Esileht › Pereelu ja suhted › Ülekaal kaaslasel
Ja millal siis “sinna kohta” saadakse? Siis kui 120 kilo on turjal, sest enne ei ole valmis probleemiga tegelema? Ja lähedased näevad, kuidas inimene muudkui käest ära läheb, aga öelda ei tohi midagi? Või ainult naistele ei tohi öelda, aga mehed tuleb kohe maha jätta, kui nad kosunud on?
Point oli (nagu vahepeal keegi juba ütles), et sa võid ju oma tõekuulutamise missiooni täita, kui hirmsasti vajadust tunned, aga see ei muuda midagi. Ta läheb edasi “käest ära”, kui ta veel valmis pole.
Sa ei ole ilmselt paks olnud, seega ära tee teiste jutu põhjal mingeid meelevaldseid järeldusi või anna soovitusi. Sina tahaks ilmselt igale ülekaalulisele tuttavale anda oma täiesti siirast omakasupüüdmatut nõu, et kas ta ei võtaks ometi oma kaaluga midagi ette… sest sa oled tema tervise pärast mures ja ta ju ise nii loll, et ei saa aru, et ta paks on. See, et siin on tunnistatud, et end on lihtne petta ja raske tunnistada, ei tähenda, et inimene ei tea, et ta paksuks on läinud! Nad pole lihtsalt veel selles kohas omadega, et sellega tegeleda suudaks. Kaaslase “tähelepanu juhtimine” ei paranda midagi, see pole mingi silmiavav moment, mida sa ette kujutad. See teeb haiget ja palju raskemaks end käsile võtta, kui sunnitakse teema üles võtta enne kui sa valmis oled.
Tõsi, ma ei ole küll kunagi päriselt paks olnud, aga olen olnud neli korda rase ja iga kord 20-35 kilo juurde võtnud. Kahe viimase lapsega ei kadunud kilod kuigi kergelt. Pingutus oli suur, aga sain normkaalu.
Mõne aasta pärast kaal jälle tõusis, hiilivalt. Siis mees ütles, et olen juurde võtnud. Sain ise ka aru, et on liiga palju. Olin siis 67 kilo, mis minu pikkuse juures on normkaalu ülemine ots. Solvumise asemel hakkasin tegutsema ja võtsin kuue kuuga 15 kilo alla. Sain oma normkaalu alumisse otsa.
Kõige nõmedam ongi kuulata seda ülekaaluliste halinat, kuidas nemad ei saa ja neil pole võimalik… Ja eneseõigustust, et ülekaalulisena on neil terve oma elu aja jooksul kõige parem tervis. Otsitud vabandused…
Normaalse mõistusega inimene ei võta kaaslase tehtud konstruktiivset kriitikat (rõhutan, konstruktiivset kriitikat, mitte pahatahtlikku solvangut) halvustamisena. Ja ei hakka sõrgu vastu ajama leides, et teda on asjatult solvatud.
See on sama, nagu parandada kirjavea teinud inimest. Oled märganud perekoolis, kuidas mõni reageerib parandamise peale tohutu solvumisega ja hakkab sõimama. Teine hoopis tänab, et teda parandati – jätab selle meelde, võtab arvesse ja tulevikus ei tee enam seda viga.
normkaalu ülemine ots
See ei ole paks ega ülekaal. Et su mees tahab modelli ja sina pead tema standarditele vastama, ei ole päris selle teema teema
Sa ei ole ilmselt paks olnud, seega ära tee teiste jutu põhjal mingeid meelevaldseid järeldusi või anna soovitusi. Sina tahaks ilmselt igale ülekaalulisele tuttavale anda oma täiesti siirast omakasupüüdmatut nõu, et kas ta ei võtaks ometi oma kaaluga midagi ette… sest sa oled tema tervise pärast mures ja ta ju ise nii loll, et ei saa aru, et ta paks on. See, et siin on tunnistatud, et end on lihtne petta ja raske tunnistada, ei tähenda, et inimene ei tea, et ta paksuks on läinud! Nad pole lihtsalt veel selles kohas omadega, et sellega tegeleda suudaks. Kaaslase “tähelepanu juhtimine” ei paranda midagi, see pole mingi silmiavav moment, mida sa ette kujutad. See teeb haiget ja palju raskemaks end käsile võtta, kui sunnitakse teema üles võtta enne kui sa valmis oled.
