Kas miinimuelatise vähendamise asjas on mingit edasiliikumist? Uudistes pole märganud ja ka portaalides pole teemast juttu. Varakevadel avaldati uuringu tulemused, aga edasi? Justiitsministeeriumi kodulehel ei midagi. Äkki jälle kuidagi tasa-tasa vaikitakse teema maha nagu Reinsalu plaaniga paari aasta eest juhtus?
Kui siin liigub mõni ajakirjanik, siis palun teema tõstatada.
Kui siin liigub mõni ajakirjanik, siis palun teema tõstatada.
Ei tea, mispärast. Summa pole suur kui arvestada, et isad tavaliselt enam laste kasvatamisest osa ei võta. Kui sellise mehe võtad, pead arvestama, et tal on teatud kulud.
Võta perekonnaseadus lahti ja loe, seal on siiani kirjas 1/2 alampalgast ja nii ongi. Kui kohus leiab, et on alus vähendamiseks – siis vähendab kohus juba konkreetseid asjaolusid arvesse võttes.
Mulle öeldi kohtus väga selgelt. Õige isa kolib või kuuse alla et nõutud summa kokku saaks. Vähendamine tuleb kõne alla ainult siis kui isale jääb kätte alla elatusmiinimumi, mis oli vist ca 175€. Lähed soome tööle ja võõrdudki lastest. Kui laste emale sa pereliikmeks ei kõlba, siis ei kõlba ka lastele. Või siis teine variant on leia endas rikkuseambitsioon, maksa nagu seadus ette näeb ja pisut rohkemgi pluss võta 50% laste kasvatuse, harimise ja vaba aja veetmise koormusest ka endale- ideaalne isa teebki kõik, et selleni jõuda. Kilose palgaga oled loomulikult lihtlabane tropp ja iga naine teeb õigesti kui sellise asemele parema otsib. Elu on materiaalne.
Mulle öeldi kohtus väga selgelt. Õige isa kolib või kuuse alla et nõutud summa kokku saaks. Vähendamine tuleb kõne alla ainult siis kui isale jääb kätte alla elatusmiinimumi, mis oli vist ca 175€. Lähed soome tööle ja võõrdudki lastest. Kui laste emale sa pereliikmeks ei kõlba, siis ei kõlba ka lastele. Või siis teine variant on leia endas rikkuseambitsioon, maksa nagu seadus ette näeb ja pisut rohkemgi pluss võta 50% laste kasvatuse, harimise ja vaba aja veetmise koormusest ka endale- ideaalne isa teebki kõik, et selleni jõuda. Kilose palgaga oled loomulikult lihtlabane tropp ja iga naine teeb õigesti kui sellise asemele parema otsib. Elu on materiaalne.
seda kipub esimene kohtuaste ütlema ja sellised otsused tasub edasi kaevata, ringkonnast ja riigikohtust tulevad normaalsemad otsused
Kui EKRJ komisjoni likvideerimise teema on laualt maas, eks siis saab järgmisi teemasid ette võtta. Kindlasti miinimumelatise vähendamine toob kõvasti feminatside ja libersotside kiunu, seega tuleb seda teha poliitiliselt õigel ajal. Naised ei usu ju uuringuid, perede huvisid, laste huvisid, isade huvisid, ainult enda huvid “küüned omapoole” on teemaks. Aga nagu ütles siin foorumis Nostra Daamus: “Ma näen aegu tulemas, mil justiitsministeerium viib läbi miinimumelatise märgatava alandamise ja ühtäkki selgub, et lahuselavate vanemate lastel kõlbab tegelikult väga hästi ka isadega elada ning paljudel lastel tekib korraga just selline soov.” Sellise soovi tekkimine oleks kõige kindlam märk, et miinimumelatis oli liiga kõrge.
Praegu kehtiva miinimumelatise määra vähendamiseks tuleks seadust täiendada näiteks selliselt, et kui paarile sünnib laps, on mehe vara automaatselt ühisvara, sõltumata sellest kas ollakse abielus või mitte. See annab naisele kindlama tagatise, et lahkumineku korral ei peaks lapsega ema ebamugavasse olukorda jääma. Ja kui mehel ei ole kinnisvara, siis sarnaselt elatisega peaks olema võimalik see tagatis saada mehe elusolevate sugulaste käest.
