Teema: Naine, kes ei soovi lapsi

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina soovin küll lapsi. Aga mõistusega võttes annan endale aru, et tõenäoliselt seda ei juhtu.

Vanus on juba ligi 40. Ma ei ole abielus ega suhtes ning selleks pole ka väljavaateid. Pole kunagi kohanud kedagi, kellega tahaks lapsi saada ning planeerimata rasedusi ei ole mul ka olnud. Tahan, et minu lastel oleks ikka kaks vanemat, kes nende elus aktiivset rolli mängivad. Lastega kaasneb tohutu kohusetunne ja vastutus, ma tahan ikka oma lastele anda parimad väljavaated eluks ning täisväärtuslikud armastavad ja mõistvad suhted mõlema elusoleva vanemaga on ikkagi elementaarsed. Ma ei pea selleks olema abielus ega ka suhtes, kuid lastel peab olema ikkagi võimalus kahe vanemaga arvestada. Kui hiljem suhe puruneb, kuid teine vanem jääb ikkagi lapse ellu, siis sellega olen valmis leppima.

Võin olla üksikvanem, kuid seda kohe alguses nii planeerida küll ei taha. Seega ei tule kõne allagi lapseprojekt kas spermapanga või suvalise mehe abiga selleks, et mul ikka laps oleks. Hea sõbraga ju võiks nii teha, aga kes ikka niisama ilma suhteta lapsi tahab ja nende elus hiljem ka olulist rolli omada sooviks. Ma ei räägi siin elatisest, selle poolega saaksin edukalt ise hakkama, vaid lapse emotsionaalsete vajaduste rahuldamisest.

Lastetus ei ole otseselt olnud mingi kindel valik, kuid ma ei ole ka ise kunagi laste saamiseks midagi planeerinud. Mul ei ole aga põhimõtteliselt mitte mingisugust kavatsust hakata sünnitama lapsi lihtsalt sellepärast, et mul oleks lapsed, kellegi survel, iibe pärast või et tunnen end üksikuna. Ja kindlasti ei soovi ma maailma juurde sünnitada rohkem inimhingi, kelle vajadusi ei ole võimalik rahuldada ning kes selle tõttu katkisteks kasvavad.

Sellisel mõtteviisil on muidugi ühiskonnale ka omad negatiivsed küljed. Kes on näinud filmi “Idiocracy”, need saavad aru. Aga minu südametunnistus ei luba vastutustundetult sigida.

Aga evolutsioon? Inimkonna areng? Kui kogu eelnev ühiskond oleks sedasi kalkuleerinud, siis poleks ka meie tänapäeva. Poleks ka Sind.

Ja kui saabki koba peale lapse, siis on jälle kanakari kallal, et OLI siis SELLISEGA vaja laps saada ja võeh vastutustundetud sigijad ja et ise oled oma elu keeruliseks elanud jne jne… Oleme jälle seal, et naine, kellele hr Õiget ei leidunud, on süüdi igal võimalikul juhul.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina soovin küll lapsi. Aga mõistusega võttes annan endale aru, et tõenäoliselt seda ei juhtu.

Vanus on juba ligi 40. Ma ei ole abielus ega suhtes ning selleks pole ka väljavaateid. Pole kunagi kohanud kedagi, kellega tahaks lapsi saada ning planeerimata rasedusi ei ole mul ka olnud. Tahan, et minu lastel oleks ikka kaks vanemat, kes nende elus aktiivset rolli mängivad. Lastega kaasneb tohutu kohusetunne ja vastutus, ma tahan ikka oma lastele anda parimad väljavaated eluks ning täisväärtuslikud armastavad ja mõistvad suhted mõlema elusoleva vanemaga on ikkagi elementaarsed. Ma ei pea selleks olema abielus ega ka suhtes, kuid lastel peab olema ikkagi võimalus kahe vanemaga arvestada. Kui hiljem suhe puruneb, kuid teine vanem jääb ikkagi lapse ellu, siis sellega olen valmis leppima.

