Teema: Suhe emaga

a tead oma ema elu ajalugu? Muide, sinu sünd on seal samuti oluline sündmus paljude teiste seas.

Eks ma midagi ikka tean ja loomulikult on kogu tema käitumine arvestades tema ajalugu täiesti mõistetav. Ma hea meelega mõistangi seda kaugelt ja tunnen talle ka kaasa, aga lähedale ausalt öeldes küll ei taha endale lasta, sest mina teda aidata ei suuda ega ka taha. Mul on oma elu ja omad lapsed ja nagu keegi ka kusagil varem juba ütles, et kui on valida oma ema või oma laste ja iseenda vahel, siis ma kõhklematult valin enda ja oma lapsed.

Muide, mis puutub minu sündi, siis mu ema on mulle tunnistanud, et kui ta mind ootas, siis ta mõtles, et see laps (ehk siis mina) tuleb selleks, et teda armastada – ehk siis ta lootis, et minuga õnnestub tal pöörata lapse ja vanema suhe pea peale ja mina annan talle selle armastuse, mis tal endal lapsepõlvest puudu jäi. Paraku need asjad ei tööta nii ning selle asemel juhtus, et ta jäi selle lapse (ehk minu) armastusest üldse ilma.

Kägu kirjutas:

Eks ma midagi ikka tean ja loomulikult on kogu tema käitumine arvestades tema ajalugu täiesti mõistetav. Ma hea meelega mõistangi seda kaugelt ja tunnen talle ka kaasa, aga lähedale ausalt öeldes küll ei taha endale lasta, sest mina teda aidata ei suuda ega ka taha. Mul on oma elu ja omad lapsed ja nagu keegi ka kusagil varem juba ütles, et kui on valida oma ema või oma laste ja iseenda vahel, siis ma kõhklematult valin enda ja oma lapsed.

Muide, mis puutub minu sündi, siis mu ema on mulle tunnistanud, et kui ta mind ootas, siis ta mõtles, et see laps (ehk siis mina) tuleb selleks, et teda armastada – ehk siis ta lootis, et minuga õnnestub tal pöörata lapse ja vanema suhe pea peale ja mina annan talle selle armastuse, mis tal endal lapsepõlvest puudu jäi. Paraku need asjad ei tööta nii ning selle asemel juhtus, et ta jäi selle lapse (ehk minu) armastusest üldse ilma.

Kurb. Tahtmatult meenub siin ühe pereterapeudi lause – iga inimene on täpselt nii õnnelik, kui õnnelikud on tema suhted.

Nii et suhete puudumisel kaugele ei jõua. Aga praeguseks ilusat ja rahulikku ööd sulle.

Kägu kirjutas:

Selliseid new-age poolt ära väärastunud-moonutatud uhhuu eksperte/terapeute/psihholooge on terve ilm täis ja nende vahel on samasugune konkurents nagu kivikeste müüjatel, kelle õnge satuvad lihtsameelsed ja omadega sassis inimesed. Õige teraapia on ülesehitav, mitte lammutav. Selline uhhuutaja on su ajudesse hoopis „augu“ puurinud ja su mõtlemisvõimet kahandanud. Eriti võigas on see, et nad ei lepi mitte ainult oma heausksete klientidega, vaid võtavad kätte ja susivad lausa ka avalikult kellegi isiklikus elus, nagu tegi seda Kroonikas usinalt mingi „ekspert“ mistaniminüüdoligi, meie Elina Nechayeva ja David Pärnametsa
suhet lammutades.
Päris huvitav, millal meedia võtab kätte ja hakkab selliseid „terapeute“ oma pihtide vahele pigistama.
Nii et ole ettevaatlik, mõtle kõige enne oma peaga ning ära lase võõrastel oma elu juhtida ega surkida.

Pea nüüd palun hoogu oma fantaasiaga. Kui sind huvitab miski konkreetselt (teraapia, kuidas see töötab, kes seda läbi viib jne), siis küsi konkreetselt ja ma vastan. Saad ka targemaks. Praegu aga lased lihtsalt oma fantaasial voolata.

