Teema: Mees, julge maha jätta!

#3606270:

Ei, nemad kaovad ära, mõni hakkab enne seda mingeid jutte rääkima isiklikust ajast jne, no muutuvad veidrikeks, kuid konkreetset juttu ei tule. Võiks ju saata lihtsalt sünumi, et liigub edasi.

Vaata, sellega on nii, et enamus Eesti mehi siiski KAHJUKS ei ole sinu pojad.
Ja neil pole selliseid emasid kodus olnud, kes neile seda suhetes konkreetsust oleks õpetanud.
Seda ei õpetata neile ka koolis. Kust nad peaksidki seda oskma?
Nad on tavaliste eesti naiste ja -koduse kasvatusega suhtlemispuudega eesti mehed.

Aga soovitus sulle: õpi ära see suhtlemispuudega “meeste keel”.
Kas me veel kunagi kohtume? – Ma ei tea, mul on kiire. (selge, = ei kohtu)
Nädal aega ei mingit teadet, kõne, kirja = selge, ei kohtu.
Muutub veidrikuks (ma ei tea, mida sa täpselt silmas pidasid) = selge, enam ei kohtu.

POLE ju keeruline võõrkeel ühe targa ja haritud naise jaoks? Või on, kui lausa on vaja kampaaniaid teha ja raha kulutada?

Kampaania oleks ok, kui seda hakataks tegema kohe lasteaiast saadik.
Tagantjärgi neid kõlupäid pole küll mõtet muutma hakata.

/kah mees, kas ka suu peale kukkunud või mitte, raske öelda. Sõltub. 😀
Kui naine meeldib, siis kindlasti mitte.

PS. Tutvuse alguses ei saagi kedagi maha jätta.
Maha saab jätta siis, kui sellele on eelnenud soov koos olla ja siis mingi aja (alates üks päev kuni 20a) jooksul arvamus muutub.

#3606270:

Ma olen väsinud ära kaduvatest meestest.

See tuleneb sellest, et paljud inimesed ei oska, ei taha või ei suuda ennast arusaadavalt väljendada ja ei saa aru, et raiskavad teineteise aega. Ikka ja jälle kurdetakse foorumites, et pärast kohtumist ei saadud täpselt aru, kas teisel oli huvi või mitte, sest sageli on inimesed arad, pealiskaudsed, ei julge olla otsekohesed ja taktitundelised. Lihtsam on nende arvates ära kaduda, kui hakata selgitama ja oma emotsioone väljendama. Kui lastele pole lapsepõlves õpetatud oma arvamust julgelt välja ütlema, siis põgenetakse probleemide ja ebamugavuste tekkides. Kui näiteks netituttavad saavad esimest korda kokku ja on näha, et tõmmet pole, siis kui paljud ütlevad hämamise või mühatamise asemel midagi sarnast, et me ei jõudnud vesteldes teineteiseni, aga loodan, et leiad sobiva kaaslase? See on selge ja konkreetne sõnum, millest enamus saab aru ja ei mõju solvavalt.

Üldjuhul, kui mees on naisest tõsiselt huvitatud ja soovib suhet, kooselu, siis ta tahab naisega võimalikult palju aega koos veeta, teda tundma õppida ja ei kasuta venitamistaktikat või mõneks ajaks ärakadumist. Kui mehel pole järsku enam aega tihti kohtuda ja tahab rahulikult võtta, siis tekib küsimus, miks, mida teeb mees töövälisel ajal? Vaba aega soovitakse ikka veeta võimalikult palju meeldivate inimestega. Kui inimeste vahel on tekkinud sümpaatia ja tunne on õige, siis ei lasta võimalusel käest. Kui midagi jääb teises puudu ja hakatakse sobivuses kahtlema, siis otsitakse vabandusi eemaldumiseks.

#3606356:

Olen paar korda öelnud – need naised oleks peaaegu otsad andnud. – Kuidas see võimalik on? Kuidas sa saad nii öelda? Me saime nii hästi ju päris pikalt läbi? Me rääkisime peaaegu kõigest? Ma juba usaldasin sind! jne jne jne.

