Teema: Teie vanus? Kas olete rahul seni elatud eluga?

#4159734:

Mina olen 3 lapse ema. Kuidas ma nad sain vanuses 20-25, kui valus see oli, milline õnnis tunne oli neid võtta oma kaissu, oma rinnale. Kui palju muret, pisaraid. Kui palju õnnetunnet nende kõigiga – see kaalub kõik need mured ja pisarad üles. Ma arvan, et ma olen rikkam, parem, ilusam inimene, kuna nad mul olemas on ja ma olen kõik selle läbi teinud ja kolmele uuele inimesele elu andnud, andnud neile nende omad võimalused. Kui neid poleks ja ma oleksin oma elu elanud vaid enda jaoks, kui palju vaesem ma siis praegu oleksin.

Samas mainin, et olen korraliku hariduse ja sissetulekuga, 3 lapse saamine hariduse omandamist seganud ei ole.

Nüüd olen 45+ ja naudin lastevaba elu täiel rinnal. Ma ei tunne, et oleksin millestki elus ilma jäänud, olen terve, rahaliselt kindlustatud, reisin, töötan jne. Samas on mul olemas mu kõige kallimad. Kindlasti tulevad varsti ka lapselapsed – mingid pisikesed vingerdavad pambud, keda ma juba eos jumaldan…mingid selliste totude nägudega tegelased, keda mul on keelatud ära hellitada. Kui palju õnne on veel ees ootamas, ilma et peaks jätkuvalt iseendaga peeglis tõtt vahtima. Elu on ilus ja perspektiivikas. Jumal tänatud, et ma ei ole olnud isepäine egoist, kes elab ainult iseenedale ja ei ole lapsi kavatsenud sünnitada. Jumal tänatud, et nad mul olemas on ja mul on, mida oodata ja et ma olen andnud elu teistele inimestele.

Sry, aga kogu su tiraad on tegelikult ju ka täis egoismi..

#4159786:

#4159717:

Sinu sõbrannad on sulle võõrad inimesed? Ok. Kahju ka sinust.

Kas sõbrannad on ka üksikud hundid või kuidas nad sinuga sõbrannatada viitsivad? Kas nad ei karda, et nende mehed üle lööd? Mida pereinimesest sõbrannaga üldse räägid, kuulad nende laste ja lastelaste elust? Vaevalt nad sinuga reisidagi tahavad kui neil omal lähedased olemas.

Raske on midagi nii rumala jutu peale öelda.

Mul on kaks last, kolmas laps on surnud. Lapse surma järel elu muutus ja ei muutu endiseks tagasi, aga olen oma eluga rahul. Olen rahul sellega, et pääsesin nõukaaegsest elust ja sain nautida vaba maailma, see on andnud mulle palju võimalusi õppida, maailma näha ja seda ka perele tutvustada.

Laste saamise koha pealt olen ma neutraalne, see on igaühe isiklik ja sügav otsus mida teised ei tohiks kritiseerida ja hukka mõista. Igaüks elab oma elu, teeb oma otsused ise ja elab oma otsustega.

#4159642:

#4159516:

Esiteks lastetu teeb iga päev tööd ja toetab sinu lapsi iga päev, iga palga ja iga maksuga…

Lastetute hulgas on tölle, tööpõlgureid ja muid idikaid sama palju kui sinu poolt põlastatud lapsevanemate hulgas. Sa oled äkki nii ebaatraktiivne, et isegi lapsetegemiseks ei kõlba:)

Ma olen igati ilus meeste meelest ja sale, sportlik, vormis, naiselike kumerustega. Enamjaolt on just emad vormist väljas. Suur osa naisi võtab rasedusega kaalus märgatavalt juurde ja sellest on raske lahti saada.

See kommentaar näitab sinu taset. Kui pole lapsi, siis järelikult oled ikka nii kole et isegi selleks ei kõlba. No ju siis laste saamiseks kõlbab igaüks vist, et peab ekstra kole olema. Ainuke põhjus lastetuseks… Meestele meeldin, aga lapsi nendega ei taha. Lastega mehi ka ei taha.