Praegu kehtiva miinimumelatise määra vähendamiseks tuleks seadust täiendada näiteks selliselt, et kui paarile sünnib laps, on mehe vara automaatselt ühisvara, sõltumata sellest kas ollakse abielus või mitte. See annab naisele kindlama tagatise, et lahkumineku korral ei peaks lapsega ema ebamugavasse olukorda jääma. Ja kui mehel ei ole kinnisvara, siis sarnaselt elatisega peaks olema võimalik see tagatis saada mehe elusolevate sugulaste käest.
Mida ma just lugesin? Kas see oli irooniana mõeldud või päriselt mõtled nii? Et kui elukaaslasega üürikorteris lapse saan, siis on pool ämma maja automaatselt minu? Vaene ämm – eriti kui tal juhtub mitu poega olema.
Praegu kehtiva miinimumelatise määra vähendamiseks tuleks seadust täiendada näiteks selliselt, et kui paarile sünnib laps, on mehe vara automaatselt ühisvara, sõltumata sellest kas ollakse abielus või mitte. See annab naisele kindlama tagatise, et lahkumineku korral ei peaks lapsega ema ebamugavasse olukorda jääma. Ja kui mehel ei ole kinnisvara, siis sarnaselt elatisega peaks olema võimalik see tagatis saada mehe elusolevate sugulaste käest.
See siin on nüüd nii rumal jutt, et lausa kurb on inimese pärast, kes sellise asja välja mõtles.
Praegu kehtiva miinimumelatise määra vähendamiseks tuleks seadust täiendada näiteks selliselt, et kui paarile sünnib laps, on mehe vara automaatselt ühisvara, sõltumata sellest kas ollakse abielus või mitte. See annab naisele kindlama tagatise, et lahkumineku korral ei peaks lapsega ema ebamugavasse olukorda jääma. Ja kui mehel ei ole kinnisvara, siis sarnaselt elatisega peaks olema võimalik see tagatis saada mehe elusolevate sugulaste käest.
Automaatne ühivara tähendaks seljuhul ka seda, et lapse sündides on ka mehe võlad automaatselt naise omad ka. Ja kui naine on rikkam pool, siis automaatselt lapse sünniga pool naise varast naksti mehe oma. Või kui mees otsustab ise lapsega jääda, siis hakatakse naise sugulastelt pinda välja pommima? Kui lapse hooldamine võrdseks jääb, kes siis kellele tagab, et teine ebamugavasse olukorda ei jääks?
Ei tea, mispärast.
Tead miks, sest me anname oma järglastele väärastunud sõnumi, et ka nii saab ära elatud!
Lapsed on tähtsad, aga et me kaotame austuse enda vastu, unustame enda vajadused, lõpetame inimeseks olemise ja oleme võimelised muutuma kiskjateks, siis kas midagi valesti ei ole? Võlg ei ole põhjus, vaid tagajärg.
Pruntis musi-suud raiuvad ähmasest kasvatustööst, ühepoolselt tekitatud lapse vajadustest ja rikutud kõhulihastest…. kuid seda inimest, kes lapsele kukkudes põlvele peale puhuks, seda ikkagi nagu ei ole.
Kuidas nüüd siis nii jälle juhtus? Palk ei tõuse, elatis tõuseb ja ma tunnen veel sitaks siirast mõnu, et mulle ollakse võlgu.
Võlgnike suur osakaal näitab ainult seda, et asutus nimega kõik ainult lapse heaks võiks mõtlema ja tegutsema hakata. Midagi on väga valesti. Uuringuga saadi juba teist korda diagnoos: tegelikud kulud lapsele on prognoositust tunduvalt väiksemad. Aga edasi? Diagnoos on olemas, kuid me ei taha seda omaks võtta!
Tead miks, sest me anname oma järglastele väärastunud sõnumi, et ka nii saab ära elatud!
Lapsed on tähtsad, aga et me kaotame austuse enda vastu, unustame enda vajadused, lõpetame inimeseks olemise ja oleme võimelised muutuma kiskjateks, siis kas midagi valesti ei ole? Võlg ei ole põhjus, vaid tagajärg.
Pruntis musi-suud raiuvad ähmasest kasvatustööst, ühepoolselt tekitatud lapse vajadustest ja rikutud kõhulihastest…. kuid seda inimest, kes lapsele kukkudes põlvele peale puhuks, seda ikkagi nagu ei ole.
Kuidas nüüd siis nii jälle juhtus? Palk ei tõuse, elatis tõuseb ja ma tunnen veel sitaks siirast mõnu, et mulle ollakse võlgu.