Muide, suhet, mida pole olemas, on väga keeruline lõhkuda. Ning üles ehitada saab suhet, mida mõlemad osapooled soovivad ning millest mõlemad osapooled midagi endale saavad. Terapeut, kes soovitaks patsiendil üles ehitada suhet, mis on tema patsiendile traumeeriv ja toksiline, teeks tollele kahju. Üleüldse, terapeut, kes annab kellelegi konkreetset nõu ja võtab seisukohti, ei ole õige terapeut.

Loen kaht ‘viimast postitust. Üks on tasakaalukas ja probleemi lahendusele suunatud. Teine eelkirjutajat personaalselt ründav. Mida sellest järeldada? Mulle tndub et lisaks oma ema vihkamisele vihatakse ka kõiki teisi ( ka. Võõraid).

Perekooli ema- ja ämmateemasid jälgides võiks teha ainupäästva otsuse laps kohe pärast sündi ära anda. Ükskõik kuhu – lastekodusse, heasse perre või tänavale. Ainult mitte võtta endale kasvatamise vastutust. Sa ei jõua pärast ära kuulda, kes kõik sa ei olnud, mida kõike sa ei teinud, mis kõik oli valesti, halvasti ja puudu ja üle. Ja kuidas nüüd lapsed käivad karjas ravimas oma emade õudse kasvatuse tagajärgi. Ämmad on muidugi veel hullemad. Nemad oleksid võinud oma lapsele kohe teene teha ja aegsasti maha surra, et nende jälgegi maa peal enam poleks selleks ajaks, kui laps endale kaaslase leiab.

Kuid ka nüüd pole veel hilja. Kõik see kuri, mis emad on elu jooksul teinud, peaks väljenduma normaalses süütundes, mis käsib vabastada oma laps vähemalt nüüdki endast kui rõhuvast taagast.

Moodne emavihkamine lahendaks ühtlasi ka riikliku pensioniprobleemi. Kui laps on pesast välja lennanud ega vaja enam sinu raha ja asju, siis – paki oma kodinad ning lahku. Päranditombuga saab võsuke isegi hakkama, kui see olemas on. Kui oled jaksanud üksikemana veel midagi kokku kraapida ja säästa lapse tuleviku jaoks.

Kägu kirjutas:

Huvitav keskustelu. Mitte keegi emavihkajatest ei maini oma isa. Kuhu isa on jäänud lapse kasvatamisel ja miks teda ei süüdistata et ta on oma lapsele moraalse toe andmisest kõrvale hiilinud? Ilmselt on tegemist üksikvanemate lastega, kus kogu lapsekasvatamise koorma on oma õlgadele võtnud ema ja selle all lausa vaimselt murdunud.

