Teema: Miks mõned vanemad teevad laste eest õppeülesanded ära?

Tunnistan ausalt, et aitan last kästitööga. Teda absoluutselt see ei huvita. Võtted on selged, aga asja enda aitan ära teha, sest lapsel on niigi pingeline praegu. Las tema õpib ja loeb samal ajal.

ma ka ikka vahest selliseid suht mõttetuid asju lapse eest teinud. Nt kui valida järgmiseks päevaks kumb on tähtsam: suur kontrolltöö mates vs loodusõpetuses “otsi infot googlest” eesti kauneimate randade kohta, siis guugeldan ise ja koondan talle info ette. Laps süveneb sellel ajal mate kontrolltööks. Sorri kui kedagi riivab.

Olen aidanud alati, kui koormus on liiga suur olnud ja lapse õppimine oleks veninud uneaega ( kontrolltööd tulemas ). Olen otsinud võõrsõnadele tõlkeid, aidanud vene keele tõlgete ja jutukestega. Alguses ka esitluste ja esseedega, aga sel juhul printisin välja, nii, et ta oli sunnitud ümber kirjutama.  Ka parandasin ja täiendasin tema enda retsensioone ja kirjandeid, alati koos selgitustega, et mida ja kuidas kirjutada parema tulemuse saavutamiseks. Ühel hetkel kandis see vilja ja ta enda tööd muutusid nii heaks, et enam polnud aidata vaja. Kirjutamise poolt lihvisin muidugi algusest saadik, et kirjanditeni jõudes oleks tase parem. Osutuski heaks mõtteks.

#3737438:

#3737165:

ma ka ikka vahest selliseid suht mõttetuid asju lapse eest teinud. Nt kui valida järgmiseks päevaks kumb on tähtsam: suur kontrolltöö mates vs loodusõpetuses “otsi infot googlest” eesti kauneimate randade kohta, siis guugeldan ise ja koondan talle info ette. Laps süveneb sellel ajal mate kontrolltööks. Sorri kui kedagi riivab.

Kontrolltööks ei õpita ju ometi eelmisel õhtul, vaid mitu eelnevat kuud või nädalat!

Tähtsad pole ju ometi need kaunimad rannad, vaid googeldamisoskus. See on lastel uskumatult vilets ja pole ime, kui vanemad seda laste eest teevad. Oskused tulevad harjutades.

Oh, guugeldamine on tal ikka väga selge😀

#3737437:

Eks praegu õpetajad saavad väga hästi aru, kui palju vanemad laste eest tööd ära teevad. Sõbranna sõnul on lausa hämmastav, kui kuidas mõne lapse oskused just nüüd märgatavalt tõusevad, lauseehitus muutub jne.

Üks asi on last õpetada, selgitada, käia koos looduses vajalikku staffi otsimas jne.

Nii tõesti on. Tublid lapsed teevad ise ning enamasti on mõni viga töös. Lapsed, kes koolis said enamasti hindeid “2” või “3”, on nüüd lausa nelja-viielised. Mul on hea meel, et distantsõpe neile nii hästi mõjub 😉

Kahju, et vanemad ei mõista, et see kuidagi last ei aita, kui töö tema eest ise ära teha.

Isegi videotunnis käivad mõned vanemad lapsele töö ajal vastuseid ette sosistamas. Piinlik olukord.

Jah, hinded ON olulised. Sa võid ju selgitada kodus mida tahes, aga nad ikka võrdlevad end üksteisega. Nii kaua kui on sõnaline hindamine, on kõik korras. Kui tulemus halb ja õpetaja kirjutab, et sa veel ei oska…..õpi selgeks, siis nii laps aru saabki, et tuleb selgeks õppida ja pole probleemi selles, et sõber juba oskab. Aga kui tulevad hinded, siis on kaks ikka kaks ja kohe tekib täiesti teisugune emotsioon. Seega aidates last, aitad ka tema õpimotivatsiooni sälimisele kaasa.

