused ja vead. Su jutt on veider. Ülimalt. Kui sa lähed töölr ja sind piinatakse iga päev või teatud päevadel nädalas, keegi sülitab su peale, sõimatakse li.iks või nuusutatakse mööduses või pannakse jalaga peesse või kistakse vetsus kohvipausi ajal püksid maha ja jalad laiali ja irvitstakse. Kas su soovitused jäävad samaks? Unustad ja ongi kõik. Ei süüdista kedagi ja ka ennast mitte. Ps. Annan teada, et täiskasvanul on seda kergem taluda, kui lastel. Teismelisel on see palju hullem. Arvests sellega. kui vastad.
Ja ma ei pea kunagi õigeks kättemaksu, ega viha pidamist. Ma ainult tahan, et asju ei moonutataks. Ei manipuleeritaks ega aetaks demat. Et kasvõi tagantjärgi ini esed saaksid asjust õigesti rääkida, et ei eitataks reaalsust. Esiteks enamus varjavad, mida on kogenud. Ja lui seda anonüümselt ka rääkida ei või, ikka tuleb keegi ja ajab jama. Tugevus? Kõik, keda on kiusatud, kus tahes elus, olgu see narriminf koolis või hoovis, kodudes, ühikas, õues, kus tahes. Peksmine. Alandamine. Vägistamine. Hirm, ähvardused jne. Nad ongi alati tugevamad, kui nende piinajad
Kiusajad on alati argpüksid.
Seda teemat lugedes tekkib mingi imelikult kummaline tunne, et kõik lapsed peaksid saama mingi perioodi oma lapsepõlves kedagi kiusata, just kiusata, sest tundub, et just need täiskasvanud siin, kes õhutavad TA-d seda psühholoogi sõimama minna, pole saanud oma elus seda kiusamist endast välja elada. Kui lapsepõlves saaks selle kaelast ära, siis saab täiskasvanuna rahulikult teiste inimestega harmoonias elada.
Seda teemat lugedes tekkib mingi imelikult kummaline tunne, et kõik lapsed peaksid saama mingi perioodi oma lapsepõlves kedagi kiusata, just kiusata, sest tundub, et just need täiskasvanud siin, kes õhutavad TA-d seda psühholoogi sõimama minna, pole saanud oma elus seda kiusamist endast välja elada. Kui lapsepõlves saaks selle kaelast ära, siis saab täiskasvanuna rahulikult teiste inimestega harmoonias elada.
Kõik küll ei soovita kiusama minna. Su hinnang on selline sinu meeltmööda, mitte . Kasvõi sellepärast, et liigitad ülejäänud siin kiusatavateks, ja mitte hea suuga. Selleoärast tõingi sisse võrdluse, et osad aru saaksid asja tõsidusest. Et kui sa satud homne tööl minu eelmises kirjas nimetatud kohtlemise ohvriks, täisinimesena, ja mis saaks? Kusjuures, kas saavutaksid harmoonia? Alaelaisena seda kogedes ei oska keegi aga selle mõju hinnata. Sest see on hullem. Ja mis harmoonia jutt? Kiusajatel see ju puudub.
See kommentaar on ikka päris absurd. Nagu ajupesu.
Lapsepõlv on üks imelik aeg. Ma olen palju mõelnud omaenese käitumisele. Olin selline laps, kes nautis üksi mööda metsi kolamisi ja sõbrustasin vaid üksikute klassikaaslastega. Seetõttu kiusati mind ka parajalt palju. Aga ega ma ise parem ei olnud. Kuna ma olin väga madala enesehinnanguga, siis kui ma sattusin mingis töös-tegevuses olema kõrvuti poisiga, kes mulle üldse ei meeldinud, kukkusin ma hirmsasti poosetama ja nina kirtsutama, igati oma vastumeelsust välja näitama, kuna mul oli paaniline hirm, et selle ebameeldiva poisi omadused justkui kantakse mulle üle. Väga inetu käitumine, aga toona ma olin pidevas sisemises paanikas selle üle, mis must arvatakse, et kõik muu ei jõudnud mulle üldse kohale. Täiskasvanuks saades sattusin endasuguste inimeste hulka ja mu enesehinnang tõusis võrreldamatult ja sellega seoses ka käitumine ja teistesse suhtumine. Ma siiski arvan omaenese näitel, et mõni ebameeldiv teismeline võib küll oma lapsepõlve julmusest välja kasvada.
Mina olin ka see,keda kiusati…
Paar mõtet: vahel aitab teema läbiarutamine haiget teinud inimesega asjast üle saada. Teemaalgataja ootaks nagu vabandust.
