Mis on teie peres sellised teemad, millest kõige sagedamini võib tüli tõusta? Juba teada “õrn jää”, millest on targem eemale hoida?
Meie kooselu algul ei tülitsenud üldse. Üle kümne aasta tagasi ostsime vana, kordategemist vajava maja ja siis tülitsesime mõnda aega maja teemadel. Olid erinevad prioriteedid, mis järjekorras asju korda teha. Siis istusime maha, kumbki tegi kümnest punktist koosneva tegemist vajate tööde nimekirja tähtsuse järjekorras. Ei olnudki väga erinev. Nüüd on maja korras ja see tüliküsimus päevakorrast maas.
Läbi aastate on olnud hell teema mehe emaga seonduv. Mehe ema oli lesk juba meie kohtumise ajal. Mulle on alati tundunud, kui ämm ütleb, et tema maja juures on vaja üht või teist teha, siis mees lendab kohe peale. Kui mina ütlen, et kodus võiks seda või teist teha, siis lõppeb asi sellega, et ma palkan töömehe. Ka tundus mulle, et mees oma vähestest vabadest nädalavahetustest liiga paljud veedab teises Eesti otsas ema juures. Aga see lahenes nii, et mees käib seal enamasti üksi või koos lastega. Mina tegelen samal ajal oma hobiga või veedan sõbrannadega aega.
Teema: tüliküsimused teie peres
üks teema on minu ema, kes kipub kõigesse sekkuma ja omavolitsema, korra läks mees isegi kallale talle
teine on koristamine, üks tuba on meil täiesti kasutuskõlbmatu tänu mehe kolihunnikutele
temapoolsed etteheited on tavaliselt teemal, et ma peaks rohkem lastega tegelema ja vähem trennis olema
Ka tundus mulle, et mees oma vähestest vabadest nädalavahetustest liiga paljud veedab teises Eesti otsas ema juures.
Huvitav, kas kellelgi samas Eesti otsas ka ämm, äi ja vanemad elavad või ongi siin suur kogukond koos, endistest teisest Eesti otsast pärit inimestest? Sarnaste tüliküsimuste puhul on kolm varianti, kas ämm kolib lähemale, kolitakse perega ämmale lähemale või lepitakse olukorraga. Tasuks panna ennast ämma olukorda ja mõelda, kui elaksid üksi ja oleksid juba vana ja vajaksid abi, kuid su laps perega elaks sinust kaugel, mida tunneksid ja mõtleksid?
Meil õnneks mingeid olulisi tüliküsimusi ei olegi, selles mõttes, et me sisuliselt mingi päriselt olulise teema pärast tülitseks. Lihtsalt on kuidagi olnud see õnn leida inimene, kellega meil ongi suhte seisukohalt olulistes küsimustes (seks, koosveedetav aeg, elukoht, raha, lapsed jne) väga sarnased arusaamad ning soovid.
Nääklema kipume ikka, aga mitte päris probleemide pärast. Pigem siis, kui oleme mõlemad väsinud ja/või näljased ning on see tunne, et absoluutselt kõik käib närvidele, aga ka seda on aja jooksul vähemaks jäänud, sest oleme mõlemad õppinud oma tujusid paremini kontrollima.
vallaline, pseudoprobleemid puuduvad elus.
Sarnaste tüliküsimuste puhul on kolm varianti, kas ämm kolib lähemale, kolitakse perega ämmale lähemale või lepitakse olukorraga. Tasuks
Sa unustasid ära kõige tavalisema lahenduse. Ämm ei koli kuhugi, sest see on tema armas kodu, kus ta on kaua elanud, halvemal juhul ka võib-olla raske müüa, sest kodu asub kuskil kolkas ja see müük kestab kaua ja pärast raske selle raha eest midagi leida ja võib-olla veel peab mingeid pudulojuseid ja lemmikloomi, mis uude elamisse mahtuda ei tahaks või aed, mis on talle hirmus armas.
Mees oma perega ei koli kuhugi, sest lastel koolid-lasteaiad-sõbrad, endal ju ka sõbrad seal ja tööd mujal raske leida ja juba on end oma elukohas hästi sisse seatud ja ämma elukoha ümbrus on nende meelest üsna elamiskõlbmatu kolgas ja lisaks veel võib olla mingi teema naise vanematega, kes äkki elavad praeguse elukoha läheduses ja aitavad lapsi hoida või võib-olla hoopis vajavad hooldust.
