Teema: Üksindus ja depressioon

Seltskond ei ravi depressiooni välja, ei tee karjäärialaselt edukaks. Suhteid ehitatakse aastaid-aastakümneid, aga lammutatakse sekundiga.

Milline sa siin perekooli inimsuhetes oled? Mis sind ärritab, mis rõõmustab. Oskad jääda neutraalseks? või oled ründav ja süüdistav. Milliseid väljendeid kasutad. Mis sind enda juures ärritab. Siin foorumis tehakse hästi palju seda, et hakatakse rääkima asju, mida reaalselt ei ole olemas. Siis on vist hetkeks tunne, et ollakse nagu teistest peajagu pikem. See on nii suur kosmeetiline viga inimese juures, et keegi ei viitsi, ei ole tahtmist sellise inimesega suhelda. Neutraalsuse välja toomine ja mõistmine, et me ei tea mis tegelikult oli, see toob teisele inimesele turvatunde. Sa ei mõista hukka, vaid oled turvaline sõber, kellega saab rääkida, enamvähem kõigest.

Veel kümme aastat tagasi oli minuga sama lugu. Aga siis armusin, abiellusin ja sain emaks. Mina olen kergelt autistlike joontega ja sotsiaalselt kohmakas, samuti ei talu ma olukordi, kus tuleb palju suhelda, kuid päris isolatsioon ei sobi mullegi. Nii olin umbes 20aastaselt juba üsna nukker, 27selt täiesti meeleheitel oma eraklikkuse pärast. Aga meeleheide teeb suhtlemise veel raskemaks, võib-olla see paistab isegi kuidagi välja, ma ei tea. Igatahes lõpuks ma otsustasin, et kuna ma pole maailmas ainuke erak, ja mõned nendest üksikutest inimestest näivad isegi täitsa rahulolevad, püüan keskenduda sellele, mida ma saan teha, millest ma saan rõõmu tunda, mitte kogu aeg sellele, mis puudu on.

Võimalik, et üksi olemisega seotud mure ja meeleheite hajumine lõi soodsama pinnase suhte tekkeks.

Tean, et see olulord on raske, aga muutus võib toimuda ka üleöö. Seniks – pea vastu ja ole enda vastu lahke.

#4137025:

Võta koer. Temaga jalutades ja trennis/koolitustel käies avaneb miljon võimalust endale uusi tutvusi leida. Kui ei ole koerainimene, leia endale mõni muu meeldiv hobi. Ja ole ise pisut rohkem avatum, ära lase suhetel “ära vajuda”. Tulebki natuke pingutada selle nimel, et need säiliksid. Edu !

Muidu väga hea ja toimiv nõuanne, aga elustiili ja töö tõttu pole koera omamine mõeldav. Muidu vanasti oli koer küll, aga maal elades teiste koeraomanikega ei lävinud ja trennides ei käinud.

On hobisid olnud küll ja on siiani, aga need ei ole sellised, kus peaks aktiivselt teistega lävima. Paraku ei tule selliseid hobisid pähe, mis meeldiks ja mis nõuaks aktiivselt teistega suhtlemist.

Jah, öeldakse, et tuleb ise aktiivne olla. Olengi püüdnud, aga suhtlus on ikkagi kahepoolne. Eeldab mõlema poole panust ja huvi. Kui see jääb ühepoolseks pingutuseks, siis tekib ju tunne, et oled tüütu ahistaja, st kui asi näeb välja nii, et ise pommid ja kontakteerud kogu aeg, pakud asju välja. Teine pool ise ei võta ühendust ega paku ka ühiseid tegevusi. Siis tekib tunne, et teisel pole huvi või ma ei meeldi ja loobun kontakti võtmisest. Ja nii need ära vajuvad.