Inimesed muutuvad. Aga mitte alati ei ole nad võimelised oma süütundega hakkama saama. See tähendab et see naisterahvas võib kahetseda aga ei pruugi ning võib vabandada aga ei pruugi. Tulemusena võid oma lapse jaoks kahju tekitada…
Keegi kirjutas,et miks aint kiusatav kannatab… aga tegelikult kannatab ka kiusaja. Eeldusel, et ta on oma veast aru saanud ja kahetseb. Siis piinab teda süütunne. Kui ei kahetse siis ei piina..
Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi. Miks ohver peab kõik alla neelama, unustama ja kusagil terapeudi juures käima? Miks kiusaja elu peab mugav ja hea olema ning ta ei pea oma tegude eest vastutama?
Ma saan aru, kui valus tunne on TA-l. Selleks on igati põhjust ja sa ei pea häbenema. Sina ei ole midagi valesti teinud, see psühholoog on.
Aja selg sirgeks ja pea püsti iga kord, kui oma lapse koolis käid ning kui kohtad seda endist kiusajat, vaata talle otse silma sisse. Ütle näiteks “tere X, kas sa mind mäletad? Me olime klassiõed.” Nii ja kui jutt areneb, siis leiaksingi võimaluse sellest kiusamisest rääkida. Küsiksin näiteks, kas ta psühholoogiks hakkaski selle pärast, et on ise kunagine koolikiusaja? Või tuletaksin täpselt meelde, kuidas ta koolis teisi kiusas, mida tegi ja ütles ning mis tunne siis kiusataval oli. Näiteks “ma mäletan, kuidas sa mind paksuks lehmaks nimetasid ja kõik naersid. Mul oli väga valus ja see pole siiani üle läinud. Iga kord, kui sind näen, tuleb see kõik jälle meelde”.
Sobival hetkel mainiksin seda näiteks oma lapse klassijuhatajale. Näiteks, kui juttu tuleb koolipsühholoogist, siis ütleksin, et “oi, mina selle psühholoogiga kohtuda kahjuks ei taha ja oma last ka ei luba. See psühholoog kiusas mind kooli ajal ja ma sellist inimest oma lapse ellu ei soovi”. Arvestades, kui kiiresti koolis jutud levivad, siis võid kindel olla, et järgmiseks vahetunniks teab seda juba terve õpetajate tuba.
Selle suhtumisega muutud ise kiusatavast kiusajaks ju. Seda enam, kui lapsel sarnast probleemi koolis pole ja selle tädiga nagunii kokku ei puutu, oleks väga imelik kui ema midagi sellist rääkima läheks. Õpetajate toas oleks kohe tükiks ajaks kõneainet ja direktor ilmselt kutsuks lapsevanema vaibale, sest süüdistati tema töötajat töökohas-sellest tuleks suur jama. Lasku minna sel vanal asjal. Oli, mis oli. Seda ei muuda nagunii, mis kunagi oli. Saan aru, et teemaalgatajal avanesid vanad haavad, aga jätkusuutlik see käitumine ei oleks ja seda ei soovita.
Kummaline arvamus, et kui ütlen: “see inimene oli kiusaja koolis”, siis olen ise kiusaja! Et mismoodi?
Olen sellist suhtumist oma elus ka kohanud – inimene ütleb nõmedalt/inetult korduvalt, ma ütlen talle mõne aja möödudes, kui enam kuulata ei viitsi, et natuke nõmedalt üteldud või üpris nõmedalt räägid… siis pöördutakse suurte silmadega, et mis mul viga hakkas või miks ma seda räägin või mis juhtus või… et olen nii terav. Vms.
Ei ole küll otse teemasse, aga assotsieerus…
Jah, TA juhtumi korral keegi enam abi/targemaks vist ei saaks… (aga vbl vastupidi, see psühholoog saaks siiski hea ülesande lahendamiseks?!, seda mina ei tea, kuid…
…suhtumine, et ütlema minnes oled ise kiusaja, no see suhtumine on ikka väga vale minu arvates, rajab teed nii kiusamisele, ahistamisele ja muule, mida just välja üritame juurida ühiskonnast.
Mees peksab kodus, kui sellest kõigile räägin, olen ise kiusaja we? Vbl. tõesti olen, sest mehel hakkab ebamugav ju ????
See kommentaar on ikka päris absurd. Nagu ajupesu.
Said õigesti aru. Võiks isegi öelda satiir.
See kommentaar on ikka päris absurd. Nagu ajupesu.
Said õigesti aru. Võiks isegi öelda satiir.
Aga ära tee sellise teemaga satiiri. Kui oled ise kogenud, siis mõistad ju, et sellest peaksid saama inimesed rääkida. Ei., mitte kätte maksta ega avalikuks teha. Lihtsalt vabalt rääkida, ilma et keegi selle ära keelaks, kasvõi siin. Las inimesed räägivad. Ja seda, mida elus näinud olen, ma näen, et nad ikka nii vähe räägivad, nii vähe avanevad ja eriti ei taheta üldse seda kergitada, et nad on elus olnud teiste mängukannid mis tahes mõttes.
