Teema: Olen olnud armuke üle aasta..

Kägu kirjutas:

Vaata, sa ei koli vanast nt vähese päikesevalgusega korterist enne välja, kui pole silmapiiril paremat uut, mida sa saad endale lubada ja kus päikesevalgust on piisavalt, et olla õnnelikum kui vanas. Normaalne inimene ei lepi vana ja kehvaga, kui ta saab lubada endale uut ja paremat. Need inimesed, kes elus idealismi poole ei püüdle ega taotle kunagi elus midagi paremat, moodustavadki selle halli õnnetu massi, kes pidevalt vinguvad ja virisevad ja oma kehvas elus teisi süüdistavad.

Jajah, alati ehitatakse ju uusi ja valgusküllasemaid kortereid. Vanad jälle kuluvad ja jäävad vanemaks. Kindlasti saab mingi aja pärst endale üldse suurte akendega maja hankida…
Õnnetud on minu meelest just need, kes alati seda paremat taga ajavad, märkamata seda head, mis neil juba olemas on.

Olen viimase käoga täiesti nõus, õnnetud on pigem need kes pidevalt midagi uut otsivad, märkamata seda mis neil on. Selle parema taga ajamisega rikutakse ka tihtipeale oma laste elud. Hakkavad need kärgpere probleemid pihta, mis ei ole võrreldavad nendega, kui lapsevanemad oma lapsi koos kasvatavad. Suurel hulgal võõraid inimesi, kes hakkavad dikteerima, mis sinu lapsele/ lastele parim jne. Uue mehe/ naisega kokku kolimisega ei lõppe midagi, pigem suur klaperjaht ja tõsised tülid alles algavad.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

See, et sa nimetad seda elu kõigest rahuldust pakkuvaks ja isegi mitte õnnelikuks, rääkimata väga õnnelikust, räägib sinust kõik, kahjuks.

???? Seda küll. See räägib, et ma olen realist, nimetan asju õigete nimedega ega ilusta enda ümber toimuvat. Enamik neist inimestest, kes oma elu õnnelikuks (või isegi väga õnnelikuks!) nimetavad, ongi tegelikult lihtsalt oma eluga rahul. Küsimus on, millist sõna keegi sellesama seisundi iseloomustamiseks kasutab.

Kahjuks mitte, see räägib eelkõige sinu madalast enesehinnangust, kus sa arvad, et sa ei väärigi paremat, millest tuleneb ka see, et sa püüad endale kõigest väest sisendada, et paremat polegi olemas.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Vaata, sa ei koli vanast nt vähese päikesevalgusega korterist enne välja, kui pole silmapiiril paremat uut, mida sa saad endale lubada ja kus päikesevalgust on piisavalt, et olla õnnelikum kui vanas. Normaalne inimene ei lepi vana ja kehvaga, kui ta saab lubada endale uut ja paremat. Need inimesed, kes elus idealismi poole ei püüdle ega taotle kunagi elus midagi paremat, moodustavadki selle halli õnnetu massi, kes pidevalt vinguvad ja virisevad ja oma kehvas elus teisi süüdistavad.

Jajah, alati ehitatakse ju uusi ja valgusküllasemaid kortereid. Vanad jälle kuluvad ja jäävad vanemaks. Kindlasti saab mingi aja pärst endale üldse suurte akendega maja hankida…
Õnnetud on minu meelest just need, kes alati seda paremat taga ajavad, märkamata seda head, mis neil juba olemas on.

Kurb on tõdeda, et siin liigub päris märkimisväärne hulk madala enesehinnanguga inimesi, kes tõsimeeli arvavad, et vanas, igast küljest tuttavas paneelikas ongi elu alati hea. Tutvuge vastavate uuringutega – Eesti troonib õnnetute inimeste hulgalt esimeste seas.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kahjuks mitte, see räägib eelkõige sinu madalast enesehinnangust, kus sa arvad, et sa ei väärigi paremat, millest tuleneb ka see, et sa püüad endale kõigest väest sisendada, et paremat polegi olemas.

