Teema: vaime vägivald suhtes- teie lood

#3354462:

Minu vägivaldsest abielust teemaalgatajale.

Mees oli väga temperamentne. Pigem positiivses mõttes. Alati hakkaja, alati valmis nalja tegema, alati valmis kuskile minema, külalisi vastu võtma, aga ka alati valmis suurkoristust tegema, seenele minema, moosi keetma. Ehk siis selline pidevas liikumises inimene, kes üle 2 minuti paigal istuda ei saanud.

Enne pulmi oli see meelitav, kuidas ta alati oli minu jaoks olemas, alati valmis aitama, alati lilled, alati mina kõige kaunim, mina kõige targem, mina kõige parem naine maailmas. Aitas mu vanaema, kaevas vanaisaga aeda, vaatas vennalapsi, pesi pika mehena vist kogu suguvõsa aknaid, ehitas mööblit, aitas koeral poegida jne jne jne

Umbes aasta pärast pulmi hakkas see intensiivsus närvidele käima, aga loomulikult ei pidanud ma seda vägivallaks. Näiteks tulin pärast tööd koju, sõime, soovisin rahulikult raamatut lugeda, aga tema genereeris 10 erinevat ideed, kuhu minna või mida teha. Ei tulnud kõne allagi, et ma siis ei oleks käivitunud. Ta viskas nalja, oli lõbus ja liigutav, ei saanud talle ka ära öelda. Mõned korrad ma ütlesin, et ei, ma ei tule sinuga sinna-ja-sinna, mine üksi. Ega see ka aidanud. Kord viskas ta mu lihtsalt üle õla ja pani autosse ning sõitis teise Eesti otsa mingit mõisat vaatama, mis talle just pähe tuli. Ma olin pidžaamas. Tee pealt ostis mulle kommi ja pleedi ja lilli ja mida kõike veel.

Või kui ma rahulikku õhtut soovides talle ära ütlesin, lihtsalt tuli, pani mulle saapad jalga, andis koti kätte, pani mulle mütsi pähe ja “paaaalun, paaaalun, paaalun lähme parki ja pärast restorani, ma nii paaaalun”.

See juhtus iga päev. Täiesti iga päev. Me pidime iga päev kuskil käima, et oleks “huvitav”. Ja muidugi nii, et tema käsi või mõemad käed minu küljes kinni. Jah, ka roolides oli tema parem käsi 90% ajast minu põlvel. Raha tal oli, seega see takistus ka puudus. Hakkasin teesklema, et olen haige. Siis ta hakkas mind ravima. Liialdamata kord 20 min tagant tuli järjekordse kuuma tee või aspiriini, sinepiplaastri, pipraplaastri, viinasokkide, meejoogi, vitamiinide, taskurätikute, villaste sokkide, puuviljade, mineraalvee, ninatilkade, naljajutu jms jne peotäiega. Igas tunnis kraadimine (ja graafik seinal).

Kodus üldse ei tulnud kõne allagi, va WCs käimine, et ta poleks tahtnud mind samal ajal kallistada. Muna ka praadisin hommikuti nii, et mees hoidis selja tagant ümbert kinni ja sosistas õrnusi, mina siis vedasin teda mööda kööki järel, kui oli vaja näiteks teha kolm sammu teisele pooleja võtta soola…

Need harvad korrad, kui mul õnnestus ta suunata üksi kuskile sõprade juurde või linnapeale, tuli ta alati tagasi, kaasas minu jaoks hunnik kooke või lilli või veini. Armas? No ei ole, kui ta siis istub tugitooli ees põrandal, silitab põlve ja sa pead talle kord minutis kinnitama, et see on maailma parim kook ja supervein. Ja ta räägib lakkamatult, kui armas ja nunnu sa ikka oled ja kui kurb tal oli ükski käia. Tundide kaupa. Ja silitab mind.

Samas üleliigset armukadedust temas polnud. Kui abikaasa ise pidi olema näiteks komandeeringus ja ööks ära, ta hea meelega aitas mul korraldala peolauda, kuhu kutsusin ka oma meessoost sõpru. Minu sõbrannad olid kõik tema meelest väga vahvad ja nende külaskäigud olid soositud. Ta ei keelanud mul kuskil käia ega kellegagi kohtuda, pigem soosis seda. Mu klassivendadest semudesse suhtus ülimalt pooldavalt ja nendega kohtumisse mul ka. Aga vaid siis, kui teda ennast kodus polnud. Kui tema kodus oli, pidime koos käima. Ainult.

Kui ta juhtus napsutama, mis oli harva – ehk 3 korda aastas, siis läks päris põrguks. Tavaline oli, et ta istus kella viieni voodi minupoolsel serval, paitas, patsutas ja sasis mind ning rääkis, kuidas ta ikka mind armastab. Ma pidin talle vastama, et mina sind ka ja et meil on nii tore koos, muidu hakkas nutma.

Lõppes see abielu 5. abieluaastal sellega, et kord tulime taas minu jaoks sunnitud restoranikäigult, kui ma endalegi ootamatult ütlesin talle, et ma ei saa enam nii elada, et ta on kogu aeg samal ruutmeetril kui mina. Mis siis juhtus, ikka see, mis oligi oodata. Sain esimest ja viimast korda vastu hambaid ja kõik see raamatutest tuttav “siis ei pea sind ka keegi teine saama”.