Tõsi, ma ei ole küll kunagi päriselt paks olnud, aga olen olnud neli korda rase ja iga kord 20-35 kilo juurde võtnud. Kahe viimase lapsega ei kadunud kilod kuigi kergelt. Pingutus oli suur, aga sain normkaalu.
Mõne aasta pärast kaal jälle tõusis, hiilivalt. Siis mees ütles, et olen juurde võtnud. Sain ise ka aru, et on liiga palju. Olin siis 67 kilo, mis minu pikkuse juures on normkaalu ülemine ots. Solvumise asemel hakkasin tegutsema ja võtsin kuue kuuga 15 kilo alla. Sain oma normkaalu alumisse otsa.
Kõige nõmedam ongi kuulata seda ülekaaluliste halinat, kuidas nemad ei saa ja neil pole võimalik… Ja eneseõigustust, et ülekaalulisena on neil terve oma elu aja jooksul kõige parem tervis. Otsitud vabandused…
Normaalse mõistusega inimene ei võta kaaslase tehtud konstruktiivset kriitikat (rõhutan, konstruktiivset kriitikat, mitte pahatahtlikku solvangut) halvustamisena. Ja ei hakka sõrgu vastu ajama leides, et teda on asjatult solvatud.
See on sama, nagu parandada kirjavea teinud inimest. Oled märganud perekoolis, kuidas mõni reageerib parandamise peale tohutu solvumisega ja hakkab sõimama. Teine hoopis tänab, et teda parandati – jätab selle meelde, võtab arvesse ja tulevikus ei tee enam seda viga.
Minu puhul oli seis vastupidine. Ülekaalu juures oli tervis väga hea, käisin ju erinevate arstide vahet, et põhjusele jälile jõuda ja mu tervist pole kunagi varem nii palju uuritud. Toitusin toitumiskava järgi, liikusin palju. Tervis hakkas allamäge minema siis kui ma enam ei söönud. See klõps käis peale seda kui üks inimene minu kaalu kohta kommentaari tegi. See inimene ei muretsenud minu tervise, vaid välimuse pärast. Kui oleksin alakaaluline, aga tervisega tõsiselt hädas, siis teda ei huvitaks ka (üks tuntud tõsielustaarist fit tegelane). Kui sain kaalu alanemisest aru, teadvustasin endale probleemi ja läksin arstile ning minu tervisenäitajad olid kohutavad. Siiani pean võtma vitamiine ja käima iga kolme kuu tagant analüüse andmas, teraapia ja antidepressandid sinna otsa. Minu abikaasa võib mulle alati öelda kui ta on mures mu tervise pärast, aga mitte mu kaalu.
No reeglina hakkab ülekaal ikka tervisele. Ilmselt mitte kohe, vaid pikema aja jooksul. Ju see oleks ka sinuga nii.
Seda, kas su kaaslane teeb sulle märkuse ainult välimuse pärast ja et sulle haiget teha või sellepärast, et muretseb su tervise pärast, sa ju tunned ära ometigi.
Ja, no kui on juba ikka tõsine ülekaal või lausa rasvumine, siis ei näe ka põhjust, miks ei võiks välimusele viidata. Ikka ju soovid, et sinu kaaslane oleks sinu silmis ilus ja atraktiivne. Vaevalt, et ülekaaluline isegi end sellisena kauniks peab.
Kui kaaslase juures midagi häirib, siis tuleb ikka suu lahti teha, mitte suhtuda nii, et elevant on küll toas, aga teeme nägu, nagu teda seal ei oleks. Mu kaasa küll paks pole, aga mõne tema nõmeda harjumuse peale olen talle küll märkuseid teinud. Ja ütleb ka tema mulle, kui midagi ei meeldi. Ja see ei ole meid lahku ajanud. Silmakirjalik viisakas olemine ei vii kuhugile.