Võlgnike suur osakaal näitab ainult seda, et asutus nimega kõik ainult lapse heaks võiks tagajärgedele tuginedes ametist lahkuda. Midagi on väga valesti,et oma tööga ei suudeta hakkama saada. Uuringuga saadi juba teist korda diagnoos: tegelikud kulud lapsele on prognoositust tunduvalt väiksemad. Aga edasi? Diagnoos on olemas, kuid me ei taha seda omaks võtta!
Täisjama. Suurem osa võlglasi ei maksa, sest ei taha, mitte et ei ole. Ja sellest rahast ei ole võimalik ära elada, ema panustabki tavaliselt tunduvalt rohkem, rääkimata ajast. Elatise vähendamisest räägiti sellepärast, et kohtud ei taha nende asjadega tegeleda, muudki teha. Kui elatist vähendada, on lootus, et emad löövad lihtsamini käega ja kohtusse ei pöördu. Rohkem maksma ei hakata nagunii, kes ei taha, see ei maksa.
Suurem osa võlglasi ei maksa, sest ei taha, mitte et ei ole.
Ja uuesti: Palk ei tõuse, tõuseb elatis. Kas suurus on oluline? On.
Pinnapealsus toob kaasa möödarääkimise. Süveneme probleemi olemasolusse.
Täisjama. Suurem osa võlglasi ei maksa, sest ei taha, mitte et ei ole. Ja sellest rahast ei ole võimalik ära elada, ema panustabki tavaliselt tunduvalt rohkem, rääkimata ajast. Elatise vähendamisest räägiti sellepärast, et kohtud ei taha nende asjadega tegeleda, muudki teha. Kui elatist vähendada, on lootus, et emad löövad lihtsamini käega ja kohtusse ei pöördu. Rohkem maksma ei hakata nagunii, kes ei taha, see ei maksa.
Ehk selgitaksid selle peale miks pensionärid kurdavavad, et nad pensioniga välja ei tule? Ja miks seda väidavad ka uuringufirmad? Ja mis palgalõhest me räägime kui emadel ei ole probleemi 300 + eurot kuus lapse peale kulutada (tunduvalt rohkem kui isa, st. min. elatis 292 €/ kuu)?
Ehk lõpetaks selle luulu kirjutamise ja vaataks vähe uuringufirmade seisukohti?
Tänases riigikogu infotunnis andis justiitsminister teada, et eelnõud valmistatakse ette ja parlamendi ette peaks see jõudma aasta lõpus. Vähemalt tegeletakse, aga jube kaua võtab aega. Minister rõhutas just uuringu tähtsust ja sellega saavutatud teadmispõhisust. Seda arvestades võib arvata, et uueks miinimumelatiseks saab 150-180 eurot, aga vähemalt aasta peavad maksjad veel kannatama ülekohut ja tasuma ebaõiglast elatist.
Eelmisel nädalal kritiseeris elatise osas justiitsministeeriumi tööd ka Riigikohtu esimees.
Selles vahemikus summadest on kuulda olnud jah. Lisaks arvestatakse lapse elukohta (kus maakonnas elab) ja ilmselt ka seda aega kui laps viibib teise vanema juures.
Mulle öeldi kohtus väga selgelt. Õige isa kolib või kuuse alla et nõutud summa kokku saaks. Vähendamine tuleb kõne alla ainult siis kui isale jääb kätte alla elatusmiinimumi, mis oli vist ca 175€. Lähed soome tööle ja võõrdudki lastest. Kui laste emale sa pereliikmeks ei kõlba, siis ei kõlba ka lastele. Või siis teine variant on leia endas rikkuseambitsioon, maksa nagu seadus ette näeb ja pisut rohkemgi pluss võta 50% laste kasvatuse, harimise ja vaba aja veetmise koormusest ka endale- ideaalne isa teebki kõik, et selleni jõuda. Kilose palgaga oled loomulikult lihtlabane tropp ja iga naine teeb õigesti kui sellise asemele parema otsib. Elu on materiaalne.
Elu on tõesti materiaalne. Ükski laps ei kasva söögi, riiete ja peavarjuta. Kui see sulle labane näib, näita eeskuju ja ela õhust ning armastusest, selle asemel et raha nimel kohut käia.
Selles vahemikus summadest on kuulda olnud jah. Lisaks arvestatakse lapse elukohta (kus maakonnas elab) ja ilmselt ka seda aega kui laps viibib teise vanema juures.