Põgenesin salaja minu enda kodust, kus koos elanud olime. Järgnes pikk ja piinarikas periood, mil tema püüdis igal viisil (tööl passimine, üürika juures passimine, kõned, kirjad, ema saatmine mind anuma, ähvardused, kolmandale korrusele mööda vihmaveetoru ronimine jne) ära leppida. Ma andsin lahutuse siiski kohtusse.

Enne lahutuspäeva kättejõudmist võtsin puhkuse ja olin Eestist ära peidus. Tagasi tulles selgus, et ta oli vahepeal hukkunud. Ei olnud kindlasti enesetapp, puhas õnnetus. Kui ta poleks surnud, siis ma ei kujuta ette – ma oleksin ilmselt vanglas, sest ilmselt ma oleksin ta varem või hiljem ise panniga maha löönud, kui jälle oleks möödunud järjekordne 24 h, mille jooksul tema üks käsi pidevalt minu tissil ja teine selga silitamas.

Kui kurb. Mees ju armastas sind täielikult, sina teda mitte. Ta ei olnud ju suhtes sinuga vägivaldne. Ta läks lõpuks lihtsalt hulluks mahajätmisest.
Mul on samasugune aktiivne “klammerduv” mees, aga ma olen väga õnnelik.

#3352284:

Aga kui sa mu lugu tahad, siis minu eks-abikaasa oli niimoodi vaimselt vägivaldne, et ma ei saanud arugi. Vägivald seisnes pidevas alavääristamises (leebelt ja sõbralikult), aga kõike, mida ma tegin või teha üritasin, tehti maha, kuulutati mõttetuks, väärtusetuks ja seal juures räägiti kui tubli on tema ja kuidas tema teeks kui ta minu asemel oleks. Ja ma arvasingi, et olen saamatu ja mõttetu, aga vähemalt mees on tubli.

Huvitav. Ega sinu eksabikaasa pole initsiaalidega P.P.? Vanus praegu natuke üle viiekümne. Mul on ühe eksiga täpselt sama kogemus, õnneks ma taipasin selle suhte üsna varakult lõpetada. Kuigi olin hullult armunud, oli kogu aeg tunne, et midagi on väga valesti.

#3354543:

#3354530:

Kui kurb. Mees ju armastas sind täielikult, sina teda mitte. Ta ei olnud ju suhtes sinuga vägivaldne. Ta läks lõpuks lihtsalt hulluks mahajätmisest.

Mul on samasugune aktiivne “klammerduv” mees, aga ma olen väga õnnelik.

Palju õnne. Mina tõesti ei suutnud elada nii, et mehe käsi on puhkepäevadel 24/7 mul “mootoris” ja telekat pidin vaatama ainult tugitoolis tema süles, tema üks käsi minu rinda mudimas, teine juukseid kuklas keerutamas (või pükstes). Kui läksin diivanile pikali, siis ta istus mu juurde ja pani ühe käe rinnale ja teise kas mootorisse või näiteks võttis kannika pihku. Kui istusin diivaninurgas, siis tuli ja tõstis mu endale lihtsalt sülle. Seelikute kandmine kodus oli välistatud, kuigi esimesed aastad ta hakkas lihtsalt nutma, kui kätt mulle häbemesse ajada ei saanud, kui aktuaalset kaamerat vaatasime ????

Puhkepäeviti olid kaks tema näppu minu tupes lihtsalt kogu aeg, kui kodus olime. TUNDE ja TUNDE. Kõik abieluaastad käisin ma duši all ainult temaga koos. Sest “ma nii tahan sind kallikest ise pesta”. Jah, ka päevade ajal seisis ta minuga koos seal verises dušivees. “see on ju loomulik, minu kullakene on päris naine”. Kas seda, kui mulle ei sobi, et kui kummardun, et maast puru võtta, on mees kohe oma liiget läbi riiete vastu minu tagumikku hõõõrumas, kasvõi 10 x päevas, saab nimetada armastuse puudumiseks….jah. Aga mul on hea meel, et sulle see sobib.

Uuuhhhh, mul hakkab seda lugedes juba imelik.

Mu noormees oli ka tegelikult hästi füüsiline, tahtis palju seksi ja füüsilist lähedust, aga nii hull asi muidugi polnud. Eriti ebameeldiv oli minu jaoks kaisus magamine, mulle tõesti ei meeldi see, on ahistav ja hakkab palav ja sel pole tunnetega mingit pistmist. Tavaliselt nägi see välja nii, et mina üritasin terve öö kaisust välja nihverdada ja tema omakorda lähenes mulle uuesti ja siis hommikuks olin nii voodi ääres, et peaaegu välja kukkumas.

#3354804:

Aga lähedus pole vägivald.

On küll, kui üks sellist “lähedust” teisele vägisi peale pressib ja teine seda “lähedust” vastumeelselt talub ja head nägu püüab teha.
Kui üks pool suhtes oma käitumisega tekitab teises pooles selliseid tundeid, et tal on oma kodus oma partneriga halb olla, siis see ongi vägivald!

#3354804:

See teema kaldub siin ilmselgelt teemast kõrvale. Nüüdsest on siis vägivald, kui mees seksi, lähedust ja kaisus magamist tahab..

