Teema: Miks mõned vanemad teevad laste eest õppeülesanded ära?

ma ka ikka vahest selliseid suht mõttetuid asju lapse eest teinud. Nt kui valida järgmiseks päevaks kumb on tähtsam: suur kontrolltöö mates vs loodusõpetuses “otsi infot googlest” eesti kauneimate randade kohta, siis guugeldan ise ja koondan talle info ette. Laps süveneb sellel ajal mate kontrolltööks. Sorri kui kedagi riivab.

Olen aidanud alati, kui koormus on liiga suur olnud ja lapse õppimine oleks veninud uneaega ( kontrolltööd tulemas ). Olen otsinud võõrsõnadele tõlkeid, aidanud vene keele tõlgete ja jutukestega. Alguses ka esitluste ja esseedega, aga sel juhul printisin välja, nii, et ta oli sunnitud ümber kirjutama.  Ka parandasin ja täiendasin tema enda retsensioone ja kirjandeid, alati koos selgitustega, et mida ja kuidas kirjutada parema tulemuse saavutamiseks. Ühel hetkel kandis see vilja ja ta enda tööd muutusid nii heaks, et enam polnud aidata vaja. Kirjutamise poolt lihvisin muidugi algusest saadik, et kirjanditeni jõudes oleks tase parem. Osutuski heaks mõtteks.

#3737438:

#3737165:

ma ka ikka vahest selliseid suht mõttetuid asju lapse eest teinud. Nt kui valida järgmiseks päevaks kumb on tähtsam: suur kontrolltöö mates vs loodusõpetuses “otsi infot googlest” eesti kauneimate randade kohta, siis guugeldan ise ja koondan talle info ette. Laps süveneb sellel ajal mate kontrolltööks. Sorri kui kedagi riivab.

Kontrolltööks ei õpita ju ometi eelmisel õhtul, vaid mitu eelnevat kuud või nädalat!

Tähtsad pole ju ometi need kaunimad rannad, vaid googeldamisoskus. See on lastel uskumatult vilets ja pole ime, kui vanemad seda laste eest teevad. Oskused tulevad harjutades.

Oh, guugeldamine on tal ikka väga selge????

#3737437:

Eks praegu õpetajad saavad väga hästi aru, kui palju vanemad laste eest tööd ära teevad. Sõbranna sõnul on lausa hämmastav, kui kuidas mõne lapse oskused just nüüd märgatavalt tõusevad, lauseehitus muutub jne.

Üks asi on last õpetada, selgitada, käia koos looduses vajalikku staffi otsimas jne.

Nii tõesti on. Tublid lapsed teevad ise ning enamasti on mõni viga töös. Lapsed, kes koolis said enamasti hindeid “2” või “3”, on nüüd lausa nelja-viielised. Mul on hea meel, et distantsõpe neile nii hästi mõjub 😉

Kahju, et vanemad ei mõista, et see kuidagi last ei aita, kui töö tema eest ise ära teha.

Isegi videotunnis käivad mõned vanemad lapsele töö ajal vastuseid ette sosistamas. Piinlik olukord.

Jah, hinded ON olulised. Sa võid ju selgitada kodus mida tahes, aga nad ikka võrdlevad end üksteisega. Nii kaua kui on sõnaline hindamine, on kõik korras. Kui tulemus halb ja õpetaja kirjutab, et sa veel ei oska…..õpi selgeks, siis nii laps aru saabki, et tuleb selgeks õppida ja pole probleemi selles, et sõber juba oskab. Aga kui tulevad hinded, siis on kaks ikka kaks ja kohe tekib täiesti teisugune emotsioon. Seega aidates last, aitad ka tema õpimotivatsiooni sälimisele kaasa.

Lugesin ühest testist, mis tehti õpetajatega, esimeses osas hindasid töid koos nimedega, teises osas ilma nimedeta. Selgus teada olev tõsiasi, et õpetaja on ka inimene. Kui õpetaja teadis laste nimesid, olid hinne erinev sellest, kui sama õpilase töö oli nimeta. Õpetajat mõjutas suhtumine lapsesse, ehk siis kuidas hoidis korda, kuidas tavaliselt käitus või oskas jne. Muidugi pole see teadlik, vaid alateadlik.  Kirjalike testidega see tingimata ei õnnestu, aga suulistega, kus õpetaja subjektiivselt hindab, vägagi lihtne. Mul enda lapsegagi selliseid kogemusi.

