Teema: Lastega maalt linna kolimine

Kas tahad elada nagu laps abikaasa sissetulekust? Kui sulle ja see ôpitud eriala ei sobi? Saa kôigepealt täiskasvanuks, vastuta oma laste eest ja üleval tuleb sul ikka nii ise ennast kui ka lapsi pidada.

#3925981:

#3925762:

Maal on boonuseks ka see, et tihti on trennid ja hobiringid odavamad/tasuta – heal järjel vald/linn hoolitseb rohkem oma elanike eest. Ei ela küll alevikus, väiksemas linnas – lapsed saavad jalgsi kooli, trenni, huviringi, ise käin jalgasi tööl. Samas Tallinnas elavad sõbrannad on kui logistikud – et kuidas saaks lapsed lasteaeda, poolest päevast kooli, siis trenni. Teiseks on siin tugev kogukonnatunne, naabrid tunnevad naabreid – laste sõbrad elavad ümbruskonnas ja tead, kus ja kellega su laps suhtleb. Ei kujutaks ette, et kogu oma kambaga peaks kuhugi kortermajja elama pressima, hakkama otsima koole, lasteaegu jne.

On lapsi, keda trennid ei huvita ja mina neid vägisi ei sunni ka kuskile. Sa räägid väikelinnast, mina rääkisin alevikust. Muidugi on trennid odavamad, aga võib-olla seda, mida laps teha tahaks, siin pole. Ja, jalgsi on tore tööl käia, aga rutiinset poetööd teha 600euri eest ei ole tore.

Minusugusele introverdile ja pooleldi ka sotsiofoobile on kogukonnatunne nagu härjale punane rätik. Tallinna pluss ongi anonüümsus. Ma juba ühest majast kolisin ära, sest naabrid olid liiga lähedal. Korter on minu jaoks privaatsem koht, kui vaid seinad läbi ei kostuks.

Ma ei saa aru, miks su sõbrannad logistikut mängivad ja seda veel Tallinnas. Seal on ju kõik olemas. Käi jala või kasuta ühistransporti. Lapsed saavad sellega hästi hakkama. Ma õppisin 12 aastat Tallinna kesklinna ühes gümnaasiumis ja selle aja jooksul kolisime kolm korda. Lõpuks elasime üldse Viimsi vallas, aga ikka käisin vanas koolis edasi. Peres polnudki autot. Kilomeeter oli bussipeatusesse ja linnas pidin veel bussi vahetama. Tean tallinlasi, kes on auto maha müünud, sest sellega pole midagi teha.

Siin paljud räägivad, kui kallis on Tallinnas. Meie 67m2 alevikus asuva korteri kommunaalid koos elektriga on 350euri detsembri eest. Vot see on kallis.

Ja, eks see kindlasti minu soovunelm oligi. Aitäh, et mind maapeale tagasi tõite. Ega palju variante pole. Tuleb need päevad Tallinnas koolis käia autoga. Korteri üürimisest pole kasu. Ma ei saa lapsi omapäi jätta.

Korteriomanikud pole sugugi anonüümsed, vaja ju ühistuga asju ajada, naabritega jne. Uuemates majades on vbl parema isolatsiooniga ja privaatsemad korterid, aga need käivad teile kahjuks üle jõu. Kõige privaatsem on sul oma majas kuskil naabritest eraldatud krundil.

Ot, aga kui sa Tlns elades koolis käiks, siis oleks ju ka lapsed omapäi või saan ma millestki valesti aru?

Mis uut eriala sa endale tahaks? Oled uurinud tööturgu, kooli sissesaamise voimalust(keskmine hinne ja katsed), äkki on sel erialal praktikad/töö graafiku alusel kus pead arvestama lastega, mis on antud valdkonna palgad? Saad linna, aga kui oled tööori ja pole lastel nn. kumbagi vanemat (mees sul ju Soomes ära). Tasub see end ära?