Lugesin ühest testist, mis tehti õpetajatega, esimeses osas hindasid töid koos nimedega, teises osas ilma nimedeta. Selgus teada olev tõsiasi, et õpetaja on ka inimene. Kui õpetaja teadis laste nimesid, olid hinne erinev sellest, kui sama õpilase töö oli nimeta. Õpetajat mõjutas suhtumine lapsesse, ehk siis kuidas hoidis korda, kuidas tavaliselt käitus või oskas jne. Muidugi pole see teadlik, vaid alateadlik.  Kirjalike testidega see tingimata ei õnnestu, aga suulistega, kus õpetaja subjektiivselt hindab, vägagi lihtne. Mul enda lapsegagi selliseid kogemusi.

Jah, olen küll teinud. Samuti on minu vanemad mind ja minu õde aidanud. Koolisüsteemis on väga palju mõttetut ja mahukat tööd, tihti suuremad kodutööd ka kuhjuvad mõnele päevale, siis on küll pigem see, et saaks ära tehtud ja esitatud. Julgen väita, et midagi olulist seetõttu õppimata küll pole jäänud. Õppimisel tuleb ostata eristada olulist ebaolulisest ja need ebaolulised asjad võibki vanem aidata ära teha. Töövihikus lünkade täitmine ja lõputute nö referaatide ja esitluste tegemine (mida isegi ette ei kanta) ei arenda küll kedagi.

/kirjutab ema, kes väga väärtustab õppimist, haridust ja haritust ja kelle kõik pereliikmed, kaasa arvatud vanemad, on omandanud kõrghariduse/magistrikraadi. Noorem laps õpib veel  gümnaasiumis/

#3737586:

Kas ma saan aru, loed põhikooli lõpetajale ette? Tee vastupidi, las loeb sinule ette.

Mina lasin lugeda läbi mõned peatükid ja õhtul kontrollisin üle, esitasin küsimusi, arutlesin. Vahest tegin enne küsimused valmis ja otsis vastuseid jne.

Oleme aastate jooksul igasuguseid lahendusi katsetanud, kuid selle lapsega toimib ette lugemine kõige paremini. Kuna olen ise neid raamatuid noorena lugenud, siis tean sisu ja oskan lugeda nii, et lapsel on huvitav. Tema saab kuulamise ajal teha asju, milles ta ise on tugev (näputööd, kunstiülesanded). Meie suhted on paranenud pärast sellist korraldust, oleme lähedasemad ja arutame ka muid olulisi teemasid sellistel puhkudel.

Kui tema peaks lihtsalt tuimalt-tujutult lugema ja mina siis teda alatasa parandama või katkestama, et selgitada loetut, siis lõppeks see ruttu tüliga. Selles vanuses lapsega on parem, kui tüli ei teki, pigem hoida sõbralikku ja pingevabamat suhtlust. Minu eesmärk on, et ta saaks info kätte ja oleks valmis gümnaasiumiks – tülitsemisele kuluv energia võiks kuluda pigem pingutusele, et põhikool lõpetada.

Üldse mulle tundub, et tänapäeva lapsed ei pea vajalikuks infot raamatutest otsida. See pole sugugi vale, sest praegu ongi suur osa infost koondunud mujale kui paberkandjale. Veider olekski lapsi sundida iga hinna eest keerama paberist lehekülgi, kui see ei ole enam otstarbekas. Selle keelamine tundub rohkem nagu kadedus või mõistmatus, sest “meie omal ajal” toimisime teisiti. Pigem tuleks tänapäevaseid lapsi õpetada vahet tegema usaldusväärse ja valeinfo vahel. Kahjuks oleme meie nende vanematena juba ajast maha jäänud ja selles küsimuses tegelikult pigem piirame kui õpetame oma lapsi. See on paradoks, sinna ei ole midagi parata.