#4137071:

Vaheta antidepressante. Käi teraapias korrapäraselt. Tee nimekiri, mida sa täpselt tahad. Tee Tinderi konto ja käi kohtamas, võttes eesmärgiks saada positiivne elamus kohtingult. Kui ei saa, siis analüüsi, miks ei saanud, mida tegi mees sinu meelest valesti, mida tegid sina valesti. Leia mingi hobi, mis paneks silma särama. Sul on särts kadunud praegu. Leia see üles, kuskil on see olemas. Suhtlus kolleegidega on parem kui üldse mitte suhtlust. Harjuta ennast rääkima võõrastega, kasvõi lobisema mõtettutest asjadest. Tee jututubades ja foorumites teistele nalja. Mina kasvõi turule ja suhtle müüjatega, õpi tegema pisikesi komplimente ja märkusi, inimesi tuleb tähele panna ja nendega suhelda. Kui algul on tunne, et harjutad hambad ristis, hakkab see aga hiljem juba tulema iseenesest ja tutvud inimestega tanklas ja tänaval kui vaja.

Tinder on väga ammu olemas ja kontingutel käinud korduvalt. Õnneks pole otseselt ebameeldivaid kogemusi kohtingutel olnud. On mõned lähemad kontaktid tekkinud, aga need on kiiresti luhta läinud, kuna tegelikult pole kokku sobinud, aga sümpaatia ja pika üksinduse tõttu olen algul neist ebakõladest mööda vaadanud. Mulle sobiks väga hästi ka mõne mehega platooniline sõber või niisama tuttav olla, kellega vahel midagi koos teha, aga üldiselt pole mehed sellest nagu huvitatud. Enamuse meelest suhtlus naisega mõttetu, kui seksi ei saa. See võib muidugi olla netitutvuste eripära, et selline hoiak meestel.

Paar silma särama panevat hobi on, aga inimestega ma nii ei tutvu. Üks neist on trenn. Niisama lobisen inimestega ikka, aga mingit lähemat sidet või suuremat suhtlust ei teki. Ma ei ole autist ega täiesti oskamatu suhtlemises, aga lihtsalt vist ei tekita sümpaatiat/huvi või ei suuda leida inimestega kontakti.

Nimekirjad soovidest on olemas, aga ei leia võimalusi või ideid, mida ette võtta ja kustkaudu rohkemate inimestega kokku puutuda ja suhelda. Olen reserveeritum ja vaiksem ka võõrastega, pigem hoidnud omaette, nii et ei saa suvaliselt sõbraks kuskil koolitusel, kursusel või trennis.

Selleks et üldse tekiks võimalus peaks olema keskkond, kus oleks sunnitud uute inimestega lähemalt kokku puutuma ja suhtlema. Aga pole ideid selleks. Ja väga oleks kasu, kui keegi jagaks oma kogemusi, kuidas sellisest nõiaringist välja on saanud.

Depresiivne olen olnud väga pikalt, aga sellises mahus saigi see alguse, kui kunagi hilisteismeeas väga üksikuks jäin. Hiljem ka ülikooli ajal sõbrannade olemasolekul mõjus see, et polnud ka väga pikalt mingit suhet, kuigi väga igatsesin.

PS! Lihtne on öelda, et ära keskendu sellele, mida sul pole ja ole õnnelik selle üle, mis sul on. Keskkoolis 3a oli tõesti äärmiselt üksik, aga siis veel ei tajunud seda nii probleemina ega isegi väga märganud, kuna mulle tegelikult meeldib olla omajagu üksi ja end laadida nii. Aga mida kauem aastaid selline olukord kestab, seda kõikehõlmavamaks see üksindus läheb. Inimene on oma olemuselt sotsiaalne olend ja ka mina vajan suhtlust ja emotsionaalset tuge, kuigi ehk keskmisest rohkem omaette olemist nautinud.

Kui ikka 15a järjest pole ühtki sõpra olnud ja selle aja vältel olnud vaid 1 alla 5a suhe, siis on juba keeruline nautida seda olukorda ☹️

Antidepressandid teevad ka ainult tuimemaks, aga kuidagi ei tee sotsiaalsemaks ega tekita sõpru. Kuna mu depressiooni peamine põhjus on üksindus, siis sooviks selle juurpõhjuse lahendusega tegeleda, mitte lihtsalt kurbust tuimestada.

Ehk saad teha midagi, mis esialgu su enesekindlust tõstaks. Nt trennis käimine? Kui palju tähelepanu oma väljanägemisele pöörad? Keeruline on hakata kellegagi suhtlema, kui end juba eos alaväärsena tunned kas välimuse pärast või sellepärast, et su elus pole midagi põnevat ja seega ei oska ka millestki rääkida.