Päris niisama ei kiusata kedagi ikka. Ära loe nüüd välja, et see on jälle kiusatava süü vms. Ära võta seda isiklikult, mõtle laiemalt! Või olid liiga tasane, häbelik. Saad ju mõelda sellele, äkki see oligi nõme ju. Tule välja sellest oma kartlikkusest suhelda vms..
Kuidas aitaksid oma last, kui tema peaks olema selline nagu siin kirjeldasid ja teda kiusatakse seepärast?
See kommentaar on ikka päris absurd. Nagu ajupesu.
Said õigesti aru. Võiks isegi öelda satiir.
Aga ära tee sellise teemaga satiiri. Kui oled ise kogenud, siis mõistad ju, et sellest peaksid saama inimesed rääkida. Ei., mitte kätte maksta ega avalikuks teha. Lihtsalt vabalt rääkida, ilma et keegi selle ära keelaks, kasvõi siin. Las inimesed räägivad. Ja seda, mida elus näinud olen, ma näen, et nad ikka nii vähe räägivad, nii vähe avanevad ja eriti ei taheta üldse seda kergitada, et nad on elus olnud teiste mängukannid mis tahes mõttes.
Ma ei keela kellelgi midagi arutada. Aruta, aruta. Tahtsin peegeldada seda, et kiusule kiusuga vastamine (nagu siin osalt soovitatakse, et mine ja riku inimese professionaalne karjäär ära tema kulul kuulujutte levitades – ise teadmata, mis inimene üldse kunagisest kiusamisest mäletab või kuidas sellega oma elus on hakkama saanud) pole ideaalne lahendus. Kiuslik täiskasvanu on ikka kordades hullem, kui kiuslik teismeline, kellel pole veel vastutustunne oma tegude eest välja arenenud.
See kommentaar on ikka päris absurd. Nagu ajupesu.
Said õigesti aru. Võiks isegi öelda satiir.
Aga ära tee sellise teemaga satiiri. Kui oled ise kogenud, siis mõistad ju, et sellest peaksid saama inimesed rääkida. Ei., mitte kätte maksta ega avalikuks teha. Lihtsalt vabalt rääkida, ilma et keegi selle ära keelaks, kasvõi siin. Las inimesed räägivad. Ja seda, mida elus näinud olen, ma näen, et nad ikka nii vähe räägivad, nii vähe avanevad ja eriti ei taheta üldse seda kergitada, et nad on elus olnud teiste mängukannid mis tahes mõttes.
Ma ei keela kellelgi midagi arutada. Aruta, aruta. Tahtsin peegeldada seda, et kiusule kiusuga vastamine (nagu siin osalt soovitatakse, et mine ja riku inimese professionaalne karjäär ära tema kulul kuulujutte levitades – ise teadmata, mis inimene üldse kunagisest kiusamisest mäletab või kuidas sellega oma elus on hakkama saanud) pole ideaalne lahendus. Kiuslik täiskasvanu on ikka kordades hullem, kui kiuslik teismeline, kellel pole veel vastutustunne oma tegude eest välja arenenud.
Siin ei plaani keegi aastatepikkust kiusamist. Kui siin mõni on soovitanud midagi avalikustada, siis see ei ole kiusamine. Kui keegi avalikustab selles ringis oma info. Siis on see ühekordne ja kindlasti erandlik. Ja vaevalt, et seda teeb ta päevikusse sodimise või patsist sikutamuse eest. Ja see, kes nii teeb, on pigem erand. Pigem ka need erandid elavad oma esmase lihtsalt algul välja ja sellega asi jääb.
Täiskasvanute kius ei erine kuidagi, ja selle eest saab vastutusele võtta. Ise enda eest seista, ära minna töölt, mida tahes. Laps üksi aga ei oska midagi kamba vastu ette võtta. Ega lahendust leida. Lapsel on hullem.
Kindel on see, et kius pole vaid koolikius. Leotleda pole ju tarvilik. Ja see on omal ajal olematu tähelapanu saanud. Nüüd aastaid on seda räägitud. Aga alati on neid, kes seda pisendavad, eitavad, süüdistavad ohvreid, ei taha teada ega luba rääkida. Ometi on teema nii oluline ja raske. Ja ohvrid varjavad seda valdavalt. Nii on alati, iga teemaga, kus keegi vajab abi või on kannatanud. Muutused. Et seda muuta. Ja siis tulevad need, kes on vastu, öeldes oma – Aga. Kui juttu on vägistamisest, ahistamisest, vägivallast, planeeritud süstemaatilusest kiusamisest ja mõnitamisest, koduvägivallast, netikius, petmised ja mis tahes. Sellepärast ongi nn vanu mustreid raske muuta.