Reeglina inimesed ei huvitu tervisest, eriti mehed, kelle eluiga niigi lühike. Ei huvita enda terviski. Välimus ongi tervis, kuigi sageli petlik, sest on palju asju, mis keha mürgitavad, aga kohe välja ei paista. Kollaseks ju ka kohe ei muututa, ikka, kui maks või pankreas läbi. Põhiliselt viidatakse välimusele ikkagi. Teise inimese tervisest reeglina ei huvituta, kui pole surmahaigust. Naine ei näe samasugune välja nagu suhte alguses, see häirib neid.
Oled märganud perekoolis, kuidas mõni reageerib parandamise peale tohutu solvumisega ja hakkab sõimama. Teine hoopis tänab, et teda parandati – jätab selle meelde, võtab arvesse ja tulevikus ei tee enam seda viga.
Tänavad passiivagressiivsusest, aga kahtlemata häirib. Neli last, aga inimesi ei tunne.
normkaalu ülemine ots
See ei ole paks ega ülekaal. Et su mees tahab modelli ja sina pead tema standarditele vastama, ei ole päris selle teema teema
Ei taha ta modelli. Me oleme 50-aastased ja sellised pealiskaudsed nõudmisi ei ole meil üksteise suhtes mitte kunagi olnud.
Oled märganud perekoolis, kuidas mõni reageerib parandamise peale tohutu solvumisega ja hakkab sõimama. Teine hoopis tänab, et teda parandati – jätab selle meelde, võtab arvesse ja tulevikus ei tee enam seda viga.
Tänavad passiivagressiivsusest, aga kahtlemata häirib. Neli last, aga inimesi ei tunne.
Mind ennastki on perekoolis parandatud. Ja ausalt, on alatiseks meelde jäänud, kuidas on õige. Ja tänulik olen selle eest ka, et parandati. Siiralt, mitte passiivagressivselt. Uskumatu, eks!?
Sinu suhtumine näitab aga eredalt, kuidas inimene ei suuda õigustatud kriitikat taluda ja seda rahulikult vastu võtta. Kohe on soov vastu töötama hakata ja rünnata. Selle asemel, et mõelda, aga äkki tõesti…?
Reeglina inimesed ei huvitu tervisest, eriti mehed, kelle eluiga niigi lühike. Ei huvita enda terviski. Välimus ongi tervis, kuigi sageli petlik, sest on palju asju, mis keha mürgitavad, aga kohe välja ei paista. Kollaseks ju ka kohe ei muututa, ikka, kui maks või pankreas läbi. Põhiliselt viidatakse välimusele ikkagi. Teise inimese tervisest reeglina ei huvituta, kui pole surmahaigust. Naine ei näe samasugune välja nagu suhte alguses, see häirib neid.
Usun, et väga paljud naised muretsevad päriselt ka oma ülekaalulise mehe tervise pärast. Väline atraktiivsus on teisejärguline.
TA olen. Aitäh asjalike soovituste ja isiklike kogemuste jagajatele.
Keeruline teema, sest olen lähtunud põhimõttest, et olen valinud kaaslase eluks, nii heas kui halvas. Praeguses olukorras siis nii peenikese kui paksuna. Tundub nii vale hakata ütlema, et näe, oled nii või naasugune ja mulle ei sobi. Aga mure on tõsine. Ei taha solvata ja ultimaatumid pole minu teema. Siiski südames tunnen, et mingit tõuget ta mul vajab.
Eks ma hakka siis ääri veeri proovima.
Usun, et väga paljud naised muretsevad päriselt ka oma ülekaalulise mehe tervise pärast. Väline atraktiivsus on teisejärguline.
Naistel ongi mehe välimus vähetähtis, näha ju.