Miks peaks üks mõistlik naine solvuma, kui sa ütled pärast kohtumist rahulikult, “tead, mulle tundub, et me oleme mõttemaailmalt erinevad ja me jõudnud vestluse käigus teineteiseni, aga loodan, et leiad sobiva kaaslase ja soovin sulle kõike head.” Kui sa aga hakkad välja tooma nende puudusi ja rõhutama, et tegelikult on naise mõttemaailm imelik, ta ei meeldi sulle üldse, sest eelistad saledamaid naisi, siis nagu ma kirjutasin, mõjud sa ebaviisakana, solvad inimest ja sa ei oska ennast lihtsalt piisavalt arusaadavalt ja taktitundeliselt väljendada. Siis ei ole mõtet ka imestada, kui naised sulle hüüavad, “kuidas sa saad nii öelda?” Kõik sõltub sõnadest, mida ja kuidas sa teisele ütled.

#3606373:

Ei, ma ei hakanud midagi välja tooma ega rõhutama, vaid ütlesingi lihtsalt, et “loodan, et leiad omale minust sobivama kaaslase ja soovin sulle kõike head.”

Kui sa üldse ei põhjenda, miks sa ei soovi suhtlust jätkata, siis võis ju mõnel naisel tekkida küsimus, mis siis juhtus? Lausetel on ju erinev sisu, üks põhjendab viisakalt, miks sa ei soovi suhtlust jätkata, “mulle tundub, et me oleme mõttemaailmalt erinevad ja me ei jõudnud vestluse käigus teineteiseni, aga loodan, et leiad sobiva kaaslase” ja teise lause puhul, “loodan, et leiad omale minust sobivama kaaslase ja soovin sulle kõike head”, sa ju üldse ei selgita oma otsuse tagamaad. See mõjub samamoodi kummaliselt, kui sa naisega kohtumise järel ütled, oli tore, aga rohkem ma ei soovi sinuga kokku saada. Probleem on inimeste oskamatuses teistega suhelda ja tasub panna ennast teise inimese olukorda, kui sulle midagi sarnast öeldakse, siis kuidas see mõjub?

#3606389:

No on ikka napakas lause ????

Napakas või mitte, aga mõtle siis midagi paremat välja. Kas suudad? Ega see lause pole reegel, mida sa tutvumise lõpus kõigile ültema pead, vaid näide, eksole! Siit jõuame tagasi algusesse ja TA probleemini.

#3606390:

Mina isegi väga ei taha teada, et miks me ei sobi, sest ega sealt arvatavalt tõde ei tule. Mulle piisab, et ära tuleb see lause, et nüüd me rohkem ei jätka.

Ma natuke kahtlen, et sind üldse ei huvita, mis juhtus, kui sa oled mehega korduvalt kokku saanud ja ta nt pärast kahekümnendat kohtumist ütleb, meeldiva naeratuse saatel, “loodan, et leiad omale minust sobivama kaaslase ja soovin sulle kõike head”. Nagu siin kirjeldati, võivad tekkida automaatselt küsimused, “Kuidas sa saad nii öelda? Me saime nii hästi ju päris pikalt läbi? Me rääkisime peaaegu kõigest? Ma juba usaldasin sind! 😉

#3606356:

Olen paar korda öelnud – need naised oleks peaaegu otsad andnud. – Kuidas see võimalik on? Kuidas sa saad nii öelda? Me saime nii hästi ju päris pikalt läbi? Me rääkisime peaaegu kõigest? Ma juba usaldasin sind! jne jne jne.

Vaat´ siin ongi asja iva. Loomulikult on sel, kel suva on, lihtsam ilma selgitusteta edasi liikuda. Aga see hetkeline ebamugavus ei õigusta teise “rippuma jätmist”, tema oma südamevalu tunneb nagunii, las siis valab selle õigesse kohta välja ja lõpetab enda jaoks ka ära selle suhte või “suhte”.

#3606410:

See sõltub inimeste lastetoast ja kasvatusest. Kui ollakse madala enesehinnanguga, harjutud juba lapsepõlves jaanalinnu kombel pea liiva alla peitma, siis arvataksegi, mida ma ikka seletan, äkki teine naerab end herneks ja teen rumalaks. Enesekindel inimene ütleks oma arvamuse igal juhul viisakalt välja, et mitte jätta teist teadmatusse ja hirnuva kaaslase peale kehitaks õlgu ja astuks sirge seljaga minema.