Kui siin mõni on soovitanud midagi avalikustada, siis see ei ole kiusamine. Kui keegi avalikustab selles ringis oma info. Siis on see ühekordne ja kindlasti erandlik. Ja vaevalt, et seda teeb ta päevikusse sodimise või patsist sikutamuse eest. Ja see, kes nii teeb, on pigem erand.
Kiusamistel on kindlasti vahe ja sellest saab tõsine mure, kui kiusatu ei suuda juhtunut unustada, aastate möödudes ja kõike hoitakse enda sees või üritatakse probleemi lahendada kolmandate osapoolte kaudu. Kui kedagi kiusatakse süsteemselt, teiste ees, näiteks tunnis, kuude või aastate kaupa, nügitakse, segatakse, kirjutatakse roppusi, peidetakse asju, siis pole tegemist sama olukorraga, isegi mitte kiusuga, kui kiusatav otsustab täiskasvanuna, kiusajaga kohtudes, ühekordselt küsida kunagise teo tagamaade kohta koolitusel, kooli kokkutulekul või lastevanemate koosolekul. Loomulikult ei taha koolikusajad silmitsi seista piinlikkus- või süütundega, et nende kunagised teod tulevad avalikuks, et nad olid kiusu algatajad, põhjustajad ja et kiusatu julgelt ja häbenemata tunnistab, et nende käitumine lapsepõlves, jättis negatiivse kogemuse. Esmaseks reaktsiooniks on kiusajal tõenäoliselt juhtunu eitamine või mitte mäletamine. Enda sees hoidmine ja mõtlemine, mis sest enam, pole samuti lahendus, kui kiusataval on kiusamine meeles, kui eilne päev ja see ei lahenda kiusamise probleemi ühiskonnas. Seni, kuniks vaikitakse ja loodetakse, et kiusajad on vahepeal suureks saanud ja enam rumalusi ei tee, käib kius tõenäoliselt uute kannatajatega, ringiratast edasi, kuid täiskasvanuna juba kontrollitumalt ja raskemini tõestatavalt.
Ei olegi põhjus, vaid ettekääne. Võimalus, millest kiusaja kinni haarab.
Ilmselt ei ole kiusamise puhul päris nii lihtne, et kiusatavad mitte kunagi mitte kuidagi ise “süüdi” pole – ega see ei olegi ju süü, aga teatud viisil reageerimine annab kiusajale rohkem võimalusi kiusamise jätkamiseks.
Ma saan sellest aru kiusaja seisukohalt, aga pidasin silmas, et kurb, et kiusatav täiskasvanunagi aktsepteerib seda põhjust. Ta justkui kirjeldab, et kiusaja ei teinudki midagi valesti (mitte midagi, mis vabandustki vääriks)
Mina kirjutasin selle, et olin ka mingi periood kiusatav.
Ma ei aktsepteeri kiusamist otseselt. Kuid ma üritan aru saada. Tegelikult, tagantjärgi, ma mõistan põhjuseid miks mind noriti. Vähemalt arvan nii. Kusjuures, jaa, seal võis olla ka kadetust. Ja mul oli teistsugune taust ja kombed jne. Ma ei ole/olnud ju täiuslik ja lapsed on õelad! See oli nende õppetund olla kiusaja ja on nende mure, mida nad tänaseks sellega on teinud! Ja minu õppetund oli olla kiusatav. Ma päriselt mõtlen nii. MA ei ole jäänu kiusatava rolli. Pole ka kiusajaks hakanud ????
Siitki tuleb välja, keegi oli ülekaaluline ja täna mitte! Sa mõistsid, see oli Sinu puudus ja tänaseks tegelesid sellega jne jne. See ei ole lapse viga, kui sa haised, kuid see oli ikkagi vale ju! Teisi häiris see ja kordan, lapsed ongi otsekohesed, julmad. Päris niisama ei kiusata kedagi ikka. Ära loe nüüd välja, et see on jälle kiusatava süü vms. Ära võta seda isiklikult, mõtle laiemalt! Või olid liiga tasane, häbelik. Saad ju mõelda sellele, äkki see oligi nõme ju. Tule välja sellest oma kartlikkusest suhelda vms..
Ah, ma ei õigusta kiusamist! Ega ka kiusatav olemist. Kuid, tuleb eluga minna edasi!! Ja mitte teisi süüdistada. Ütlesin enne ja ütlen uuesti, kõigil on omad valud, millest tuleb läbi minna.