Olukorraga leppida ju võiks, aga kui ikka mees peaaegu igal nädalavahetusel ämma katust parandab ja puid lõhub ja laob, aga oma puud on lõhkumata ja katus tilgub või perega ei saa ühtki muud käiku teha, sest ämm kaugel vajab midagi, siis see käib ka närvidele.
Jääbki ainult variant tülitseda ja vinguda ja vahel saavutatakse sellega see, et mees mõne sellise käigu siis ka ära jätab. Vahel ka ei saavutata ja tulebki enda katust parandama ja puid lõhkuma töömehed palgata või naisel endal seda teha, see on jälle arsenal, mida tulevastes tülides laskemoonaks välja tuua, kui mehel millegi kohta ütlemist peaks olema.
Mis on teie peres sellised teemad, millest kõige sagedamini võib tüli tõusta? Juba teada “õrn jää”, millest on targem eemale hoida?
Vanasti oli remont ja sisekujundus, nüüd on see kuidagi nivelleerunud.
Mehe ema külaskäigud meil (samas meie külakäigud neil mitte kunagi). Tema ülevoolav “tütrekene-tule-teeme-kalli-kalli, kohe suure kalli-kalli” ja “osssa-vaata-vaata-kiisukene-näe-kiisukene magab-oioioi-kiisukene magab” ja lihtsameelsus ajavad mind närvi, ma muutun külmaks ja sarkastiliseks ning siis mees läheb minu peale õigustatult närvi. Siinkohal ma ütlen, et ämm ei ole vana. Ta sai mu mehe 13-aastaselt.
Alkohol – mu mees tarvitab akoholi väga harva (maksimum ehk 4 korda aastas) ja kui joob, siis esimesed kaks pitsi teevad ta õelaks ja kurjaks. See kestab umbes poolteist tundi, kui ta kraaksub ja naaksub minuga. Edasi läheb juba kõik korda, ta muutub tavaliseks ja olukord rahuneb.
Teema, mis on niiiii pisiasi, aga millest mul vererõhu ikka lakke lööb, on söök. Ma näiteks tellin poest või ostan poest või palun tal osta…ütleme et mulle ühe paki viilutatud salaamit (see on näide). Lisan juurde, et kui tahad, osta endale ka. Ei ta ei osta. Ja siis hakkab ta käima kaks korda päevas: “ma vaatan, et see seisab siin, kas sa ikka tahad seda?”. JAH, pagan küll, see on minu salaami ja ma söön, kui tahan, seda ületuleva neljapäeva öösel kell 3 pea peal seistes”.
Ta mitte iialgi ei osta endale neid asju, mida ma pakun, et osta endale ka. Tõsi, ta ka ei luni neid otsesõnu minu käest ega ammugi võta küsimata, aga no miks sa ette ei mõtle?
Sa ju tead, et 10 korda kümnest on sul tekkinud küsimus, kas ma ikka tahan seda letšot (mida ma pakkusin, et sulle ka ostan, aga sa ütlesid kindla ei) või ei taha. Sa ju tead, et 10 korda kümnest söön ma selle ära. Ma ei viska kunagi, mitte kunagi toitu ära.
Sa ju tead, et ma küsin, kas sa tahad ka ja siis ostame sulle ka. Kui sina näiteks ütled, et võtad endale suitsukana, kas ma tahan seda ka, siis ma 2 sekundilise mõtlemise järel suudan öelda, kas ma arvestades kõike, mis kodus süüa on, seda poekäikudevahelise nädala jooksul tahan või ei.
Kommentaariks, et muidugi on külmutuskampis 99% asju kõigile võtta. Lihtsalt kui mees on mulle öelnud, et ta ei taha salaamit, siis ma arvestan ka, et see on minu salaami ja ma söön seda mitte käsu peale vaid kui tahan.
Pikk jutt, aga need on meie maja konfliktikohad.
Alkohol – mu mees tarvitab akoholi väga harva (maksimum ehk 4 korda aastas) ja kui joob, siis esimesed kaks pitsi teevad ta õelaks ja kurjaks. See kestab umbes poolteist tundi, kui ta kraaksub ja naaksub minuga. Edasi läheb juba kõik korda, ta muutub tavaliseks ja olukord rahuneb.
Aga see olukord ometigi on sul pidevalt meeles ja sa kukud sellest anonüümses foorumis rääkima?
Kaks varianti, kas sa valetad selle nelja korra kohta VÕI oled sina ülereageerimisega.