Minu jaoks on see kõik vägagi tunnetega seotud. Tunneksin et mind ei armastata kui kaisus magada ei soovita. Kuidas saab see üldse ahistav olla…

Samuti mulle pigem meeldiks too “õudne” mees, kes seljas elas. Mulle väga lähedus ja, tähelepanu meeldivad, kuigi igapäevaselt seksuaalset tähelepanu ei sooviks. Aga lähedus pole vägivald.

See eelnev jutt on tõepoolest vales teemas, sest tegu pole ainult vaimse, vaid ikka ka füüsilise vägivallaga.

#3354462:

Minu vägivaldsest abielust teemaalgatajale.

Mees oli väga temperamentne. Pigem positiivses mõttes. Alati hakkaja, alati valmis nalja tegema, alati valmis kuskile minema, külalisi vastu võtma, aga ka alati valmis suurkoristust tegema, seenele minema, moosi keetma. Ehk siis selline pidevas liikumises inimene, kes üle 2 minuti paigal istuda ei saanud.

Enne pulmi oli see meelitav, kuidas ta alati oli minu jaoks olemas, alati valmis aitama, alati lilled, alati mina kõige kaunim, mina kõige targem, mina kõige parem naine maailmas. Aitas mu vanaema, kaevas vanaisaga aeda, vaatas vennalapsi, pesi pika mehena vist kogu suguvõsa aknaid, ehitas mööblit, aitas koeral poegida jne jne jne

Umbes aasta pärast pulmi hakkas see intensiivsus närvidele käima, aga loomulikult ei pidanud ma seda vägivallaks. Näiteks tulin pärast tööd koju, sõime, soovisin rahulikult raamatut lugeda, aga tema genereeris 10 erinevat ideed, kuhu minna või mida teha. Ei tulnud kõne allagi, et ma siis ei oleks käivitunud. Ta viskas nalja, oli lõbus ja liigutav, ei saanud talle ka ära öelda. Mõned korrad ma ütlesin, et ei, ma ei tule sinuga sinna-ja-sinna, mine üksi. Ega see ka aidanud. Kord viskas ta mu lihtsalt üle õla ja pani autosse ning sõitis teise Eesti otsa mingit mõisat vaatama, mis talle just pähe tuli. Ma olin pidžaamas. Tee pealt ostis mulle kommi ja pleedi ja lilli ja mida kõike veel.

Või kui ma rahulikku õhtut soovides talle ära ütlesin, lihtsalt tuli, pani mulle saapad jalga, andis koti kätte, pani mulle mütsi pähe ja “paaaalun, paaaalun, paaalun lähme parki ja pärast restorani, ma nii paaaalun”.

See juhtus iga päev. Täiesti iga päev. Me pidime iga päev kuskil käima, et oleks “huvitav”. Ja muidugi nii, et tema käsi või mõemad käed minu küljes kinni. Jah, ka roolides oli tema parem käsi 90% ajast minu põlvel. Raha tal oli, seega see takistus ka puudus. Hakkasin teesklema, et olen haige. Siis ta hakkas mind ravima. Liialdamata kord 20 min tagant tuli järjekordse kuuma tee või aspiriini, sinepiplaastri, pipraplaastri, viinasokkide, meejoogi, vitamiinide, taskurätikute, villaste sokkide, puuviljade, mineraalvee, ninatilkade, naljajutu jms jne peotäiega. Igas tunnis kraadimine (ja graafik seinal).

Kodus üldse ei tulnud kõne allagi, va WCs käimine, et ta poleks tahtnud mind samal ajal kallistada. Muna ka praadisin hommikuti nii, et mees hoidis selja tagant ümbert kinni ja sosistas õrnusi, mina siis vedasin teda mööda kööki järel, kui oli vaja näiteks teha kolm sammu teisele pooleja võtta soola…

Need harvad korrad, kui mul õnnestus ta suunata üksi kuskile sõprade juurde või linnapeale, tuli ta alati tagasi, kaasas minu jaoks hunnik kooke või lilli või veini. Armas? No ei ole, kui ta siis istub tugitooli ees põrandal, silitab põlve ja sa pead talle kord minutis kinnitama, et see on maailma parim kook ja supervein. Ja ta räägib lakkamatult, kui armas ja nunnu sa ikka oled ja kui kurb tal oli ükski käia. Tundide kaupa. Ja silitab mind.

Samas üleliigset armukadedust temas polnud. Kui abikaasa ise pidi olema näiteks komandeeringus ja ööks ära, ta hea meelega aitas mul korraldala peolauda, kuhu kutsusin ka oma meessoost sõpru. Minu sõbrannad olid kõik tema meelest väga vahvad ja nende külaskäigud olid soositud. Ta ei keelanud mul kuskil käia ega kellegagi kohtuda, pigem soosis seda. Mu klassivendadest semudesse suhtus ülimalt pooldavalt ja nendega kohtumisse mul ka. Aga vaid siis, kui teda ennast kodus polnud. Kui tema kodus oli, pidime koos käima. Ainult.

Kui ta juhtus napsutama, mis oli harva – ehk 3 korda aastas, siis läks päris põrguks. Tavaline oli, et ta istus kella viieni voodi minupoolsel serval, paitas, patsutas ja sasis mind ning rääkis, kuidas ta ikka mind armastab. Ma pidin talle vastama, et mina sind ka ja et meil on nii tore koos, muidu hakkas nutma.