No lepime kokku siis, et ta räägib igaühele vastavalt igaühe isiklikele kogemustele – sulle madalast enesehinnangust, mulle rahulolust. Ühtlasi mõtle korra, mis võiks olla veel parem rahulolust? Suurem rahulolu? Milleks?

Sa siis ei tee vahet lihtsalt rahul oleva ja õnneliku inimese vahet? Mina teen – õnnelikud inimesed nimelt säravad, lihtsalt rahul olevad inimesed ei ole ühtlasest hallist massist, kuhu kuuluvad ka rahulolematud, tülpinud ja ükskõiksed, eristatavad. Õnnelikud inimesed muudavad maailma paremaks, sest nad ei vingu, ei virise, ei näe teistes inimestes nii sageli halba ja saavad ise oma eluga edukalt hakkama. Nemad on inimkonna arengu võti.

Kägu kirjutas:

Sa siis ei tee vahet lihtsalt rahul oleva ja õnneliku inimese vahet? Mina teen – õnnelikud inimesed nimelt säravad, lihtsalt rahul olevad inimesed ei ole ühtlasest hallist massist, kuhu kuuluvad ka rahulolematud, tülpinud ja ükskõiksed, eristatavad. Õnnelikud inimesed muudavad maailma paremaks, sest nad ei vingu, ei virise, ei näe teistes inimestes nii sageli halba ja saavad ise oma eluga edukalt hakkama. Nemad on inimkonna arengu võti.

Täiesti meelevaldne liigitus. Mille alusel sa väidad, et rahulolev inimene ei või särada, et rahulolev inimene vingub ja viriseb ja näeb teistes halba ega saa oma eluga hakkama? Mõtle ise ka uuesti oma loogika üle. See ju otsitud erinevus, pealegi täiesti vale. Tegelikult erinevust pole muus kui sõnas, mida kasutatakse. Minu arust näiteks ei ole õnnelikkus mingi püsiseisund. Mõni terav elamus muudab sind hetkeks õnnelikuks, muul ajal oled lihtsalt oma eluga rahul. See skaala sõltub inimese temperamenditüübist (mõne jaoks ongi kõik alati ülivõrdes – ta on üliõnnelik, kui mina olen samas olukorras lihtsalt rahul või õnnelik).

Kägu kirjutas:

Mõtle nüüd loogiliselt, kuidas saab selline inimene, kes midagi uut ei otsi, üldse areneda.

Paigalpüsimise õppimine ongi ometi palju suurem areng kui pidevalt uuele karjamaale galopeerimine :). Ja perekond ei ole see valdkond, kus elupõliseid otsinguid korraldada.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Sa siis ei tee vahet lihtsalt rahul oleva ja õnneliku inimese vahet? Mina teen – õnnelikud inimesed nimelt säravad, lihtsalt rahul olevad inimesed ei ole ühtlasest hallist massist, kuhu kuuluvad ka rahulolematud, tülpinud ja ükskõiksed, eristatavad. Õnnelikud inimesed muudavad maailma paremaks, sest nad ei vingu, ei virise, ei näe teistes inimestes nii sageli halba ja saavad ise oma eluga edukalt hakkama. Nemad on inimkonna arengu võti.

Täiesti meelevaldne liigitus. Mille alusel sa väidad, et rahulolev inimene ei või särada, et rahulolev inimene vingub ja viriseb ja näeb teistes halba ega saa oma eluga hakkama? Mõtle ise ka uuesti oma loogika üle. See ju otsitud erinevus, pealegi täiesti vale. Tegelikult erinevust pole muus kui sõnas, mida kasutatakse. Minu arust näiteks ei ole õnnelikkus mingi püsiseisund. Mõni terav elamus muudab sind hetkeks õnnelikuks, muul ajal oled lihtsalt oma eluga rahul. See skaala sõltub inimese temperamenditüübist (mõne jaoks ongi kõik alati ülivõrdes – ta on üliõnnelik, kui mina olen samas olukorras lihtsalt rahul või õnnelik).