Lastega seotud teemad ajavad pidevalt tülli. Kasvatuspõhimõtted, tegevused, lasteaia küsimus. Mees peab mind kehvaks emaks.
Alkohol – mu mees tarvitab akoholi väga harva (maksimum ehk 4 korda aastas) ja kui joob, siis esimesed kaks pitsi teevad ta õelaks ja kurjaks. See kestab umbes poolteist tundi, kui ta kraaksub ja naaksub minuga. Edasi läheb juba kõik korda, ta muutub tavaliseks ja olukord rahuneb.
Aga see olukord ometigi on sul pidevalt meeles ja sa kukud sellest anonüümses foorumis rääkima?
Kaks varianti, kas sa valetad selle nelja korra kohta VÕI oled sina ülereageerimisega.
Jah, see on mul täna, teisipäeval, meeles 🙂 Esmalt sest see juhtus äsjamöödunud laupäeval. Minu sünnipäeval. Eelmine kord, ma usun, see võis olla veebruar, Vabariigi aastapäev.
teiseks on mul need korrad meeles, sest isegi kui neid juhtub 3-4 korda aastas, siis 27,5-aastase kooselu jooksul on sellist olukorda järelikult ette tulnud umbes 100 korda. Selle ajaga osaldel inimestel joonistuvad mustrid peas välja ja taibukamatel ka jäävad meelde. Jää lootma!
Poliitika ja eks raha ka vahel.
Mis on teie peres sellised teemad, millest kõige sagedamini võib tüli tõusta? Juba teada “õrn jää”, millest on targem eemale hoida?
Vanasti oli remont ja sisekujundus, nüüd on see kuidagi nivelleerunud.
Mehe ema külaskäigud meil (samas meie külakäigud neil mitte kunagi). Tema ülevoolav “tütrekene-tule-teeme-kalli-kalli, kohe suure kalli-kalli” ja “osssa-vaata-vaata-kiisukene-näe-kiisukene magab-oioioi-kiisukene magab” ja lihtsameelsus ajavad mind närvi, ma muutun külmaks ja sarkastiliseks ning siis mees läheb minu peale õigustatult närvi. Siinkohal ma ütlen, et ämm ei ole vana. Ta sai mu mehe 13-aastaselt.
.
Su ämm sünnitas 13-aastaselt? Te olete mingid asotsiaalid seal või lihtsalt teine Eesti?
poliitika, päevakajalised uudised jmt, milles kummalgi on väga kindel nägemus 😀
Samas meie ühist elukorraldust ja lastekasvatust puudutavates küsimustes tülitseme vähem. Mõnikord lihtsalt vaidleme, misjärjekorras mingeid suuremaid kulutusi, aga need ei ole tülid, vaid pigem arutlused.
Mehe ebameeldiva “sõbranna” pärast tekkisid tülid. Ikka olin mina see, kes asjatult ärritus ja sõprussuhet ei mõistnud. Kahjuks oli õigus minul. Muudel teemadel suuremaid tülisid ei olnud.
Mehe pere mistahes üritustel osalemine. Ma eelistan samal ajal mistahes muid tegevusi teha.
Su ämm sünnitas 13-aastaselt? Te olete mingid asotsiaalid seal või lihtsalt teine Eesti?
Me oleme mingid assotsiaalid seal? Tead, sa peaksid õppima veidi väljenduma.
See esimese lapse ehk minu mehe sünd toimus aastal 1959. Ema oli sõja lõpu tagajärgedes kasvanud laps. Assotsiaalid nad polnud, aga lihtne maapere küll.
Mees, kellest laps sündis, oli kõrvaltalu poiss, kes tollal 15-aastasena üksi talumajapidamist pidas – lehmad ja sead jne, sest isa jäi juba ammu sõtta ja ema läks linna ketrusvabrikusse tööle. Et poissi lastekodusse ei pandaks, tehti seal sada trikki naabrite vahel, et kelle oma näiliselt on see kana või lehm või kes on selle poisi hooldaja.
Jah ja ämm sai 13-aastaselt lapse, aga abieluplaan oli neil juba selge ammu. Sama mehega koos senini, abielu 60 aastat tähistame tuleval laupäeval. 7 last, neist 6 kõrgharidusega. 31 lapselast 🙂
Ämm tõesti pole täiskarsklane ja nende 60-aasta pulmapeol tõstab kindlasti vähemalt klaasi konjakit. Rohkem ei saa, sest ta käib täiskohaga tööl.
