Teema: Pärandusest tõusnud tüli…

#3214172:

Nii, teemaalgataja.

Esiteks sa ütlesid, et suri sinu elukaaslane, nüüd sa väidad, et olid mehega 12 aastat abielus.

Mehe laps esimesest abielust on 15-aastane, see tähendab, et sa olid mehe armuke sel ajal, kui mehel oli kodus kasvamas alla 3-aastane laps.

Kuule, 12 aastat abielus on hoopis teine kägu.
Teemaalgatajal suri elukaaslane, nagu öeldud.

#3214151:

#3213658:

#3213394:

Mul endal on ilmselt tulevikus samasugune tüli ees ootamas ????

Meie puhul küll ei ole tütar eelmisest abielust enam alaealine, aga raha-ahnus on neil mõlemal emaga suur ja ma olen üsna kindel, et isegi matustele tullakse kohe raha küsima, tühja sest leinast, eksole. Testamendist nad ei tea. Ühesõnaga, ma olen valmis selleks, et sealtpoolt ühtegi head sõna ega mingit soojust kunagi ei tule, sest isa poole on aastate jooksul pöördutud ainult ja ainult raha küsimustes, kui vaja uut läpakat, uut ifööni või ilges kallis restoranis sünnipäeva pidada. Mõnes mõttes ei ole mul ka kahju, et see tüdruk meie pere liige pole, sest ma enda laste ligi tegelikult sellist eeskuju ei tahakski, kus oluline on ainult raha, raha, raha. Ta pole kunagi huvi tundund mitte millegi muu vastu peale raha – küllakutsed ja kõik katsed “normaalseks” suhtluseks (kutse sünnipäevale, kutse grillima, kutse maale jne, ühesõnaga normaalsed tegevused, mis ei hõlma endas ilget rahalaristamist) on tagasi lükatud, kõigepealt väiksemana tema ema poolt ja hiljem juba tütre enda poolt. Jube, need ei ole üldse minu väärtused, aga näe on selliseid inimesi olemas. Palju õnne, oled ka sina nendega tuttavaks saanud.

Mina loen sinu postitusest välja su enda meeletu rahale keskendumise. Kui sa nii rahas kinni poleks, sa ei suudaks isegi mõelda sellisele variandile, et laps ei tulnud grillima, sest seal ei saa raha. Sul on peas mingi klamber selle rahaga, mingi sundmõte. Postitus viitab küll sellele. Mis pagana hellust ja soojust sa tahad lapselt, kelle isa elab mingi naisega, kes pidevalt kahtlustab last rahaahnuses?

Esiteks, ma pole MINGI naine vaid ma olen oma mehe ametlik abikaasa. Oleme koos olnud 12 aastat, koos ehitanud maja ja loonud perekonna. Ma tean seda tüdrukut väiksest saati ja ma olen suhteliselt hästi kursis sellega, milliseks ta on kasvanud. Väiksena oli täiesti tore ja lõbus väike tirts ja temaga oli vahva koos olla. Aga, kahjuks see ei ole normaalne, kui lapsele üheksa aastaselt ostetakse iPhone. Neid iPhone on ta muide aastate jooksul 3!!! tükki ära kaotanud. Oleks siis veel, et tal oleks mingi huvi fotograafia vastu või midagi, et on head kaamerat vaja vms. Aga ei ole ju sellist hobi! On lihtsalt see, et temal on vaja iPhone-i, mida ta hoida ega hinnata ei oska. Kõigi muude asjadega on samamoodi. Aga alati peavad need asjad olema kõige kallimad ja “parimad”. Viimane kord oli tal täisealisena läpaka ostmisega nii – mingi ulmeline mudel oli välja valitud ja kui isa (minu mees) hakkas talle tegema võrdlevat analüüsi erinevate läpakatega, sest ta vastupidiselt tüdrukule päriselt teab ka läpakatest, siis tuli sealt vastu jälle vihapurse, et mida sa siin soovitad mulle mingit odavat jama, et temal on just vaja seda konkreetset mudelit ja põhimõtteliselt “köhi aga pappi”. Ja tänaseks on tegemist täiskasvanud noore neiuga, kohutav suhtumine lihtsalt. Iga kord, kui ta on meie juures olnud, hakkab peale mingi raha jutt. Lihtsalt mul ei ole kaasa rääkida ja mul läheb füüsiliselt süda pahaks inimese peale, kes vaatab kõigepealt netis müüdava mingi vidina rahanumbrile otsa ja siis teatab, et see on ju “odav pask” ja juba põhimõtteliselt sellepärast ei kõlba. Selliste kommentaaride peale ma olengi lihtsalt minema jalutanud mingeid muid asju kuskile tegema, et mitte välja öelda, mida ma tegelikult sellisest suhtumisest arvan. See on mehe asi ja eks ta on öelnud ka, aga sellest tuleb ju tüli.