Rahulolev inimene võib vahel tõesti särada, nt mõne tööalase saavutuse üle. Praegu käib meil jutt paarisuhtest. Aga mul ei ole mõtet sinuga vaielda, sest sa ilmselgelt ei saa aru, millest mina räägin, kuna sul puudub isiklik kogemus. Rahulolul ja õnnelikkusel on väga suur vahe, vastasel korral poleks lihtsalt kahte erinevat sõna olemas.
Ma võin ju püüda sulle selgitada, et suhtes on õnnelik see inimene, kes ka pärast 20 aastat kooselu, eelistab iga õhtu veeta oma kaasaga ka juhul, kui sõbrad on kutsunud mõnele lõbusale üritusele või kui toimub töökaaslastega jõulupidu.
Ei saa üldse aru, miks perekond ei võiks olla valdkond, kus otsinguid läbi viia. Laia silmaringiga inimene näeb nn õhtumaade kultuuriruumist kaugemale. Ja nüüd mõtle sellele, millised maad on tegelikult rahvastiku osas jätkusuutlikumad. Eestis teatavasti eksisteerib reaalne põlisrahva väljasuremise oht.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma võin ju püüda sulle selgitada, et suhtes on õnnelik on see inimene, kes ka pärast 20 aastat kooselu, eelistab iga õhtu veeta oma kaasaga ka juhul, kui sõbrad on kutsunud mõnele lõbusale üritusele või kui toimub töökaaslastega jõulupidu.

Ah jäta, su vaade on natuke rumal ja ühekülgne. See, kellega inimene eelistab õhtuid veeta sõltub lisaks suhte õnnelikkusele veel tuhandest asjaolust, näiteks sellest, kui tihti talle neid kutseid tuleb, milline on tema iseloom ja millised on töökaaslased.

Kägu kirjutas:

Rahulolev inimene võib vahel tõesti särada, nt mõne tööalase saavutuse üle. Praegu käib meil jutt paarisuhtest. Aga mul ei ole mõtet sinuga vaielda, sest sa ilmselgelt ei saa aru, millest mina räägin, kuna sul puudub isiklik kogemus. Rahulolul ja õnnelikkusel on väga suur vahe, vastasel korral poleks lihtsalt kahte erinevat sõna olemas.

Meil tõesti ei ole mõtet vaielda selle üle, kas ühe inimese rahulolu ning teise õnnelikkus võib olla üks ja seesama või mitte. Loomulikult võib – kaks erinevat sõna tähistavad inimeste erinevaid suhtumisteskaalasid, mitte erinevaid olukordi. Lausa imelik hakkab, et sa sellest aru ei saa. Kas sa teed nalja?
Mul on tunne, et mu vastas on ammu kadunud proua P-filee.

Sinu esimene argument on mõttetu, sest need aspektid on kõik inimese enda teha, alates tõesti sellest, kui palju ta üritustele kutseid saab. Õnnelikud inimesed saavad kordades rohkem, sest neid armastatakse ja nad on seltskonda alati oodatud.
Aru ei saa asjadest sina, kes ajab oma joru, et rahulolu ja õnnelikkus on samatähenduslikud. Konsulteeri mõne semiootikuga, kui muidu kohale ei jõua.

Kägu kirjutas:

Aru ei saa asjadest sina, kes ajab oma joru, et rahulolu ja õnnelikkus on samatähenduslikud. Konsulteeri mõne semiootikuga, kui muidu kohale ei jõua.