#4160030:

Meestele meeldin, aga lapsi nendega ei taha. Lastega mehi ka ei taha.

Arvata on, sind on ju turvaline põrutada-mingeid muresid ning ebameeldivusi ei järgne. Kui oleksin mees, oleksid mu unelmate naine.

#4159651:

#4159625:

Üksindus kummitab täpselt samamoodi ka lastega ja lapselastega vanainimesi. On väike osa neid, keda lapsed ja lapselapsed piisavalt külastavad ja suhelda tahavad. Kes teeb lapsed lootuses, et siis vanaduses kunagi üksindust tundma ei pea, on ikka väga naiivne.

No täpselt samamoodi see üksindus ikka ilmselt lastega inimesi reeglina ei kummita. Kui sul lapsi pole, oled palju tõenäolisemalt vanaduses üksi kui siis, kui sul on lapsed ja lapselapsed. Ja lapselapselapsed. Miks ütled, et on väike osa neid, keda lapsed ja lapselapsed külastavad? Kas on tehtud mingi tõsiseltvõetav teaduslik uuring selle kohta või mõtlesid ise välja? Ma arvan, et kui inimesel on lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed, on tal siiski palju tõenäolisemalt lähedased ja tugivõrgustik olemas kui sel inimesel, kes on üksik (mees ammu surnud või noorema juurde siirdunud, lapsi pole kunagi olnud, oledki täiesti üksi koos oma vanaduse, abituse ja varaga). Samas neist emade järeltulijaist vähemalt keegigi hoolib ja vaatab – see, et mitte kedagi ei huvita (no kohe mitte ühtegi neist?), on ikka pigem erand. Kui palju on nähtud, kuidas lastetud eakad pöörduvad oma vendade, õdede, onude, tädide, nende laste jne poole – abi saamiseks ja testamendi tegemiseks nende, tegelikult poolvõõraste inimeste kasuks. Sest neist lähedasemaid inimesi ju pole neil olemas.

Ma arvan, et sa ei ole tõenäosusteooriat eriti süvitsi õppinud. Seda õpetatakse ülikoolis vastavatel kõvematel erialadel. Kõik sinu jutt on lihtsalt sinu arvamus, mingi subjektiivne tekst, mis ei baseeru mitte millelgi peale sinu enda emotsioonide ega tahtmise just täpselt niimoodi mõelda.

Tegemist pole mingi minu arvamuse ega emotsioonidega ega lähtu kuidagi iseendast. Mina käin oma vanemate juures ja käisin väga palju ka vanavamemate juurest. Ma lähtun üleüldisest tendentsist ühiskonnas. Valdaval enamusel pensionäridest on lapsed. Ja ka lapselapsed paljudel. Või tahad sellele ka vastu vaielda? Aga vanurite üksindus ja hooletusse jätmine on Eestis probleem ja sellest on meediast ka küllalt räägitud. On ka tehtud uuringuid vanurite üksinduse ja depressiooni kohta. Paljud neist tunnevad end üksikuna, sest reaalsuses ju elavad sageli üksinda. Sest mehed on kõrvalt ära surnud jne. See, et lapsed ja lapselapsed ehk korra kuus, mitme kuu tagant või isegi 1x nädalas käivad, ei võta seda üksinduse tunnet ära, kuna valdav enamus ajast nad on üksi. Pole kuskilt otsast minu arvamus, vaid jälgin, mis üleüldiselt ühiskonnas toimub. Kahjuks on ka neid, kes lihtsalt põhimõtteliselt on oma vanemad elust välja lõiganud. Ja on ka välismaale siirdunuid. Fakt on lihtaslt seee, et vanana oled suure tõenäosusega enamus ajast üksi nagunii. Neid peresid on vähem, kus tõesti pea iga päev koos käiakse. Jah, lastetuel ei käi isegi järeltulijaid, aga samas võivad neil olla sama lähedased suhted oma sugulastega. Vendade, õdedega, nende lastega. Eriti kui neid on palju. Minu meelest pole õe või venna laps mitte kuskilt otsast poolvõõras! Mul on nad olemas ja minu jaoks on vennalaps pmst nagu oma laps. Ise ma lapsi ei taha, aga teda armastan. Pereliige ja oma jope täpselt nagu mu vanemad, vend. Mul ei oleks kuidagi kahju enda vara temale pärandada.