Ohjah, minul on küll kõrge enesehinnang. Ma ei eelda, et ma kõigile naisena meeldin, kuigi enamikele küll. Seega ma ei hakka sellist jama suust välja ajama. Kui just otse ei küsita-siis tõesti ütlen. Liiatigi inimene, kes mulle kaaslaseks ei sobinud, saab väga vabalt sõbraks jääda.

Ei taha keegi ausat vastust kuulda-ma ei taha sinuga suhet, sest sul suu haiseb/käid vanamoodsalt riides/riist on väike/õllekõht/hammas puudu jne.

#3606420:

Ei taha keegi ausat vastust kuulda-ma ei taha sinuga suhet, sest sul suu haiseb/käid vanamoodsalt riides/riist on väike/õllekõht/hammas puudu jne.

Jutt käib taktitundelisest ja viisakast eneseväljendusest, millest jääb inimestel vajaka. Kui sinu arvates on ainuke võimalik vastus, lajatamise stiilis, kuule, ma ei soovi sinuga suhelda, sest sul on hammas puudu, no millest me siin siis üldse räägime? 😀

#3606459:

Sellest räägimegi, et pole vahet, mida või kui viisakalt naisele öelda. Hoop tema uhkusele on nagunii. Kui sa teed seda ka kõike viisakamalt ja taktitundelisemalt maailmas, siis naine oma peas ikkagi genereerib juba järgmise mõtte: “mis mul siis viga on?”

Just.

Ja kui viga on välimuses, siis viisakas inimene valetab taktitundeliselt, et “me ei jõudnud vestluses teineteiseni” või mis see oligi…? See on ju vale, sest vestlus äkki oligi parim osa selle inimesega kohtudes.

#3606471:

See ongi nii. Minu tähelepanekul tekib väga hea klapp kirja teel isegi poolte, esialgu sümpaatsena tunduvate naistega. Ehk suht paljudega. Päriselus on see tõenäosus vaevu 5%. Isegi veel vähem, sest naistel on ju mehe suhtes sama moodi. Jääb vaid viletsad 2%.

Klapp tekibki. Siis saad kokku ja on babah-pole mingit tunnet. Täiskavanud inimene peaks ise piisavalt tark olema teadmaks, kas teisel poolel on huvi või mitte. Saad ju ometi aru, kas sa vastaspoolele meeldid või mitte. Ei saa ju ometi ühe inimese pärast oma elu ootele panna.

#3606471:

See ongi nii. Minu tähelepanekul tekib väga hea klapp kirja teel isegi poolte, esialgu sümpaatsena tunduvate naistega. Ehk siis suht paljudega.

Kes räägib siin suhtlusest netis, kes räägib korduvatest kohtumistest päriselus… Unustage klapp kirja teel, te ei loo suhet virtuaalse inimesega ja ainuke, mis loeb, on reaalis kohtumine. Ma jään endale kindlaks, et niipalju austust võiks olla teise vastu, et pärast kohtumisi anda viisakalt teada, kui suhtlemine jääb katki, mitte ootamatult ära kaduda.

#3606492:

Kust sa nüüd selle välja lugesid, et ma põen? Ma ju ei mäletagi neid enam.

Kuidas sa siis ei mäleta neid olukordi, kui tõid ilusasti välja, “Olen paar korda öelnud – need naised oleks peaaegu otsad andnud. – Kuidas see võimalik on? Kuidas sa saad nii öelda? Me saime nii hästi ju päris pikalt läbi? Me rääkisime peaaegu kõigest? Ma juba usaldasin sind! jne jne jne.” Enesekindel inimene ütleks, olin naistega aus ja ei muretseks, mis edasi sai. Sina pidasid öeldut valeks, sest naised hakkasid liigselt pärima ja panid su ebamugavasse olukorda ja su jutust tuleb välja, nagu oleksid eelistanud TA meeste kombel, vaikselt ära kaduda.

#3606508:

Kas ainuke viis on valetada või lajatada? Ma ei hakka rohkem lauseid välja pakkuma, mida öelda, kui asi on välimuses, sest te jääte neisse liiga kinni. Selle peate ikka ise suutma välja mõelda, kuidas ennast viisakalt väljendada.

No aga jõuamegi selleni, et ära küsi, kui sa kuulda ei taha, eksju. Ehk las asi vaibub, et olla sõnadetagi selge.