On tõepoolest väga huvitav keskustelu.
Me keegi ei ole öelnud, et me vihkame enda ema. Mina ei vihka! Mul ei ole enam armastust tema vastu, sest ta on mind nii ära “sildistanud”, et ma ei jõua enam neid negatiivseid emotsioone vastu võtta ja ära lahustada.
Inimesed ütlevad, et nad ei jõua enda emadega suhelda, et see on emotsionaalselt kurnav. Kui korralikult lugeda, siis me isegi oleme saanud aru, miks nad on nii käitunud ja käituvad, aga ikka ei suuda. Kas peaks?
Ega see muster, et vanemad enda lapsi inimesteks ei pea, on suhteliselt prevaleeriv ju meie igapäevases suhtluses suhteliselt igal pool. Tööandjate jaoks pole töövõtjad austust väärt inimesed, naised meeste jaoks ja vastupidi jne. jne. Seega, iseenesest see nõukaaegne inimese mitte väärtustamine, tema sildistamine, tema privaatsfääri enda nina toppimine (Sul polegi lapsi, Sul on midagi viga vääää?) nii tavaline. Lihtsalt lähedastes suhetes teeb see rohkem haiget, tundub rohkem ebardlik, sest inimesel võiks ju olla üks koht, kus teda ei rünnata, sildistata jne. ja see on inimese kodu.
Mõned näited sildistamise kohta:
Sa ei saa kunagi millegiga hakkama
Oleks võinud siis vähemalt korralikult koristada.
Sinu tunnistusega saab ainult minna s* viskama-4 ja 5 olid tegelikult.
Kohe näha, et majas meest ei ole (kui nägi mu uksekäepide, mis logises. Ma ei suutnud ära otsustada, millist uut käepidet osta, sest vana oli jah katki. Peaksin abielluma suvalise inimesega, kes mul käepidet parandaks? )
Sa tahad elada üle enda võimete.
Sinu unistused on ebareaalsed.
Ära mulle jumala eest höbi tee!
Ole tubli ja ära tee mulle häbi!
Su isa on värdjas, vaimselt haige inimene! Kõik irvitavad ta üle! Ja nüüd sinna järele: Sa oled nagu Su isa! (tõsi, mul on isa karakter! Ma olen emapoolse suguvõsa käest väga vähe pärinud. Kui ma ema käest küsisin, et kas ta kujutas ette, et ma sünnin 100% tema koopia, siis ta oli vait…)
MIs sellest kasu oli, et Sa viimases töökohas nii palju pingutasid, Sa tulid ju ise sealt ära! Töötasin seal 6 a.
Oleme reisil, ma olen 11 aastane, mul kukub sööklas kandik koos kõikide asjadega maha ja ma saan sealsamas kõikide ees pahandada. Kuradi alandav oli! Kas sellest saab mingi rahulduse, kui enda last saab publiku ees sõimata?
Tahaks midagi reaalselt arutada, nõu küsida, ei saa! Sest kord ollakse väsinud, siis on hullemad probleemid, et mees (mitte minu isa) petab (oma laps ära sega, sest ma pean välja uurima, kas mees petab või mitte, aga põhiline, ära mulle häbi tee!), siis tahetakse magada jne. Pidev soigumine, et keegi teda ei armasta.
Ehk et pidev emotsionaalne ära tõukamine, kui kontakti algatajaks olen mina.
Liiga pikalt ja sügavuti arutada ka midagi ei saa, sest see on “mõttetu filosofeerimine”. Aaa, mida me siis räägime? Et õues on ilus ilm?
Mis puudutab isa olemasolu, siis isa oli olemas. Iga kord, kui ma teda vajasin. Tegi tema ka vahepeal mingeid imelikke asju aga ta oli olemas.
Kui teda poleks olnud, siis ma võib-olla elaksin ka enda elu praegu nii, et väriseksin iga päev iga enda otsuse üle, et “mida küll teised minust mõtlevad”:)
Esimene mälestus mul enda emast muide on, kuidas ma olen haige, olen mingi 3 a. on öö kõht valutab väga, ma nutan ja isa pani lastelauludega plaadi mängima, et mul hakkaks parem ja ema tuleb pistab pea ukse vahelt sisse ja on pahane, et mis lärm see siin on, tema tahab magada ja polevat mul häda midagi!
Siin räägiti mingist majanduslikust kindlustamisest. Ma käisin iga suvi tööl, alates 8 a saamisest, gümnaasiumi ajal käisin tööl, ülikooli ajal (ema toetas mind suht minimaalselt ja ohkis iga kord kui ta mulle raha ulatas) ja näiteks elamispinna ostmine mulle oleks olnud täiesti välistatud. Ehk et lõpetasid gümnaasiumi, võta enda asjad ja mine! Need mõned korrad, kus ta pidi minu heaks midagi ekstra tegema, neid visati mulle veel aastaid ette igal võimalusel.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Perekooli ema- ja ämmateemasid jälgides võiks teha ainupäästva otsuse laps kohe pärast sündi ära anda. Ükskõik kuhu – lastekodusse, heasse perre või tänavale. Ainult mitte võtta endale kasvatamise vastutust. Sa ei jõua pärast ära kuulda, kes kõik sa ei olnud, mida kõike sa ei teinud, mis kõik oli valesti, halvasti ja puudu ja üle. Ja kuidas nüüd lapsed käivad karjas ravimas oma emade õudse kasvatuse tagajärgi.

Olen ka vahel sama mõelnud. Kirjutada pole julgenud. Kui oleksin täna veel noor naine, siis ilmselt ei julgeks ma selles ühiskonnas ühtegi last saada.