Ma ei saa ka aru, miks need emad siin nii tigedad kohati on? Peaks ju ikka lastele tasakaalukaks eeskujuks olema, selle asemel, et teistsuguse elu valinud inimestele iga hinna eest oma paremust selgitada ja sappi pritsida.

Igal inimesel on oma elu ja oma tee, pole vaja vaielda nii palju.

Teemaalgatus on muidugi provokatiivne, lisaks lastele puudub ka mees. Eeldused on loodud, et “kanad” peale lendaksid.

#4160058:

Kahjuks siin ja enamus Perekooli taolistes teemades osad emad demonstreerivadki seda, kui “õnnelikuks” ikka emadus teeb… Suurepärane antireklaam lastetutele.

Nüüd sa vist küll kasutasid sõna ‘antireklaam’ valesti.

#4160230:

Ma jään siiski (ilmselt) oma ebapopulaarse arvamuse juurde. Keegi eespool kirjutas, et siinsel lastetul naisel on palju laiem maailmakäsitlus kui minul. Aga reaalsus on sageli karm. Hakkasid nt Uraina sõjapõgenikud siia tulema, siis sai Perekoolis 30 miinust inimene, kes ütles, et immigrandid ei viitsi eesti keelt õppida, ukrainlastele ei tohiks oma koole/klasse teha, vaid kohe eestikeelsesse klassi suunata jmt. Nüüd siis on reaalsus kohal ning enamustel suu kinni. Mina küll arvan, et meil on näiteks 10 aasta pärast nende lastetutega sotsiaalne probleem. Näiteks selles, et kui nad vananedes hakkama ei saa, siis toetamine on kogu riigi õlul. Nt ei ole last, kes enda juurde tühja tuppa elama võtaks, vaid on kohe vaja leida riigi rahade eest nt mõni sotskorter, keegi palgaline abiline sinna saata vmt. Või siis laiemalt levinud vanemaealiste üksinduse probleem. Võib küll rääkida, et lapsed ise ei käi ka oma vanematel piisavalt külas jmt. Samas need inimesed on vähemalt midagi teinud, et nad ei istuks nt viimased 20 aastat oma elust üksinduses. Ja vähemalt käib keegigi neil kasvõi 2 korda kuus külas, vajadusel abis ja sõidutab arsti juurde. Kui keegi lastetu (kes tahtis nooruses niisama elu nautida) tuleb kurtma, et on mingeid tugigruppe vmt neile vaja, siis ma küll pole nõus seda maksma. Ise on süüdi ja nüüd elagu oma otsustega.

No aitab vast juba.

Ainus kindel asi on see, et mitte keegi meist ei tea, mis tulevikus saab. Me ei tea tegelikult isegi seda, mis homme saab. Me ainult prognoosime ja teeme plaane, aga Jumalad naeravad.

#4159734:

Mina olen 3 lapse ema. Kuidas ma nad sain vanuses 20-25, kui valus see oli, milline õnnis tunne oli neid võtta oma kaissu, oma rinnale. Kui palju muret, pisaraid. Kui palju õnnetunnet nende kõigiga – see kaalub kõik need mured ja pisarad üles. Ma arvan, et ma olen rikkam, parem, ilusam inimene, kuna nad mul olemas on ja ma olen kõik selle läbi teinud ja kolmele uuele inimesele elu andnud, andnud neile nende omad võimalused. Kui neid poleks ja ma oleksin oma elu elanud vaid enda jaoks, kui palju vaesem ma siis praegu oleksin.