Muidugi teisi inimesi assotsiaalideks kutsuda asjaolusid teadmata on ikka eriline…teine eesti. Sa ei ole ei hea ega tark inimene.
Meie oleme see pere, kus vanemad omavahel ei tülitse. Ma tõesti ei mäletagi viimast korda, kui me oleksime teineteise peale päriselt pahased olnud, arvatavasti jäi see emma-kumma lapse beebiaega, kui olime viimse piirini magamata mingil gaasi- või hambatuleku perioodil ja lihtsalt elasime kogunenud pinge teineteise peal välja kord või paar mõne suvalise pisiasja pärast.
Aga selle harmoonia teevad maatasa meie varapubekatest lapsed, kes omavahel naaklevad ja kraaklevad ikka oluliselt sagedamini, kui mu närvisüsteemile kasuks tuleks. Nad tegutsevad koos ülimas üksmeeles ka ja on näha, et hoiavad teineteist, aga no see kräunutamine ja näägutamine teineteise kallal on siiski jube tüütud. Kuigi! Ma ütleks, et võrreldes varasema lapsepõlvega siiski mõnevõrra vähemaks jäänud.
Mis on teie peres sellised teemad, millest kõige sagedamini võib tüli tõusta? Juba teada “õrn jää”, millest on targem eemale hoida?
Meie kooselu algul ei tülitsenud üldse. Üle kümne aasta tagasi ostsime vana, kordategemist vajava maja ja siis tülitsesime mõnda aega maja teemadel. Olid erinevad prioriteedid, mis järjekorras asju korda teha. Siis istusime maha, kumbki tegi kümnest punktist koosneva tegemist vajate tööde nimekirja tähtsuse järjekorras. Ei olnudki väga erinev. Nüüd on maja korras ja see tüliküsimus päevakorrast maas.
Läbi aastate on olnud hell teema mehe emaga seonduv. Mehe ema oli lesk juba meie kohtumise ajal. Mulle on alati tundunud, kui ämm ütleb, et tema maja juures on vaja üht või teist teha, siis mees lendab kohe peale. Kui mina ütlen, et kodus võiks seda või teist teha, siis lõppeb asi sellega, et ma palkan töömehe. Ka tundus mulle, et mees oma vähestest vabadest nädalavahetustest liiga paljud veedab teises Eesti otsas ema juures. Aga see lahenes nii, et mees käib seal enamasti üksi või koos lastega. Mina tegelen samal ajal oma hobiga või veedan sõbrannadega aega.
Tüli ? Kas eriarvamused mingis teemas on tõesti tüli põhjus? See on ju loomulik, et palkad töömehe, kui on vaja midagi teha ja töö on vaja ärateha. Kui sa üksi elaks, mis siis oleks? Siis sa ei teeks teemat, et mees ei tee midagi. Mees ei ole naise teenija, nagu ka naine ei ole mehe teenija. Eriarvamused pole mitte kunagi tüli. Aga nad võivad tüliks väljakasvada. Nii et mitte see, et inimestel on erinevad nägemused pole tüli, vaid see, et ei suudeta austada teise vaadet ja hakatakse solvama ja halvasti ütlema. Eraarvamused ja erinevad lähenemised ei ole mingi tüli. Nimeta tüli eriarvamusteks ja erinevaks nägemuseks ja vaata palju sul neid küsimusi üldse alles jääb. Kõigil ongi õigus omale lähenemisele. Tüli algab sealt, kus solvud, hakkad halvasti ütlema, isikut survestama, et ta teeks teistmoodi. Kui te suudate leida lahendused, mis sobivad kõigile, siis elate ju suurepäraselt.
Nii et mitte see, et inimestel on erinevad nägemused pole tüli, vaid see, et ei suudeta austada teise vaadet ja hakatakse solvama ja halvasti ütlema.
Sellise kvalifikatsiooni kohaselt pole meil 16 aasta jooksul ühtki tüli olnudki. Meil on vahetevahel erinevad seisukohad ja prioriteedid, aga üksteisele halvasti pole kunagi öelnud. On olnud jonnakalt oma seisukoha pealesurumist, aga teisele osapoolele pole kumbki halvasti öelnud ega tahtnud solvata. Mina olen suhteliselt terava ütlemisega ja väga musta naljasoonega, aga kui olen kogemata halvemini väljendunud kui mõtlesin, siis jalamaid vabandan, vajadusel ka lapse ees kui olen eksinud.
Me oleme mingid assotsiaalid seal? Tead, sa peaksid õppima veidi väljenduma.
