Teema: Naised, kes ei tee üldse trenni

Mina olen 47 naisterahvas. Noorena trenni ei teinud, kuid siis nii 10-15 aastat tegin ilusasti erinevaid trenne. Nüüd nii aasta olen suht trennivaba olnud.

Peab ütlema, et oma keha poolest olen ma sale, kuid ilusaks sain ma selle alles jõutrenne tehas, enne seda olin lihtsalt selline tissideta joonlaud. Sünnitused tegid mind naiselikumaks ja kui sai veel nagu kerge lihase peale, siis paistan ma hetkel oluliselt sportlikum välja, kui minu eluviisid päriselt on. Seega saab väita, et isegi kui head geeni kaasa pole antud, siis trenn teeb ilusamaks ja kui kunagi on ka midagi tehtud, siis hoiab suht kenasti toonuses.

Aga luban, et varsti võtan jälle trenni ette. Mina olen see teleka ees trenni tegija, kuid kuna viimasel ajal sattun telekatuppa harva, siis laisklen. Teen nt jõutrenni hantlitega, pumpan kõhulihaseid ning siis venitan joogat otsa. No mõnikord käin ka jalutamas, kui eriti viitsin, siis natuke jooksen ka. Sõber on ka jõusaali vedanud, kuid see on olnud väga pisteliselt.

53, vihkan sporti ja seda tänu kehalise kasvatuse tungidele, kus aeti norme taga. Käin palju, armastan rannas käia ja ujuda, metsas marjul ja seenel. Sellest piisab

N54. Kuni eelmise aastani kvalifitseerusin, aga nüüd teen joogat. Vanajumal on õnnistanud  hea figuuriga, aga tundsin, et olen kuidagi kerest kangeks jäänud ja vaja venitamist.

Aga mingid jõuharjutused või – hoidku jumal – jooksmine, seda küll ei tule.

37. Ei viitsi.

N55, sale, KMI 21,4. Mina olen siis see, kelle kohta halvustavalt öeldakse, et ega iga lahja lehm veel gasell ei ole. Lohutan ennat sellega, et riietega olen ikka oma eakaaslaste (ülekaaluliste ja ilma taljeta naiste) hulgas väga ilus, õnneks on mul ka ilusad jalad ja hea rüht, samas ilma riieteta on muidgi näha, et lihas on väike ja lõtv. Ma olen oma lahja lehma staatusega leppinud, sest ma südamest JÄLESTAN sporti. Absoluutselt igasugust. Pigem lepin sellise kehaga, kui et sunniksin ennast järjepidevalt midagi nii jälki tegema, ma ei suudaks, ma olen proovinud korduvalt ja iga kord lähen stressi ja masendusse umbes paari kuu pärast, isegi kui siis juba mingit tulemust on näha olnud. Mind ei suuda motiveerida isegi mitte see tulemus, et lihastoonus paraneb.

Mina teen trenni, aga vihkan seda. Ja üldse ei lähe see tunne paremaks ka. Olen 44 ja eluaeg niisama ära elanud, kuid nüüd on vaja. Ja mitte kaalu või välimuse pärast, neist oleks mul sügavalt savi, olen niigi täitsa hea figuuriga hoolimata mitmest lapsest. Ma ei saagi aru, miks mul selline trennivastasus on. Teoreetiliselt peaks igasugu teaduspõhisuse kohaselt olema trennil miljon kasulikku mõju enesetundele, vaimsele tervisele, meeleolule jne. Mind aga vihastab ja masendab. Mul tekitab stressi nii see trenniga möllamine ja higistamine, kui trenniriiete pidev pesemine, vahetamine, spordijalanõud võtavad esikus niigi vähest ruumi ja vajavad hooldust. Oeh. Pole ausalt vastikumat tegevust. Juba poolest päevast hakkan mõtlema, et pean jälle sinna minema, õhtul vean ennast tegutsema vaid tahtejõu ja kohusetundega. Palju parema meelega istuksin ja loeksin raamatut või lebotaks niisama. Seega mina saan väga hästi aru, miks inimesed trenni ei tee.