#3925981:

#3925762:

Maal on boonuseks ka see, et tihti on trennid ja hobiringid odavamad/tasuta – heal järjel vald/linn hoolitseb rohkem oma elanike eest. Ei ela küll alevikus, väiksemas linnas – lapsed saavad jalgsi kooli, trenni, huviringi, ise käin jalgasi tööl. Samas Tallinnas elavad sõbrannad on kui logistikud – et kuidas saaks lapsed lasteaeda, poolest päevast kooli, siis trenni. Teiseks on siin tugev kogukonnatunne, naabrid tunnevad naabreid – laste sõbrad elavad ümbruskonnas ja tead, kus ja kellega su laps suhtleb. Ei kujutaks ette, et kogu oma kambaga peaks kuhugi kortermajja elama pressima, hakkama otsima koole, lasteaegu jne.

On lapsi, keda trennid ei huvita ja mina neid vägisi ei sunni ka kuskile. Sa räägid väikelinnast, mina rääkisin alevikust. Muidugi on trennid odavamad, aga võib-olla seda, mida laps teha tahaks, siin pole. Ja, jalgsi on tore tööl käia, aga rutiinset poetööd teha 600euri eest ei ole tore.

Minusugusele introverdile ja pooleldi ka sotsiofoobile on kogukonnatunne nagu härjale punane rätik. Tallinna pluss ongi anonüümsus. Ma juba ühest majast kolisin ära, sest naabrid olid liiga lähedal. Korter on minu jaoks privaatsem koht, kui vaid seinad läbi ei kostuks.

Ma ei saa aru, miks su sõbrannad logistikut mängivad ja seda veel Tallinnas. Seal on ju kõik olemas. Käi jala või kasuta ühistransporti. Lapsed saavad sellega hästi hakkama. Ma õppisin 12 aastat Tallinna kesklinna ühes gümnaasiumis ja selle aja jooksul kolisime kolm korda. Lõpuks elasime üldse Viimsi vallas, aga ikka käisin vanas koolis edasi. Peres polnudki autot. Kilomeeter oli bussipeatusesse ja linnas pidin veel bussi vahetama. Tean tallinlasi, kes on auto maha müünud, sest sellega pole midagi teha.

Siin paljud räägivad, kui kallis on Tallinnas. Meie 67m2 alevikus asuva korteri kommunaalid koos elektriga on 350euri detsembri eest. Vot see on kallis.

Ja, eks see kindlasti minu soovunelm oligi. Aitäh, et mind maapeale tagasi tõite. Ega palju variante pole. Tuleb need päevad Tallinnas koolis käia autoga. Korteri üürimisest pole kasu. Ma ei saa lapsi omapäi jätta.

Praeguste hindadega on ka minu Mustamäe 60m2 korteri kommunaalid detsembri eest vähemalt 300 koos elektriga kui mitte rohkem.

No olgem ausad, tallinna perele kinnisvara te osta ei jaksa. Niiet see unustage kohe ära.

Üürida võibolla õnnestuks midagi kui olemasoleva korteri ise välja üürite.

#3926387:

Mees peab üksinda oma tööga ülal pidama 6 inimest ja 2 elamist ja naise ôpingud. Äge mees, kus sellised saadavad on

See mees teenib u 4000euri netos ja me oleme väga kokkuhoidlik perekond. Ei ole kalleid autosid ostnud ega laenusid võtnud. Ehituse peale hetkel raha ei lähe, sest kui mees käib tööl järjest, siis tal lihtsalt pole aega ehitada. Ja kui on aega, siis ehitusmaterjali oleme ette ostnud. Uus töö ei ole selline, et teen paar kuud ja siis jälle mõned kuud puhkan. Peab järjest tööl olema, sest tööd on palju. Sellest rahast 1500 võib vabalt iga kuu kõrvale panna ja kui nii paar aastat koguda, võime investeerimise eesmärgil ka 1-toalise korteri Tallinnasse osta. Hetkel on need 1-toalised meeletult ülehinnatud. Ruutmeetrihind 3000-4000euri. Samas kui 4-toalise ruutmeetrihind võib olla ka alla 2000euri.
Minu eesmärk on saada majanduslikult iseseisvamaks. Ilma õppimiseta ma seda ei saavuta. Mingisugune lihttöö pisikese palga eest mind õnnelikumaks ei tee. Tahaks tunda rõõmu töötamisest. Palk ei peagi väga suur olema, aga alla 1000 saada ei tahaks. Lapsed on nüüd kõik olemas, aga tööl käimise aega jääb veel üle 25 aasta.
See äge mees on ise palju lapsi tahtnud ja ka järelikult sellega arvestanud.

