Teema: Lapsepõlves koolikiusaja, nüüd koolipsühholoog

#3679736:

Olen TA. Ma ei lähe mitte mingil juhul klassijuhatajale ega mitte kellelgi lapsepõlves toimunust rääkima. Milleks? Me kõik käitume vahel valesti ja ma ei soovi mitte kedagi hukka mõista. Mu soov oli teada saada, mida ma kooliajal valesti tegin, miks mind noriti. Olen mõelnud, et see teadmine annaks mulle rahu ja psühholoogist klassiõde oskaks toimunut ehk lahti seletada. Uuesti vihaõhutamisel ei ole mitte mingit mõtet ja see oleks ka lapsik. Ma ei kanna mingit viha oma klassiõe ega teiste klassikaaslaste peale. Tunnen lihtsalt, et olen ikka veel see natuke imelik tüdruk ja seega ei julge ka klassikokkutulekutele minna.

Samas, kui arvad, loodad, eeldad, et “see teadmine annaks mulle rahu”, siis miks ka mitte!? Kuna teie teed ristuvad nüüd lapse kaudu, võid ju küll juttu teha! Ja kuna ta tõepoolest on psühholoog, siis see täitsa haakub! Mingi ulmeimelik see küll pole. Sa ei pea selle jutuga alustama, kuid piki see kuskile sisse.  Ütledki, Sa ei ela kogu aeg sellele mõeldes, aga kuna ta ilmus nö ka Sinu ellu nüüd välja, siis kõik meenus taas jne

Edu Sulle! 🙂

#3680262:

#3680184:

jumal hoia, tõesti ???? mina otsin piinamisele õigustust! ???? ah, olgu ???? nagu olen elus õppinud. teist ei muuda, ma lahkun ???? õnneks- töötab alati lihtsalt, täpsustuseks, olen igasuguse vägivalla vastu. ka verbaalse. Mingi paika panemine ja ära tegemine on KA ülimage minu silmis ole mõnna!

Ok, jääme oma arvamuse juurde. Mina hakkasin sinu teatud arusaamadest kinni. Näiteks ütlesid; “niisama ei kiusata kedagi”. Mitte kellegil ei ole õigust seda teha. Ja keegi e pea sellega leppima. Ja selle vastu peab asutma. Keegi ei pea minema vanu asju klattima ega meenutama. Aga see suhtumine on vale. Iga asi saab inimestele selgemaks, kui ta ei räägi seda nagu võõrale loenguks, vaid ta soovitab seda oma lähedasele, kodus. Siis selgub tõde. ´Vaata, kui sa kodus lapsele ütled, et niisama sind ei kiusata, ju sul siis on see miski, siis peab su jutt paika ka. Kui see kius on juba aastaid kestnud.

Tegelikult, selgub, meil on ju üsna sama arvamus 😀

Ma olen täitsa nõus: kellelgi ei ole õigust kiusata! nõus. Keegi ei pea sellega leppima! jälle nõus! Sellele peab vastu astuma! jälle nõus! Peale seda ma ei saanud enam hästi aru sellest klattimisest, kas siis peab v ei pea ja loengud ja võõrad jne

Aga, kõik, millega nõus olen, ma lihtsalt toon juurde uue dimensiooni. Sa ei saa ju teist inimest muuta. Kui ta on kiuslik, kui kõik asjad juba juhtusid ära jne. (ära hakka nüüd sisse tooma jälle “mees peksab” jne teemat), siis LIIGU LIHTSALT EDASI! Mõtle, mida Sina saad teha ja muuta enda juures, kui üldse on vaja jne. Ma tõesti tunnistan täna endale, et mingis mõttes ma andsin põhjust norimiseks (oleks saanud ka ilma, jaa). See polnud kena neist ja tõsi on ka see, et see teeb tänaseni mingil määral haiget. Kuid, ma võtan vastutust KA endale! Lihtsalt, ma analüüsin ennast KA! Vigadest ju õpitaksegi!

Kui minu last noritaks, siis kindlasti ma ei OTSIKS temas viga! Kindlasti ma olen oma lapse poolel! Kuid läbi tuleb siiski analüüsida terve olukord. Eelkõige õpetan oma lapsele toime tulema ka vastikute inimestega. Kui enesehinnang on piisavalt adekvaatne, siis ei lähe korda ja norimine ei jätku kaua.

Pealegi, need natuke teistmoodi inimesed lähevad sageli täiskasvanuna hinda 😀 Siis eripära ja omapära annab sageli isegi eeliseid 🙂

https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/92546775/neli-valusat-pildikest-kristiina-ehini-kooliajast-nad-piiravad-ohvri-kambakesi-umber-ja-rebivad-siis-seelikusaba-pea-kohale-marje-roogib

Ka võiks lugeda, milleni kius(lihtsaima nimega nimetatult) võib vii, ka enesetapuni.

Kuigi miks seda lisama peab, see on ju ammu teada, juba vene ajal oli.

#3673268:

#3672280:

Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi. Miks ohver peab kõik alla neelama, unustama ja kusagil terapeudi juures käima? Miks kiusaja elu peab mugav ja hea olema ning ta ei pea oma tegude eest vastutama?