Tik-tokis on keegi psühholoog Anni. Tal oli ükskord huvitav mõte enesearmastusest. Jäin huviga ootele, et kuidas siis peaks end armastama. Tema mõte oli, et kui sa teed enda jaoks midagi, nt lähed trenni, siis hoolid sa endast. Kohe meenus perekool, kus on hoopis vastupidised mõtted. Et enesearmastus väljendub nii, et sa ei tee mida ei taha.

#4214199:

#4214049:

Kui vanad olete ja miks olete otsustanud trenni mitte teha?

41, aastaid tagasi käisin jõusaalis 6p nädalas, see oli enne lapsi. Aga asi pole selles, et ma olen otsustanud trenni mitte teha, ma EI ole otsustanud uuesti trenni minna. Kui tahaks, leiaks aja ja raha, aga motivatsiooni ei ole, kõik on niigi hästi. Mis ei tähenda, et ma üldse igapäevaselt trenni ja sportlikku koormust ei oma, trenn pole ainult kambas hüplemine või spordisaali kaardi omamine.

Mis on see trenn, mis ei ole trenn?

#4214241:

55+, ei tee trenni, sest ei pea seda antud eluetapil vajalikuks.

endise sportlasena tähendab minu jaoks sõna “trenn” sihikindlat tegevust sportlike eesmärkide saavutamiseks ja tiitlivõistlusteks valmistumiseks.

ma pole iial aru saanud inimestest, kes käivad niisama (ilu pärast?) jõusaalis või sörgivad udupeene spordivarustuse demonstreerimise eesmärgil äärelinna tänavatel.

jah, mul on tuntav ülekaal aga mis siis. (kaalun praegu ca 2x rohkem, kui siis, kui ma 30a tagasi nädalast nädalasse võistluselt võistlusele sõitsin)

Ma sellegipoolest ei istu pärast päeva teleka ees, ega sõida pidevalt autoga, vaid teen oma tavapäraseid toimetusi tehes päev keskmiselt 8000 sammu. Käin turul jalgrattaga.

Ma lihtsalt natukene püüan oma 100kg keret liigutada, aga ma EI TEE trenni.

Et siis kui ei ole just võistlusteks treeniv sportlane, siis oled pigem 100-kilone passivne mass? Sul tunduvad päris suured kompleksid olevat, et kõik vahepealne on sinu sõnul vaid eputamine, riiete näitamine ja ilu pärast tegemine. Kas võistlustel jäid tulemused kehvaks, või kust see sügav alaväärsuskompleks sul alguse sai?

49, ei tee trenni ja pole seda ka kunagi teinud.

Lapsena käisin tantsimas, ujumas, aeroobikas, need on ainsad asjad, mida saab liigitada “trenni” alla, st et see oli siis regulaarselt kindla aja tagant mingi ühistegevus.

Mulle ei meeldi trenn kui selline. Et sa lähed kuskile kellegagi punti, mingiks kindlaks kellaajaks, ja siis uhad. Ei meeldi üldse minna kuskile kellaaja peale, et seal midagi teha.

Jah, ma ei käi ka tööl kellaaja peale! Vihkan!

See siiski ei tähenda seda, et ma a) ei teeks üldse mingit tööd või b) ei liiguks üldse või poleks iial liikunud.

Mu töö on kodus ja ma saan ise vaadata, mis kellaaegadel või mis nädalapäeval või kui kaua järjest ma seda teen. Tähtajaks teen valmis. Loominguline töö, seda ei saagi teha kella 8-17ni, sest “ei tule seda vaimu peale” täpselt kindlatel kellaaegadel. Enamasti tulevad mul head mõtted kell 5-6 hommikul, läbi une. Panen kirja, magan edasi, hiljem vormistan.

