Tunnen, et vajan abi.
Olen kaassõltlane alkohoolikule, kes küll ei löö ja on rahulik mees, kuid kelle peale ei saa kindel olla.
Ma ise olen muutunud väge ärevaks ja vajun aina sügavamasse auku. Lapse jaoks olen ka mina paha, kui hommik algab sellega, et ma vihastan arvutimänge mängiva, ööläbi õlut joonud issi peale. Issi pole kuri, emme on. Üldselt katsun hoida endasse ja mitte purjus inimese peale reageerida aga kui neid olukordi aina juurde tekib, siis vaikselt jõud saab otsa. Mees soovitas mul endale abi otsida, et vihastan nii kiirelt. Aga kui avastan hommikul, et pean ise kõik toimingud tegema. Samal ajal olen haige ja ka üsna lõpurase.
Tahangi abi, aga ei oska kuhugi pöörduda.
Lahku minnes kardan tõesti, et tütar soovib isaga jääda, sest isaga tal lähedasem suhe, kui minuga. Samas isa ei suuda 100% vastutada. Ta joob siis kui vaja, enamjaolt paar korda nädalas. Ja siis ei ta küta, vii last lasteaeda, tee süüa on täiesti autis kogu oma pohmellipäeva .Olengi siiani need asjad ju alati ära teinud. Töö on ka selline mille kõrvalt saab olla mitu päeva nädalas pohmellis.
Ma lihtalt ei suuda enam. Ennem rasedust olid tihti enesetapu plaanid, nüüd üllatusrasedus võttis need ära. Aga täna on jälle tunne, et tahaks kaduda. Hommikul laps nuttis, sest emme oli kuri. Nii ei saa edasi enam minna.
Ma polegi mitte kellelegi oma muret jaganud ja mul ka pole lähedasi selliseid kellele jagada. Ma ei taha nende kaastunnet ega haletsust. Ma ei taha lihtsalt rääkida, vaid tahan abi, kuidas oma eluga edasi minna.
Kuna mees on kainena täitsa minu inimene ja meie iseloomud jne klapivad, siis olengi joomist vaikselt kannatanud. Aga see on läinud liialt tihedaks, lisandunud on arvutimängud. Ja tunne, et mul on mees, on kadumas. Pigem nagu laps.
Kuna neid olukordi on aina rohkem, siis ma ei suudagi enam maha rahuneda kui juba järgmine otsas.
Purjus mees on minu trigger. Tööl mul juba sisetunne ütles, et täna ta joob. Telefonis saan ühest lonksust juba aru. Siis ongi nii, et minu õhtu ka pees, konutan voodis palun taevast, et ta kähku ära kustuks, kuna magada ei saa siis, ta kondab köögi vahet, komistab, vahest nutab laule kuulates. Jah, ei lärma, aga ma ei suuda jääda magama. Minna ka kuskile pole. Kellegile rääkida ma seda ei taha.
Ütlen ära, et olen lihttööline, olen rumal, õigekirja ei tunne. Tunnen end ka ise väärtusetuna ja olen tahtnud maailmale teenet teha ja kaduda, kuid mõtlesin oodata, kuni laps piisavalt vana, et saab hommikul ise kooli jne, nüüd uue lapsega läheb jälle vähemalt 10 aastat sinnani.