#4137025:

Võta koer.

Tohutu kohustus ja vastutus. Vabaduse piiraja. Koorem.

#4137001:

Antidepressante olen proovinud, paraku muud kasu neist peale suurema tuimuse polnud.

Kui need ravimid peale pandi, mida siis lubati, räägiti? Miks sa neid sööma üldse pidid?

#4137119:

#4137025:

Võta koer.

Tohutu kohustus ja vastutus. Vabaduse piiraja. Koorem.

#4137001:

Antidepressante olen proovinud, paraku muud kasu neist peale suurema tuimuse polnud.

Kui need ravimid peale pandi, mida siis lubati, räägiti? Miks sa neid sööma üldse pidid?

Kuidas kellelegi. Need, kes koera koorma ja vaid kohustusena näevad, ei peakski teda võtma.

Antidepressante määratakse mõistagi depressiooni raviks. Veider küsimus, et miks üldse, kui inimene maininud, et tal on depressioon.

#4137080:

#4137032:

Meil tööjuures taheti vanaaastaõhtul pubisse minna, pole otseselt kellelgi sõpru, vanus noorem keskiga. Tööl saadakse hästi läbi, otseselt sõbraks ei peeta. Üksikud läksid kambaga Vabaduse Väljakule valgusshowd vaatama. Mõtle, isegi uut aastat võetakse vastu töökaaslaste seltsis. Kõlab masendavalt? Nemad nii ei tunne kui käivad piljardit mängimas ja karaoket laulmas veel muul ajal peale tööd. Tööl tõepoolest ei sobi keegi?

Töökaaslastega saan hästi läbi ja on mitmeid väga toredaid inimesi. Aga lähemaid sõprussuhteid ei taha tööl luua, kuna ei sobi see, kui mu kolleegid teavad mu elust kõike. Paraku see nii kipub meil olema, kes vähegi kellelegi midagi endast jaganud on, sh väga isklikke asju, nagu intiimsuhted ja terviseprobleemid. Juttu ajan töökaaslastega küll, aga mitte väga isiklikest asjadest ja päris sõbrana vast kellegagi ei sobiks. Pole nii sarnane ega ühiste huvidega kahjuks.

Mis teemadel siis?

#4137122:

Vastupidi, mul pole kolleegidele mingeid ootusi ega soove. Minu jaoks on see just veider, et lihtsalt töökaaslastele väga isklikke asju räägitakse ja neid ka laiali jagatakse. Mõtlen selle all näiteks suhteprobleeme ja terviseprobleeme jms. Ei soovi olla üks neist, kelle kohta samamoodi asju jagatakse. Minu jaoks need ongi liialt isiklikud. Varem ei rääkinud ka üldse oma depressioonist, aga kuna meil aastaid sellest mitmed avatult rääkinud, siis olen viimased ajad ka ise jaganud, et mul see probleem on. Mulle on oluline tööl häid suhteid hoida ning pole kunagi kellegagi seal mingit konflikti olnud. Seega pelgan ka seal lähemaid suhteid luua, et kui peaks raksu minema, siis ebamugav koos töötada. Suhelda piisavalt distantsilt, siis konflikte ei teki ka.

Trennis käin väga aktiivselt ja üldiselt olnud terve elu füüsiliselt aktiivne. Toitun tervislikult ja alkoholi sisuliselt ei tarbi. Ülekaalu pole, aga kaunitariks end ei pea. Meeste suhtes jah tunnen, et pole tänapäeva konkurentsis piisavalt ilus, kuigi mitmed mehed öelnud, et olen. Aga tunnen et ilusaid naisi on nii palju ja enamus neist ilusamad (ja nooremad), et mis võimalust mul seal on. Enesehinnang on madal alati olnud. Trenn seda nagu tõstnud pole. Näost ilusamaks see ei tee.

