Kui keegi arvas, et oma depressiivsusega peletan mehi eemale ja kindlasti olen tegevusetu, emotsioonitu, siis tegelikult on läinud nii, et pea kõik, kellega on tekkinud sümpaatia ja lähem kontakt on osutunud ka meeleoluhäiretega või päris depressioonis olevaks. Ei ole spetsiaalselt selle järgi valinud ja esialgu suheldes pole see ka otseselt välja kumanud või jutuks tulnud. Aga need inimesed on olnud sügavamad ja emotsionaalsemad, nendega tekkinud paremini kontakt ja jutt jooksma hakanud. Meeleolu teemad tulnud välja veidi hiljem, kuna mehed eriti häbenevad seda. Nähakse ju nõrkusena. Samuti olen Tinderis suheldes kohanud ikka päris palju omadega puntras olevaid ja ka depressiooniga, antidepressante tarbivaid inimesi. Ka on neid tööl jms mu elus olnud. Levinud probleem.
Meestega suhtluses pole saanud probleemiks see, et mina oleks passiivne ja huvitu, vaid pigem ikka vastupidi. Pea kõik neist on olnud must väiksema tahteaktiivsusega, veel vähem sotsiaalsemad ja neil pole olnud hobisid, käike väga. Mina tahaks käia ringi, külastada erinevaid kohti, üritusi jms, avastada maailma. Siis on muutunud ikkagi häirivaks, kui teinepool on selline, kes pigem ongi peamiselt kodus ja selline loium, passiivsem, vähesema tahteaktiivsuse ja motivatsiooniga. Oma ainsas püsisuhtes muutus see ka üheks pettumust tekitavamaks faktoriks, et kaaslane ei soovinud väga kuskil käia. Olid mõned vähesed tegevused, mida talle meeldis teha ja kuhu tulla tahtis. See et ma olen depressiivne ja sageli kurvas meeleolus, ei tähenda, et ma ei tahaks midagi teha ega kuskile minna. Pigem olengi otsinud väljaspool kodu ja erinevatest tegevustest leevendust. Muidugi on ka olnud halvemaid päevi või perioode ka, kus peabki rohkem end sundima või ei olegi sellist motivatsiooni. Aga üldiselt tahtnud midagigi teha ja proovida, sest siis ka parem ja huvitavam. Kui olla täiesti üksik, siis üritustel lihtsalt keerulisem käia. Õnneks pärast lahkuminekut leidsin ühe tuttava, kellega käime ka üritustel jms kohtades. Aga see näeb ka välja nii, et enamjaolt mina otsin ja leian neid üritusi ja kohti, kuhu minna. Õnneks ta on selline inimene, kes alati rõõmsalt valmis igale poole minema ja kõike proovima. Need, kellega on olnud romantiline suhtlus, on osutunud see probleemiks. Suhtes olles kaotasingi ennast, sest mul olid olnud lapsepõlvest saadik oma tegevused, mis mind lõõgastasid, aga siis need kadusid ka ära, sest võtsin paraku kaaslase eluviisi omaks ja kui ta algul veel tahtis käia ja tegutseda, siis hiljem olime ikka liialt kodus ja ninapidi koos. Pärast lahkuminekut hakkasin uuesti tegelema endale meeldivate asjadega. Mehed, kellega kokku puutunud, on olnud samuti sõpradeta. Enamus neist minust veel vähem sotsiaalsemad ja neil pole ka olnud mingeid hobisid. Ma ei arva, et depressiivne inimene peab tingimata selline olema ja ise olen üritanud mitte olla. Tegevused ja hobid on ka olnud sellised, mis peaksid toetama depressiooniga toime tulemist (looduses liikumine, aeroobne trenn nagu rattasõit, suusatamine, loomadega tegelemine, jooga lugemine, joonistamine jms). Kuna mul on kehv suhtekogemus olemas, siis olen ka ettevaatlikum ja enam nii kergelt ei seo või ei lase end mõjutada. Ei soovi enam end kaotada ega loobuda tegevustest, mis mulle rõõmu pakuvad. Seega on tekkinud mitmel korral ka iseenesest see põrkumine või arusaam, et asja ei saa.
Väike vihja, inimene paraneb paremini ja saab terveks, kui ta pidevalt oma haiguslikku seisundit ette ja taha ei korruta. Ning selle viimase posti järgi tundud sa mulle terve inimene, soovid reisida jne. Tundub, et sa ei tea, mis on depressioon, sest päris augus inimene ei suudaks seda nimetadagi igas teises lauses. Tundud ka valiv meeste suhtes, ei anna neile samadel alustel vōimalust nagu ise eksisteerid või siis oled dmd müüriga ümbritsenud, et end kaitsta. Üks kahest. Suhted aga arenevad paraku vaid avatuse ja siiruse pealt.