Ega kiusaja ei ole ka ise veatu. Lihtsalt teised pole sellised. Et sellepärast ahistama ja kiusama hakkavad. Kõigil meil on puudused ja vead. Su jutt on veider. Ülimalt. Kui sa lähed töölr ja sind piinatakse iga päev või teatud päevadel nädalas, keegi sülitab su peale, sõimatakse li.iks või nuusutatakse mööduses või pannakse jalaga peesse või kistakse vetsus kohvipausi ajal püksid maha ja jalad laiali ja irvitstakse. Kas su soovitused jäävad samaks? Unustad ja ongi kõik. Ei süüdista kedagi ja ka ennast mitte. Ps. Annan teada, et täiskasvanul on seda kergem taluda, kui lastel. Teismelisel on see palju hullem. Arvests sellega. kui vastad.
Ja ma ei pea kunagi õigeks kättemaksu, ega viha pidamist. Ma ainult tahan, et asju ei moonutataks. Ei manipuleeritaks ega aetaks demat. Et kasvõi tagantjärgi ini esed saaksid asjust õigesti rääkida, et ei eitataks reaalsust. Esiteks enamus varjavad, mida on kogenud. Ja lui seda anonüümselt ka rääkida ei või, ikka tuleb keegi ja ajab jama. Tugevus? Kõik, keda on kiusatud, kus tahes elus, olgu see narriminf koolis või hoovis, kodudes, ühikas, õues, kus tahes. Peksmine. Alandamine. Vägistamine. Hirm, ähvardused jne. Nad ongi alati tugevamad, kui nende piinajad
Kiusajad on alati argpüksid.
Minu jaoks on Sinu vastus minule praegu agressiivne. Sa ütled minu kohta, et mu jutt on veider. Ülimalt.
Kas Sa ise tegelikult annad praegu aru, et see on hinnangu andmine ja pole üldse sõbralik, vaid mahategev?
Mis vetsus püksid maha ja et õigustan midagi jne. Minu soovitused jäävad aga laias laastus ikkagi samaks, tõesti! Igaüks saab tegeleda iseendaga. Sa ei saa muuta teisi inimesi. Nõmedaid inimesi jääb alati meie keskele. Eemaldu neist lihtsalt ja liigu edasi.
Muide, mina ei ole üldse mitte vaikne kannataja. Ma olen isegi oma üsnagi hirmutavatele ülemustele otse teada andnud asju, mida väga paljud minu töökaaslased teha ei suutnud, julgenud! Seda ma räägingi, täiskasvanuks saades tasub ohvrirollist välja tulla. Ka vanad haavad teise pilguga üle vaadata, neist õppida ja uue kvaliteediga edasi elada.
Mida aga soovitada oma lastele, kui nad on kiusatavad? Mul on muide mitu last 🙂 Taas, nõmedaid inimesi jääb ALATISEKS meie kõrvale. Neid on igal pool! Tuleb õppida elama nendega. Kindlasti tasub otsida ka abi. Meie ajal seda polnud.
Ma ei nimetaks seda inimest otsesõnu kiusajaks, aga ta oli ühe juhtfiguuri kannupoiss ning vahest võis väga õelalt teiste kuuldes näksata. Ka üritas minu kallal hambaid teritada. Nimelt ei meeldinud neile see, et ma poistega väga hästi läbi sain, sellest piisas sel ajal. Üritati kambaga tagasi teha.
Nüüd on igati tubli ja asjalik inimene, ma ei tuleks sellepealegi, et nüüd- 20 aastat hiljem peaks ta vabandama. Olime siis kõik pubekad ja otsisime kohta päikese all.
Kui siin mõni on soovitanud midagi avalikustada, siis see ei ole kiusamine. Kui keegi avalikustab selles ringis oma info.
Kägu 04.02.2021 10:32 ei soovi rääkida kiusajaga ega arutleda oma ringis, vaid kõigepealt …
“Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi.
Sobival hetkel mainiksin seda näiteks oma lapse klassijuhatajale. Näiteks, kui juttu tuleb koolipsühholoogist, siis ütleksin, et “oi, mina selle psühholoogiga kohtuda kahjuks ei taha ja oma last ka ei luba. See psühholoog kiusas mind kooli ajal ja ma sellist inimest oma lapse ellu ei soovi”. Arvestades, kui kiiresti koolis jutud levivad, siis võid kindel olla, et järgmiseks vahetunniks teab seda juba terve õpetajate tuba.”
Mu soov oli teada saada, mida ma kooliajal valesti tegin, miks mind noriti.
Kõige tõenäolisem, et see oli puhas juhus. Keegi lambist alustas ja nägi, et tal õnnestub sind endast välja viia ja/või nutma ajada, ühesõnaga et sa lasksid enda alandatusetunnet välja paista – ilmselt nagu oleks teinud suurem osa lapsi, ega neid eriti paksunahalisi väga palju olla ei saa. Ja oligi sissetöötatud võimalus käes enda üleolekut demonstreerida, eks seda siis ka kasutati. Teatud sündinud juhid ja mingil põhjusel ülipopulaarsed lapsed (hästi head suhtlejad või siis eneseteadlikuks kasvatatud rikka pere võsud) on sellised, kelle kallal kiusamist ei üritatagi. Sinu “valestitegemine” seisnes niisiis selles, et sa polnud üks niisugustest.