Jaa, seda viibitud aega vaadata oleks vägagi asjakohane. Tavaliselt selgub, et uus naine ei taha vanu lapsi isa juurde ja kui nii asjad sätitakse, siis pigem makstaks rohkem, et eelmise pere lastest pääseda. Praegu meeldiks kõige rohkem see variant, et lastest pühiks käpad puhtaks ja maksma ka ei peaks. Kui isad emadega samavõrra aega panustaks, võiks nii mõnedki emad elatist täiesti vabatahtlikult praegugi vähendada.
Mulle öeldi kohtus väga selgelt. Õige isa kolib või kuuse alla et nõutud summa kokku saaks. Vähendamine tuleb kõne alla ainult siis kui isale jääb kätte alla elatusmiinimumi, mis oli vist ca 175€. Lähed soome tööle ja võõrdudki lastest. Kui laste emale sa pereliikmeks ei kõlba, siis ei kõlba ka lastele. Või siis teine variant on leia endas rikkuseambitsioon, maksa nagu seadus ette näeb ja pisut rohkemgi pluss võta 50% laste kasvatuse, harimise ja vaba aja veetmise koormusest ka endale- ideaalne isa teebki kõik, et selleni jõuda. Kilose palgaga oled loomulikult lihtlabane tropp ja iga naine teeb õigesti kui sellise asemele parema otsib. Elu on materiaalne.
Elu on tõesti materiaalne. Ükski laps ei kasva söögi, riiete ja peavarjuta. Kui see sulle labane näib, näita eeskuju ja ela õhust ning armastusest, selle asemel et raha nimel kohut käia.
Ma räägingi et kilose palgaga mees on labane tropp, kes peabki õhust ja armastusest elama kui elatis üle jõu käib ja rohkem raha teha ei oska või soome tööle minna ei taha või mida iganes.
Praegu kehtiva miinimumelatise määra vähendamiseks tuleks seadust täiendada näiteks selliselt, et kui paarile sünnib laps, on mehe vara automaatselt ühisvara, sõltumata sellest kas ollakse abielus või mitte. See annab naisele kindlama tagatise, et lahkumineku korral ei peaks lapsega ema ebamugavasse olukorda jääma. Ja kui mehel ei ole kinnisvara, siis sarnaselt elatisega peaks olema võimalik see tagatis saada mehe elusolevate sugulaste käest.
Mis pistmist emal on teise inimese või tema suguvõsa varandusega? Ei saa keel ripakile kogu aeg vahtida ja oodata, et kuskilt midagi tasuta saaks. Ise pead tööd rügama, et midagi oleks!
Kõiki lastega seotud summasid võiks isegi suurendada, aga peaks olema süsteem, et selle raha eest ei saaks vanem osta näiteks endale kosmeetikat või alkoholi. Meil on elektroonilised võimalused olemas. Inimesed, kes oskavad arvutada, on ka olemas, nii et võimalus reguleerida, milleks lastele mõeldud raha kasutada tohib, on teostatav. Riigi raha on meie ühine raha ja selles ühisest rahast makstakse vanematele lastega seotud toetusi. Me kõik tahame, et toetused jõuaks õigesse kohta. Sama on lahtutatud vanemaga, tema tahab ka, et raha läheks lapsele ja lapsega kaasnevateks kuludeks. Nii et selles osas on huvi ühine. Leian, et kõik, kes saavad toetusi, mis tulevad ühisest rahakotist või isegi annetustest, peaksid suutma näidata, kuhu see raha kulus. Kui kriis jätkub, töötajaid väheneb, väheneb riigi kasutuses olevate vahendite jagamise võimalus. Ja siin on väga vaja,et iga euro läheks sinna, milleks ta ettenähtud on.
Kõiki lastega seotud summasid võiks isegi suurendada, aga peaks olema süsteem, et selle raha eest ei saaks vanem osta näiteks endale kosmeetikat või alkoholi.
See oleks esimene samm, aga tegelik elu pole nii lihtne, et “kui asi kulub lapsele, on hästi kulutatud”. On täiesti mõeldav, et lahuselav vanem sooviks lapsele antava raha kulutada lasteraamatutele, huviringidele või -matkadele, lapsega koos elav vanem aga ostab selle eest lapsele tutikaid riideid, aifööne või burgereid. Või ka vastupidi. Mis on siis õige? Süüa ja riideid on kindlasti vaja, mõnes peres võib olla mõistlik ka lapsel telefoni omada. Samas toidud, riided ja esemed on erinevad ja lapsele erineva mõjuga. Kus on lahuselava vanema õiguste piir lapsele kulutamises kaasa rääkida?