See on umbes samasugune arusaam nagu see, et kes räägib enesetapust, kindlasti kunagi päriselt seda ei tee. Kes suudab öelda korduvalt välja, et on depressioonis, seda pole, sest päriselt masenduses inimene ei suudaks seda öelda. Suudab küll. Miks ei peaks. Mina ei öelnud seda varem kellelegi peale enda, kuna häbenesin. Kuna aga see teema muutunud viimasel ajal nii aktuaalseks ning ka tööl räägitakse, siis enam ei häbene sedasi. Vanust ka juurde tulnud.
Ütlesin, et olen funktsioneeriv depressiivik. Täpselt nagu on funktsioneerivaid alkohoolikuid. Depressiooni on erinevas raskusastmes (laias laastus 3),aga paljudel paistab olevat arusaam, et depressioon ongi ainult see kõige raskem versioon, et inimene ei pese ennast enam isegi, ei suuda ühtki kohustust teha ja ainult nutab või lebab voodis. Ma ei defineeri end läbi selle, vaid viimastel aegadel olen hakanud otse välja ütlema, sh enda jaoks. Ja just nimelt püüdnud teha seda, mis aitama peaks, lubada endale tundeid ja mõtteid, mitte tõlgendada neid valeks ja alla suruda. See alla surumine ja endale mitte lubamine depressiooni tekitabki. Mul on psühhiaatri poolt pandud depressiooni diagnoos olemas ning samuti on on täidetud enamus sellele vastavaid kriteeriume, sümptomid on enamuses olemas. Seda teismeeast saadik ja kahjuks on viimastel aastatel hakanud lisanduma ka füüsilised aistingud ja ka terviseprobleemid. Varem olid isegi kurvemad meeleolud, aga füüsiliselt oli ok.
Ja muidugi olen ma meeste osas valiv. Peabki olema. Mitte et igaüks kõlbab. Tahan head suhet ja endaga sobivat partnerit. Miks see peaks olema liialt või ebanormaalselt valiv. See võiks olla elementaarne. Tahan õnnelikku suhet, mitte olla suhtes nui neljaks, ükskõik kellega ja millises. Ja ma kindlasti ei vali mehi selliste kriteeriumite järgi, millele ise ei suuda vastata. Kahjuks ongi olnud pigem vastupidi. Et need mehed ei suuda vastatata neile parameetritele, millele ise vastan ja mis on mulle olulised. Olen silma kinni pigistanud algul, kuna sümpaatsed muidu olnud. Nt siis just see tervislik eluviis, enda tervisest ja heaolust hoolimine, sportlikkus, teatav kogus haritust ja intelligentsi, et inimene saaks endaga rahaliselt hakkama. Jne. Mul on need olemas ja siis hästi ei sobi jah, kui selline peamiselt kodus ekraanide taga olev tegelane, kes on ülekaalus, üldiselt vormist väljas, liigutada end ei taha ka toitub väga ebatervislikult. Suitsetamine ja alkolembus ka välistatud. Rahaliselt saan ka endaga hakkama, seega hästi ei meeldi, kui mees ei tule kuu lõpuni väljagi hästi. Ei oota ega taha ka mingit über Adonist. Soovingi lihtsalt endasarnast inimest, kellega meil huvid, soovid ja vajadused jne klapiks. Kahjuks ongi olnud probleem, et kellegagi pole tegelikult nii hästi sobinud. Eelistused, huvid, soovid ja tulevikuplaanid või vajadused, nägemused, vaated erinevad liialt. Ka füüsiliselt pole sobinud osadega.
Mina pole meeleoluhäiretega ja sõpradeta mehi kunagi välistanud ja ütlesin ka, et tegelikult on pea kõik seda olnud. Kahjuks aga olnud neil ilmselt probleem akuutsem ja see saanud ka takistavaks läbisaamises. Viimased paar olid kõige eredamad näited ses osas armukadeduse, passiivsuse ja agressiivse süüdistamisega. Eelmine elas mu peal välja traumasid, mis eksnaisega olid. Tundus, et isegi sõnastus sama. Reaktsioonid tundusid üle võlli liialdatud ja emotsionaalsed ja ei saanud kohati aru, millest tulenesid. Üks teine oli sarnane. Mul ei ole sõpru, aga ma ei eelda, et teine hülgaks mu pärast kõik oma, hobid, tegevused, tuttavad ja ei hakka süüdistama asjades, mida pole teinud, vaid mida tegi mingi mu eks.