Püha püss. Oletame, et õnne saab mõõta meetriga. Sul on üks meeter õnne. Sina oled õnnelik. Mul on 1 meeter õnne. Mina olen rahul. Sina oled õnnelik, sest sul on optimistlik meel ning halvad varasemad elukogemused, sul on jube hästi läinud, sul on terve meeter õnne. Mina olen rahul, sest tean, et 1 meeter õnne on mulle sobiv kogus ja rohkemat mul vaja pole. Palun, inimene, saa nüüd aru, et neil inimestel – sul ja mul – on ühepalju õnne, seda päris reaalset, loendatavat, meetriga mõõdetavat õnne. Üks aga on selle üle õnnelik ja teine on rahul ja mitte kuidagi ega mitte keegi ei saa tulla ütlema, et üks teeb nüüd selle 1 meetri õnnega maailma paremaks ja teine mitte. Mõlemal on hästi läinud ja mõlemal on piisavalt õnne.
Nüüd sai piir kätte ja kui sa oma jaburat jauramist jätkad, siis jätka üksi. Kui midagi tõsiseltvõetavat on veel arutada, siis suhtlen heameelega edasi.

Ärge jaurake siis teemast mööda oma õnne defineerimisega. Teemast mööda jama ei tee teemat paremaks, vastupidi, ja las ta siis “sureb”, kui kellelgi midagi asjalikku öelda ei ole.

Minu elukogemus on õpetanud, et armukesepidajad on ühed sitad inimesed. Mingit mõtet pole teda oma elust “kohe maha kriipsutada” ja “päästa sellega üks pere”. Pole teemaalgatajat, tekib kohe keegi teine sellele mehele armukeseks. Armukesed sageli tõesti naiivselt usuvad, et on leidnud endale kaaslase kogu eluks, hingesugulase, sarnase, kellega tahaks alati koos olla. Tegelikult aga kasutab mees neid lihtsalt ära. Võibolla lausa valetab ja teeskleb samasid huvisid, hingesugulust, sarnasust, kõik ühel ainsal eesmärgil -saada tingimusteta head seksi, tasuta.
Tasub teha silmad lahti ja tunnistada, milleks sa oled – teise inimese füüsiliste vajaduste rahuldamiseks. Mina ei ole oma elus tundnud paari, kes oleks sedasi õnnelikuks saanud, et ollakse aastaid armuke ja siis kolitaksegi kokku ja elatakse surmani. Ikka tekib sel mehel (või naisel), kes armukest oma kaasa kõrvalt pidas, uus armuke kunagi. Kas mõne aasta pärast, 10 aasta pärast või, tean juhust, kus ka 21 aasta pärast leiti uus armuke, kellega kokku siis koliti suure hurraaga, et jälle on leitud hingesugulane.
Sitad inimesed lihtsalt sellised ebaausad ärakasutajad, armukesed ei ole ju tegelikult süüdi, petja on ikka abikaasa, mitte armuke.

Kägu kirjutas:

pritnispeeers kirjutas:

Õõh, ma oleks ka väsinud. Ja mis mees ise kostab? Kaua peaks see kõik nii kestma? Ise ta pole väsinud või?
Ei pea ju üldse süüdistama, korraks asjad selgeks rääkima, mida keegi tegelikult tahab. Lihtsam laiali minna. Kui asjad õhku rippuma jäävad, valutavad haavad kauem.

teemaalgataja olen
Mis mees ise arvab? Tema tahab olla minuga koos, aga arvan, et puudub julgus kodust ära tulla. Hirm selle ees, mida ütlevad sõbrad, sugulased jne. Kuidas hakata jagama lapsi. majanduslik pool tuleviku. Ja suurim hirm oma elukaaslase ja laste ema ees, kuidas saab hakkama tema.
Ma olen selle ise eelnevalt läbi teinud ja tean, et see ei ole kerge..
Mida mina tahan..ma ei saa NÕUDA, et ta lahkuks kodust. See peaks tulema tema enda seest, seda peab tema ise soovima.
Mina sooviks temaga koos olla avalikult, käia kinos..kohvikus. Ma ei taha temaga kohe kokku kolida, see pole eesmärk. Tahan normaalset kohtinguperioodi ja suhet, et näha kuidas see reaalses elus üldse toimiks. Mitte seksi lõunapauside ajal, tema “trenniskäikude” ajal jne.
Olen kustutanud ja blokkinud. Tean, et ka tema on teinud sama. Ja hetkelgi on selline periood. Oleme suutelised teineteisele väga palju haiget tegema, väga halvasti ütlema, aga ometi me suudame andestada ja edasi minna.