Lõppes see abielu 5. abieluaastal sellega, et kord tulime taas minu jaoks sunnitud restoranikäigult, kui ma endalegi ootamatult ütlesin talle, et ma ei saa enam nii elada, et ta on kogu aeg samal ruutmeetril kui mina. Mis siis juhtus, ikka see, mis oligi oodata. Sain esimest ja viimast korda vastu hambaid ja kõik see raamatutest tuttav “siis ei pea sind ka keegi teine saama”.

Põgenesin salaja minu enda kodust, kus koos elanud olime. Järgnes pikk ja piinarikas periood, mil tema püüdis igal viisil (tööl passimine, üürika juures passimine, kõned, kirjad, ema saatmine mind anuma, ähvardused, kolmandale korrusele mööda vihmaveetoru ronimine jne) ära leppida. Ma andsin lahutuse siiski kohtusse.

Enne lahutuspäeva kättejõudmist võtsin puhkuse ja olin Eestist ära peidus. Tagasi tulles selgus, et ta oli vahepeal hukkunud. Ei olnud kindlasti enesetapp, puhas õnnetus. Kui ta poleks surnud, siis ma ei kujuta ette – ma oleksin ilmselt vanglas, sest ilmselt ma oleksin ta varem või hiljem ise panniga maha löönud, kui jälle oleks möödunud järjekordne 24 h, mille jooksul tema üks käsi pidevalt minu tissil ja teine selga silitamas.

Aga äkki selle mehe surm oli lavastatud? Olles palju mõrvamüsteeriume vaadanud 🙂

#3354543:

#3354530:

Kui kurb. Mees ju armastas sind täielikult, sina teda mitte. Ta ei olnud ju suhtes sinuga vägivaldne. Ta läks lõpuks lihtsalt hulluks mahajätmisest.

Mul on samasugune aktiivne “klammerduv” mees, aga ma olen väga õnnelik.

Palju õnne. Mina tõesti ei suutnud elada nii, et mehe käsi on puhkepäevadel 24/7 mul “mootoris” ja telekat pidin vaatama ainult tugitoolis tema süles, tema üks käsi minu rinda mudimas, teine juukseid kuklas keerutamas (või pükstes). Kui läksin diivanile pikali, siis ta istus mu juurde ja pani ühe käe rinnale ja teise kas mootorisse või näiteks võttis kannika pihku. Kui istusin diivaninurgas, siis tuli ja tõstis mu endale lihtsalt sülle. Seelikute kandmine kodus oli välistatud, kuigi esimesed aastad ta hakkas lihtsalt nutma, kui kätt mulle häbemesse ajada ei saanud, kui aktuaalset kaamerat vaatasime ????

Puhkepäeviti olid kaks tema näppu minu tupes lihtsalt kogu aeg, kui kodus olime. TUNDE ja TUNDE. Kõik abieluaastad käisin ma duši all ainult temaga koos. Sest “ma nii tahan sind kallikest ise pesta”. Jah, ka päevade ajal seisis ta minuga koos seal verises dušivees. “see on ju loomulik, minu kullakene on päris naine”. Kas seda, kui mulle ei sobi, et kui kummardun, et maast puru võtta, on mees kohe oma liiget läbi riiete vastu minu tagumikku hõõõrumas, kasvõi 10 x päevas, saab nimetada armastuse puudumiseks….jah. Aga mul on hea meel, et sulle see sobib.

Min esimene oli ka selline (see, kellest eespool rääkisin), et kui ma kümmardusin, et kingapaelu siduda, siis juba ta lükkas tagantpoolt oma käe mulle jalgevahele või patsutas kanni vms. Seksiks pidin muidugi kogu aeg valmis olema. Ma imestan, et sa nii kaua vastu pidasid.

#3354462:

Minu vägivaldsest abielust teemaalgatajale.

Mees oli väga temperamentne. Pigem positiivses mõttes. Alati hakkaja, alati valmis nalja tegema, alati valmis kuskile minema, külalisi vastu võtma, aga ka alati valmis suurkoristust tegema, seenele minema, moosi keetma. Ehk siis selline pidevas liikumises inimene, kes üle 2 minuti paigal istuda ei saanud.

Enne pulmi oli see meelitav, kuidas ta alati oli minu jaoks olemas, alati valmis aitama, alati lilled, alati mina kõige kaunim, mina kõige targem, mina kõige parem naine maailmas. Aitas mu vanaema, kaevas vanaisaga aeda, vaatas vennalapsi, pesi pika mehena vist kogu suguvõsa aknaid, ehitas mööblit, aitas koeral poegida jne jne jne

Umbes aasta pärast pulmi hakkas see intensiivsus närvidele käima, aga loomulikult ei pidanud ma seda vägivallaks. Näiteks tulin pärast tööd koju, sõime, soovisin rahulikult raamatut lugeda, aga tema genereeris 10 erinevat ideed, kuhu minna või mida teha. Ei tulnud kõne allagi, et ma siis ei oleks käivitunud. Ta viskas nalja, oli lõbus ja liigutav, ei saanud talle ka ära öelda. Mõned korrad ma ütlesin, et ei, ma ei tule sinuga sinna-ja-sinna, mine üksi. Ega see ka aidanud. Kord viskas ta mu lihtsalt üle õla ja pani autosse ning sõitis teise Eesti otsa mingit mõisat vaatama, mis talle just pähe tuli. Ma olin pidžaamas. Tee pealt ostis mulle kommi ja pleedi ja lilli ja mida kõike veel.

