Annan endale aru, et ise olen kaasa valinud ja mis siin viriseda. Aga…abielludes oli ta kõhn kui piibuork ja nii kui 30 kukkus ja lapsed saime muutus kõik. Kaalu on juurde tulnud viimased 15 aastat. Jäi seal 100 kandis pidama mõneks ajaks, aga koroona, kodukontor, kuluvad liigesed, öine õllelembus ja näksimine on teinud oma töö. Oleks ta selle kõige juures rõõmus ja tore, aga ei ole. Igavene vinguviiul on hoopis.
Olen tema kõrval ise enda meelest suutnud jääda tervislikuks. Söön, liigun, magan regulaarselt. Kaal on normaalne. Kahjuks sellist ühtset kambavaimu tal ei ole, et oleks siis koos tervislik. Meil üsna erinevad graafikud ja niigi on ühist aega raske leida. Ka pole ta kunagi väga järjepidev olnud. Suure hurraaga kuulutab mõnikord õllest või veinist loobumisest, kuid püsivalt ei ole muutnud oma elustiili. Kurb, et ta selline mugav tahab olla.
Miks ma kurdan?
Mure on tekkimas tuleviku pärast. Tahaks enda kõrval näha inimest, kes on endaga rahul ja hoolitseb selle eest, et temaga oleks koos mõnus olla ka vanaduses. Hetkel see lootus küll iga päevaga kahaneb. Poole ööni joob-sööb, vaatab telekat, siis hommikuti on pahur, midagi teha ei taha. See ajab minu pahuraks ja kuniks tema midagi koos teha tahab, on minu jaoks juba päev õhtuks saanud, oma toimetused teinud ja valmis lõdvemalt võtma. Ise ta midagi ei liigu, ainult koos minuga käib. Muidu oma töös igati toimekas ja tubli, aga iseenda eest üldse ei hoolitse.
Mis nipiga olete oma ülekaalused, pahurad ja laisad kaaslased saanud taas toimekaks ennast armastavaks ja ägedaks?