Mind huvitab, miks te selle teema juures enda silmad kinni panete ja ei loe, mida tegelikult kirjutatakse? Miks te panete meie kirjutistele omapoolse koti ümber ja väidate, et me üritame selgeks teha, et kõik emad on pahad? Ei, on väga häid, sooje, toredaid, toetavaid, enda lapsi aktsepteerivaid emasid ja mul on olnud neid võimalus kohata. Ja need emad on andnud enda lastele eluks kaasa tugeva ja kindla vundamendi, midagi, mida minul pole olnud võimalust omada. Meie räägime ainult ja ainult enda kogemustest, me ei räägi emadest üldiselt, me ei räägi keskmisest emast!
Kas te tahate IGA PÄEV enda kodus kuulda:
Sa ei saa millegiga hakkama!
Sa lähed kunagi s* viskama!
Sul pole üldse tahtejõudu!
Sinu unistused on ebareaalsed!
Sa oled nagu Su isa (aga isa on väidetavalt vaimselt haige inimene, ühe põhjusena, et ta julgeb elada enda elu, enda põhimõtete kohaselt!).
Nüüd palun öelge, et see on normaalne, lapsele sobiv kasvukeskkond ja ei jäta tulevikus lapsele mingeid jälgi!
Kui te seda väita ja tõestada ei suuda (et lapsele võib öelda mida iganes sülg suhu toob, kõike saab “vormistada” lihtsalt arvamuseks, on ju?), siis te tegelete ei millegi muu kui vana hea emotsionaalse manipuleerimisega (et mina näed emana pingutasin nii väga, et lapsele süüa osta ja laps nüüd ütleb, et ma olin paha ja pidi minema terapeudi juurde ja bla-bla-bla) ja mul ei ole raasugi kaastunnet te emotsioonide suunal. Kas te enne lapse sündi ei teanud, et laps tahab süüa? Siis avastasite seda?
Palun vastake ühele küsimusele: kas lapsele võib öelda ükskõik, mida iganes, mida iganes sülg suhu toob, mis iganes pähe tuleb või tuleks enne mõelda, mis on välja öeldud lause tagajärg? Kas võib? Vastutasuna näiteks selle eest, et lapsel on kõht täis ja tuba soe? Millegipärast täiskasvanud inimestele ei sobi, et nende ülemus neid töö juures paika paneb. Paika panevate ülemuste tõttu on meil tööstressid, produktiivsuse langus, ühesõnaga, terve Eesti majandus on p* juhtide tõttu, kes ei kohtle enda inimesi hästi: inimesed pole motiveeritud endast andma jne. Kõik otsivad töökohta, kus neid koheldaks hästi. Aga millegipärast, mingil seletamatul põhjusel, needsamad mudelid, kuidas me ei taha, et meid meie juhi poolt töökohas koheldakse, sobivad väga hästi enda lapse “kasvatamiseks”. Selgitage palun seda femomeni! Kuidas te laps on alaväärsem teist, et teie ei pea kohaseks neid mudeleid kannatada, aga lapsele peaks sobima?
Võimalik on, et te, kes te ei viitsi teemasse süveneda, et tegite enda lapsega sama, veel hullemaks teeb olukorra, et teie arvates pole lapsel õigus olnud teist selle tegevuse tulemusel eemalduda. Sest mina pean kedagi peksta saama…ainult mina võin ise enda last peksta…

asdfs kirjutas:

Palun vastake ühele küsimusele: kas lapsele võib öelda ükskõik, mida iganes, mida iganes sülg suhu toob, mis iganes pähe tuleb või tuleks enne mõelda, mis on välja öeldud lause tagajärg? Kas võib?

Ei, ei või. Seda ütles mulle juba minu ema. Et on asju, mida lastele kunagi öelda ei tohi.
Tookord käis see jutt kellegi kolmanda kohta, kes oli just sarnase fopaaga hakkama saanud, aga ma sain ju aru küll, et see oli mulle tuleviku tarbeks õpetlik näide.
Ja neid asju ei öelnudki minu vanemad mulle mitte kumbki. See, mida vanemad tegemata jätavad, on tihti sama olulise kasvatusliku mõjuga, kui see, mida nad teevad.