Või kui ma rahulikku õhtut soovides talle ära ütlesin, lihtsalt tuli, pani mulle saapad jalga, andis koti kätte, pani mulle mütsi pähe ja “paaaalun, paaaalun, paaalun lähme parki ja pärast restorani, ma nii paaaalun”.

See juhtus iga päev. Täiesti iga päev. Me pidime iga päev kuskil käima, et oleks “huvitav”. Ja muidugi nii, et tema käsi või mõemad käed minu küljes kinni. Jah, ka roolides oli tema parem käsi 90% ajast minu põlvel. Raha tal oli, seega see takistus ka puudus. Hakkasin teesklema, et olen haige. Siis ta hakkas mind ravima. Liialdamata kord 20 min tagant tuli järjekordse kuuma tee või aspiriini, sinepiplaastri, pipraplaastri, viinasokkide, meejoogi, vitamiinide, taskurätikute, villaste sokkide, puuviljade, mineraalvee, ninatilkade, naljajutu jms jne peotäiega. Igas tunnis kraadimine (ja graafik seinal).

Kodus üldse ei tulnud kõne allagi, va WCs käimine, et ta poleks tahtnud mind samal ajal kallistada. Muna ka praadisin hommikuti nii, et mees hoidis selja tagant ümbert kinni ja sosistas õrnusi, mina siis vedasin teda mööda kööki järel, kui oli vaja näiteks teha kolm sammu teisele pooleja võtta soola…

Need harvad korrad, kui mul õnnestus ta suunata üksi kuskile sõprade juurde või linnapeale, tuli ta alati tagasi, kaasas minu jaoks hunnik kooke või lilli või veini. Armas? No ei ole, kui ta siis istub tugitooli ees põrandal, silitab põlve ja sa pead talle kord minutis kinnitama, et see on maailma parim kook ja supervein. Ja ta räägib lakkamatult, kui armas ja nunnu sa ikka oled ja kui kurb tal oli ükski käia. Tundide kaupa. Ja silitab mind.

Samas üleliigset armukadedust temas polnud. Kui abikaasa ise pidi olema näiteks komandeeringus ja ööks ära, ta hea meelega aitas mul korraldala peolauda, kuhu kutsusin ka oma meessoost sõpru. Minu sõbrannad olid kõik tema meelest väga vahvad ja nende külaskäigud olid soositud. Ta ei keelanud mul kuskil käia ega kellegagi kohtuda, pigem soosis seda. Mu klassivendadest semudesse suhtus ülimalt pooldavalt ja nendega kohtumisse mul ka. Aga vaid siis, kui teda ennast kodus polnud. Kui tema kodus oli, pidime koos käima. Ainult.

Kui ta juhtus napsutama, mis oli harva – ehk 3 korda aastas, siis läks päris põrguks. Tavaline oli, et ta istus kella viieni voodi minupoolsel serval, paitas, patsutas ja sasis mind ning rääkis, kuidas ta ikka mind armastab. Ma pidin talle vastama, et mina sind ka ja et meil on nii tore koos, muidu hakkas nutma.

Lõppes see abielu 5. abieluaastal sellega, et kord tulime taas minu jaoks sunnitud restoranikäigult, kui ma endalegi ootamatult ütlesin talle, et ma ei saa enam nii elada, et ta on kogu aeg samal ruutmeetril kui mina. Mis siis juhtus, ikka see, mis oligi oodata. Sain esimest ja viimast korda vastu hambaid ja kõik see raamatutest tuttav “siis ei pea sind ka keegi teine saama”.

Põgenesin salaja minu enda kodust, kus koos elanud olime. Järgnes pikk ja piinarikas periood, mil tema püüdis igal viisil (tööl passimine, üürika juures passimine, kõned, kirjad, ema saatmine mind anuma, ähvardused, kolmandale korrusele mööda vihmaveetoru ronimine jne) ära leppida. Ma andsin lahutuse siiski kohtusse.

Enne lahutuspäeva kättejõudmist võtsin puhkuse ja olin Eestist ära peidus. Tagasi tulles selgus, et ta oli vahepeal hukkunud. Ei olnud kindlasti enesetapp, puhas õnnetus. Kui ta poleks surnud, siis ma ei kujuta ette – ma oleksin ilmselt vanglas, sest ilmselt ma oleksin ta varem või hiljem ise panniga maha löönud, kui jälle oleks möödunud järjekordne 24 h, mille jooksul tema üks käsi pidevalt minu tissil ja teine selga silitamas.

Ehkki tegelikult kurb lugu, siis oli seda naljakas lugeda. Hästi kirja pandud värvika isiku tegemised. Naersin kõva häälega ja kujutasin kirjeldatud situatsioone ette (ronis mööda vihmaveetoru jne :D).

Ma arvan, et see mees oli siiski mingi diagnoosiga. Näiteks hüperaktiivsus või midagi… Vanasti ju ei diagnoositud selliseid asju, aga see ei tähenda, et selliseid tähelepanu- või muu häirega inimesi poleks olnud. Minu lapsepõlv jääb sügavasse vene aega, aga mäletan, et meie koolis oli ka mõned sellised lapsed, kelle puhul isegi lapsed said aru, et midagi on valesti. Sel ajal peeti neid lihtsalt pätiks. Ilmselt olid nad hüperaktiivsed, aspergerid või mingite muude autislike joontega.
Sinu mehel lihtsalt vedas, tema hüperaktiivsus väljendus üldiselt positiivsel moel. Küll mitte sinu jaoks, aga üiskondlikus plaanis ei olnud ta teistele ohtlik.

