Minu vanaema suri 92-aastaselt ilma et oleks päevagi trennis käinud. Seega ei taga trenn mingit tervist, üritan elada nagu elas vanaema – alati positiivne, sõi korralikku eesti toitu ja võttis ka vahest pitsikese. Vanaema liikus palju, tegi aias tööd, käis jalgsi linnas, sõbrannadel külas, hoidis lapselapsi (olles ise vanaema -tean, et ühelt poolt võtab see energiat, aga annab ka).
Palju hullemad on negatiivsed ja virisevad inimesed, vanusest ja kehakaalust hoolimata.
Minu üks vanaema suri 90-aastaselt ja ei olnud ka elus trenni teinud, aga viimased 15-20 aastat oli tal üsna kehv tervis, liikus väga kehvasti (ei olnud ülekaalus) ja eriti kodust väljas enam ei käinudki. Teine vanaema suri 88-aastaselt, kuni kõrge vanuseni tegi hommikuvõimlemist ja kõndis iga päev palju jala. Vanuse poolest see mitte trenni teinud vanaema elas kauem, aga sellise elukvaliteediga ei tahaks ma küll nii vanaks elada, kui aus olla.
Ma ütleks, et see jutt on natuke vastuoluline – su vanaema polnud võib-olla käinud trennis, kui trennina defineerida jõusaali või aeroobikat või jooksmist, aga ta siiski liikus palju. Ma arvan, et paljud inimesed, kes trenni ei tee ja üritavad ka leida vabandusi a la mu vanaema elas üle 90 ja polnud kunagi trennis käinud ehk et loodetavasti läheb minuga ka nii, alahindavad seda, kui füüsiliselt aktiivne keegi ikkagi on. Võid mitte trennis käia ja ikkagi olla füüsiliselt aktiivne ja seetõttu ka hea tervisega.