#3737614:

Lugesin ühest testist, mis tehti õpetajatega, esimeses osas hindasid töid koos nimedega, teises osas ilma nimedeta. Selgus teada olev tõsiasi, et õpetaja on ka inimene. Kui õpetaja teadis laste nimesid, olid hinne erinev sellest, kui sama õpilase töö oli nimeta. Õpetajat mõjutas suhtumine lapsesse, ehk siis kuidas hoidis korda, kuidas tavaliselt käitus või oskas jne. Muidugi pole see teadlik, vaid alateadlik. Kirjalike testidega see tingimata ei õnnestu, aga suulistega, kus õpetaja subjektiivselt hindab, vägagi lihtne. Mul enda lapsegagi selliseid kogemusi.

Koolis kasutataksegi kujundavat hindamist. Võib nii mõnegi päästa kehvemast hindest. Teist aga innustada rohkem pingutama, tähelepanelikum olema vmt, kui tema esitatud tööde tase on langenud.

#3736445:

Sest käbi ei kuku kännust kaugele. Ilmselt see laps pole just kõige kirkam kriit ja innukam õppija, kelle eest ema või isa peab koolitükke tegema, ja ju siis vanemal pole ka nii palju taipu, et saaks aru, milleks kogu see koolitriangel tegelikult on ja et ega see laps niimoodi ju ei arene ja võimekamaks ei saa, kui ta eest töö ära teha. Aga vähemalt on vanem selleks ajaks selle klassi materjali omandanud, kus ta lapsuke käib. Nii et lootus on, et kui sellel lapsel omakorda lapsed on, siis äkki saab see praeegune laps täiskasvanuna oma lapsi aidates lõpuks ka selle klassi materjali selgeks.

Oota. Kui lapsevanem on suuteline lapse eest need ülesanded ära tegema, aga laps ei ole suuteline neid ülesandeid tegema, siis on ju käbi kännust väga kaugele kukkunud, eijjahh?

#3737996:

Miks peaks põhikooli lõpetav laps valjusti raamatut ette lugema? Ma saan veel aru kui 5-aastane valjult loeb.

Paljud raamatud on tänapäeval ka e-raamatuna olemas, nii et ei pea lapsuke paberist lehti keerama.

Arvesta sellega, et mida õppeaasta edasi, seda suuremat hulga materjali läbitöötamist nõutakse. Päriselt mõtled, et selle kõva häälega ette lugemine (pole vahet, kas sina või laps) on jätkusuutlik lahendus?

E-raamat, muide, ei erine paberraamatust. Materjali vahe on ainult. On juba olemas kaasaegsemad lahendused – audioraamatud. Audioraamatud ei ole mõeldud vaid nägemispuudega inimestele, need on ka lugemispuudega inimestele. Minu lapse võiks liigitada just üheks viimastest. Meie lahendus aitab tal olulised kirjandusteosed läbi töötada ja kulutada energiat sinna, kuhu seda on otstarbekas kulutada (kokkuvõtete kirjutamine, teose üle mõtisklemine).

Eesti keele õigekirja õpivad lapsed eesti keele tunnis, kirjatöid tehes kasutatakse vastavalt neid teadmisi. Ükski õpetaja ei eelda, et laps õpib keele ortograafiat ilukirjandust lugedes. Neil õppeainetel on erinevad eesmärgid.

Sellele viitasin ka eelmises kommentaaris – me oleme vananev põlvkond, mis ei suuda mõista, et näiteks ajalugu võib õppida dokumentaalsarju või -filme vaadates, mitte vaid raamatuid puurides. Eriti meeldivad mulle minu laste need ajalootunnid, kus lapsed vaatavad Kristo Siigi videosid YouTube’s. Meie lapsi mitte ainult ei õpetata teisiti kui meid, nad ka õpivad teisiti kui meie. Ja mitte halvemini, lihtsalt teisiti.