Selle teema naised: https://foorum.perekool.ee/teema/pikaajalises-suhtes-aga-tunnen-end-nii-uksi/ ilmselt võtaksid kohe sellise mehe avasüli, aga kes sedagi teab, kaua nad ise nii intensiivses suhtes vastu peaksid. Äärmused pole enamasti väga meeldivad.

#3354530:

#3354462:

Minu vägivaldsest abielust teemaalgatajale.

Mees oli väga temperamentne. Pigem positiivses mõttes. Alati hakkaja, alati valmis nalja tegema, alati valmis kuskile minema, külalisi vastu võtma, aga ka alati valmis suurkoristust tegema, seenele minema, moosi keetma. Ehk siis selline pidevas liikumises inimene, kes üle 2 minuti paigal istuda ei saanud.

Enne pulmi oli see meelitav, kuidas ta alati oli minu jaoks olemas, alati valmis aitama, alati lilled, alati mina kõige kaunim, mina kõige targem, mina kõige parem naine maailmas. Aitas mu vanaema, kaevas vanaisaga aeda, vaatas vennalapsi, pesi pika mehena vist kogu suguvõsa aknaid, ehitas mööblit, aitas koeral poegida jne jne jne

Umbes aasta pärast pulmi hakkas see intensiivsus närvidele käima, aga loomulikult ei pidanud ma seda vägivallaks. Näiteks tulin pärast tööd koju, sõime, soovisin rahulikult raamatut lugeda, aga tema genereeris 10 erinevat ideed, kuhu minna või mida teha. Ei tulnud kõne allagi, et ma siis ei oleks käivitunud. Ta viskas nalja, oli lõbus ja liigutav, ei saanud talle ka ära öelda. Mõned korrad ma ütlesin, et ei, ma ei tule sinuga sinna-ja-sinna, mine üksi. Ega see ka aidanud. Kord viskas ta mu lihtsalt üle õla ja pani autosse ning sõitis teise Eesti otsa mingit mõisat vaatama, mis talle just pähe tuli. Ma olin pidžaamas. Tee pealt ostis mulle kommi ja pleedi ja lilli ja mida kõike veel.

Või kui ma rahulikku õhtut soovides talle ära ütlesin, lihtsalt tuli, pani mulle saapad jalga, andis koti kätte, pani mulle mütsi pähe ja “paaaalun, paaaalun, paaalun lähme parki ja pärast restorani, ma nii paaaalun”.

See juhtus iga päev. Täiesti iga päev. Me pidime iga päev kuskil käima, et oleks “huvitav”. Ja muidugi nii, et tema käsi või mõemad käed minu küljes kinni. Jah, ka roolides oli tema parem käsi 90% ajast minu põlvel. Raha tal oli, seega see takistus ka puudus. Hakkasin teesklema, et olen haige. Siis ta hakkas mind ravima. Liialdamata kord 20 min tagant tuli järjekordse kuuma tee või aspiriini, sinepiplaastri, pipraplaastri, viinasokkide, meejoogi, vitamiinide, taskurätikute, villaste sokkide, puuviljade, mineraalvee, ninatilkade, naljajutu jms jne peotäiega. Igas tunnis kraadimine (ja graafik seinal).

Kodus üldse ei tulnud kõne allagi, va WCs käimine, et ta poleks tahtnud mind samal ajal kallistada. Muna ka praadisin hommikuti nii, et mees hoidis selja tagant ümbert kinni ja sosistas õrnusi, mina siis vedasin teda mööda kööki järel, kui oli vaja näiteks teha kolm sammu teisele pooleja võtta soola…

Need harvad korrad, kui mul õnnestus ta suunata üksi kuskile sõprade juurde või linnapeale, tuli ta alati tagasi, kaasas minu jaoks hunnik kooke või lilli või veini. Armas? No ei ole, kui ta siis istub tugitooli ees põrandal, silitab põlve ja sa pead talle kord minutis kinnitama, et see on maailma parim kook ja supervein. Ja ta räägib lakkamatult, kui armas ja nunnu sa ikka oled ja kui kurb tal oli ükski käia. Tundide kaupa. Ja silitab mind.

Samas üleliigset armukadedust temas polnud. Kui abikaasa ise pidi olema näiteks komandeeringus ja ööks ära, ta hea meelega aitas mul korraldala peolauda, kuhu kutsusin ka oma meessoost sõpru. Minu sõbrannad olid kõik tema meelest väga vahvad ja nende külaskäigud olid soositud. Ta ei keelanud mul kuskil käia ega kellegagi kohtuda, pigem soosis seda. Mu klassivendadest semudesse suhtus ülimalt pooldavalt ja nendega kohtumisse mul ka. Aga vaid siis, kui teda ennast kodus polnud. Kui tema kodus oli, pidime koos käima. Ainult.

Kui ta juhtus napsutama, mis oli harva – ehk 3 korda aastas, siis läks päris põrguks. Tavaline oli, et ta istus kella viieni voodi minupoolsel serval, paitas, patsutas ja sasis mind ning rääkis, kuidas ta ikka mind armastab. Ma pidin talle vastama, et mina sind ka ja et meil on nii tore koos, muidu hakkas nutma.