Võin olla üksikvanem, kuid seda kohe alguses nii planeerida küll ei taha. Seega ei tule kõne allagi lapseprojekt kas spermapanga või suvalise mehe abiga selleks, et mul ikka laps oleks. Hea sõbraga ju võiks nii teha, aga kes ikka niisama ilma suhteta lapsi tahab ja nende elus hiljem ka olulist rolli omada sooviks. Ma ei räägi siin elatisest, selle poolega saaksin edukalt ise hakkama, vaid lapse emotsionaalsete vajaduste rahuldamisest.

Lastetus ei ole otseselt olnud mingi kindel valik, kuid ma ei ole ka ise kunagi laste saamiseks midagi planeerinud. Mul ei ole aga põhimõtteliselt mitte mingisugust kavatsust hakata sünnitama lapsi lihtsalt sellepärast, et mul oleks lapsed, kellegi survel, iibe pärast või et tunnen end üksikuna. Ja kindlasti ei soovi ma maailma juurde sünnitada rohkem inimhingi, kelle vajadusi ei ole võimalik rahuldada ning kes selle tõttu katkisteks kasvavad.

Sellisel mõtteviisil on muidugi ühiskonnale ka omad negatiivsed küljed. Kes on näinud filmi “Idiocracy”, need saavad aru. Aga minu südametunnistus ei luba vastutustundetult sigida.

Aga evolutsioon? Inimkonna areng? Kui kogu eelnev ühiskond oleks sedasi kalkuleerinud, siis poleks ka meie tänapäeva. Poleks ka Sind.

Ja mis siis? Täiesti absurdne demagoogia…

Kägu kirjutas:

Mina soovin küll lapsi. Aga mõistusega võttes annan endale aru, et tõenäoliselt seda ei juhtu.

Vanus on juba ligi 40. Ma ei ole abielus ega suhtes ning selleks pole ka väljavaateid. Pole kunagi kohanud kedagi, kellega tahaks lapsi saada ning planeerimata rasedusi ei ole mul ka olnud. Tahan, et minu lastel oleks ikka kaks vanemat, kes nende elus aktiivset rolli mängivad. Lastega kaasneb tohutu kohusetunne ja vastutus, ma tahan ikka oma lastele anda parimad väljavaated eluks ning täisväärtuslikud armastavad ja mõistvad suhted mõlema elusoleva vanemaga on ikkagi elementaarsed. Ma ei pea selleks olema abielus ega ka suhtes, kuid lastel peab olema ikkagi võimalus kahe vanemaga arvestada. Kui hiljem suhe puruneb, kuid teine vanem jääb ikkagi lapse ellu, siis sellega olen valmis leppima.

Võin olla üksikvanem, kuid seda kohe alguses nii planeerida küll ei taha. Seega ei tule kõne allagi lapseprojekt kas spermapanga või suvalise mehe abiga selleks, et mul ikka laps oleks. Hea sõbraga ju võiks nii teha, aga kes ikka niisama ilma suhteta lapsi tahab ja nende elus hiljem ka olulist rolli omada sooviks. Ma ei räägi siin elatisest, selle poolega saaksin edukalt ise hakkama, vaid lapse emotsionaalsete vajaduste rahuldamisest.

Lastetus ei ole otseselt olnud mingi kindel valik, kuid ma ei ole ka ise kunagi laste saamiseks midagi planeerinud. Mul ei ole aga põhimõtteliselt mitte mingisugust kavatsust hakata sünnitama lapsi lihtsalt sellepärast, et mul oleks lapsed, kellegi survel, iibe pärast või et tunnen end üksikuna. Ja kindlasti ei soovi ma maailma juurde sünnitada rohkem inimhingi, kelle vajadusi ei ole võimalik rahuldada ning kes selle tõttu katkisteks kasvavad.

Sellisel mõtteviisil on muidugi ühiskonnale ka omad negatiivsed küljed. Kes on näinud filmi “Idiocracy”, need saavad aru. Aga minu südametunnistus ei luba vastutustundetult sigida.