Meie klassis näiteks oli üks üsna tugevalt teistsugune laps, ilmselt probleemsest perest, natuke hoolitsemata välimusega, söömishäirega, ebastabiilse käitumisega – ilmselge kiusamisohver, ja kool ei osanud selle vastu mitte midagi ette võtta. Ma ise küll tema vastu kätt ega sõna ei tõstnud, aga ega minust kiusajate keelajat ka ei olnud. Mina kui hea õpilane ja tagasihoidlik tüdruk ei olnud pealegi nende silmis ka eriti populaarne. Pole võimatu, et kui paremat ohvrit poleks olnud, oleks nende aur minu peale kulunud.
Ei olegi põhjus, vaid ettekääne. Võimalus, millest kiusaja kinni haarab.
Ilmselt ei ole kiusamise puhul päris nii lihtne, et kiusatavad mitte kunagi mitte kuidagi ise “süüdi” pole – ega see ei olegi ju süü, aga teatud viisil reageerimine annab kiusajale rohkem võimalusi kiusamise jätkamiseks.
Ma saan sellest aru kiusaja seisukohalt, aga pidasin silmas, et kurb, et kiusatav täiskasvanunagi aktsepteerib seda põhjust. Ta justkui kirjeldab, et kiusaja ei teinudki midagi valesti (mitte midagi, mis vabandustki vääriks)
Mina kirjutasin selle, et olin ka mingi periood kiusatav.
Ma ei aktsepteeri kiusamist otseselt. Kuid ma üritan aru saada. Tegelikult, tagantjärgi, ma mõistan põhjuseid miks mind noriti. Vähemalt arvan nii. Kusjuures, jaa, seal võis olla ka kadetust. Ja mul oli teistsugune taust ja kombed jne. Ma ei ole/olnud ju täiuslik ja lapsed on õelad! See oli nende õppetund olla kiusaja ja on nende mure, mida nad tänaseks sellega on teinud! Ja minu õppetund oli olla kiusatav. Ma päriselt mõtlen nii. MA ei ole jäänu kiusatava rolli. Pole ka kiusajaks hakanud ????
Siitki tuleb välja, keegi oli ülekaaluline ja täna mitte! Sa mõistsid, see oli Sinu puudus ja tänaseks tegelesid sellega jne jne. See ei ole lapse viga, kui sa haised, kuid see oli ikkagi vale ju! Teisi häiris see ja kordan, lapsed ongi otsekohesed, julmad. Päris niisama ei kiusata kedagi ikka. Ära loe nüüd välja, et see on jälle kiusatava süü vms. Ära võta seda isiklikult, mõtle laiemalt! Või olid liiga tasane, häbelik. Saad ju mõelda sellele, äkki see oligi nõme ju. Tule välja sellest oma kartlikkusest suhelda vms..
Ah, ma ei õigusta kiusamist! Ega ka kiusatav olemist. Kuid, tuleb eluga minna edasi!! Ja mitte teisi süüdistada. Ütlesin enne ja ütlen uuesti, kõigil on omad valud, millest tuleb läbi minna.
Ega kiusaja ei ole ka ise veatu. Lihtsalt teised pole sellised. Et sellepärast ahistama ja kiusama hakkavad. Kõigil meil on puudused ja vead. Su jutt on veider. Ülimalt. Kui sa lähed töölr ja sind piinatakse iga päev või teatud päevadel nädalas, keegi sülitab su peale, sõimatakse li.iks või nuusutatakse mööduses või pannakse jalaga peesse või kistakse vetsus kohvipausi ajal püksid maha ja jalad laiali ja irvitstakse. Kas su soovitused jäävad samaks? Unustad ja ongi kõik. Ei süüdista kedagi ja ka ennast mitte. Ps. Annan teada, et täiskasvanul on seda kergem taluda, kui lastel. Teismelisel on see palju hullem. Arvests sellega. kui vastad.
Ja ma ei pea kunagi õigeks kättemaksu, ega viha pidamist. Ma ainult tahan, et asju ei moonutataks. Ei manipuleeritaks ega aetaks demat. Et kasvõi tagantjärgi ini esed saaksid asjust õigesti rääkida, et ei eitataks reaalsust. Esiteks enamus varjavad, mida on kogenud. Ja lui seda anonüümselt ka rääkida ei või, ikka tuleb keegi ja ajab jama. Tugevus? Kõik, keda on kiusatud, kus tahes elus, olgu see narriminf koolis või hoovis, kodudes, ühikas, õues, kus tahes. Peksmine. Alandamine. Vägistamine. Hirm, ähvardused jne. Nad ongi alati tugevamad, kui nende piinajad
Kiusajad on alati argpüksid.