Sellepärast ma ütlengi, et tegelikult on tore, et suhtlus aastatega on minimaalseks jäänud. Ma ei taha sellist suhtumist koduses õhkkonnas enda laste juuresolekul näha ja ei soovi, et nad kunagi midagi sellist normaalsuseks peaks. Ja nii palju, kui ma oma mehe jutust tean, siis oli tema eksnaine samasugune umbes suhtumiselt ja mingite ulmeliste nõudmistega pidevalt, samas vist ise laisk suhteliselt, aga mis viga, kui mehed üleval peavad.

Seega, ma olengi valmis selleks, et rahateemadel saab veel aastaid kakelda ja seetõttu oleme meie ka siiki enda perekonna tagala kindlustanud. Sest vaata, kui eksnaine mõtleb enda lapse peale (nüüd siis oskab laps seda ka ise juba) ja tuleb ilmselt käsi pikal kohe, kui arvab, et midagi on saada, siis mina samamoodi kaitsen enda omasid. Nagu emalõvi.

Sa räägid nagu minu mehe tütrest. Mida vanemaks saab, seda hullemaks asi läheb. Neil oli ka isaga suur tüli, tahtis, et isa auto ostaks, odavamad automargid ei sobinud, nui neljaks oli vaja mersut või audit, sai ka lõpuks. nüüd on uus teema, vaja tutikat korterit, kasutatud ei kõlba, mul mees on ka juba ahastuses, ammu aru saanud kuhu see asjade ostmine viinud on, nõudmistel ei tule lõppu.

#3214172:

Nii, teemaalgataja.

Esiteks sa ütlesid, et suri sinu elukaaslane, nüüd sa väidad, et olid mehega 12 aastat abielus.

Mehe laps esimesest abielust on 15-aastane, see tähendab, et sa olid mehe armuke sel ajal, kui mehel oli kodus kasvamas alla 3-aastane laps.

Sinu jutust tuleb välja ka see, et mees mitte sugugi alati ei ole korralikult maksnud elatist.

Nüüd sa räägid seda juttu, et laps on hullult rahaahne ja eksnaine samuti, aga tegelikult jääb mulle niisugune mulje, et pigem on õigus hoopis sellel emal ja mehe tütrel, kes soovivad saada seda osa pärandist, mis seadusega neile kuulub.

Sa siin kõvasti vassid praegu erinevate asjadega. Mine käi juristi juures ja aja need asjad rahulikult ja seaduslikult korda, mitte ära ulu siin, et sulle tehakse jubedat ülekohut ja kujutage ette, lapsel oli iPhone.

Ma ei ole teemaalgataja.

#3214199:

Ma ei ole teemaalgataja.

Mida sa sogad seda teemat siis?

#3214169:

Loomulikult ma seksin oma abikaasaga, erinevalt tema eksnaisest

Aga eksnaine sai temaga lapse, erinevalt sinust?

Ja veel ilma seksimata, eriti osav eit.

lapse tegemine ja seksimine on ikka kaks täiesti erinevat asja (pealtnäha sama aga hmm..

Neid kahte saab täiesti ühendada, muide. 😀

#3214176:

Aga nagu ma näen on siin lapsevanemaid, kes tahavad oma täiskasvanud lumehelbekesi üleval pidada, ei saa keelata muidugi.

Sa paistad olevat päris kindel, et kui lastele kalleid asju osta, siis peab neid hiljem üleval pidama. Ehk siiski kõigil nii ei lähe. Asi vist rohkem selles, et pere lahku läks ja isa hakkas kasvatamise asemel kalleid asju ostma.