Mina ütlen selle jutu peale nii, et näiteks minu enda vanemad olid noorpõlvekallimad, minu sünni ajaks kombekalt abielus, mõlemad kõrgharidusega, tolle aja kohta väga korralikel ametikohtadel ja majanduslikult heas olukorras (tegemist siis nõuka-ajaga). Kõik eeldused kasvada turvalises perekonnas olid kuhjaga olemas. Ometigi, kogu elu kaldus tegelikkuses täiega kraavi, isal oli aastate jooksul mu ema ja väikeste laste kõrvalt arvukalt kõrvalsuhteid, mille peale vanemad lõpuks lahutasid. Ema hakkas jooma, isaga kohtusin korra aastas, elatist ta küll maksis.
Lapsepõlvest ja nooruseast on meeles ainult ebakindlus, ettearvamatus, ükskõiksus – ema jõi järjest rohkem. Ta sai õnnetult surma, kui käisin ülikoolis. Isa sahmerdas oma naistega ja polnud teda olemas ei vaimselt ega emotsionaalselt. Praegu oma lapsi kasvatades saan üsna selgelt aru, et ei ole noores eas kogenud mitte ühegi inimese poolt tõelist hoolimist ja südamesoojust.
Mul on olnud täiskasvanuna küll mitu pikemaajalist suhet, kuid laste saamisega juhtus nii, et erinevatel põhjustel lükkus see edasi.
Ja kui siis ühel hetkel “ärkasin”, oli juba väga kiire selle asjaga, lähenesin 40-le, sobivat partnerit ei olnud tol hetkel ja sain oma lapsed spermadoonorit kasutades. Majanduslikult olen väga heal järjel, lastel on stabiilne ja turvaline elu. Loomulikult saadab mind iga päev mõte sellest, millest ise ja millest lapsed ilma jäävad. Aga sellised valikud ma tegin ja kindlasti on laste saamine mu elu parim otsus. Koos lastega on elu palju värvilisem ja soojem 🙂

Ei ole. See on lihtsalt sinu subjektiivne arvamus.

Mina ei soovi lapsi eelkõige seepärast, et olen väga eraklik inimene. Ma läheks lihtsalt hulluks, kui peaks elama nii, et mul pole piiri enda ja teise inimese vahel, kus mul on oma tuba lukustatava uksega, veel parem, kui oma korter. Lapsevanemad võivad küll öelda, et saab vahel paar tundi puhkust ja ka muud teha, aga see paar tundi on maksimum, kui palju ma inimestega suhelda suudan. Ma ei suuda isegi mehega korterit jagada, kui pole oma tuba ja oma voodit. Kool oli igavene piin, sest pidi iga päev suhtlema ja enamik juttu oli täiesti mõttetu, oleks samal ajal mitu korda rohkem läbi lugenud ja ülesandeid lahendanud. Kummalisel kombel ei ole ma (enam) eriti häbelik, vaid ainult introvertne, see tähendab, et võin kord nädalas ka pidudel käia ja väga seltskondlik olla, isegi esineda või kõnet pidada, aga mul on suhtlemise aja osas väga madal piir. Töötan ka omaette, eraldiseisvas kontoris, avatud kontor oleks võimatu.

Teiseks, ma ei tunne end piisavalt vanana, et lapsi saada, ei emotsionaalselt ega füüsiliselt. Tunnen, et oleks lastele nagu õde, aga mitte ema, ei ole nende eest vastutav või täiskasvanulik. Muus osas polnud ka lapsena traditsiooniliselt lapsik, aga lapsevanemana end ei näe. Poleks ausalt öeldes isegi laste saamise füüsilise võimaluse peale mõelnud, kui seda ei küsitaks.