Jah, olen küll teinud. Samuti on minu vanemad mind ja minu õde aidanud. Koolisüsteemis on väga palju mõttetut ja mahukat tööd, tihti suuremad kodutööd ka kuhjuvad mõnele päevale, siis on küll pigem see, et saaks ära tehtud ja esitatud. Julgen väita, et midagi olulist seetõttu õppimata küll pole jäänud. Õppimisel tuleb ostata eristada olulist ebaolulisest ja need ebaolulised asjad võibki vanem aidata ära teha. Töövihikus lünkade täitmine ja lõputute nö referaatide ja esitluste tegemine (mida isegi ette ei kanta) ei arenda küll kedagi.

/kirjutab ema, kes väga väärtustab õppimist, haridust ja haritust ja kelle kõik pereliikmed, kaasa arvatud vanemad, on omandanud kõrghariduse/magistrikraadi. Noorem laps õpib veel  gümnaasiumis/

#3737586:

Kas ma saan aru, loed põhikooli lõpetajale ette? Tee vastupidi, las loeb sinule ette.

Mina lasin lugeda läbi mõned peatükid ja õhtul kontrollisin üle, esitasin küsimusi, arutlesin. Vahest tegin enne küsimused valmis ja otsis vastuseid jne.

Oleme aastate jooksul igasuguseid lahendusi katsetanud, kuid selle lapsega toimib ette lugemine kõige paremini. Kuna olen ise neid raamatuid noorena lugenud, siis tean sisu ja oskan lugeda nii, et lapsel on huvitav. Tema saab kuulamise ajal teha asju, milles ta ise on tugev (näputööd, kunstiülesanded). Meie suhted on paranenud pärast sellist korraldust, oleme lähedasemad ja arutame ka muid olulisi teemasid sellistel puhkudel.

Kui tema peaks lihtsalt tuimalt-tujutult lugema ja mina siis teda alatasa parandama või katkestama, et selgitada loetut, siis lõppeks see ruttu tüliga. Selles vanuses lapsega on parem, kui tüli ei teki, pigem hoida sõbralikku ja pingevabamat suhtlust. Minu eesmärk on, et ta saaks info kätte ja oleks valmis gümnaasiumiks – tülitsemisele kuluv energia võiks kuluda pigem pingutusele, et põhikool lõpetada.

Üldse mulle tundub, et tänapäeva lapsed ei pea vajalikuks infot raamatutest otsida. See pole sugugi vale, sest praegu ongi suur osa infost koondunud mujale kui paberkandjale. Veider olekski lapsi sundida iga hinna eest keerama paberist lehekülgi, kui see ei ole enam otstarbekas. Selle keelamine tundub rohkem nagu kadedus või mõistmatus, sest “meie omal ajal” toimisime teisiti. Pigem tuleks tänapäevaseid lapsi õpetada vahet tegema usaldusväärse ja valeinfo vahel. Kahjuks oleme meie nende vanematena juba ajast maha jäänud ja selles küsimuses tegelikult pigem piirame kui õpetame oma lapsi. See on paradoks, sinna ei ole midagi parata.

#3737871:

#3737586:

Kas ma saan aru, loed põhikooli lõpetajale ette? Tee vastupidi, las loeb sinule ette.

Mina lasin lugeda läbi mõned peatükid ja õhtul kontrollisin üle, esitasin küsimusi, arutlesin. Vahest tegin enne küsimused valmis ja otsis vastuseid jne.

Oleme aastate jooksul igasuguseid lahendusi katsetanud, kuid selle lapsega toimib ette lugemine kõige paremini. Kuna olen ise neid raamatuid noorena lugenud, siis tean sisu ja oskan lugeda nii, et lapsel on huvitav. Tema saab kuulamise ajal teha asju, milles ta ise on tugev (näputööd, kunstiülesanded). Meie suhted on paranenud pärast sellist korraldust, oleme lähedasemad ja arutame ka muid olulisi teemasid sellistel puhkudel.

Kui tema peaks lihtsalt tuimalt-tujutult lugema ja mina siis teda alatasa parandama või katkestama, et selgitada loetut, siis lõppeks see ruttu tüliga. Selles vanuses lapsega on parem, kui tüli ei teki, pigem hoida sõbralikku ja pingevabamat suhtlust. Minu eesmärk on, et ta saaks info kätte ja oleks valmis gümnaasiumiks – tülitsemisele kuluv energia võiks kuluda pigem pingutusele, et põhikool lõpetada.