Lõppes see abielu 5. abieluaastal sellega, et kord tulime taas minu jaoks sunnitud restoranikäigult, kui ma endalegi ootamatult ütlesin talle, et ma ei saa enam nii elada, et ta on kogu aeg samal ruutmeetril kui mina. Mis siis juhtus, ikka see, mis oligi oodata. Sain esimest ja viimast korda vastu hambaid ja kõik see raamatutest tuttav “siis ei pea sind ka keegi teine saama”.

Põgenesin salaja minu enda kodust, kus koos elanud olime. Järgnes pikk ja piinarikas periood, mil tema püüdis igal viisil (tööl passimine, üürika juures passimine, kõned, kirjad, ema saatmine mind anuma, ähvardused, kolmandale korrusele mööda vihmaveetoru ronimine jne) ära leppida. Ma andsin lahutuse siiski kohtusse.

Enne lahutuspäeva kättejõudmist võtsin puhkuse ja olin Eestist ära peidus. Tagasi tulles selgus, et ta oli vahepeal hukkunud. Ei olnud kindlasti enesetapp, puhas õnnetus. Kui ta poleks surnud, siis ma ei kujuta ette – ma oleksin ilmselt vanglas, sest ilmselt ma oleksin ta varem või hiljem ise panniga maha löönud, kui jälle oleks möödunud järjekordne 24 h, mille jooksul tema üks käsi pidevalt minu tissil ja teine selga silitamas.

Kui kurb. Mees ju armastas sind täielikult, sina teda mitte. Ta ei olnud ju suhtes sinuga vägivaldne. Ta läks lõpuks lihtsalt hulluks mahajätmisest.

Mul on samasugune aktiivne “klammerduv” mees, aga ma olen väga õnnelik.

Appi. See mees oli haige pervert, omandihimuline, seksuaalselt vägivaldne manipulaator. Mind paneb imestama, kuidas seda taluti. Enda pideva näppimise, sülletõmbamise ja dushi alla tulemise oleks ma kohe ära keelanud. See on alandav.

Minu jaoks samuti arusaamatu miks sellisega abielluti.

Vastus on ju siin olemas:

#3355264:

Enne pulmi oli see meelitav, kuidas ta alati oli minu jaoks olemas, alati valmis aitama, alati lilled, alati mina kõige kaunim, mina kõige targem, mina kõige parem naine maailmas. Aitas mu vanaema, kaevas vanaisaga aeda, vaatas vennalapsi, pesi pika mehena vist kogu suguvõsa aknaid, ehitas mööblit, aitas koeral poegida jne jne jne

#3354850:

#3354788:

#3354543:

#3354530:

Kui kurb. Mees ju armastas sind täielikult, sina teda mitte. Ta ei olnud ju suhtes sinuga vägivaldne. Ta läks lõpuks lihtsalt hulluks mahajätmisest.

Mul on samasugune aktiivne “klammerduv” mees, aga ma olen väga õnnelik.

Palju õnne. Mina tõesti ei suutnud elada nii, et mehe käsi on puhkepäevadel 24/7 mul “mootoris” ja telekat pidin vaatama ainult tugitoolis tema süles, tema üks käsi minu rinda mudimas, teine juukseid kuklas keerutamas (või pükstes). Kui läksin diivanile pikali, siis ta istus mu juurde ja pani ühe käe rinnale ja teise kas mootorisse või näiteks võttis kannika pihku. Kui istusin diivaninurgas, siis tuli ja tõstis mu endale lihtsalt sülle. Seelikute kandmine kodus oli välistatud, kuigi esimesed aastad ta hakkas lihtsalt nutma, kui kätt mulle häbemesse ajada ei saanud, kui aktuaalset kaamerat vaatasime ????

Puhkepäeviti olid kaks tema näppu minu tupes lihtsalt kogu aeg, kui kodus olime. TUNDE ja TUNDE. Kõik abieluaastad käisin ma duši all ainult temaga koos. Sest “ma nii tahan sind kallikest ise pesta”. Jah, ka päevade ajal seisis ta minuga koos seal verises dušivees. “see on ju loomulik, minu kullakene on päris naine”. Kas seda, kui mulle ei sobi, et kui kummardun, et maast puru võtta, on mees kohe oma liiget läbi riiete vastu minu tagumikku hõõõrumas, kasvõi 10 x päevas, saab nimetada armastuse puudumiseks….jah. Aga mul on hea meel, et sulle see sobib.

Uuuhhhh, mul hakkab seda lugedes juba imelik.

Mu noormees oli ka tegelikult hästi füüsiline, tahtis palju seksi ja füüsilist lähedust, aga nii hull asi muidugi polnud. Eriti ebameeldiv oli minu jaoks kaisus magamine, mulle tõesti ei meeldi see, on ahistav ja hakkab palav ja sel pole tunnetega mingit pistmist. Tavaliselt nägi see välja nii, et mina üritasin terve öö kaisust välja nihverdada ja tema omakorda lähenes mulle uuesti ja siis hommikuks olin nii voodi ääres, et peaaegu välja kukkumas.

Siin on nüüd küll midagi sassis. Kaisus magada tahtmine ei ole vägivald. Mida te siis naised tahate? Mees läheb sõpradega välja, toob teile kommi, lilli ja see ka on ahistamine? Mees tahab kaisus magada, ahistamine?

Lihtsalt vale partner valitud, või üks ei armasta.