Konsulteeri juristiga. Aga ole valmis ka selleks, et tegelikult pead hoopis selle sundosa isa välja maksma.

#3214189:

#3214151:

#3213658:

#3213394:

Mul endal on ilmselt tulevikus samasugune tüli ees ootamas ????

Meie puhul küll ei ole tütar eelmisest abielust enam alaealine, aga raha-ahnus on neil mõlemal emaga suur ja ma olen üsna kindel, et isegi matustele tullakse kohe raha küsima, tühja sest leinast, eksole. Testamendist nad ei tea. Ühesõnaga, ma olen valmis selleks, et sealtpoolt ühtegi head sõna ega mingit soojust kunagi ei tule, sest isa poole on aastate jooksul pöördutud ainult ja ainult raha küsimustes, kui vaja uut läpakat, uut ifööni või ilges kallis restoranis sünnipäeva pidada. Mõnes mõttes ei ole mul ka kahju, et see tüdruk meie pere liige pole, sest ma enda laste ligi tegelikult sellist eeskuju ei tahakski, kus oluline on ainult raha, raha, raha. Ta pole kunagi huvi tundund mitte millegi muu vastu peale raha – küllakutsed ja kõik katsed “normaalseks” suhtluseks (kutse sünnipäevale, kutse grillima, kutse maale jne, ühesõnaga normaalsed tegevused, mis ei hõlma endas ilget rahalaristamist) on tagasi lükatud, kõigepealt väiksemana tema ema poolt ja hiljem juba tütre enda poolt. Jube, need ei ole üldse minu väärtused, aga näe on selliseid inimesi olemas. Palju õnne, oled ka sina nendega tuttavaks saanud.

Mina loen sinu postitusest välja su enda meeletu rahale keskendumise. Kui sa nii rahas kinni poleks, sa ei suudaks isegi mõelda sellisele variandile, et laps ei tulnud grillima, sest seal ei saa raha. Sul on peas mingi klamber selle rahaga, mingi sundmõte. Postitus viitab küll sellele. Mis pagana hellust ja soojust sa tahad lapselt, kelle isa elab mingi naisega, kes pidevalt kahtlustab last rahaahnuses?

Esiteks, ma pole MINGI naine vaid ma olen oma mehe ametlik abikaasa. Oleme koos olnud 12 aastat, koos ehitanud maja ja loonud perekonna. Ma tean seda tüdrukut väiksest saati ja ma olen suhteliselt hästi kursis sellega, milliseks ta on kasvanud. Väiksena oli täiesti tore ja lõbus väike tirts ja temaga oli vahva koos olla. Aga, kahjuks see ei ole normaalne, kui lapsele üheksa aastaselt ostetakse iPhone. Neid iPhone on ta muide aastate jooksul 3!!! tükki ära kaotanud. Oleks siis veel, et tal oleks mingi huvi fotograafia vastu või midagi, et on head kaamerat vaja vms. Aga ei ole ju sellist hobi! On lihtsalt see, et temal on vaja iPhone-i, mida ta hoida ega hinnata ei oska. Kõigi muude asjadega on samamoodi. Aga alati peavad need asjad olema kõige kallimad ja “parimad”. Viimane kord oli tal täisealisena läpaka ostmisega nii – mingi ulmeline mudel oli välja valitud ja kui isa (minu mees) hakkas talle tegema võrdlevat analüüsi erinevate läpakatega, sest ta vastupidiselt tüdrukule päriselt teab ka läpakatest, siis tuli sealt vastu jälle vihapurse, et mida sa siin soovitad mulle mingit odavat jama, et temal on just vaja seda konkreetset mudelit ja põhimõtteliselt “köhi aga pappi”. Ja tänaseks on tegemist täiskasvanud noore neiuga, kohutav suhtumine lihtsalt. Iga kord, kui ta on meie juures olnud, hakkab peale mingi raha jutt. Lihtsalt mul ei ole kaasa rääkida ja mul läheb füüsiliselt süda pahaks inimese peale, kes vaatab kõigepealt netis müüdava mingi vidina rahanumbrile otsa ja siis teatab, et see on ju “odav pask” ja juba põhimõtteliselt sellepärast ei kõlba. Selliste kommentaaride peale ma olengi lihtsalt minema jalutanud mingeid muid asju kuskile tegema, et mitte välja öelda, mida ma tegelikult sellisest suhtumisest arvan. See on mehe asi ja eks ta on öelnud ka, aga sellest tuleb ju tüli.