#3926398:

#3926395:

See äge mees on ise palju lapsi tahtnud ja ka järelikult sellega arvestanud.

Väga tore, aga siis pead sina ka olema sellega arvestanud, et kui mees sellele suurperele raha teenib, siis sinu ülesanne on laste eest hoolitseda. 4 lapse kõrvalt täiskoormusega keerulist ala (ei tea, kas kujutad ette, mida tähendab med.õeks õppimine) minna õppima – lai ja tugev turvavõrk peab olema. Kõige rumalam oleks minna lastekarjaga suurde linna, kus kedagi ei tunne. Siis vajavad lapsed ju just rohkem tuge (ebareaalne mõte, et kohe hakkavad ise igal pool käima ringi)

Arusaadav, et titekarjas kodus tuleb igasugu mõtteid pähe, aga praegusel hetkel elust sa ei saa seda lubada endale (mitte rahalises mõttes). Oled need lapsed saanud – pead end mõneks ajaks veel tahaplaanile jätma. 25 aasta jooksul on ka õppimiseks veidi hiljem aega.

No jaa, ega me selle suure karjaga nagunii sinna linna ei saa. Aga see ei vasta tõele, et me kedagi Tallinnast ei tunne. Minu sugulased enamuses elavad Tallinnas, laste vanaema elab Tallinna lähedal. Vanem laps meil käib vaheaegadel vanaema juures rongiga, bussiga. Ise oskab liigelda Tallinnas. Käib Ülemistes šoppamas. Tal Tallinna lähedal sõpru küllalt, kes eelmisest kolimisest sinna maha jäid. Suhtleb nendega siiani. Alevikku kolides me ei tundnud siit kedagi. Siis oli draama, et nemad maale ei tule ja maakatega ühes koolis ei käi. Aga nad harjusid siin kiiresti. Nad peavad aru saama, et ei ole olemas “maakaid” ja “linnavurlesid”. On lihtsalt inimesed. Lapsed ei taha lihtsalt kooli vahetada. Nad on oma mugavustsoonis ja ma saan sellest aru.
Eks paistab, mis saab. Ma tean, kui raske on õppida ja kui keeruline see logistiliselt on. Aga ma siiski ei tahaks seda mõtet maha matta. Ma saan õe erialale kandideerida alles järgmisel talvel ja kui sisse ei saa, siis Tallinna või Tartu ülikooli kandideerin alles järgmise aasta suvel. Ma olen üle 40. Aeg töötab minu kahjuks. Mida vanem ma olen, seda keerulisem on uute teadmiste omandamine.

#3926417:

#3926398:

#3926395:

See äge mees on ise palju lapsi tahtnud ja ka järelikult sellega arvestanud.

Väga tore, aga siis pead sina ka olema sellega arvestanud, et kui mees sellele suurperele raha teenib, siis sinu ülesanne on laste eest hoolitseda. 4 lapse kõrvalt täiskoormusega keerulist ala (ei tea, kas kujutad ette, mida tähendab med.õeks õppimine) minna õppima – lai ja tugev turvavõrk peab olema. Kõige rumalam oleks minna lastekarjaga suurde linna, kus kedagi ei tunne. Siis vajavad lapsed ju just rohkem tuge (ebareaalne mõte, et kohe hakkavad ise igal pool käima ringi)

Arusaadav, et titekarjas kodus tuleb igasugu mõtteid pähe, aga praegusel hetkel elust sa ei saa seda lubada endale (mitte rahalises mõttes). Oled need lapsed saanud – pead end mõneks ajaks veel tahaplaanile jätma. 25 aasta jooksul on ka õppimiseks veidi hiljem aega.