Mul on kuri tunne, et need käod, kes siin hauguvad, et ema (või üldse vanemat) tuleb tingimusteta austada ja armastada; ja eriti need, kes siin passiivagressiivselt virisevad, et “kui oleks teadnud, kui tänamatud on lapsed, siis ei oleks saanudki” – need pärinevad ise ka toksilisest vanemlikust suhtest. On pärinud oma vanema(te) nartsissismi või selle sisimas nii sügavalt õigeks kiitnud, et ei suuda teistsugust suhet ette kujutadagi. Lihtsalt et kui ühed inimesed saavad aru, et sellises suhtes on midagi valesti, siis teised ei saa ja üritavad oma mittesaamist kõigile kohustuslikuks teha.

Kägu kirjutas:

Üleüldse avardub senine lukuaugusuurune vaade maailma plahvatuslikult. Ühtäkki täitud üdini reaalse tundmisega, et kõik inimesed ongi ebatäiuslikud.

On kurb, kui “lukuaugu suurune vaade maailma” on mõnel inimesel vanaduseni, aga mis sinna ikka teha siis. Ja tavapäraselt on arusaamine, et kõik me oleme ebatäiuslikud, arusaadav juba üsna noores eas inimesele. Ka on õnneks piisavalt selliseid inimesi, kes arenevad elu jooksul ja on võimelised oma puudujäägid enda tahtele allutama, et mitte nendega oma lapsi – ja teisi lähedasi – muserdada.

Kägu kirjutas:

Saades vanemaks ja kogedes ääretult olulisi kaotusi ka hilisemas elus, hakkad maailma, sh oma minevikku teise pilguga nägema. Selleks ajaks oled õppinud leppima iseenda puudujääkidega.

Ütle palun, kus on see leppimine, kui siin teemaalgataja kallal ingutakse?

Minagi elan peres, kus ema ja isa kritiseerivad järjepidevalt kõike, mida ma teen. Olen aru saanud, et ma ei tee peaaegu kunagi midagi õigesti. Enamuse ajast saame küll hästi läbi, aga siis tulevad jälle need hetked, kus vanemad jälle midagi pahasti ütlevad. Küll olen ma liiga poisilik ja peaksin end meikima rohkem. Küll on see nõme, et ma kooliminekuks end üles ei löö. Kui olen kodus olnud päeval ja kõik korda teinud, siis saan õiendada selle eest, et midagi on kahe silma vahele jäänud. Küll on mu hobi mõttetu. Küll räägitakse külalistele, kuidas ma ei koligi kunagi välja ja noorem vend kolib kindlasti enne mind, sest ma siuke tolgus. Küll olen ma liiga emotsionaalne ja õrna hingega ja tobu, et kõik hinge võtan. Küll olen liiga ümar – no tegelikult täiesti normaalse kehaehitusega, lihtsalt kurvikas. Olen neile öelnud, et see teeb haiget. Olen pisaraid tagasi hoides kodus välja jalutama läinud ja siis seal nutnud, sest muidu mu üle naerdakse või karjutakse, et mida ma jälle tönnin. Olen öelnud, et minu jaoks on see valus, et nad minusse ei usu ja ei austa seda, mida mina teha tahan ja teen. Mõni hetk on parem, siis öeldakse, et räägi, kui midagi on halvasti, et asju ei tohi endas hoida, aga kui räägin, siis olen taas jube õrna hingega ja peaks oskama asju jällegi enda sees hoida. No miski ei aita ja nüüd olen lihtsat hakanud proovima neid ignoreerida ja naerda asjade üle, mis neile jälle minu juures ei meeldi. Valus on küll, kui naeratad, kui klomp kurgus ja pisar tahab silmast välja tungida, aga mis teha. Ei saa välja ka kolida, rahalised ressursid puuduvad. Minu vanemad on nad ikka, armastan neid väga ja eks nadki mind armastavad, aga näitavad seda vahel kehvasti välja. Eks sinugi puhul, teemaalgataja, ei aita muu kui kas välja kolimine või ignoreerimine. Võid ka proovida talle selgitada, et see on valus, kui ta sulle nii ütleb ja, et sa ju annad endast kõik.