Minul taastus seksisoov pärast esimest last aasta pärast sünnitust. Esimest korda proovisime seksida viis kuud pärast sünnitust. Mõni nüüd kindlasti minestab, et sellise frigiidse naise oleks ammu maha jätnud aga vat läks teisiti.
Miks nii kaua läks. Ma ei tea kui paljud naised meestele neist asjust räägivad aga minul oli pärast sünnitust päris palju arme tupe piirkonnas, hemorroidid, lisaks liigliha, mille tõttu pidin minema järelopile. Kole jutt aga nii see elu on. Miks naised vanasti (mitte väga ammu) sageli seksimise lõpetasid olidki sageli sellised tagajärjed. Ei ole hea kui seks on valus, kuskil on miskit ees või miskit puudu. Endal on ka häbi… iseenda ees, mehe ees. Uue endaga harjumine võtab aega. Tore kui mees mõistab, teine ei mõista. Nii on. Meeste seksuaalsus muutub ka kui nt munandivähi tõttu tuleb eemalda 1 või mõlemad munandid.
Rindadega on enamikel naistel selline lugu, et need on imetamise ajal asekauaalsed (nende puudutamine on enamikule vastumeelne ja see on ok). Imetamine võtab ka nibud täiesti tundetuks. Ja ma ei tea kui palju on mehi kellele meeldib rinnapiim. Kui rindu puudutada, hakkab neist piima tulema. Õnneks see kaob paar kuud pärast imetamise lõppu. Hormonaalsest trill trallist ma ei hakka rääkimagi. Ja väsimus… elementaarne. Võtsin ööd enda peale, et mees saaks magada. Päeval oli mees tööl. Õnneks aitas mees õhtuti.
Miks mu mees jäi? Sest ta hoolib minust. Mina temast. Meil on emotsionaalselt asjad enam-vähem korras. Aga võiks veel paremini olla. Seksiga oli kindlasti harvemini kui ta oleks soovinud (mängisime temaga niisama). On ju olemas suuseks ja igast põnevad käe tehnikad. Aga seda, et sundida seda ei saa. Naine/mees peab soovima ja siin see murekoht ongi. Mehed proovige oma naisi naistena hoida. Naised on ikka perenaised ja koduhoidjad, kodusoojuse loojad. Te proovige neid naistena kohelda, et nad kuhugi sinna kohustuste hunnikusse ära ei kaoks. Proovige neid armastada nii nagu nemad sooviksid. Mees ei peaks tundma mingit häbi või vastumeelsust oma naisele head tehes. Nii nagu ka naine mehele. See käib vastastikku!
Käte püksi ajamine on minu jaoks out ja laks pepule olgu pigem harv huumor. Küll aga on suudlus kuklale, juuste paitamine, huultega õrnalt sikutamine v kerged suudlused kaelale minu jaoks imelised. Ei eita, et kahjuks (vaatamata korduvale rääkimisele) saan neid vähe. Soovid ununevad, vanad harjumused tulevad tagasi aga progress on meie suhtes olnud siiski märgatav. Ega seksi õpetus on meil Eestis kesine, nii et tuleb ise ja koos partneriga täiendada.
Õnneks on meil seksi puhul kvaliteet ka mehele olulisem kui kvantiteet. Ehk 1-2 korda nädalas on ok (ei pea olema vaginaalne seks). Mulle meeldib vaadata kuidas mees mu käte vahel sulab. Eks seegi ole vb mingi domineerimise viis, et mul on selline võim. Aga see on nauding talle ja rahulolu mulle. See ei alaväärista kedagi. Küll alavääristab ja vaimselt sandistab naise(ka mehe) seksile sundimine või manipuleerimine.
Teema algatajale soovitan mehega rääkida. Kui ei aita, minge teraapiasse. Halba see ei tee ja kui mees paarissuhte nimel pingutada ei soovi siis see on halb märk. Aga ma usun, et tuleb ja kuulab, sest kui mees ütleb, et ta on sinusse armunud ja näitab seda välja, siis küll leiate kokkulepped. Aga tegelege sellega, sest muidu saab teis mõlemas ühel hetkel hoolivus ja usaldus teise vastu otsa.
Olen seda usku, et suhtest peab olema mõlemale poolele kasu. Ei saa olla nii, et üks teenib teist. Need mehed, kes Te siin nii usinasti kirjutate et teete torutöid ja toote raha koju, et nüüd naine seksigu. Kas naine millegi muuga pereellu ei panusta? Kas ta enne tööl ei käinud? Vanemahüvitist saab? Aga kas riided on sahtlis, söök kapis? Teie järeltulijad olemas ja hoitud? Kui paljud praeguse aja pered tuleksid toime ainult mehe sissetulekuga? Aramstus ei ole sõnad vaid teod. Ja mitte ainult seks ei ole hoolivuse väljenduse viis.
Küsimus: kui mees/naine tahab seksi päevas kaks ja enam korda kas see on pideva mastrubeerimise tulemus? Kui see tekkis uue paarilisega kohtumisel siis kordade arv peaks ju ajas vähenema? On see lihtsalt diagnooimata/endale tunnistamata sõltuvushäire?