Kui mees tahab last, on ta valmis võtma enda peale vanemapuhkuse ja kõik haiguslehed. Kas ta on? Kui oma jutuga sinna tüürid. Et mees peab oma elu aastateks pausile panema ja tatise lapsega kodus olemise pärast igasugusest muudest ambitsioonidest loobuma, siis hakkab ta sulle 90% tõenäosusega teist juttu rääkima ja saategi rahus edasi elada.
Paljud mehed tahavad lapsi, aga nad tegelikult tahavad et lapsed olemas oleks, mitte neid enda peale võtta.
Absoluutselt, mehed saavad eestis pikalt vanemapuhkusel olla. Olgu kodus, tehku küik kodutööd, viigu lasteaeda ja kooli, olgu hoolduslehel. Istugu mänguväljakul ja käigu mängutubades sünnadel.
Normaalsed mehed kõike seda teevadki, rõõmuga!
Kummaline et siis vanemahüvitisel naised on. Või kui on mees, et ta siis tegelt edasi töötab.
Polegi normaalseid mehi olemas eestis?
Ja siis on ka mehed, kes ongi ainult lastega. Sa ei ole selliseid mehi kohanud?
Olen, see on üks gaypaar ????
Heterotest tean mitut meest, kes saab vanemahüvitist ja käib tööl edasi, naine ilma tervisekindlustuseta kodus. Sellist, kes oleks väikelapsega kodus selleks, et naine saaks karjääri jätkata pole heteromeeste seas kohanud.
Jah, väikelaste iga saab läbi, aga kui muster juba kohe alguses paika loksub, siis see enam ei muutu.
Siinkohal eksid.
Meil on abikaasaga kolm last. Titeeas olin jah mina see põhiline hoolitseja, mees käis tööl edasi ja tagas meile finantsiliselt absoluutselt murevaba elu. Kui kodus oli, loomulikult ka mängis ja tegeles nendega.
Aga mitte mingi muster sisse ei loksunud. Nüüd, kui kõik kolm on vanuses 8-17, on ausalt öeldes mees lastega suurem tegeleja kui mina kunagi olen olnud. Ta on nendega kogu aeg koos! Spontaanselt võetakse ette retki, reise, põnevat uut, näiteks viib ta nad golfikeskusesse ja hakkavad kõik koos golfi õppima. Pärast kenasti välja einestama. Samuti näiteks läheb ainus tütar isa juurde ja palub ta kaasa shoppama:) ja see pole mitte sellepärast, et isal on rohkem raha, ei, meil kõik ühine. Ta on üliäge ISA ja oleks ikka kahju küll olnud, kui oleksin hakanud laamendama sel ajal, kui beebiajal mina öösiti tõusma pidin.
Lihtsalt lapsed tahavad temaga olla ja tema tahab lastega olla.
Ja muide meie puhul on nii tõsi Ka see koera osa:) kui lapsi tahtis mees alati natuke rohkem kui mina, siis koera osas olin ainuke soovija mina. Mees oli kategooriliselt vastu, tal polnud kunagi ka päritoluperes looma olnud. Üle tema laiba jne. Aga minul oli kindel soov koer võtta, meil suur maja ja oma aed, koera jaoks aega on, lapsed juba suuremad. Tegin eeltöö, otsisin kaua kennelit, passisin järjekorras, kuni lõpuks oli kutsikas saadaval. Mees leppis.
Esimesel õhtul tegi pingutatult “suu kriips” nägu, et anda mõista, et halb otsus ju ikkagi. Varsti imbus arvuti tagant meie juurde kutsikaga tutvust tegema ja oi, kui õrna häälega rääkima hakati:)
Koer on nüüd juba ammu suur täiskasvanud koer ja meie elu näeb välja nii, et hommikul ärkan, maja tühi, mitte kedagi.
Ok, lapsed jälle kuskil isaga läinud, saan aru. Aga kurat koer on ka kaasa võetud:))) Koer, kes pidi olema minu koer:) ja ma siis tillerdangi oma tühjas majas. Tagasi tulles on mu mees see, kes pikalt laialt vatrab, kuidas ikka Muri parte vaatas ja kuidas rebase jäljed leidis ja kui tore ja viisakas koer on Muri, sest lamas rahulikult laua kõrval, kui nad pärast matka resto terrassil einestasid ja temaga pole mingit jama ja üldsegi, mina olevat Muriga liiga karm:)
Ma õnnelik ja rahul, et mu mees on õnnelik ja rahul ja loomulikult ei hakka talle ütlema, et aga, eee, mina olin see, kes omal ajal väikese Muriga lugematu arv tunde treenerite käe all selle totu välja koolitas:)
