Esiteks kolimisest – mina kolisin Tartust Tallinnasse, kui vanem laps oli 7 ja teine alles sündinud. Vanem laps pole seda kuue aastaga nö andestanud ja ikka veel nutab oma sõpru/kohti taga, kuigi ka Tallinnas üldiselt on rahul. Lihtsalt mingitel madalhetkedel tuletab meelde ja päris intensiivselt. Ma ei ole kindel, et ma seda teades oleks nt kolinudki.
Teiseks eriala valik – mina olen logopeed ja kuigi mulle mu eriala meeldib, siis ei julgeks seda vist kellelegi soovitada laste kõrval tegemiseks. Need õpingud on väga mahukad ja aeganõudvad (käisin ka ise laste kõrvalt õppimas). Töötamine erialal enne magistri lõpetamist on võimatu ja ausalt selleks pole ka aega. Lastega tegelemiseks aega ei jää. Palgad on nii ja naa. Koolis/aias töötades saad õpetajatega sama palka (saad vaadata, kas see palk on sulle hucipakkuv), kliinikus veidi rohkem, aga neid kohti pole jalaga segada. Introverdile see eriala ka otseselt ei sobi. Suhtlust on palju ka nt lapsevanemate, haridusasutuste, perekonnaga jne. Kui aga otsustad logopeedia kasuks, siis kindlasti tee ka baka Tartus. Tallinna bakaga on väga raske Tartu magistrisse sisse saada ja seal ka püsida. Muidugi on aga logopeede palju juurde vaja, seega kui sul on antud eriala vastu tugev kirg ja oled valmis õpingute ajaks mõned ohverdused tegema, siis miks mitte. Kõneprobleemidega lapsi ja täiskasvanuid tekib aina rohkem juurde ning töökaotust karta ei ole.
Aitäh info eest! Seda ma tõesti olen ka ise arvanud, et eripedagoogikat tasub õppida Tartus. Seepärast algselt me hakkasimegi vaatama kinnisvara hoopis Tartus. 5 aastat õppimist siiski eeldab seda, et kogu pere on kaasas. Abikaasa on Tartus elanud ja tunneb seda kanti. See tema idee oligi, et kui õppida, siis ikka koos perega seal olla. Aga noh, Tartust pole lapsed üldse huvitatud. Nende jaoks täiesti võõras linn ja minu jaoks ka. Samas kinnisvara natuke odavam. Logopeediks õppimist kaalusin juba 10 aastat tagasi, aga sel ajal oli ainult päevane õpe.
Mis puudutab introvertsust, siis võõrastega suudan suhelda küll. Ei tekita mingit ärevust. Ja eriti, kui see ongi minu töö. Aga vabatahtlikult ma kuskile seltskonda ei roni. Ei meeldi ürituse, kus palju võõraid-poolvõõraid inimesi. Ma olen see, kes jääb kuskile nurka konutama või siis seltskonnas ainult kuulab, ise eriti ei lobise. Eks see on ka põhjus, miks ma pigem siiski õpiks õeks. Näiteks ma ei läheks tööle pereõena, sest tean, et see ei sobi mulle. Küll aga töötaks näiteks haiglas, assisteeriks operatsioone või mis iganes. Mulle väga meeldib ka lastega tegeleda. Beebid on minu nõrkus.
Ma ise olen taganutnud oma lapsepõlvekodu. Veelgi enam maakodu, kus ma kõik suved veetsin. Kõik minu unenäod olid nende kohtadega seotud. Nii et ma tean, mis lapsed tunnevad. Aga sellest tuleb üle saada. Lapsed tegelikult ise ei tea, et neile kasulik ongi natuke rännata ringi ja elada erinevates kohtades. Leiavad erinevaid sõpru ja sõpradest võib tulevikus väga palju kasu olla. Lapsed peavad ka õppima kohanema.