No jaa, ega me selle suure karjaga nagunii sinna linna ei saa. Aga see ei vasta tõele, et me kedagi Tallinnast ei tunne. Minu sugulased enamuses elavad Tallinnas, laste vanaema elab Tallinna lähedal. Vanem laps meil käib vaheaegadel vanaema juures rongiga, bussiga. Ise oskab liigelda Tallinnas. Käib Ülemistes šoppamas. Tal Tallinna lähedal sõpru küllalt, kes eelmisest kolimisest sinna maha jäid. Suhtleb nendega siiani. Alevikku kolides me ei tundnud siit kedagi. Siis oli draama, et nemad maale ei tule ja maakatega ühes koolis ei käi. Aga nad harjusid siin kiiresti. Nad peavad aru saama, et ei ole olemas “maakaid” ja “linnavurlesid”. On lihtsalt inimesed. Lapsed ei taha lihtsalt kooli vahetada. Nad on oma mugavustsoonis ja ma saan sellest aru.

Eks paistab, mis saab. Ma tean, kui raske on õppida ja kui keeruline see logistiliselt on. Aga ma siiski ei tahaks seda mõtet maha matta. Ma saan õe erialale kandideerida alles järgmisel talvel ja kui sisse ei saa, siis Tallinna või Tartu ülikooli kandideerin alles järgmise aasta suvel. Ma olen üle 40. Aeg töötab minu kahjuks. Mida vanem ma olen, seda keerulisem on uute teadmiste omandamine.

Sul on kõik õige ja õiged unistused, vastusedki tulevad varrukast raputades. Kas sa ei tahaks õppida mingit ajakirjaniku või kirjaniku ametit.

Tahtsin öelda, et see 4000 ei ole Soomes töötavatele kalevipoegadele mingi ulme summa, võta maksud sealt maha ja mehe enda elamine. Sa üritad oma meest ju ära kasutada enda iseseisvumise nimel. Mees ei pea sind koolitama ju hakkama. Mul on sinust poole vähem lapsi, aga mehega kahepeale teenime sama summa umbes mis sinu mees üksinda ja ma küll ei ütleks et oleme rikkad, lausa vastupidi. Laste huviringid on Tallinnas väga kallid ja muu huvitegevus. Maal on huviringid sümboolse tasu eest, nii olen kuulnud. Teismelisel Tallinnas liiklema õppimine ei ole kindlasti probleem, Tallinn ei ole ju siiski mingi metropol.

Miks sa oma lastega mehe juurde Soome minna ei taha, leiad seal ka tasuvat tööd ja ülal pidada 1 kinnisvara/kodu.

Lastele ju teemaalgataja mõtlebki! Tallinnas on ju lastel nii hobideks kui keskkooli valikuks oluliselt rohkem võimalusi. Kindlasti koliks linna. Tallinna narkareid ja joobareid ka ei karda. Pigem on maanoored need, kes bussipeatustes 2liitrisest pudelist siidrit kaanivad, sest midagi targemat teha ei ole.

Kindlasti tasuks ka endal edasi õppima minna, sest kui lapsed on suured, siis oleks ju abiks kui mingi amet selge ja sissetulek olemas. Ei istu kodus ega sõltu kaasast.

Kinnisvara on Tallinnas tõesti kallis, aga piirkonniti on seegi erinev.

Mul on küsimus, millele on ehk kuskil ka vastus, aga ma praegu ei leia: miks te kunagi üldse otsustasite Tallinnast oma praegusesse elukohta kolida?