Kas sa tõesti usud seda juttu, et tema suurim hirm on see, kuidas saab hakkama tema laste ema? See on ikka tõeline naerukoht, mees, kes lollitab kahte naist (nii enda elukaaslast kui ka armukest), on nüüd see õilishing, kes kõigile head soovib? Tõsi on see, et tal pole ilmselt kavatsustki ära tulla. Milleks? Kõik toimib ju, kodus on elukaaslane (vaevalt et mees teises toas magab ja ootab paari korda kuus, kui sind panna saab), lastega saab suhelda. Kui meelelahutust vajab, valetab kodus midagi ja sina oled alati võtta. Teed draamat, siis silub selle jutuga, et “laste pärast” jne ära. Naisele kodus valetab, et teeb sinuga lõpu. Ja nii võib seda jama pikalt veel venitada. Tema enda elukaaslane ootab ära, kuni noorem laps ka kooli läheb, st lapsed juba ise kooli-kodu vahet liiguvad, tal endal siis lihtsam juba, lõpuks saab aru, et ega mees ei muutu ja jätab ta ise maha.

Kas tõesti on vaja ühel naisel sellist meest, kes peab mitut naist, kumbagi ei armasta ega austa? Kasutab teid mõlemaid ära lihtsalt.

Keegi siin arvas, et kui peres on väikesed lapsed, siis ongi võib-olla tõsi, et mees magab teises toas 😀 Naiivsuse tipp, kui neil pere ja suhe petmisest hoolimata siiski veel kuidagi toimib, siis ei muutu ju naine laste pärast vähem naiseks, et korraga enam ei taha lähedust või seksi. See võib nii olla vahetult pärast lapse sündi, et mõneks kuuks naisel ainult laps peas, aga kui üks lastest läks juba kooli, pole see ju ammugi mitte see olukord.

Lastest on selles loos tõeliselt kahju, selleks, et üks neiu saaks mõnikord kellegagi kinos käia ja visiitsuhet pidada, on nende tulevik kasvada katkises peres. See ei ole ju lihtsalt kahe inimese armudraama, et läheme riidu, lepime, ei saa ilma teiseta, aga tegelikult ega nii väga koos olla ei tahagi jne. Selles nõmedas loos on ju peale teemaalgataja ja selle mehe ka teised osapooled, kes kõige rohkem kannatavad. Need ei ole lihtsalt kaks last kuskil, nad on ju tõeliselt olemas, neil on isa ja ema, neil on vaja turvalist kodu ja suureks kasvamiseni veel palju aega. Nende selgituste järgi, mis teemaalgataja on siia teemasse lisanud, ei saa ta sellest veel üldse aru, need ei ole kõigest lapsed, kellele pärast elatist maksta, need on samamoodi inimesed oma tunnetega ja kui nad juba suuremad on ja taipavad, mis nende isa-ema elus tegelikult toimus ja miks lahku mindi, on see haav kogu eluks.

See klassikaline “laste pärast koos elamise” vabandus peaks idee poolest nii mehe- kui naisepoolne olema, aga pahatihti selgub hiljem siiski, et naine ei teadnud midagi sellest, et nende suhtes midagi pahasti oleks ja nad ainult “laste pärast” koos elavad. Sest sellisel juhul võiks mõlemad täiesti avalikult (vähemalt teineteise ees avalikult) armukest pidada, ei peaks mingeid võistlustele minemise jutte rääkima, et nädalavahetuseks kodust välja saada, vaid aeg olekski niimoodi jagatud, et seekord olen mina lastega ja sina armukesega ja järgmisel nädalavahetusel vastupidi. Kõigil lihtsam.