Mina näiteks vastupidi loen äärmise imestusega kõiki neid põhjuseid, miks saadakse lapsi: näiteks et keegi paneb Sulle käed kaela ümber ja ütleb, et ta armastab Sind. Mu parimal ja ainukesel sõbral (teised on tuttavad ja mulle ei meeldi lihtsalt seltskondlik läbikäimine!) äärmiselt seltskondlik koer, ta näitab välja, et ta armastab mind, lausa jumaldab mind, palju paremini ja tihedamini kui mõni laps võiks teha: koer tõuseb kahele käpale, paneb mulle esikäpad õlgadele ja vaatab enda kutsikasilmadega otsa ja vilgutab enda keelt suust sisse ja välja ja ei rahune enne, kui ta on mu näo üle lakkunud. Koer jumaldab mind ka siis, kui mul ei ole näiteks olnud ajutiselt võimalusi talle kõige paremat toitu osta või ma ei too talle iga nädal uut mänguasja. Kuigi talle on õpetatud järjekindlalt, et nii ei tohi teha, ei tohi hüpata nö. inimese peale, siis koer ei õpi:) Nii et võtke koer, kui tahate, et keegi teid jumaldaks:)
Samuti tahetakse lapsi põhjusel, et “enda geenid edasi kanda”, kõik need “nii tore on näha enda lapsi kasvamas ja tegemas samu asju, mis mina”. Millegipärast arvab väga suur mass inimesi, et nendes on midagi erilist ja seetõttu nad peavad paljunema ning kõik teised peaksid samuti sellest osa võtma, miinimumiks on silmnähtav rõõmustamine, et nad lapse saavad. Kogu see kombestik, kui keegi saab lapse, on minu silmis äärmiselt ebavajalik. Kõik läks hästi, ema ja laps on terved, olen väga rõõmus. Täiesti siiralt olen rõõmus, sest riske on palju. Ülejäänu: beebi imetlemine, nunnutamine, teda suvalistele inimestele sülle pakkumine jms. on täiesti ebavajalik. Kas värsked vanemad norivad kiitust selle eest, et nad on nii hästi hakkama saanud või mis teema sellega on? Ma ei laseks mitte kusagi enda last sõpradel-tuttavatel käperdada, musitada või nunnutada.
Kuigi jah mõistan, kui kõik läheneksid paljunemisele sama analüütiliselt ja mõistusega kui lastetud, siis me sureksime välja. Seega, inimkonna kestmise jaoks on vaja elus hoida neid mudeleid ja kõike seda (roosat) vahtu (a la et lapse sünd on ime, juhul, kui kõik läheb algusest lõpuni väga hästi, siis on see jah sadade erinevate asjaolude kokkulangemise positiivne tulemus, laiemas mõttes on lapse sünd algusest peale lihtsalt bioloogiline protsess), mis seostub “uute maksumaksjate sünniga”. Selles mõttes on mul hea meel, et leidub piisavalt vajalikult programmeeritud ja vajalike instinktidega (ma ei mõtle siin tungi jagada füüsilist lähedust armastatud inimesega) kodanikke (mitte et nad iga kord just sobivaid isendeid produtseerivad).
Minu jaoks algab laste saamise/kasvatamise vajadus alles siis, kui samavõrdselt ollakse võimeline kasvatama nii enda kui ka kasulast, täiesti võõrast last ja tunnistatakse fakti, et laps kohe sündides on isiksus, tal on iseenda iseloomulik karakter. Alles sellelt tasandilt võib inimene hakata rääkima mingist vajadusest lapsi saada ja “vaadata nende sirgumist”. Enne seda on kõik väga puhas, primitiivne egoism, kus tahetakse lihtsalt toota omaenda koopia.

Kuigi mul 1 tütar on, siis tunnen, et ma rohkem lapsi ei soovi. Samas täielikult välistada ei saa. Seltskonnas kuulen end tihti lausumas, et kui ma poleks nii noorelt last saanud, siis mul täna last poleks. Ma armastan oma last küll väga, aga ma tunnen end vastutusest tulenev koormus on nii ränk, et ma rohkem ei taha.
Viimasel ajal on vastumeelsus rohkemate laste saamise suhtes kasvanud juba selliseks, et kui tutvusringkonnas tuleb mõni raseduse teatega lagedale, tunnen neile kaasa (välja seda mõistagi ei ütle). Eriti ei suuda ma mõista neid, kes saavad kolmanda või rohkema lapse, kuidas nad jaksavad?
Usun, et mõneti on selline vastumeelsus seotud hirmudega. Kas ma jaksan seda titeaega üle elada? Kõik need haigused ja töölt eemalolekud, väga närvesööv aeg minu arvates. Kardan ka haiget last saada, siis oleks elu ju täiesti teistsugune ning praegusest saavutatud mugavusest ja vabadusest võiks vaid unistada.
Ma muidugi olen veel laste saamiseks sobilikus vanuses (32) ning ma ei saa väita 100%, et rohkem lapsi ei tule, kuid ma tahan selleks ajaks saavutada selle, et tõesti tahan ka last, mitte ei saa teda nö ühiskonnas kehtivate normide survel.

