Olen läbi elanud. Rääkisin kenasti ja korduvalt. Tema ainus argument oli, et väga armastab, seepärast ei lahku. Päris minu kulul ta ka ei elanud, aga suures osas. Rääkisin, rääkisin, andsin tähtaja, rääkisin veel. See on PKs väga ebapopulaarne öelda, aga siis võtsin oma seitse asja ja kolisin ise välja üürikasse. Süüa seega enam ei ostnud. Eks see lapsik oli, aga töötas – siis hakkasin korterist asju ära viima. Üürisin ka korraliku kuiva keldriboksi ja viisin sinna tema lemmiktugitooli, teleka, pliidiplaadi, rösterist veekeedukannuni, köögilaua, diivanilaua, üldse kõik kodus olnud toolid, kõik potid, pannid, noad, lusikad ja kahvlid, võtsin maha kardinad ja suure osa kapiuksi. Külmik läks prügimäele, see tahtis väljavahetamist niigi jne. See kõik vajas varitsemist, mil teda seal polnud ja paari kaubikuga sõbra abi. Keerasin lampidest pirnid välja ja viisin ära. Eks ta helistas ja karjus. Ent siiski, lõpuks kolis sajatades, vahutades ja mind vihates välja. Umbes kuu hiljem see toimus. 20+ aastat hiljem kirjutas FBs palus südamest vabandust. Ma ei vastanud.
Milleks iseenda elu nii keeruliseks teha? Enda korterist välja kolida, üürikorteri eest maksta, asju tassida jne. Kui mees oleks selle käigus luku ära vahetanud ja võtit sulle mitte andnud, oleksid kaelani p…s olnud. Siis oleksid pidanud teda kohtu kaudu välja hakkama tõstma ja kuigi lõpuks oleks see muidugi ka õnnestunud, kulunuks sellele väga palju aega, närve ja raha.
Puuk-elukaaslase puhul on kõige kiirem ja valutum variant peale passida, mil ta väljas on, sellel hetkel lukud ära vahetada ja asjad mõne tema sõbra või ta vanemate juurde viia (muidugi võib ka lihtsalt ukse kõrvale jätta). Sisse ta legaalsel teel enam ei saa, sest tal pole selleks õigust.