#3926643:

#3925981:

#3925762:

Maal on boonuseks ka see, et tihti on trennid ja hobiringid odavamad/tasuta – heal järjel vald/linn hoolitseb rohkem oma elanike eest. Ei ela küll alevikus, väiksemas linnas – lapsed saavad jalgsi kooli, trenni, huviringi, ise käin jalgasi tööl. Samas Tallinnas elavad sõbrannad on kui logistikud – et kuidas saaks lapsed lasteaeda, poolest päevast kooli, siis trenni. Teiseks on siin tugev kogukonnatunne, naabrid tunnevad naabreid – laste sõbrad elavad ümbruskonnas ja tead, kus ja kellega su laps suhtleb. Ei kujutaks ette, et kogu oma kambaga peaks kuhugi kortermajja elama pressima, hakkama otsima koole, lasteaegu jne.

Ma ei saa aru, miks su sõbrannad logistikut mängivad ja seda veel Tallinnas. Seal on ju kõik olemas. Käi jala või kasuta ühistransporti. Lapsed saavad sellega hästi hakkama.

Päris nii ei ole ka Tallinnas, et igalt poolt igale poole buss sõidab. Kuna minul puudub võimalus last trennidesse ja ringidesse viia, siis saan valida ainult neid, mis on lapse jaoks ühistranspordiga kiirelt ja kergelt ligipääsetav. Ja see kitsendab valikut oluliselt. See on siis seotud ka sellega, et ütlesid, et kõiki huviringide alevikus ei ole. Kõiki ringe pole ka igas Tallinna linnaosas. Ideaalse elukoha leidmine nõuab suurt planeerimist (kooli ja ringide kaugus kodust, liikumine koolist ringidesse, elukoha maksumus ja suurus jne).

Ja mina suhteliselt introvertse inimesena ütleks, et kui otsest suhtlemist Tallinnas jah eriti ei ole ja iga inimest ei pea tervitama, siis üleüldine inmesterohkus ja sagimine on suur, nii poes, liftis kui tänaval. Töö juures kallistatakse sünnipäeval kolleegidega, kolleegidega ikka aetakse köögis small-talki jne. See pole küll kohustuslik, aga siiski osa kontorikultuurist. Ei ole kuskil imedemaa, igal pool oma head ja vead. Ja ei taga kõrgharidus automaatselt kõrget palka, sõltub ikka erialast ka.

Ma elan Mustamäel. Igale poole saab ühistranspordiga. Ei pea lapsi sõidutama. Minu laps käib ujumistrennis. Ujula on 10 min jalutuskäigu kaugusel. Kullosse on 3 trollipeatust ja kesklinna 20 min bussiga. Kooli saab jala.

Aga keskmine perekoolikas ju vanas paneelikas ei ela. Ikka oma maja peab olema.

Infoks TA-le. Logopeede ja eripedagooge on meil igal pool puudu just seetõttu kuna vähesed saavad 1000 kätte. Palgatase on niivõrd vilets. Kui just erapraksist ei tee, mis kogemusteta väga võimalik pole.

Tglt ei saa sinust aru, hetkel rabab mees Soomes ja tulevikus plaanid  anda mehele puhkust ja ise Soome minna. Imelik perekond teil, ei karda et kasvate lahku nii?

#3926542:

miks te kunagi üldse otsustasite Tallinnast oma praegusesse elukohta kolida?

Jah, miks? Et lastel oleks rahulik koht, kus kasvada? Aga nüüd tüütab ära? Kõige odavamad 4-toalised on Tallinna  60m2  115 000 Mustamäel ja neid ka ainult paar tükki.

#3928481:

Esiteks kolimisest – mina kolisin Tartust Tallinnasse, kui vanem laps oli 7 ja teine alles sündinud. Vanem laps pole seda kuue aastaga nö andestanud ja ikka veel nutab oma sõpru/kohti taga, kuigi ka Tallinnas üldiselt on rahul. Lihtsalt mingitel madalhetkedel tuletab meelde ja päris intensiivselt. Ma ei ole kindel, et ma seda teades oleks nt kolinudki.