Liikumisega sama asi – kui tuleb tahtmine liigutada, siis teen. Meeldib rattaga sõita, sõidan oma lõbuks. Kodu läheduses on terviserada, seal käin kõndimas, oma lõbuks, suvalistel aegadel. Mõnikord koleda ilmaga, mõnikord ilusa ilmaga. Autot mul ei ole, seega liigun palju jala ja rattaga. Ujuda meeldib, mõnikord käin, aga mitte trenni mõttes, vaid jällegi siis kui tekib tahtmine. Ka ujula on suht lähedal, saab aastaringselt käia.

Nii sale ma enam ei ole kui 20-aastasena, aga paks ei ole ma kunagi olnud. Trenni topitigi mind sellepärast, et olin liiga nääps. Tantsutrenn oli koreograafiatants (loe: ballett). Iluvõimlemas käisin ka aasta jagu. Aga pole mulle iial meeldinud kuskile kindlatel aegadel kella peale kohale minna. Lapsepõlves elasin selle kuidagi üle, aga nii kui täiskasvanuks sain, lõpetasin selle jama ära. Kellast kellani tööl olen käinud oma elu jooksul kaks aastat, olude sunnil. Samas mul ei ole probleemi kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas olla, suudan küll, lihtsalt väga vastumeelne on. Terve päev rikutud, kui mul on mingi täpne kellaajaline kohustus kuskil olla. Ja trenn mingi grupiga paraku liigitub kellaajalise kohustuse alla.

Ma 40+ ja käin ainult jalutamas. Mul oli mõned aastad tagasi ränk põlvetrauma (vasak põlv sisuliselt puruks). Õnneks karguga käima ei pea, suudan ka tantsida ja joosta, aga kardan, et jalg kaob n-ö alt ära (põlv annab järgi ja siis ma kukun). Mul niigi püstijalu töö, palju liikumist ja raskuste tõstmist – hoiangi põlve, et veaks pensini ikka välja.

#4214296:

Trennis ei käida, trenni tehakse . Trennitegemine tuleb enda jaoks nii lihtsaks teha, et see ei kujutaks endast kuhugi sõitmist, lõputut organiseerimist ja ajaplaneerimist.

Loll jutt. Minul on kodus olemas nii matt, hantlid, lindid kui ka velotrenažöör. Ma ei pea trenni tegemiseks mitte kuhugi minema, see on tehtud nii lihtsaks kui võimalik. Ja sellele vaatamata ma ei tee seda, sest see on vastik.

Neljakümnendates. Ärritunud soole sündroom (kuigi ma jälgin toitumist, et sümptomeid kontrolli all hoida), mis kahjuks veab energiataset alla, kipub tekitama kergemat väsimist ja füüsilist jõudu vähendama.

Tegelikult on väga kahju. Enne käisin ikka kolm korda nädalas 45 min jooksmas (õhtuti, hommikune jooksmine mulle ei sobi) ja tegin jõuharjutusi. Jooksmine on parim stressimaandus.

Nüüd ei saa ma piisavalt mitmekesiselt toituda (paljud tervislikud toiduained ärritavad) ega jaksa piisavalt treenida. Venitusharjutusi veel teen (hommikuti, kuigi hommikuti on kiire, aga püüan mahutada), kõnnin jalgsi, suvel mingil määral aias.

#4214531:

Millises jõusaalis on kohustuslik kella peale kangi tõstma minna?

Miks ma peaksin tahtma jõusaalis kangi tõsta? Ma rääkisin sellisest klassikalisest asjast nagu grupitrenn, näiteks aeroobika, vesiaeroobika vms. Need asjad käivad kella peale.

Jõusaal ei ole alati kodu lähedal, sinna minemine nõuab siiski ka mingit erilist tahtmist.

No ja teengi niisama hobi korras natuke niisama liikumist, mitte trenni. Jõusaalis peaks siiski käima regulaarselt mitu korda nädalas, et sellel mingi mõte sees oleks. Kindla intervalliga. kangi pole mõtet niisama suvaliselt natuke hobi korras tõsta. pealegi on see paduigav tegevus.