Natuuras maksta (et tšekiga tõendada) elatist paraku hetkel (ametlikult) ei saa. Vaevalt et edaspidigi saaks. Ja elatist mitme kilo kommide näol ei tahaks vist keegi.
Kõiki lastega seotud summasid võiks isegi suurendada, aga peaks olema süsteem, et selle raha eest ei saaks vanem osta näiteks endale kosmeetikat või alkoholi. Meil on elektroonilised võimalused olemas. Inimesed, kes oskavad arvutada, on ka olemas, nii et võimalus reguleerida, milleks lastele mõeldud raha kasutada tohib, on teostatav. Riigi raha on meie ühine raha ja selles ühisest rahast makstakse vanematele lastega seotud toetusi. Me kõik tahame, et toetused jõuaks õigesse kohta. Sama on lahtutatud vanemaga, tema tahab ka, et raha läheks lapsele ja lapsega kaasnevateks kuludeks. Nii et selles osas on huvi ühine. Leian, et kõik, kes saavad toetusi, mis tulevad ühisest rahakotist või isegi annetustest, peaksid suutma näidata, kuhu see raha kulus. Kui kriis jätkub, töötajaid väheneb, väheneb riigi kasutuses olevate vahendite jagamise võimalus. Ja siin on väga vaja,et iga euro läheks sinna, milleks ta ettenähtud on.
Oh, mine oma jutuga kassi saba alla. Vaata parem mõnele lapseisale suhu. Ei ole neil võimalik elementaarset hambaravigi omale lubada, rääkimata kõigest muust elementaarsest. Suu olukord on siuke, et anna kannatust. Mis ime asjad need lapsed ühtäkki on, et me peajagu nad endist üle tõstame ja lapsed hoopis meid oma vajadustega hakkavad ahistama.
Juba aastaid ei lähe raha õigesse kohta, vaid ebaõiglaselt ainult ühe inimese tasku!
Niiet toetan ainult seksuaalkasvatuse arendamist!
Kui kriis jatkub, tähendab see seda, et kartult ja sibulat tuleb ise kasvatama hakata, mitte toetusi oodata!
Selles vahemikus summadest on kuulda olnud jah. Lisaks arvestatakse lapse elukohta (kus maakonnas elab) ja ilmselt ka seda aega kui laps viibib teise vanema juures.
Jaa, seda viibitud aega vaadata oleks vägagi asjakohane. Tavaliselt selgub, et uus naine ei taha vanu lapsi isa juurde ja kui nii asjad sätitakse, siis pigem makstaks rohkem, et eelmise pere lastest pääseda. Praegu meeldiks kõige rohkem see variant, et lastest pühiks käpad puhtaks ja maksma ka ei peaks. Kui isad emadega samavõrra aega panustaks, võiks nii mõnedki emad elatist täiesti vabatahtlikult praegugi vähendada.
Lisaks plaanitakse arvestada ka lastetoetust, kui see laekub ema kontole, on isalt elatis poole lastetoetuse summa võrra väiksem.
Kui nüüd emmede jaoks kaob elatis kui sissetulekuallikas ära, siis pakun, et lahuselavate vanemate lastel kõlbab tegelikult väga hästi ka isaga elada ja paljudel lastel ühtäkki selline soov tekibki (loe: ema annab lapsed meelsasti isa juurde elama). Kui isa uus naine ei soovi last nende koju (elama), siis peaks vast mõtlema kahte asja- esiteks miks ta ei soovi (ehk ei oska laps külas käituda või on ema poolt üles ässitatud või manipuleerib vms.) ja teiseks, kas tõesti kas te saadaks oma lapsed sinna elama, kuhu neid ei taheta?
Mis ime asjad need lapsed ühtäkki on, et me peajagu nad endist üle tõstame ja lapsed hoopis meid oma vajadustega hakkavad ahistama.
Mõne mehe jaoks pole lapse vajadused muidugi absoluutselt tähtsad, pigem lähtutakse oma tilli vajadustest järgmise naise juurde hüpata. Huvitaval kombel pole naistel kombeks ainult enda peale mõelda ja loomulikult lähtutakse pigem lapse kui enda vajadustest. Üksikemad ei ela mingis rikkuses, kui nüüd statistikat vaatama hakata, nende seisukord on pigem väga halb. Aga ema ei jäta iial oma last nälga, meestele on muidugi enda tahtmised tähtsamad.