See esimese lapse ehk minu mehe sünd toimus aastal 1959. Ema oli sõja lõpu tagajärgedes kasvanud laps. Assotsiaalid nad polnud, aga lihtne maapere küll.
Mees, kellest laps sündis, oli kõrvaltalu poiss, kes tollal 15-aastasena üksi talumajapidamist pidas – lehmad ja sead jne, sest isa jäi juba ammu sõtta ja ema läks linna ketrusvabrikusse tööle. Et poissi lastekodusse ei pandaks, tehti seal sada trikki naabrite vahel, et kelle oma näiliselt on see kana või lehm või kes on selle poisi hooldaja.
Jah ja ämm sai 13-aastaselt lapse, aga abieluplaan oli neil juba selge ammu. Sama mehega koos senini, abielu 60 aastat tähistame tuleval laupäeval. 7 last, neist 6 kõrgharidusega. 31 lapselast ????
Ämm tõesti pole täiskarsklane ja nende 60-aasta pulmapeol tõstab kindlasti vähemalt klaasi konjakit. Rohkem ei saa, sest ta käib täiskohaga tööl.
Muidugi teisi inimesi assotsiaalideks kutsuda asjaolusid teadmata on ikka eriline…teine eesti. Sa ei ole ei hea ega tark inimene.
See sõna on asotsiaal.
Ka tundus mulle, et mees oma vähestest vabadest nädalavahetustest liiga paljud veedab teises Eesti otsas ema juures.
Huvitav, kas kellelgi samas Eesti otsas ka ämm, äi ja vanemad elavad või ongi siin suur kogukond koos, endistest teisest Eesti otsast pärit inimestest? Sarnaste tüliküsimuste puhul on kolm varianti, kas ämm kolib lähemale, kolitakse perega ämmale lähemale või lepitakse olukorraga. Tasuks panna ennast ämma olukorda ja mõelda, kui elaksid üksi ja oleksid juba vana ja vajaksid abi, kuid su laps perega elaks sinust kaugel, mida tunneksid ja mõtleksid?
Mina olen selline ämm. Ei ela küll lausa teises Eesti otsas, aga poolel teel teise otsa.
Kui abi vajan, siis palkan töömehe, kah probleem. Oma lapsi ma küll kohale kamandama ei hakka ja nende plaane ei riku.
Su ämm sünnitas 13-aastaselt? Te olete mingid asotsiaalid seal või lihtsalt teine Eesti?
Me oleme mingid assotsiaalid seal? Tead, sa peaksid õppima veidi väljenduma.
See esimese lapse ehk minu mehe sünd toimus aastal 1959. Ema oli sõja lõpu tagajärgedes kasvanud laps. Assotsiaalid nad polnud, aga lihtne maapere küll.
Mees, kellest laps sündis, oli kõrvaltalu poiss, kes tollal 15-aastasena üksi talumajapidamist pidas – lehmad ja sead jne, sest isa jäi juba ammu sõtta ja ema läks linna ketrusvabrikusse tööle. Et poissi lastekodusse ei pandaks, tehti seal sada trikki naabrite vahel, et kelle oma näiliselt on see kana või lehm või kes on selle poisi hooldaja.
Jah ja ämm sai 13-aastaselt lapse, aga abieluplaan oli neil juba selge ammu. Sama mehega koos senini, abielu 60 aastat tähistame tuleval laupäeval. 7 last, neist 6 kõrgharidusega. 31 lapselast ????
Ämm tõesti pole täiskarsklane ja nende 60-aasta pulmapeol tõstab kindlasti vähemalt klaasi konjakit. Rohkem ei saa, sest ta käib täiskohaga tööl.
Muidugi teisi inimesi assotsiaalideks kutsuda asjaolusid teadmata on ikka eriline…teine eesti. Sa ei ole ei hea ega tark inimene.
Su ämmal, lastel, sõbrannadel ja tuttavatel on küll lahe lugemine, kuidas minia alustuseka halvustab ja osatab ämma ning seejärel laob letti oma ämma ja äia lapsepõlves alanud suguelu, peresuhted ja traumad.
Tütrekeseks vist ämm sind enam ei kutsu peale seda postitust.
Teema, mis on niiiii pisiasi, aga millest mul vererõhu ikka lakke lööb, on söök. Ma näiteks tellin poest või ostan poest või palun tal osta…ütleme et mulle ühe paki viilutatud salaamit (see on näide). Lisan juurde, et kui tahad, osta endale ka. Ei ta ei osta. Ja siis hakkab ta käima kaks korda päevas: “ma vaatan, et see seisab siin, kas sa ikka tahad seda?”. JAH, pagan küll, see on minu salaami ja ma söön, kui tahan, seda ületuleva neljapäeva öösel kell 3 pea peal seistes”.