Ei ole sellist alaväärsust välimuse osas, et teiste naistega sellepärast suhelda ei julgeks või mõtleks, et mul pole midagi põnevat rääkida. Pigem on lihtsalt ennekõike see tunne, et ma ei meeldi inimestele või lihtsalt ei ole huvitav, meeldiv vms et minuga sõber olla tahaks või lihtsalt niisama aega veeta. Lühidalt öeldes üldine väärtusetusetunne.

Mis näol siis viga? Iluopiga kohendada ei saa, et enesekindlust tõsta? Endal oli tugev laugude vajumine. Opi õnnestumine tõstis enesehinnangut korralikult ja tegi tunduvalt noorema üldilme.

#4137136:

Mis näol siis viga? Iluopiga kohendada ei saa, et enesekindlust tõsta? Endal oli tugev laugude vajumine. Opi õnnestumine tõstis enesehinnangut korralikult ja tegi tunduvalt noorema üldilme.

No mõni on lihtsalt suht kole, iluoperatsioon siin midagi ei aita, kokku on kole. Ja mis veelgi tähtsam: pole lihtsalt sümpaatne. On väga palju inetuid nägusid, mis mõjuvad meeldiva ja sümpaatsena.

Loen praegu Johann Hari raamatut “Katkenud sidemed. Depressiooni tegelikud põhjused ja ootamatud lahendused”. Väga hea ja põhjalik teos, et mõista depressiooni olemust, seda, miks antidepressandid tihti ei aitagi, miks üldse depressiooni ja ärevushäireid viimastel aastakümnetel nii palju on. Ja see on tõsi, et üksindusel on väga oluline mõju. Ma pole sinnani veel jõudnud aga osa raamatust on pühendatud ka nn teistmoodi antidepressantidele ehk sellele, kuidas neid meile olulisi sidemeid taasluua. Kui huvitab, siis see on nt mirko.ee lehel e-raamatuna ka olemas.

#4137001:

Olen 30ndate alguses, aga jõudnud oma elus sellisesse seisu, et täiesti üksik. Mul pole ühtki sõpra ega ka kaaslast. Vallaline olen olnud aastaid ning päris sõbrannasid pole tegelikult olnud juba ligi 15a. Ainuke suhtlus teiste inimestega toimub tööl. Vabal ajal sisuliselt kellegagi ei suhtle. Olen selline eraklikum olnud keskkoolist saadik ning ühtlasi tundnud, et see mõjutab väga tugevalt mu niigi depressiivset olekut. Käin ka psühhiaatri, psühholoogi vastuvõtul, aga need on väga harva ning pole sellest mingit kasu tundnud.

Olen juba aastaid püüdnud sotsiaalsust suurendada, endale sõpru leida, aga mingit edu pole tulnud. Kõik suhtlused kuidagi vajuvad kiirelt ära, isegi kui tundub, et jutt jookseb ja inimesega klapib, on ühiseid huvisid. Ei saagi aru, kas on minus või lihtsalt inimestel endil pole väga motivatsiooni või muud prioriteedid. Ka suhtlused vastassooga on kiirelt ära vajunud. Praeguseks on siiralt juba tunne, et ma vist jäängi ülejäänud eluks vallaliseks, isegi lihtsalt boonustega sõprust pole õnnestunud hoida või luua. Lisaks, et ei leiagi enam kunagi endale ühtki sõbrannat. Ülikooli ajal olid sõbrannad ning kuni 10.klassini ka. On ka olnud üks suhe. Nii et päris täiesti oskamatu ei tohiks suhtluses olla.

Lihtsalt tunnen, kuidas see ääretu üksindus muserdab tohutult ning enesehinnang on seetõttu väga alla läinud. Tunnen, et olen väärtusetu ja mittetahetud, ei meeldi inimestele.

Ei oska mingit lahendust ka leida. Antidepressante olen proovinud, paraku muud kasu neist peale suurema tuimuse polnud.

Kas keegi on olnud sarnases olukorras ja kuidas olete leidnud väljapääsu? Pärast aastaid püüdlusi tunnen ausalt öeldes juba ääretult lootsetult end. Väga raske on tutvusi laiendada, kui lihtsalt pole kedagi, kust need laieneda saaks.

Vaheta töökohta, vaheta keskkonda. Miski sind kinni ei hoia, milleks siis samas kohas olla.