Sellepärast ma ütlengi, et tegelikult on tore, et suhtlus aastatega on minimaalseks jäänud. Ma ei taha sellist suhtumist koduses õhkkonnas enda laste juuresolekul näha ja ei soovi, et nad kunagi midagi sellist normaalsuseks peaks. Ja nii palju, kui ma oma mehe jutust tean, siis oli tema eksnaine samasugune umbes suhtumiselt ja mingite ulmeliste nõudmistega pidevalt, samas vist ise laisk suhteliselt, aga mis viga, kui mehed üleval peavad.

Seega, ma olengi valmis selleks, et rahateemadel saab veel aastaid kakelda ja seetõttu oleme meie ka siiki enda perekonna tagala kindlustanud. Sest vaata, kui eksnaine mõtleb enda lapse peale (nüüd siis oskab laps seda ka ise juba) ja tuleb ilmselt käsi pikal kohe, kui arvab, et midagi on saada, siis mina samamoodi kaitsen enda omasid. Nagu emalõvi.

Sa räägid nagu minu mehe tütrest. Mida vanemaks saab, seda hullemaks asi läheb. Neil oli ka isaga suur tüli, tahtis, et isa auto ostaks, odavamad automargid ei sobinud, nui neljaks oli vaja mersut või audit, sai ka lõpuks. nüüd on uus teema, vaja tutikat korterit, kasutatud ei kõlba, mul mees on ka juba ahastuses, ammu aru saanud kuhu see asjade ostmine viinud on, nõudmistel ei tule lõppu.

Isa enda kasvatus ju.

Segane värk. Kui mehe jaoks oli nii oluline maja naisele jätta ja ta oma surma ette teadis, siis oleks ju võinud maja kinkelepinguga naise nimele teha. Lapsele saab siis samamoodi lepinguga jätta teoreetilise sundosa jagu raha, aga lõppkokkuvõttes saab asju nii ajada, et praktikas mitte midagi enam pärandada ei jäägi.

#3214552:

Segane värk. Kui mehe jaoks oli nii oluline maja naisele jätta ja ta oma surma ette teadis, siis oleks ju võinud maja kinkelepinguga naise nimele teha.

Iialgi ei julgeks teha. Surm pole alati kindel ja usaldada saad vaid iseennast.

Selle eluajal väljamakstava sundosas suhtes jäin mõtlema – et kui ikka teha selline korrektne paber – et olen kätte saanud minule minu isa Voldemar Kase surma korral pärandavarast väljamaksmisele kuuluva sundosa summas ___eurot ning minul ei ole mingeid nõudmisi isa pärandvara osas (allakirjutab loomulikult lapse ema) – siis saab selle teha ka pärandaja s.o. isa eluajal. Et kui peale surma nõudma hakkab, siis see paber kinnitab, et on kättesaanud. M
Aga nagu ütleb vanasõna -annaks jumal surijaid, küll oleks vara pärijaid!

#3214511:

#3214489:

Isa enda kasvatus ju.

Pigem kasvatamatus. Tulem sellest, kui arvatakse, et lahku minnes on normaalne süütundest lapsele kõike lubada. Nii näidataksegi eeskuju, et rahaga saab halva enesetunde ära osta.

Laps jäi ju ema juurde elama ja kõik lapsele millegi ostmise otsused tegi ema. Alles nüüd, kui tütar on täisealine on isal võimalus olnud vaidlustada kallite ostude tegemist. Ehk nüüd pole tal mingit kohustust enam eksnaisele midagi maksta vaid ajab rahaküsimustes asju tütre endaga. Aga see on küllaltki vaevaline, kui on harjutud kõike ja kohe saama 😀 Isa kasvatus, no tõesti, milline isa saab oma last kasvatada, kelle naine on seitsme tuule poole uttu tõmmanud lapsega… See on lahmimiseks hea väide küll, aga reaalsus on see, et kui 50/50 jagamist ei ole, siis ei toimu mingit isa kasvatamist peale lahkuminekut ja täisealise inimese puhul ei saa ilmselt enam midagi parandada ka. Ja kunagi pisikesen (mõni aeg peale lahkuminekut, kui isa ka veel oli kasvatanud), oligi tüdruk väga tore ja armas.