Üldse mulle tundub, et tänapäeva lapsed ei pea vajalikuks infot raamatutest otsida. See pole sugugi vale, sest praegu ongi suur osa infost koondunud mujale kui paberkandjale. Veider olekski lapsi sundida iga hinna eest keerama paberist lehekülgi, kui see ei ole enam otstarbekas. Selle keelamine tundub rohkem nagu kadedus või mõistmatus, sest “meie omal ajal” toimisime teisiti. Pigem tuleks tänapäevaseid lapsi õpetada vahet tegema usaldusväärse ja valeinfo vahel. Kahjuks oleme meie nende vanematena juba ajast maha jäänud ja selles küsimuses tegelikult pigem piirame kui õpetame oma lapsi. See on paradoks, sinna ei ole midagi parata.

Miks peaks põhikooli lõpetav laps valjusti raamatut ette lugema? Ma saan veel aru kui 5-aastane valjult loeb.

Paljud raamatud on tänapäeval ka e-raamatuna olemas, nii et ei pea lapsuke paberist lehti keerama.

Arvesta sellega, et mida õppeaasta edasi, seda suurema hulga materjali läbitöötamist nõutakse. Päriselt mõtled, et selle kõva häälega ette lugemine (pole vahet, kas sina või laps) on jätkusuutlik lahendus?

#3737566:

Mina tunnistan ausalt, et aitan ka vahel enda esimese klassi last. Kui laps pole varem raamatu sisukokkuvõtet või luuletust kirjutanud, siis on seda ikka väga raske esimest korda teha. Ma ei tee tööd ise valmis aga suunan, aitan kava kokku panna, struktuuri. Esitan suunavaid küsimusi. Laps pakub lauseid, mis võib sobida ja paneb kirja. Vahel mõne sõnaga aitan ka. Koolis kuidagi eeldatakse, et esimene klassi laps oskab seda kõike ise aga tegelikult vajabki ju laps üpris palju juhendamist. Meil on hästi toredad õpetajad ja kiidavad koguaeg lapsi, see on tore. Aga sellist sisulist juhendamist on tegelikult vähe.

No sa ei tee ju lapse eest koolitööd ära, sa teed õpetaja eest tema tegematajäänud töö ära.

Iseasi, et õpetajatel on lapsi klassis korraga liiga palju, see on tõsi.

#3738051:

Eesti keele õigekirja õpivad lapsed eesti keele tunnis, kirjatöid tehes kasutatakse vastavalt neid teadmisi. Ükski õpetaja ei eelda, et laps õpib keele ortograafiat ilukirjandust lugedes. Neil õppeainetel on erinevad eesmärgid.

Oi-oi, kui vale arusaam, et eesti keelt õpitakse ainult eesti keele tunnis. Jah, otseselt tõesti, aga kaudselt saab laps oma väljendus- ja õigekirjaoskuse siiski just raamatuid lugedes, mitte Youtube’i videoid vaadates, olgu see nii vanamoodne arvamus kui tahes. Ükski õpetaja loomulikult ei eelda, et ortograafiat õpib laps ilukirjanduse kaudu, aga need asjad on väga tihedalt seotud.

Huvitav on lugeda nende perekondade kohta, kus põlvest põlve vanemad õpilase eest ise midagi ära teevad ja arvavad, et kellegi aega/ajumahtu sellega säästavad. Summa summarum teeb see ju ajaliselt sama välja, ei?

Ma ise kuulun nende vanemate hulka, kes aitas last pikemate kirjatükkidega ja vahel on reaalainetes mõnda asja seletada vaja. Põhimõtteliselt ei tee lapse eest midagi ära.

#3738098:

#3736779:

#3736433:

Mis on selle eesmärk? Parem hinne? Aga see hinne on ju siis vanemale, miks vanemal seda hinnet vaja on?

Mitte hinne aga et oleks tehtud. Mõned asjad on ikka sellised, ega ka täiskasvanuna ka ei viiitsi aga lapse koormust vaadates lähen appi.

Tunnistan, et olen ka oma 2. klassi lapsel aidanud eelkõige selliseid ülesandeid teha, mis antud lihtsalt aja täitmiseks, mitte lapse arengu seisukohta arvesse võttes. Õpetajale sellest märku andes tuleb vaid eneseõigustust. Lihtsam on seetõttu mõni ülesanne ära teha, kui kemplema hakata.