Mind ennastki on perekoolis parandatud. Ja ausalt, on alatiseks meelde jäänud, kuidas on õige. Ja tänulik olen selle eest ka, et parandati. Siiralt, mitte passiivagressivselt. Uskumatu, eks!?
Sinu suhtumine näitab aga eredalt, kuidas inimene ei suuda õigustatud kriitikat taluda ja seda rahulikult vastu võtta. Kohe on soov vastu töötama hakata ja rünnata. Selle asemel, et mõelda, aga äkki tõesti…?
Mina olen tänanud ja alati vihane olnud sealjuures. Ma ei ründa. Sa oled erinev põlvkond ja seda on tunda.
See on sama, nagu parandada kirjavea teinud inimest. Oled märganud perekoolis, kuidas mõni reageerib parandamise peale tohutu solvumisega ja hakkab sõimama. Teine hoopis tänab, et teda parandati – jätab selle meelde, võtab arvesse ja tulevikus ei tee enam seda viga.
Ja sa teed siit muidugi järelduse, et ühed inimesed on paremad kui teised? 😀 Tegelikult on põhjus just see, mida on üritatud sulle ka eespool öelda – kes on valmis end muutma, see suudab kriitikat aktsepteerida. Kes ei ole valmis, see ei suuda, see kehtib nii kehakaalu kui kirjaoskuse suhtes. Seega on konstruktiivsel kriitikal mõte ainult nende jaoks, kes on juba küpsed muutuma. Ülejäänutele mõjub kriitika pidurdavalt ning neid tuleb aidata teisiti, leida võimalus neid motiveerida.
Ülejäänutele mõjub kriitika pidurdavalt ning neid tuleb aidata teisiti, leida võimalus neid motiveerida.
Motiveerida millega? Kreemikoogiga?
Minu mees on kõhn nagu piibuork, aga on ka hakanud virisema, vanust 50+. Samas olen mina juurdevõtnud 12 kg (kui ma kulistaks õlut ja söök rämpsu – siis võtaks juurde 50 kg) – ka 54 aastane olen – liigun palju, käin joogas/pilaateses, söön korraliku sööki – ja kaal ei lange. Samas on väga rahumeelne inimene.
normkaalu ülemine ots
See ei ole paks ega ülekaal. Et su mees tahab modelli ja sina pead tema standarditele vastama, ei ole päris selle teema teema
Sa ei lugenud vist selle käo postitusi läbi…
Sa ei lugenud vist selle käo postitusi läbi…
Kas peaks kiitma meest galantsuse eest, et ta juba varem nelja raseduse ajal mitte midagi ei öelnud?
Ma saan aru, et naine võib ise tahta taga ajada enda tippvormi. Aga neli last saanud naisele , kes on normaalkaalus, teha kaalu kohta etteheiteid… no ma ei tea.
Ülejäänutele mõjub kriitika pidurdavalt ning neid tuleb aidata teisiti, leida võimalus neid motiveerida.
Motiveerida millega? Kreemikoogiga?
No väga hästi illustreerisid oma rumalat mõtteviisi. Sina mine lihtsalt minema ülekaalulise inimese kõrvalt. Sa ei suuda nagunii midagi sellist välja mõelda, mis seda inimest reaalselt aitaks.
Motiveerimiseks tuleb teada saada, miks inimene paks on. Alati on mingi algpõhjus. No välja arvatud need, kes juba lapsena paksud olid, neil on see algpõhjus vanematekodus ja eluviisis ning neid saab aidata tervislikke valikuid neile õpetades. Ülejäänud, kes alles elu käigus ülekaaluliseks muutunud, on selleks saanud millegi mõjul. Ainus võimalus neid aidata, on aidata neil sinna hetke tagasi rännata ja see viga olevikus korda teha. Või siis tõesti mahajätmine, kuid see ei ole arvatavasti summaarselt mahajäetava jaoks just üleliia tervislik. Pealegi selline afektiseisundis mahavõtmine ei jää tõenäoliselt püsima. Püsima jääb normaalne kehakaal siis, kui koos tervislike valikute tegemisega kaob ära ka see negatiivne mõjur, mis inimest nõrgestas ning lodevaks muutis.