Minu jaoks on Sinu vastus minule praegu agressiivne. Sa ütled minu kohta, et mu jutt on veider. Ülimalt.
Kas Sa ise tegelikult annad praegu aru, et see on hinnangu andmine ja pole üldse sõbralik, vaid mahategev?
Mis vetsus püksid maha ja et õigustan midagi jne. Minu soovitused jäävad aga laias laastus ikkagi samaks, tõesti! Igaüks saab tegeleda iseendaga. Sa ei saa muuta teisi inimesi. Nõmedaid inimesi jääb alati meie keskele. Eemaldu neist lihtsalt ja liigu edasi.
Muide, mina ei ole üldse mitte vaikne kannataja. Ma olen isegi oma üsnagi hirmutavatele ülemustele otse teada andnud asju, mida väga paljud minu töökaaslased teha ei suutnud, julgenud! Seda ma räägingi, täiskasvanuks saades tasub ohvrirollist välja tulla. Ka vanad haavad teise pilguga üle vaadata, neist õppida ja uue kvaliteediga edasi elada.
Mida aga soovitada oma lastele, kui nad on kiusatavad? Mul on muide mitu last ???? Taas, nõmedaid inimesi jääb ALATISEKS meie kõrvale. Neid on igal pool! Tuleb õppida elama nendega. Kindlasti tasub otsida ka abi. Meie ajal seda polnud.
Kui sa minu sellist kirja pead agressiivsuseks, siis mida sa ütled kurjuse ja tõelise kiusamise ja alanduse kohta veel? Päris piinamisele, mis kestab aastaid, otsid ju õigustust? Minu veider sõna kasutamise üle aga mitte.Ma loen igast sellisest teemast vä’lja inimeste kirjakesi, kes süüdistavad ohvreid, olgu või kaudselt, oma agadega, loen seda vägistamise teemade alt ajaviites osas, just oli seal see ratsakooli teema eile, kus ka sama asi sees. See on meie ühiskonnas sügavalt sees.
just see mantaliteet.
sinu jutt oli sinna kallutatud, et ohvrid on ise ka süüdi ja niisama ei tehta liiga teistele, ole sa laps või mitte. ja palju kõlab läbi, et kõik eksivad. See on see imelik jutt. Inimene võib tööl ka olla omamoodi, hipi või puudega, aga see ei anna õigust ega õigustust tema kiusajatele ega tema halvale kohtlemisele, Lastel ammugi mitte. sellele pole lihtsalt ühtegi agaga õigustust.
Ei olegi põhjus, vaid ettekääne. Võimalus, millest kiusaja kinni haarab.
Ilmselt ei ole kiusamise puhul päris nii lihtne, et kiusatavad mitte kunagi mitte kuidagi ise “süüdi” pole – ega see ei olegi ju süü, aga teatud viisil reageerimine annab kiusajale rohkem võimalusi kiusamise jätkamiseks.
Ma saan sellest aru kiusaja seisukohalt, aga pidasin silmas, et kurb, et kiusatav täiskasvanunagi aktsepteerib seda põhjust. Ta justkui kirjeldab, et kiusaja ei teinudki midagi valesti (mitte midagi, mis vabandustki vääriks)
Mina kirjutasin selle, et olin ka mingi periood kiusatav.
Ma ei aktsepteeri kiusamist otseselt. Kuid ma üritan aru saada. Tegelikult, tagantjärgi, ma mõistan põhjuseid miks mind noriti. Vähemalt arvan nii. Kusjuures, jaa, seal võis olla ka kadetust. Ja mul oli teistsugune taust ja kombed jne. Ma ei ole/olnud ju täiuslik ja lapsed on õelad! See oli nende õppetund olla kiusaja ja on nende mure, mida nad tänaseks sellega on teinud! Ja minu õppetund oli olla kiusatav. Ma päriselt mõtlen nii. MA ei ole jäänu kiusatava rolli. Pole ka kiusajaks hakanud ????
Siitki tuleb välja, keegi oli ülekaaluline ja täna mitte! Sa mõistsid, see oli Sinu puudus ja tänaseks tegelesid sellega jne jne. See ei ole lapse viga, kui sa haised, kuid see oli ikkagi vale ju! Teisi häiris see ja kordan, lapsed ongi otsekohesed, julmad. Päris niisama ei kiusata kedagi ikka. Ära loe nüüd välja, et see on jälle kiusatava süü vms. Ära võta seda isiklikult, mõtle laiemalt! Või olid liiga tasane, häbelik. Saad ju mõelda sellele, äkki see oligi nõme ju. Tule välja sellest oma kartlikkusest suhelda vms..