Mulle meeldib mu elu, suhe, töö, vaba aeg, rasestumisvastased vahendid

See vist on kõige jaburam asi, mida ma kunagi kuulnud olen. Inimene ei taha lapsi, kuna talle meeldivad rasestumisvastased vahendid?
Et pillid maitsevad hästi?
Või spiraal on nii mõnus asi?
Või kondoomi võtmine on nii kena ajaviide seksi ajal?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kondoomiga võib palju nalja saada ning huumor on mulle väga vajalik osa eksi juures.

Inimesed on ikka nii erinevad.
Mina küll seksida ei suudaks (või eksida?), kui sellest mingi klounaad ja naljamäng tehtaks.
Samas, ühe endise partneri arust oli ka väga ok lihtsalt tuimalt nühkida ja samal ajal argijuttu ajada. Erutav!
Ei pea vist mainima, et minu jaoks oli see üks jubedamaid kogemusi. Oleks ka see, kui mees üritaks seksi läbi huumoriprisma võtta ja õudselt naljakaks kogemuseks teha.

Ma ka mitte. Soovitasin oma boyfriendil voodis humoorikam olla ja oh, kuidas kahetsen seda otsust. Ta tätoveeris peenise kohale kõõrdi vaatavad silmad ja peenise otsa klouni nina, raseeris karvad klouni soengu kujuliseks ja värvis punaseks. Niipea, kui ta püksid langetab, hakkan mina naerma ja seksiisu on läinud.

Ma ytlen ausalt – ei viitsi nendega tegeleda. Tahan sisse magada, raha kulutada sinna, kus tahan. Reisida. Olla vaba ning pyhendada aega enesele ja oma abikaasale.
Samuti ei sooviks rase olla ega synnitada.

Lisaks ehk, et ei nae, et tulevik kuigi helge jargmistele generatsioonidele oleks ( automatiseerimine, sojad, ressursside vahenemine, globaalne soojenemine, list goes on), no milleks last siia?

Mul on sõbranna natsa üle 40, kalapsi pole. Meeson üle 10 aasta vanem,tal on juba kaks last, ehk siis ei vaja enam juurde ja sõbraanna ise ka ei survesta vaid n.õ lepib. Tulevikus temast kahju.

Tean naist kes soovis last kuid aastaid ei jäänud rasedaks ja lõpuks nägi tuttavate laste kasvamist ja kui raske see laste kasvatamine ikka on. Ja lõpuks siis ütleski, et ei taha lapsi. Samas ta on veel selles eas, et võib veel emaks saada kui peaks ime juhtuma.

Mu mehe auväärses eas ristiema avaldas ükspäev ootamatult kahetsust, et on piirdunud elus ainult ühe lapsega. Kusjuures tegu väga toimeka ja suurt huumorisoont omava daamiga. Ja see tema ainus laps on riigi esirinnas vastutavatel ametikohtadel aastakümneid olnud.

Kunagi hooldekodus praktiseerides tutvusin veel mitmete üpris viisakal elujärjel olnud prouadega, kes neljasilmavestlustes tunnistasid kibedusega, kuidas neist peale mammona ei jää mitte ainumast hingelist alles.

Mina praalisin gümnaasiumi lõpuaastail lõbustatult, kuidas hakkan kõigil oma tuttavatel külas käima koos mehe ja meie nelja lapsega, kaasas kimp roose ja tordikarp. Tegelikkuses tundsin kabuhirmu vastassugupoole ja üllataval kombel ka väikeste laste ees. Hiljem jõudis minusse arusaam, et seletamatu meestehirmu taga oli kodus nähtud isa alkoholijoobega avaldunud äärmine vägivaldsus ema vastu. Lapsi pelgasin enda seltskonnast eemalelükatuse pärast. Nii et põhimõtteliselt oleksin täna kaasatu, lastetu, ropprikas kosmosemutt või laborirott.