Mina olen tänanud ja alati vihane olnud sealjuures. Ma ei ründa. Sa oled erinev põlvkond ja seda on tunda.
Mis see erinev põlvkond on siis? Kui vana ma olen sinu arust?
Miks peab selle pärast vihane olema, kui keegi ütleb, kuidas on mingit sõna õige kirjutada?
Ülejäänud, kes alles elu käigus ülekaaluliseks muutunud, on selleks saanud millegi mõjul.
Ma võin sulle öelda, mille mõjul nad paksuks läinud on: laiskus ja liigne söömine. Võid ju mõelda välja imepeeneid teooriaid enda õigustuseks, aga tead sina ja tean mina, et kui sa oma tagumiku diivani pealt lahti ajad ja saiakese asemel teraleiva valid, kaob see “millegi mõju” nagu nõiaväel.
Mina olen tänanud ja alati vihane olnud sealjuures. Ma ei ründa. Sa oled erinev põlvkond ja seda on tunda.
Mis see erinev põlvkond on siis? Kui vana ma olen sinu arust?
Miks peab selle pärast vihane olema, kui keegi ütleb, kuidas on mingit sõna õige kirjutada?
Ütlesid 50.
Kuna sa pole mu ema ega õpetaja, lektor ega õppejõud. Kasvatatakse lapsi, mitte täiskasvanuid.
Kas peaks kiitma meest galantsuse eest, et ta juba varem nelja raseduse ajal mitte midagi ei öelnud? Ma saan aru, et naine võib ise tahta taga ajada enda tippvormi. Aga neli last saanud naisele , kes on normaalkaalus, teha kaalu kohta etteheiteid… no ma ei tea.
Ta ei teinud etteheiteid. Ta vaid konstateeris, et olen juurde võtnud.
Sellise ütlemise osas on muidugi väga oluline, kuidas seda öeldakse. Saab öelda solvavalt, aga saab öelda ka neutraalselt. Aga saan aru, et sinu puhul ei ole mingit vahet – kui keegi julgeb midagi sulle kaalu teemal poetada, siis on ta igal juhul solvaja.
Ma võin sulle öelda, mille mõjul nad paksuks läinud on: laiskus ja liigne söömine. Võid ju mõelda välja imepeeneid teooriaid enda õigustuseks, aga tead sina ja tean mina, et kui sa oma tagumiku diivani pealt lahti ajad ja saiakese asemel teraleiva valid, kaob see “millegi mõju” nagu nõiaväel.
Jah, ma.ise söön just kooki.
Kuna sa pole mu ema ega õpetaja, lektor ega õppejõud. Kasvatatakse lapsi, mitte täiskasvanuid.
Kas parandamine on kasvatamine? Ütle parem aitäh, mitte ära solvu. Parandamine võib-olla säästab sind teinekord mõnest piinlikust olukorrast.
Ma võin sulle öelda, mille mõjul nad paksuks läinud on: laiskus ja liigne söömine. Võid ju mõelda välja imepeeneid teooriaid enda õigustuseks, aga tead sina ja tean mina, et kui sa oma tagumiku diivani pealt lahti ajad ja saiakese asemel teraleiva valid, kaob see “millegi mõju” nagu nõiaväel.
Ei, sa eksid. Nad ei ole paksuks läinud laiskuse tõttu, see pole algpõhjus. Algpõhjus on see, et neil on millegipärast kaduma läinud motivatsioon tervislikult elada. Sinu mõtteviis on poolik ning ei aita hädas inimest kuidagi seda motivatsiooni leida, vaid rõhutab talle, et ta on möku ja lootusetu.
Kuna sa pole mu ema ega õpetaja, lektor ega õppejõud. Kasvatatakse lapsi, mitte täiskasvanuid.
Kas parandamine on kasvatamine? Ütle parem aitäh, mitte ära solvu. Parandamine võib-olla säästab sind teinekord mõnest piinlikust olukorrast.