Isegi kui nad lõpuks lahku läheksid, on mõtlemiskohti vähemalt kaks:

1. Kui palju sa saad usaldada inimest, kes oma pikaajalisele kaaslasele ja laste emale ausa näoga näkku valetas? Mehed üritavad alati sellist muljet jätta, et ega mingit armastust pole selle naisega ju kunagi olnudki, lapsed tulid ka suht juhuslikult ja kümme aastat suhet juhtus samuti täiesti kogemata. Kui reaalne see tegelikult on? Lastega peres tekib ikka rutiin ja miks mitte uue ja huvitava naisega natuke vallatleda, ma tegelikult ei oleks nii kindel, et mees olekski valmis oma pere maha jätma ja sinuga uut elu alustama. Ja kui ta seda teeks, pead arvestama, et ühel hetkel oled sina see naine, kellega mitu last ja kümme aastat veidi rutiinseks muutunud kooselu… Ja korraga on mehel vaja nädalavahetustel võistlustel käia ja isegi tualetti minnes telefoni kaasas kanda.

2. Kui nad nüüd päriselt lahku läheksid ja mees täie tõsidusega sinuga suhtesse astuks, teaks kogu mehe pere ja sõprusringkond, et sina olid see armuke, kellega naise selja taga kokku käidi saamas. Sa ei ole kunagi puhas leht ei mehe vanemate ega teiste sugulaste jaoks, sa pead alati arvestama, et tema sõprade naised on võib-olla tegelikult pikaajalised sõbrannad tema eksnaisega, sa oleksid korraga kistud kärgperendusse, kus laste jagamine ja jõulude tähistamise ajad ning kohad ja muu taoline peab alati olema eksi poolt heaks kiidetud. Mehe sissetulekutest läheks suur osa laste ülalpidamiseks, lisaks sellele peab ta neile pühendama aega. Palju lihtsam oleks suhe luua kellegagi, kelle kõrval sa ei pea end terve järgneva elu musta lambana tundma. Tunded muidugi ei küsi, aga hallist argipäevast, mis saabub hiljem, ei ole meil samuti kellelgi pääsu.

Kägu kirjutas:

Mis selles armukeseteemas nii hullu on? Et kohe eluaegsed süümekad ja selline draaaaaaamaaaa…
Olgu öeldud, et olen abielus. Petnud ei ole kunagi, ja ma olen kindel, et mees ka mitte.
Aga mul on usku sellesse, et armukese-suhtest võib välja kasvada ilus uus armastus. Ma näen enda ümber inimesi, kes on õnnelikud oma teise ringi suhtes. Suhtes, mis algas armukestena.

Ja sama palju või rohkemgi on suhteid, mis algasid armukesena ja toovad topelt valu ja kannatusi – algul hüljatud kaaslas(te)le ja siis selle uue suhte osalistele. Ei ole olemas täiesti pilvituid suhteid, alati on omad tõusud ja mõõnad, aga inimene, kes hallist argipäevast on armukese abil põgenenud, teeb seda tõenäoliselt veel.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mis selles armukeseteemas nii hullu on? Et kohe eluaegsed süümekad ja selline draaaaaaamaaaa…
Olgu öeldud, et olen abielus. Petnud ei ole kunagi, ja ma olen kindel, et mees ka mitte.
Aga mul on usku sellesse, et armukese-suhtest võib välja kasvada ilus uus armastus. Ma näen enda ümber inimesi, kes on õnnelikud oma teise ringi suhtes. Suhtes, mis algas armukestena.

Ja sama palju või rohkemgi on suhteid, mis algasid armukesena ja toovad topelt valu ja kannatusi – algul hüljatud kaaslas(te)le ja siis selle uue suhte osalistele. Ei ole olemas täiesti pilvituid suhteid, alati on omad tõusud ja mõõnad, aga inimene, kes hallist argipäevast on armukese abil põgenenud, teeb seda tõenäoliselt veel.

Jah, ma olen sinuga täiesti nõus, et on ka selliseid lugusid. Ja tõenäoliselt arvuliselt rohkem. Ma ei väitnud, et abielu kõrvalt tekkiv on alati kaunis raamatulugu. Ma väitsin, et see on võimalik. Ja et seda on juhtunud, ka minu ümber.