Iseenesest on mõttekäik õige.
Probleem on ju selles, et lapse kasvatamise kulud on pere enda asi, aga maksumaksjate maksud nö. “natsionaliseeritakse” kogu ühiskonna hüvanguks.
Minul on näiteks neli last. Suurpere toetust pole ma kunagi saanud, kuna kaks esimest on juba täiskasvanud. Oletame nüüd, et lapsed teenivad kogu oma tööea jooksul keskmist palka. Praeguse seisuga on keskmine palk ca 1700 eurot, see tähendab, et riik saab nende nelja lapse sotsiaalmaksutulust 40 aasta jooksul ca 1 077 000 eurot ja tulumaksust ca 518 000 veel juurde. Vanemad lapsed töötavad juba ja teenivad üle keskmise, aga arvestame keskmisega. Kui ma nüüd ca 15 aasta pärast pensionile lähen, saab minu pension olema praktiliselt sama suur, kui lastetu inimese oma, kuigi ma olen kogu elu vähemalt keskmise palgaga töötanud. Väga õiglane selline süsteem ei ole. Jah, loomulikult on lapsed valmis mind vajadusel toetama (olen end siiski vanaduspõlveks kindlustanud), kuid miks peaksin mina algul panustama suure osa oma sissetulekust laste kasvatamisele ja hiljem nemad mind toetama, kui maksutulu jagatakse kõigi maksumaksjate vahel?
Igaüks võib muuseas lehel riigitulu.ee välja arvutada oma ja oma laste maksupanuse, aga ilmselge on see, et vähesed paljulapselised pered panustavad riigieelarvesse ebaproportsionaalselt palju ja oleks õiglane, kui nende pension seetõttu ja pisut suurem oleks.
Kes su lapsi koolitas, kes neid ravis kui haiged olid. Lastetud inimesed panustavad väga palju maksudena, ise tagasi midagi saamata.
Tõesti? Kas neile on transport ja arstiabi tasuline? Haiguslehte võtta ei saa?
Imestasin samuti. Mõni lastetu on riigile kordades rohkem koormaks. Näiteks oma eluviiside tõttu tekitatud haigustega. Samuti kas lastetud inimesed ei kasuta ühise maksuraha eest loodud teid, infosüsteeme, tänavavalgustust, ei saanud nt elektrihüvitist jnejne? Nad ise pole kunagi koolis käinud ja tasuta haridust omandanud maksumaksja raha eest? Tasuta hambaravi saanud lapsena? Kõike seda, mida lapsed saavad, on nad ise kunagi saanud.