Siin keegi ahmis õhku, et kuidas ometi jäetakse teadlikult mingeid õppetunde vahele (vanem teeb lapse eest kodutööd, peika annab varem esitatud materjale spikerdamiseks jne), nii ei arendata ju oma täit potentsiaali! Olen praeguseks õppinud, et kõik õpitu ei hakkagi külge, kõike ei ole võimalik peensusteni selgeks õppida. Ja enamasti pole seda ka tarvis. Vahel ongi nii, et nikerdad midagi kiiresti põlve otsas valmis, esitad ära ja unustad igaveseks. Mina pigem motiveerin enda lapsi pidevalt arendama endas neid külgi, mis neile loomulikumalt tulevad. Kui ma vastupidiselt mõtleksin, siis peaksin ju enda keelte peale andeka, kuid matemaatikas täiesti ebaõnnestunud lapse panema Reaalkooli ja suruma teda iga hinna eest Tehnikaülikooli. Noh, et areneks ikka igakülgselt…

#3736779:

#3736433:

Mis on selle eesmärk? Parem hinne? Aga see hinne on ju siis vanemale, miks vanemal seda hinnet vaja on?

Mitte hinne aga et oleks tehtud. Mõned asjad on ikka sellised, ega ka täiskasvanuna ka ei viiitsi aga lapse koormust vaadates lähen appi.

Tunnistan, et olen ka oma 2. klassi lapsel aidanud eelkõige selliseid ülesandeid teha, mis antud lihtsalt aja täitmiseks, mitte lapse arengu seisukohta arvesse võttes. Õpetajale sellest märku andes tuleb vaid eneseõigustust. Lihtsam on seetõttu mõni ülesanne ära teha, kui kemplema hakata.

Tavaliselt saab laps ise õppimisega hakkama, küsib, kui abi vajab. Pigem vaatame koos õhtul üle, kas kõik asjad on tehtud, sest õpetaja ei pane kõiki ülesandeid koduse töö alla (kus see oleks elementaarne), vaid neid võib nii materjalide kui tunnikirjelduste alt leida ning laps kolme eri koha vahel veel nii osavalt ei orienteeru.

#3738062:

Oi-oi, kui vale arusaam, et eesti keelt õpitakse ainult eesti keele tunnis. Jah, otseselt tõesti, aga kaudselt saab laps oma väljendus- ja õigekirjaoskuse siiski just raamatuid lugedes, mitte Youtube’i videoid vaadates, olgu see nii vanamoodne arvamus kui tahes. Ükski õpetaja loomulikult ei eelda, et ortograafiat õpib laps ilukirjanduse kaudu, aga need asjad on väga tihedalt seotud.

Kui juba targutamiseks läks, siis lisaksin, et eelkõige õpib laps keelt kodus. YouTube’i videod ei saa ära nullida vanemate igapäevast tööd oma lapsega suheldes ja teda jooksvalt õpetades/parandades.

Mina pean mõistusevastaseks jonni, et isegi kui mu laps on milleski nõrgem, ta peab ise ja kellelegi toetumata sellest eluga välja tulema. Ei pea õigeks sundida inimesi võitlema oma koha eest planeedil, andes neile mõista, et nad on millegi poolest vähemad kui teised. Koht planeedil on neile vaikimisi juba sünniga antud ja siin olemise ajal teeb lõppeks igaüks ikkagi seda, mis teda tegelikult huvitab.

Ma olen ühe korra teinud, kohe lõpetamas lastel olid sel olid videotunnid, kontrolltöö ja muid kodutöid nii palju, et pool üks öösel võtsin nende käest füüsika koolitööd ja saatsin nad magama. Tegin ise kaks koolitööd öösel nende eest ja hommikul tõusid nad 6.30, et need oma käega ümber kirjutada.

Füüsika õpetaja ei taha aru saada, et 11 suurt ja mahukat tööd nädala jooksul on liiga palju ja füüsika ei ole nende ainus ainetund. Üks lastest võitis füüsika olümpiaadi ja temagi kurdab, et õpetaja pingutab kodutööde andmisega üle.

Teisi töid ei ole teinud, teevad ise, aga vahel on nende koolipäevad palju pikemad kui nad koolis kohapeal käisid.