Kas ma saan õigesti aru, et oled oma algklassilapse õpetajale märku andnud, et mõni ülesanne on mõttetu? No mida veel perekoolist teada ei saa 🙂 Ma pole küll spetsialist, aga ma usun, et igal ülesandel on mingi mõte – ei pea ju kõik ajude ragistamise tasemel olema, vahel las värvivad ringe ja ruute, sellel on ka oma eesmärk.

#3738051:

Siin keegi ahmis õhku, et kuidas ometi jäetakse teadlikult mingeid õppetunde vahele (vanem teeb lapse eest kodutööd, peika annab varem esitatud materjale spikerdamiseks jne), nii ei arendata ju oma täit potentsiaali! Olen praeguseks õppinud, et kõik õpitu ei hakkagi külge, kõike ei ole võimalik peensusteni selgeks õppida. Ja enamasti pole seda ka tarvis. Vahel ongi nii, et nikerdad midagi kiiresti põlve otsas valmis, esitad ära ja unustad igaveseks. Mina pigem motiveerin enda lapsi pidevalt arendama endas neid külgi, mis neile loomulikumalt tulevad. Kui ma vastupidiselt mõtleksin, siis peaksin ju enda keelte peale andeka, kuid matemaatikas täiesti ebaõnnestunud lapse panema Reaalkooli ja suruma teda iga hinna eest Tehnikaülikooli. Noh, et areneks ikka igakülgselt…

Kuid sinu sellise tegevusega ei ole lapsel ju võimalustki õppida “midagi kiirelt ära tegema”. Sest kõrval on ema, kellega kodutööd ära jagatakse.  Oskus oma tegevusi prioritiseerida  ja sellega lubatud ajaraamidesse jääda on ülioluline.

YouTube  videoid vaadates võib küll jah saada mingis valdkonnas elementaarsed baasteadmised, kuid lõputöö alusmaterjaliks see ikkagi ei päde. 30-40 leheküljelise töö kirjutamiseks tuleb ikka oi-oi kui palju kirjalikku materjali läbi töötada.

<p style=”text-align: left;”>Lugemisest. Minu laps ka ei taha lugeda. Väiksem oli, siis ütles, et tal “väsib suu ära”. Meie veel, et sa ju loed “peas”, aga ei, et temal väsib suu ära ja pea hakkab valutama. Ja vältis igasugust lugemist. Hakkas kuulama audioraaamatuid. See sobis. Mingi hetk 7ndas klassis taipasime, et ta pidevalt kúsib üle, palub korrata kui me midagi ütleme. Käisime siis arsti juures tavalises kontrollis kui arst pakkus, et ta saadaks lapse kuulmiskeskusesse. Et tal selliste lugejatega, kellel “suu väsib” kogemusi. Ja tuligi välja, et laps ei kuule absoluutselt ühest kõrvast. Teine kõrv aga kompenseeris sedavõrd, et see  jäi aastateks tähelepanuta…Sai aparaadi, nüüd loeb meelsamini, aga eelistab ikka audioraamatuid. Aga enam ei ole peavalusid ja suu ka ei väsi ära:)</p>

#3737614:

Lugesin ühest testist, mis tehti õpetajatega, esimeses osas hindasid töid koos nimedega, teises osas ilma nimedeta. Selgus teada olev tõsiasi, et õpetaja on ka inimene. Kui õpetaja teadis laste nimesid, olid hinne erinev sellest, kui sama õpilase töö oli nimeta. Õpetajat mõjutas suhtumine lapsesse, ehk siis kuidas hoidis korda, kuidas tavaliselt käitus või oskas jne. Muidugi pole see teadlik, vaid alateadlik. Kirjalike testidega see tingimata ei õnnestu, aga suulistega, kus õpetaja subjektiivselt hindab, vägagi lihtne. Mul enda lapsegagi selliseid kogemusi.

Koolis kasutataksegi kujundavat hindamist. Võib nii mõnegi päästa kehvemast hindest. Teist aga innustada rohkem pingutama, tähelepanelikum olema vmt, kui tema esitatud tööde tase on langenud.

Jah, aga ainult esimene 3-4 klassi. Tegelikult võiks kauemgi olla, õpiksid rohkem sisule kui hindele tähelepanu pöörama. Kuigi laps saab aru, et tema kehvem hinne tuli sellest, et ilmselt hindas oma võimeid üle, säilib sellest tekkiv emotsioon veel mõnda aega.