Samas mainin, et olen korraliku hariduse ja sissetulekuga, 3 lapse saamine hariduse omandamist seganud ei ole.

Nüüd olen 45+ ja naudin lastevaba elu täiel rinnal. Ma ei tunne, et oleksin millestki elus ilma jäänud, olen terve, rahaliselt kindlustatud, reisin, töötan jne. Samas on mul olemas mu kõige kallimad. Kindlasti tulevad varsti ka lapselapsed – mingid pisikesed vingerdavad pambud, keda ma juba eos jumaldan…mingid selliste totude nägudega tegelased, keda mul on keelatud ära hellitada. Kui palju õnne on veel ees ootamas, ilma et peaks jätkuvalt iseendaga peeglis tõtt vahtima. Elu on ilus ja perspektiivikas. Jumal tänatud, et ma ei ole olnud isepäine egoist, kes elab ainult iseenedale ja ei ole lapsi kavatsenud sünnitada. Jumal tänatud, et nad mul olemas on ja mul on, mida oodata ja et ma olen andnud elu teistele inimestele.

Ee, sa just oledki egoist, kes esiteks egotrippis endale miniminad ja nüüd ootab mingeid vingerdavaid pampusid, mida keegi teine sünnitama sulle peaks

#4160255:

#4160230:

Ma jään siiski (ilmselt) oma ebapopulaarse arvamuse juurde. Keegi eespool kirjutas, et siinsel lastetul naisel on palju laiem maailmakäsitlus kui minul. Aga reaalsus on sageli karm. Hakkasid nt Uraina sõjapõgenikud siia tulema, siis sai Perekoolis 30 miinust inimene, kes ütles, et immigrandid ei viitsi eesti keelt õppida, ukrainlastele ei tohiks oma koole/klasse teha, vaid kohe eestikeelsesse klassi suunata jmt. Nüüd siis on reaalsus kohal ning enamustel suu kinni. Mina küll arvan, et meil on näiteks 10 aasta pärast nende lastetutega sotsiaalne probleem. Näiteks selles, et kui nad vananedes hakkama ei saa, siis toetamine on kogu riigi õlul. Nt ei ole last, kes enda juurde tühja tuppa elama võtaks, vaid on kohe vaja leida riigi rahade eest nt mõni sotskorter, keegi palgaline abiline sinna saata vmt. Või siis laiemalt levinud vanemaealiste üksinduse probleem. Võib küll rääkida, et lapsed ise ei käi ka oma vanematel piisavalt külas jmt. Samas need inimesed on vähemalt midagi teinud, et nad ei istuks nt viimased 20 aastat oma elust üksinduses. Ja vähemalt käib keegigi neil kasvõi 2 korda kuus külas, vajadusel abis ja sõidutab arsti juurde. Kui keegi lastetu (kes tahtis nooruses niisama elu nautida) tuleb kurtma, et on mingeid tugigruppe vmt neile vaja, siis ma küll pole nõus seda maksma. Ise on süüdi ja nüüd elagu oma otsustega.

Issand, nii tore, et sa terve elu minusuguste pärast muretsed. Ma lähen ise samal ajal trenni ja siis kinno.

P.S miks ma vanaduses sotskorterit peaks vajama? Mul on neid praegu 3, isiklikke. Vajadusel müün mõne maha ja palkan hooldaja.

Tubli, et oled ennast kindlustanud. Samas igal lastetul pole kolm korterit. Enamus inimestel on nii, et hea, kui ühe eestki jõuab elu jooksul laenu maksta. Siin jälle rõhutan, et lastetus on täiesti õigustatud, kui inimene ei leiagi kedagi, viljatus, terviserike vmt. Neid inimesi olen ma nõus ka nende vanaduses toetama. Aga kui tuleb see nooruses lõbutseja, reisija jne sotstoetusi nõudma hakkab ja kurdab, kui halvasti on riigis kõik tugisüsteemid, siis ütleks küll näkku midagi.