Ah, ma ei õigusta kiusamist! Ega ka kiusatav olemist. Kuid, tuleb eluga minna edasi!! Ja mitte teisi süüdistada. Ütlesin enne ja ütlen uuesti, kõigil on omad valud, millest tuleb läbi minna.
Ega kiusaja ei ole ka ise veatu. Lihtsalt teised pole sellised. Et sellepärast ahistama ja kiusama hakkavad. Kõigil meil on puudused ja vead. Su jutt on veider. Ülimalt. Kui sa lähed töölr ja sind piinatakse iga päev või teatud päevadel nädalas, keegi sülitab su peale, sõimatakse li.iks või nuusutatakse mööduses või pannakse jalaga peesse või kistakse vetsus kohvipausi ajal püksid maha ja jalad laiali ja irvitstakse. Kas su soovitused jäävad samaks? Unustad ja ongi kõik. Ei süüdista kedagi ja ka ennast mitte. Ps. Annan teada, et täiskasvanul on seda kergem taluda, kui lastel. Teismelisel on see palju hullem. Arvests sellega. kui vastad.
Ja ma ei pea kunagi õigeks kättemaksu, ega viha pidamist. Ma ainult tahan, et asju ei moonutataks. Ei manipuleeritaks ega aetaks demat. Et kasvõi tagantjärgi ini esed saaksid asjust õigesti rääkida, et ei eitataks reaalsust. Esiteks enamus varjavad, mida on kogenud. Ja lui seda anonüümselt ka rääkida ei või, ikka tuleb keegi ja ajab jama. Tugevus? Kõik, keda on kiusatud, kus tahes elus, olgu see narriminf koolis või hoovis, kodudes, ühikas, õues, kus tahes. Peksmine. Alandamine. Vägistamine. Hirm, ähvardused jne. Nad ongi alati tugevamad, kui nende piinajad
Kiusajad on alati argpüksid.
Minu jaoks on Sinu vastus minule praegu agressiivne. Sa ütled minu kohta, et mu jutt on veider. Ülimalt.
Kas Sa ise tegelikult annad praegu aru, et see on hinnangu andmine ja pole üldse sõbralik, vaid mahategev?
Mis vetsus püksid maha ja et õigustan midagi jne. Minu soovitused jäävad aga laias laastus ikkagi samaks, tõesti! Igaüks saab tegeleda iseendaga. Sa ei saa muuta teisi inimesi. Nõmedaid inimesi jääb alati meie keskele. Eemaldu neist lihtsalt ja liigu edasi.
Muide, mina ei ole üldse mitte vaikne kannataja. Ma olen isegi oma üsnagi hirmutavatele ülemustele otse teada andnud asju, mida väga paljud minu töökaaslased teha ei suutnud, julgenud! Seda ma räägingi, täiskasvanuks saades tasub ohvrirollist välja tulla. Ka vanad haavad teise pilguga üle vaadata, neist õppida ja uue kvaliteediga edasi elada.
Mida aga soovitada oma lastele, kui nad on kiusatavad? Mul on muide mitu last ???? Taas, nõmedaid inimesi jääb ALATISEKS meie kõrvale. Neid on igal pool! Tuleb õppida elama nendega. Kindlasti tasub otsida ka abi. Meie ajal seda polnud.
Kui sa minu sellist kirja pead agressiivsuseks, siis mida sa ütled kurjuse ja tõelise kiusamise ja alanduse kohta veel? Päris piinamisele, mis kestab aastaid, otsid ju õigustust? Minu veider sõna kasutamise üle aga mitte.Ma loen igast sellisest teemast vä’lja inimeste kirjakesi, kes süüdistavad ohvreid, olgu või kaudselt, oma agadega, loen seda vägistamise teemade alt ajaviites osas, just oli seal see ratsakooli teema eile, kus ka sama asi sees. See on meie ühiskonnas sügavalt sees.
just see mantaliteet.
sinu jutt oli sinna kallutatud, et ohvrid on ise ka süüdi ja niisama ei tehta liiga teistele, ole sa laps või mitte. ja palju kõlab läbi, et kõik eksivad. See on see imelik jutt. Inimene võib tööl ka olla omamoodi, hipi või puudega, aga see ei anna õigust ega õigustust tema kiusajatele ega tema halvale kohtlemisele, Lastel ammugi mitte. sellele pole lihtsalt ühtegi agaga õigustust.
jumal hoia, tõesti 😀
mina otsin piinamisele õigustust! 😀
ah, olgu 🙂
nagu olen elus õppinud. teist ei muuda, ma lahkun 😀 õnneks- töötab alati
lihtsalt, täpsustuseks, olen igasuguse vägivalla vastu. ka verbaalse. Mingi paika panemine ja ära tegemine on KA ülimage minu silmis
ole mõnna!