Ma saan aru, kui valus tunne on TA-l. Selleks on igati põhjust ja sa ei pea häbenema. Sina ei ole midagi valesti teinud, see psühholoog on.

Aja selg sirgeks ja pea püsti iga kord, kui oma lapse koolis käid ning kui kohtad seda endist kiusajat, vaata talle otse silma sisse. Ütle näiteks “tere X, kas sa mind mäletad? Me olime klassiõed.” Nii ja kui jutt areneb, siis leiaksingi võimaluse sellest kiusamisest rääkida. Küsiksin näiteks, kas ta psühholoogiks hakkaski selle pärast, et on ise kunagine koolikiusaja? Või tuletaksin täpselt meelde, kuidas ta koolis teisi kiusas, mida tegi ja ütles ning mis tunne siis kiusataval oli. Näiteks “ma mäletan, kuidas sa mind paksuks lehmaks nimetasid ja kõik naersid. Mul oli väga valus ja see pole siiani üle läinud. Iga kord, kui sind näen, tuleb see kõik jälle meelde”.

Sobival hetkel mainiksin seda näiteks oma lapse klassijuhatajale. Näiteks, kui juttu tuleb koolipsühholoogist, siis ütleksin, et “oi, mina selle psühholoogiga kohtuda kahjuks ei taha ja oma last ka ei luba. See psühholoog kiusas mind kooli ajal ja ma sellist inimest oma lapse ellu ei soovi”. Arvestades, kui kiiresti koolis jutud levivad, siis võid kindel olla, et järgmiseks vahetunniks teab seda juba terve õpetajate tuba.

Mina teeksin umbes-tapselt sama!

Ja mis siis saaks? Psühholoog võib ju minema minna kuid arvestades kui raske koolidel praegu üldse neid leida on, siis pigem saaks TA suure pahameele nii koolilt kui lapsevanematelt.
ei õigusta kiusamist aga no ei suudaks ise küll võtta vastutust asjade eest mida tegin lapsena, olles veel ATH

#3689400:

#3673268:

#3672280:

Mina räägiksin kõigile, kellele võimalik, kes see psühholoog on ja mida ta mulle tegi. Miks ohver peab kõik alla neelama, unustama ja kusagil terapeudi juures käima? Miks kiusaja elu peab mugav ja hea olema ning ta ei pea oma tegude eest vastutama?

Ma saan aru, kui valus tunne on TA-l. Selleks on igati põhjust ja sa ei pea häbenema. Sina ei ole midagi valesti teinud, see psühholoog on.

Aja selg sirgeks ja pea püsti iga kord, kui oma lapse koolis käid ning kui kohtad seda endist kiusajat, vaata talle otse silma sisse. Ütle näiteks “tere X, kas sa mind mäletad? Me olime klassiõed.” Nii ja kui jutt areneb, siis leiaksingi võimaluse sellest kiusamisest rääkida. Küsiksin näiteks, kas ta psühholoogiks hakkaski selle pärast, et on ise kunagine koolikiusaja? Või tuletaksin täpselt meelde, kuidas ta koolis teisi kiusas, mida tegi ja ütles ning mis tunne siis kiusataval oli. Näiteks “ma mäletan, kuidas sa mind paksuks lehmaks nimetasid ja kõik naersid. Mul oli väga valus ja see pole siiani üle läinud. Iga kord, kui sind näen, tuleb see kõik jälle meelde”.

Sobival hetkel mainiksin seda näiteks oma lapse klassijuhatajale. Näiteks, kui juttu tuleb koolipsühholoogist, siis ütleksin, et “oi, mina selle psühholoogiga kohtuda kahjuks ei taha ja oma last ka ei luba. See psühholoog kiusas mind kooli ajal ja ma sellist inimest oma lapse ellu ei soovi”. Arvestades, kui kiiresti koolis jutud levivad, siis võid kindel olla, et järgmiseks vahetunniks teab seda juba terve õpetajate tuba.

Mina teeksin umbes-tapselt sama!

Ja mis siis saaks? Psühholoog võib ju minema minna kuid arvestades kui raske koolidel praegu üldse neid leida on, siis pigem saaks TA suure pahameele nii koolilt kui lapsevanematelt.

ei õigusta kiusamist aga no ei suudaks ise küll võtta vastutust asjade eest mida tegin lapsena, olles veel ATH

ATH tähendab minu teada aktiivsus- ja tähelepanuhäiret. ATHga laps ei pea sugugi olema mingi õel psühhopaat, kes teisi kiusab. ATH lapsed on enamasti lahked ja heatahtlikud.
No tõesti, mis teil, koolikiusajatel viga on? Kas nii raske on oma vigu tunnistada, et iga õigustus kõlbab, peaasi et ei peaks vabandama.
Keegi ei nõua ju, et psühholoog või mõni teine koolikiusaja töölt ära peab minema. Ei, öelge lihtsalt paar lihtsat lauset – mul on väga kahju. Käitusin valesti. Enam nii ei tee. Andke mulle andeks.
Kas see tundub väga raske???