Soovitan soojalt, hakka neid asju lihtsalt tuima näoga rohkem ostma. Näiteks kui kavatsed osta/tellida endale paki viilutatud salaamit ning küsid, kas ta tahab ka ning ta vastab, et ei taha, siis lihtsalt telli kaks pakki. Mõlemad endale. Ja siis lubad tal sellest enda omast rahulikult süüa, sest tead, et teine pakk on kohe ootamas. Probleem lahendatud.
Raha ja seks. Need on need teemad, millest mina mehega rääkida ei saa, mees reageerib kohe ja arusaamatult. Mis aga need teemad on, millest tema minuga rääkida ei saa – pole aimugi 🙂
See sõna on asotsiaal.
Assotsiaal kõlab hoopis paremini. Võiks öelda, ilmekamalt. Assssss-sotsiaal … 😀
Planeerimine. Minule meeldib, et kui plaanime sõita mehe vanemate juurde ja oleme kokkuleppinud, et ma tulen kell 14.00 töölt, siis eeldan, et ka mees on selleks ajaks kodus. Ma pean töölt ära küsima, mees aga on enda tööandja. Tihti on nii, et kablutan koju, mees aga loivab alles dušši alla.
20 aastaga olen ta nii kaugele saanud, et kui külla kutsutakse kell 19.00, siis selleks ajaks oleme kohal. Minu arvates hiljaks jäämine näitab lugupidamatust pererahva vastu v.a. kui sul on väiksed lapsed.
Poliitiliselt oleme ühel meelel, toetame reformi, kuid ka vahest kritiseerime. Ka kodus remondi, sisustamise üle ei vaidle, samuti ei ole probleemiks raha ega seks – piisavalt on.
Meil on targem mitte rääkida teemal kuidas naised saavad traditsiooniliselt meestetöödeks loetud töödega samuti hästi hakkama. Kohe tõmbab mehel vile käima ja hakkab undama kraavikaevamisest ja muust sellisest puhast füüsilist jõudu nõudvatest asjadest. Kuigi mina rääkisin hoopis vaimsest tööst ja finantstöödest, aga seda nagu ei kuuldagi. Kuna ma tean kuidas jutt kulgema saab jään ma oma seisukoha juurde lihtsalt vaikselt, pole lõpuks nii tähtis asi, et kauaaegset sõbralikku abielu hakata konfliktiga rikkuma.
üks teema on minu ema, kes kipub kõigesse sekkuma ja omavolitsema, korra läks mees isegi kallale talle
Misasja?
Teema, mis on niiiii pisiasi, aga millest mul vererõhu ikka lakke lööb, on söök. Ma näiteks tellin poest või ostan poest või palun tal osta…ütleme et mulle ühe paki viilutatud salaamit (see on näide). Lisan juurde, et kui tahad, osta endale ka. Ei ta ei osta. Ja siis hakkab ta käima kaks korda päevas: “ma vaatan, et see seisab siin, kas sa ikka tahad seda?”. JAH, pagan küll, see on minu salaami ja ma söön, kui tahan, seda ületuleva neljapäeva öösel kell 3 pea peal seistes”.
Soovitan soojalt, hakka neid asju lihtsalt tuima näoga rohkem ostma. Näiteks kui kavatsed osta/tellida endale paki viilutatud salaamit ning küsid, kas ta tahab ka ning ta vastab, et ei taha, siis lihtsalt telli kaks pakki. Mõlemad endale. Ja siis lubad tal sellest enda omast rahulikult süüa, sest tead, et teine pakk on kohe ootamas. Probleem lahendatud.
Täiesti geniaalne näide vastandlikest inimtüüpidest – üks saeb ühe ja sama asja pärast mehe kallal aastakümneid, suutmata leppida faktiga, et mees – nagu ta isegi – ei muutu. Teine teeb üha ühtemoodi üles kerkivast probleemist järeldused, pisikesed korrektuurid oma käitumises ja saavutab oma naiseliku kavaluse abil hetkega hundid-söönud-lambad-terved-olukorra.
See sõna on asotsiaal.
Selle väljaütlemiseks oleks piisanud ka ainult esimese lause tsiteerimisest.
Laste kasvatusega seotud teemad.