See piir on seal üdini õhuke. Ma arvan, et kuna sa oled nii vana, siis pead muretsema ja ilmselgelt on sul 25 aastat edusamne minu ees. Noored väga ei muretse.
See piir on seal üdini õhuke. Ma arvan, et kuna sa oled nii vana, siis pead muretsema ja ilmselgelt on sul 25 aastat edusamne minu ees. Noored väga ei muretse.
Tundub jah, et mul on edumaa sinu ees.
Olla nii noor ja tugevalt ülekaaluline – see ei ole tõesti asi, millega uhkustada.
Enesehinnanguga on ka suuri probleeme nagu aru saada. Sest ega sa ju niisama jäme pole/polnud, vaid ikka sellepärast, et sellel on mingi “algpõhjus”. Otsida vabandusi ja õigustusi oma ülekaalulisusele. Igal inimesel on oma elus juhtunud midagi halba. See ei ole mitte mingi vabandus laiskusele, lohakusele ja enda käestlaskmisele, vaid otsitud põhjus.
See piir on seal üdini õhuke. Ma arvan, et kuna sa oled nii vana, siis pead muretsema ja ilmselgelt on sul 25 aastat edusamne minu ees. Noored väga ei muretse.
Tundub jah, et mul on edumaa sinu ees.
Olla nii noor ja tugevalt ülekaaluline – see ei ole tõesti asi, millega uhkustada.
Enesehinnanguga on ka suuri probleeme nagu aru saada. Sest ega sa ju niisama jäme pole/polnud, vaid ikka sellepärast, et sellel on mingi “algpõhjus”. Otsida vabandusi ja õigustusi oma ülekaalulisusele. Igal inimesel on oma elus juhtunud midagi halba. See ei ole mitte mingi vabandus laiskusele, lohakusele ja enda käestlaskmisele, vaid otsitud põhjus.
Ära solvu. Sa oledki vana.
See piir on seal üdini õhuke. Ma arvan, et kuna sa oled nii vana, siis pead muretsema ja ilmselgelt on sul 25 aastat edusamne minu ees. Noored väga ei muretse.
Tundub jah, et mul on edumaa sinu ees.
Olla nii noor ja tugevalt ülekaaluline – see ei ole tõesti asi, millega uhkustada.
Enesehinnanguga on ka suuri probleeme nagu aru saada. Sest ega sa ju niisama jäme pole/polnud, vaid ikka sellepärast, et sellel on mingi “algpõhjus”. Otsida vabandusi ja õigustusi oma ülekaalulisusele. Igal inimesel on oma elus juhtunud midagi halba. See ei ole mitte mingi vabandus laiskusele, lohakusele ja enda käestlaskmisele, vaid otsitud põhjus.
Ära solvu. Sa oledki vana.
Jah, aga mitte madala enesehinnanguga ja paks, kellel on “algpõhjus”. Kujutan juba ette, mis see “algpõhjus” on. Kindlasti on sinu ülekaalulisuses süüdi hoopis keegi teine, mitte sina ise.
Jah, aga mitte madala enesehinnanguga ja paks, kellel on “algpõhjus”. Kujutan juba ette, mis see “algpõhjus” on. Kindlasti on sinu ülekaalulisuses süüdi hoopis keegi teine, mitte sina ise.
Mina pole algpõhjustest rääkinud, seda tegi keegi teine.
Jah, aga mitte madala enesehinnanguga ja paks, kellel on “algpõhjus”. Kujutan juba ette, mis see “algpõhjus” on. Kindlasti on sinu ülekaalulisuses süüdi hoopis keegi teine, mitte sina ise.
Mina pole algpõhjustest rääkinud, seda tegi keegi teine.
Jah. Mina. Ma olen 55, kui see peaks kuidagi oluline olema. Vana, paks (kuigi kahaneva trendiga) ja tark. Ja empaatiaga. Eks igaüks selekteerib siit ise, millised omadused kõige olulisemad on.
Esileht › Pereelu ja suhted › Ülekaal kaaslasel