#4160044:

Lisaks kirjeldasid ise ära, kuidas sa lapsi näed. Ise veel ema? Lapsed on su jaoks mure ja ebameeldivus. Või siis seda on vähemalt meeste jaoks. Kuidas küll siis sinu mees nõustus lapsed saama, kui nad on vaid mure ja ebameeldivus? Sind ehk ei tahagi keegi enam põrutada kuna oma elu ja aja lastele pühendades oled nii stressis ja passiivne, et end 30kg raskemaks söönud, käest lasknud ja su laste isa pani mõne lastetu või lihtsalt ilusama ja hoolitsetuma naisega minema. Nüüd oledki nii sappi täis. Lastetud pole süüdi. Igaühe välimus ja kaal on enda teha. Valikute ja prioriteetide küsimus.

Mäh? Iga mees, kes naist endale päriseks ei taha, on rõõmus, kui põrutamisele tagajärgi ei järgne. Milleks selline tiraad?

Ei, olen heas vormis, ilus, haritud ja rikas. Pole eales meeste tähelepanust puudust, ega ka mitte kunagi olnud maha jäetud.

#4160298:

#4160255:

Ma lähen ise samal ajal trenni ja siis kinno.

Eks kinos ja trennis käi kõik, kes tahavad. Pole midagi märkimisväärset. Aga ausalt öelda ei kujuta ette, et ma oleksin kogu oma elu ainult nö enda peale kulutanud. Oleks vist ammu ära tüüdanud. Kujutan ette, et oleksin siis kuskil vabatahtlik, teeks rohkem heategevust vms. Tõesti huvitab, lastetud, millega olete oma elu täitnud? Kindlasti on nii mõnelgi väga huvitav elu ja õe-/vennalapsed õnnega koos kui selline tädi olemas on.

Ei nad käi. Kõik tuleb mehega läbi rääkida, kas ja millal keegi last/lapsi hoiab. Kui käiakse palgatööl, 9-5 või 9-6, siis tormatskse lasteaeda lapsele järgi, koju süüa tegema, lastega õppima ja nende riideid pesema. Mõni käib kord nädalas jooksmas, kui õnnestub, laupäeva varahommikul.

#4160298:

#4160255:

Ma lähen ise samal ajal trenni ja siis kinno.

Eks kinos ja trennis käi kõik, kes tahavad. Pole midagi märkimisväärset. Aga ausalt öelda ei kujuta ette, et ma oleksin kogu oma elu ainult nö enda peale kulutanud. Oleks vist ammu ära tüüdanud. Kujutan ette, et oleksin siis kuskil vabatahtlik, teeks rohkem heategevust vms. Tõesti huvitab, lastetud, millega olete oma elu täitnud? Kindlasti on nii mõnelgi väga huvitav elu ja õe-/vennalapsed õnnega koos kui selline tädi olemas on.

Kui noorelt lapsed saada, siis tõenäoliselt ongi raske ette kujutada elu ilma nendeta. Sellepärast ei pea hakkama maha tegema elu ilma nendeta.

#4160280:

#4160275:

#4160255:

#4160230:

Ma jään siiski (ilmselt) oma ebapopulaarse arvamuse juurde. Keegi eespool kirjutas, et siinsel lastetul naisel on palju laiem maailmakäsitlus kui minul. Aga reaalsus on sageli karm. Hakkasid nt Uraina sõjapõgenikud siia tulema, siis sai Perekoolis 30 miinust inimene, kes ütles, et immigrandid ei viitsi eesti keelt õppida, ukrainlastele ei tohiks oma koole/klasse teha, vaid kohe eestikeelsesse klassi suunata jmt. Nüüd siis on reaalsus kohal ning enamustel suu kinni. Mina küll arvan, et meil on näiteks 10 aasta pärast nende lastetutega sotsiaalne probleem. Näiteks selles, et kui nad vananedes hakkama ei saa, siis toetamine on kogu riigi õlul. Nt ei ole last, kes enda juurde tühja tuppa elama võtaks, vaid on kohe vaja leida riigi rahade eest nt mõni sotskorter, keegi palgaline abiline sinna saata vmt. Või siis laiemalt levinud vanemaealiste üksinduse probleem. Võib küll rääkida, et lapsed ise ei käi ka oma vanematel piisavalt külas jmt. Samas need inimesed on vähemalt midagi teinud, et nad ei istuks nt viimased 20 aastat oma elust üksinduses. Ja vähemalt käib keegigi neil kasvõi 2 korda kuus külas, vajadusel abis ja sõidutab arsti juurde. Kui keegi lastetu (kes tahtis nooruses niisama elu nautida) tuleb kurtma, et on mingeid tugigruppe vmt neile vaja, siis ma küll pole nõus seda maksma. Ise on süüdi ja nüüd elagu oma otsustega.

Issand, nii tore, et sa terve elu minusuguste pärast muretsed. Ma lähen ise samal ajal trenni ja siis kinno.

P.S miks ma vanaduses sotskorterit peaks vajama? Mul on neid praegu 3, isiklikke. Vajadusel müün mõne maha ja palkan hooldaja.

Tubli, et oled ennast kindlustanud. Samas igal lastetul pole kolm korterit. Enamus inimestel on nii, et hea, kui ühe eestki jõuab elu jooksul laenu maksta. Siin jälle rõhutan, et lastetus on täiesti õigustatud, kui inimene ei leiagi kedagi, viljatus, terviserike vmt. Neid inimesi olen ma nõus ka nende vanaduses toetama. Aga kui tuleb see nooruses lõbutseja, reisija jne sotstoetusi nõudma hakkab ja kurdab, kui halvasti on riigis kõik tugisüsteemid, siis ütleks küll näkku midagi.

Minu tutvusringkonnas on kõigil lastetutel oma kinnisvara. Samas kolmel abielunaisel ja emal ei ole, elavad vanemate või mehe kinnisvaras. Ühel on mehega kahepeale.

Sotstoetusi saate ju ikka teie. Ma ei saa isegi tulumaksu tagasi.

Ok, tasuta bussisõit mul on.

Mina näiteks küll kade pole, et kolme lastega peredele makstakse seda n-ö suute pere toetust. Lapsed ongi meie tulevik. Praegu võib mõelda, et käime kõik palgatööl, kuid see maksuraha ei akumuleeru kuskile pensioniajaks. Pensionäre peetakse ikka üleval järeltulijate töö ja panuse eest. 20 aastat tagasi said naised juba vanuses 50-55 pensionile, nüüd vist saadakse 63selt. Ja praegu 30ndates olevatel inimestel on oodatav pensioniiga 70+. Ehk juba praegu tegelikult kaasvastutavad kõik inimesed tagajärgede eest, et pole lihtsalt tööealisi inimesi, kes jõuaks pensionäride armeed üleval pidada. Ja ilmselt need probleemid süvenevad aja jooksul. Ühest küljest on mõnede arvates lapsed tüütud pambud ja paha meel aega neile kulutada, aga võrreldes vanaemadega 15-20 aastat rohkem tööl käia on tore-tore ning nt 63selt avastada, et oled koodatud, tervis läbi ja otsi uus töö.

Kui oli 2008-2010. aasta majanduskriis, siis mindi Eestis kärbetega just noorte inimeste rahakotiraudade kallale. Siit läks vist umbes sama palju inimesi kui põgenes II MS aeg. Nüüd siis on aru saadud, et pole tulevikku, kui siin elab kärpiv Andrus Ansip ja 3 pensionäri. Seepärast mina igati pooldan noorte inimeste toetamist, see on investeering tulevikku.

P.S. Mul on endal ka kinnisvara ja enamus tuttavatel emadel on elamine mehega kahepeale.