#3214781:

#3214765:

Selle eluajal väljamakstava sundosas suhtes jäin mõtlema – et kui ikka teha selline korrektne paber – et olen kätte saanud minule minu isa Voldemar Kase surma korral pärandavarast väljamaksmisele kuuluva sundosa summas ___eurot ning minul ei ole mingeid nõudmisi isa pärandvara osas (allakirjutab loomulikult lapse ema) – siis saab selle teha ka pärandaja s.o. isa eluajal.

Kuidas saab sundosa suurust arvutada enne surma (ammugi 1 aasta enne surma) – palun selgita?

Ja laps ei saa kohtus vaidlustada näiteks seda, et ema tema eest pärandusest loobus?

No kuulge, notar sellepärast ongi olemas, et kõik need paberid ka seadusele vastaks! Teemaalgataja ei räägi täpselt, sest ükski notar ei teeks sellist paberit, sellises vormis nagu tema esitleb. Pärandit EI SAA ette vastu võtta ega sellest loobuda, alaealine ei saa loobuda oma sundosast ega pole emal õigus seda tema eest teha, see tuleb kohtus ajada jms. Kes sellele paberile raha vastuvõtjana üldse alla kirjutas, lapse ema? Ma arvan, et kui sel emal oleks oidu asi kohtusse anda koos testamendi vaidlustamisega, siis pigem on tal sealt palju võita, lisaks “moraalsele õigusele”. Õnneks paistab, et tema taipab sellest veel vähem kui teemaalgataja.

#3214782:

#3214511:

#3214489:

Isa enda kasvatus ju.

Pigem kasvatamatus. Tulem sellest, kui arvatakse, et lahku minnes on normaalne süütundest lapsele kõike lubada. Nii näidataksegi eeskuju, et rahaga saab halva enesetunde ära osta.

Laps jäi ju ema juurde elama ja kõik lapsele millegi ostmise otsused tegi ema. Alles nüüd, kui tütar on täisealine on isal võimalus olnud vaidlustada kallite ostude tegemist. Ehk nüüd pole tal mingit kohustust enam eksnaisele midagi maksta vaid ajab rahaküsimustes asju tütre endaga. Aga see on küllaltki vaevaline, kui on harjutud kõike ja kohe saama ???? Isa kasvatus, no tõesti, milline isa saab oma last kasvatada, kelle naine on seitsme tuule poole uttu tõmmanud lapsega… See on lahmimiseks hea väide küll, aga reaalsus on see, et kui 50/50 jagamist ei ole, siis ei toimu mingit isa kasvatamist peale lahkuminekut ja täisealise inimese puhul ei saa ilmselt enam midagi parandada ka. Ja kunagi pisikesen (mõni aeg peale lahkuminekut, kui isa ka veel oli kasvatanud), oligi tüdruk väga tore ja armas.

Kas isal takistati lapsega suhtlemist?

#3214861:

No kuulge, notar sellepärast ongi olemas, et kõik need paberid ka seadusele vastaks! Teemaalgataja ei räägi täpselt, sest ükski notar ei teeks sellist paberit, sellises vormis nagu tema esitleb. Pärandit EI SAA ette vastu võtta ega sellest loobuda, alaealine ei saa loobuda oma sundosast ega pole emal õigus seda tema eest teha, see tuleb kohtus ajada jms. Kes sellele paberile raha vastuvõtjana üldse alla kirjutas, lapse ema? Ma arvan, et kui sel emal oleks oidu asi kohtusse anda koos testamendi vaidlustamisega, siis pigem on tal sealt palju võita, lisaks “moraalsele õigusele”. Õnneks paistab, et tema taipab sellest veel vähem kui teemaalgataja.

Kust sa võtad, et tegu on pärandist loobumisega? Kui on testament, siis toimub testamendijärgne pärimine, siis seadusjärgset pärimist ei toimu. Seega ei saanud ema loobuda, aga lapse seadusliku esindajana sai ta sundosa vastu võtta.