Teiseks eriala valik – mina olen logopeed ja kuigi mulle mu eriala meeldib, siis ei julgeks seda vist kellelegi soovitada laste kõrval tegemiseks. Need õpingud on väga mahukad ja aeganõudvad (käisin ka ise laste kõrvalt õppimas). Töötamine erialal enne magistri lõpetamist on võimatu ja ausalt selleks pole ka aega. Lastega tegelemiseks aega ei jää. Palgad on nii ja naa. Koolis/aias töötades saad õpetajatega sama palka (saad vaadata, kas see palk on sulle hucipakkuv), kliinikus veidi rohkem, aga neid kohti pole jalaga segada. Introverdile see eriala ka otseselt ei sobi. Suhtlust on palju ka nt lapsevanemate, haridusasutuste, perekonnaga jne. Kui aga otsustad logopeedia kasuks, siis kindlasti tee ka baka Tartus. Tallinna bakaga on väga raske Tartu magistrisse sisse saada ja seal ka püsida. Muidugi on aga logopeede palju juurde vaja, seega kui sul on antud eriala vastu tugev kirg ja oled valmis õpingute ajaks mõned ohverdused tegema, siis miks mitte. Kõneprobleemidega lapsi ja täiskasvanuid tekib aina rohkem juurde ning töökaotust karta ei ole.

Aitäh info eest! Seda ma tõesti olen ka ise arvanud, et eripedagoogikat tasub õppida Tartus. Seepärast algselt me hakkasimegi vaatama kinnisvara hoopis Tartus. 5 aastat õppimist siiski eeldab seda, et kogu pere on kaasas. Abikaasa on Tartus elanud ja tunneb seda kanti. See tema idee oligi, et kui õppida, siis ikka koos perega seal olla. Aga noh, Tartust pole lapsed üldse huvitatud. Nende jaoks täiesti võõras linn ja minu jaoks ka. Samas kinnisvara natuke odavam. Logopeediks õppimist kaalusin juba 10 aastat tagasi, aga sel ajal oli ainult päevane õpe.
Mis puudutab introvertsust, siis võõrastega suudan suhelda küll. Ei tekita mingit ärevust. Ja eriti, kui see ongi minu töö. Aga vabatahtlikult ma kuskile seltskonda ei roni. Ei meeldi ürituse, kus palju võõraid-poolvõõraid inimesi. Ma olen see, kes jääb kuskile nurka konutama või siis seltskonnas ainult kuulab, ise eriti ei lobise. Eks see on ka põhjus, miks ma pigem siiski õpiks õeks. Näiteks ma ei läheks tööle pereõena, sest tean, et see ei sobi mulle. Küll aga töötaks näiteks haiglas, assisteeriks operatsioone või mis iganes. Mulle väga meeldib ka lastega tegeleda. Beebid on minu nõrkus.
Ma ise olen taganutnud oma lapsepõlvekodu. Veelgi enam maakodu, kus ma kõik suved veetsin. Kõik minu unenäod olid nende kohtadega seotud. Nii et ma tean, mis lapsed tunnevad. Aga sellest tuleb üle saada. Lapsed tegelikult ise ei tea, et neile kasulik ongi natuke rännata ringi ja elada erinevates kohtades. Leiavad erinevaid sõpru ja sõpradest võib tulevikus väga palju kasu olla. Lapsed peavad ka õppima kohanema.

Kulla teemaalgataja, kuidas sa seda õeks õppimist oma laste kõrvalt ette kujutad ? Saan aru, et sul on umbes pooleaastane beebi, lasteaialaps ja teismelised. Mees töötab Soomes. Mis variandid sul oleks haigete lastega kodusolemiseks või lihtsalt pikemateks koolipäevadeks ? 1,5 aastasele sõimekohta saada on suht keeruline ja igapäevaste pikkade päevadega on ta vähemalt pool aega haigena kodus.Õeõppe läbimine nii,et pooled praktikad oled lastega hoolduslehel,ei ole võimalik.