Mis ime asjad need lapsed ühtäkki on, et me peajagu nad endist üle tõstame ja lapsed hoopis meid oma vajadustega hakkavad ahistama.
Mõne mehe jaoks pole lapse vajadused muidugi absoluutselt tähtsad, pigem lähtutakse oma tilli vajadustest järgmise naise juurde hüpata. Huvitaval kombel pole naistel kombeks ainult enda peale mõelda ja loomulikult lähtutakse pigem lapse kui enda vajadustest. Üksikemad ei ela mingis rikkuses, kui nüüd statistikat vaatama hakata, nende seisukord on pigem väga halb. Aga ema ei jäta iial oma last nälga, meestele on muidugi enda tahtmised tähtsamad.
Ohh, ei see nii ole, et kõik emad on kangelased. On neid kaelast ära isa või vanavanemate juurde elama surutud lapsi küll, peaasi, et saaks uue mehe ja uue lapsega nunnult kodu mängida. Isegi siin puutusin hiljuti kahe väikese tüdrukuga kokku, keda kasvatavad isa ja isa uus naine, ema elab uue mehega ja saab temaga uue lapse ja lisaks on sellel mehel veel omal varasemast lapsed. Ei ole tore.
Ohh, ei see nii ole, et kõik emad on kangelased. On neid kaelast ära isa või vanavanemate juurde elama surutud lapsi küll, peaasi, et saaks uue mehe ja uue lapsega nunnult kodu mängida. Isegi siin puutusin hiljuti kahe väikese tüdrukuga kokku, keda kasvatavad isa ja isa uus naine, ema elab uue mehega ja saab temaga uue lapse ja lisaks on sellel mehel veel omal varasemast lapsed. Ei ole tore.
Jah, selliseid naisi on ka. Aga neid on meestega võrreldes mõned üksikud. Meeste selline käitumine on pigem reegel kui erand, naiste puhul on asjad vastupidi.
Aga ema ei jäta iial oma last nälga,
Muinasjutt ju!
Mitu lastekodu? eestkostepere? kasupere? tugipere? loodud on. Neis ei kasvatata mitte leidlapsi, vaid oma emade poolt ära antud või ära võetud lapsi.
Üksikemad ei ela mingis rikkuses, kui nüüd statistikat vaatama hakata, nende seisukord on pigem väga halb.
Kas elatisvõlglaste toimetulekut on üldse uuritud. Ei ole ju.
Tõde selgub alles siis kui omavahel võrrelda tulusaaja toimetulekut ja võlgniku toimetulekut.
oma emade poolt ära antud või ära võetud lapsi.
ahah, et lapsel on siis sinu arvates ainult ema? Kas selle lapse isa ei pea sinu arvates üldse vastutavaks pidama kui laps lastekodusse satub?
Selles vahemikus summadest on kuulda olnud jah. Lisaks arvestatakse lapse elukohta (kus maakonnas elab) ja ilmselt ka seda aega kui laps viibib teise vanema juures.
Jaa, seda viibitud aega vaadata oleks vägagi asjakohane. Tavaliselt selgub, et uus naine ei taha vanu lapsi isa juurde ja kui nii asjad sätitakse, siis pigem makstaks rohkem, et eelmise pere lastest pääseda. Praegu meeldiks kõige rohkem see variant, et lastest pühiks käpad puhtaks ja maksma ka ei peaks. Kui isad emadega samavõrra aega panustaks, võiks nii mõnedki emad elatist täiesti vabatahtlikult praegugi vähendada.
Lisaks plaanitakse arvestada ka lastetoetust, kui see laekub ema kontole, on isalt elatis poole lastetoetuse summa võrra väiksem.
Kui nüüd emmede jaoks kaob elatis kui sissetulekuallikas ära, siis pakun, et lahuselavate vanemate lastel kõlbab tegelikult väga hästi ka isaga elada ja paljudel lastel ühtäkki selline soov tekibki (loe: ema annab lapsed meelsasti isa juurde elama). Kui isa uus naine ei soovi last nende koju (elama), siis peaks vast mõtlema kahte asja- esiteks miks ta ei soovi (ehk ei oska laps külas käituda või on ema poolt üles ässitatud või manipuleerib vms.) ja teiseks, kas tõesti kas te saadaks oma lapsed sinna elama, kuhu neid ei taheta?
Kui laps ei oska käituda, on isa kui lapsevanema kohus talle seda õpetada.