Ma ei olegi nimetanud kaisus magada tahtmist vägivallaks, ma lihtsalt tõin selle välja, et minu noormees oli ka väga füüsiline. Tema vaimne vägivald seisnes ikka esimeses postituses toodud kontrollimise soovis. Kommidest ja lilledest pole ma ka sõnagi rääkinud.

Aga kaisus magamine mulle päriselt ei meeldigi, ükskõik kui armunud ma olen. Suhte alguses on ikka nii magatud natuke, aga siis olen kogu aeg magamata. Minu jaoks on see ahistav, aga ma tean, et mõni hoopis vajab ja naudib seda ja kelle jaoks pole muidu õige magamine. Kui mulle on see ahistav, aga seda ei austata, vaid ikka kogu aeg hoitakse kaisus öösel, siis millega on tegemist?

Tegelikult tuleb mulle veel seiku meelde (oleme ikkagi juba üle 10 a lahus) tema füüsilisusega seoses, ta tahtis palju seksi, mina nii palju ei tahtnud ja vahel võis juhtuda see, et ärkan selle peale, et ta teeb mulle suuseksi. Jällegi, mõne arust on see võibolla romantiline.

#3355567:

#3354850:

#3354788:

#3354543:

#3354530:

Kui kurb. Mees ju armastas sind täielikult, sina teda mitte. Ta ei olnud ju suhtes sinuga vägivaldne. Ta läks lõpuks lihtsalt hulluks mahajätmisest.

Mul on samasugune aktiivne “klammerduv” mees, aga ma olen väga õnnelik.

Palju õnne. Mina tõesti ei suutnud elada nii, et mehe käsi on puhkepäevadel 24/7 mul “mootoris” ja telekat pidin vaatama ainult tugitoolis tema süles, tema üks käsi minu rinda mudimas, teine juukseid kuklas keerutamas (või pükstes). Kui läksin diivanile pikali, siis ta istus mu juurde ja pani ühe käe rinnale ja teise kas mootorisse või näiteks võttis kannika pihku. Kui istusin diivaninurgas, siis tuli ja tõstis mu endale lihtsalt sülle. Seelikute kandmine kodus oli välistatud, kuigi esimesed aastad ta hakkas lihtsalt nutma, kui kätt mulle häbemesse ajada ei saanud, kui aktuaalset kaamerat vaatasime ????

Puhkepäeviti olid kaks tema näppu minu tupes lihtsalt kogu aeg, kui kodus olime. TUNDE ja TUNDE. Kõik abieluaastad käisin ma duši all ainult temaga koos. Sest “ma nii tahan sind kallikest ise pesta”. Jah, ka päevade ajal seisis ta minuga koos seal verises dušivees. “see on ju loomulik, minu kullakene on päris naine”. Kas seda, kui mulle ei sobi, et kui kummardun, et maast puru võtta, on mees kohe oma liiget läbi riiete vastu minu tagumikku hõõõrumas, kasvõi 10 x päevas, saab nimetada armastuse puudumiseks….jah. Aga mul on hea meel, et sulle see sobib.

Uuuhhhh, mul hakkab seda lugedes juba imelik.

Mu noormees oli ka tegelikult hästi füüsiline, tahtis palju seksi ja füüsilist lähedust, aga nii hull asi muidugi polnud. Eriti ebameeldiv oli minu jaoks kaisus magamine, mulle tõesti ei meeldi see, on ahistav ja hakkab palav ja sel pole tunnetega mingit pistmist. Tavaliselt nägi see välja nii, et mina üritasin terve öö kaisust välja nihverdada ja tema omakorda lähenes mulle uuesti ja siis hommikuks olin nii voodi ääres, et peaaegu välja kukkumas.

Siin on nüüd küll midagi sassis. Kaisus magada tahtmine ei ole vägivald. Mida te siis naised tahate? Mees läheb sõpradega välja, toob teile kommi, lilli ja see ka on ahistamine? Mees tahab kaisus magada, ahistamine?

Lihtsalt vale partner valitud, või üks ei armasta.

Ma ei olegi nimetanud kaisus magada tahtmist vägivallaks, ma lihtsalt tõin selle välja, et minu noormees oli ka väga füüsiline. Tema vaimne vägivald seisnes ikka esimeses postituses toodud kontrollimise soovis. Kommidest ja lilledest pole ma ka sõnagi rääkinud.

Aga kaisus magamine mulle päriselt ei meeldigi, ükskõik kui armunud ma olen. Suhte alguses on ikka nii magatud natuke, aga siis olen kogu aeg magamata. Minu jaoks on see ahistav, aga ma tean, et mõni hoopis vajab ja naudib seda ja kelle jaoks pole muidu õige magamine. Kui mulle on see ahistav, aga seda ei austata, vaid ikka kogu aeg hoitakse kaisus öösel, siis millega on tegemist?

Tegelikult tuleb mulle veel seiku meelde (oleme ikkagi juba üle 10 a lahus) tema füüsilisusega seoses, ta tahtis palju seksi, mina nii palju ei tahtnud ja vahel võis juhtuda see, et ärkan selle peale, et ta teeb mulle suuseksi. Jällegi, mõne arust on see võibolla romantiline.

Aga temale olid ju sina vaimselt vägivaldne, kui kaissu ei läinud. Mis suhe see selline on, et üks tahab kaissu ja siis teise jaoks on see hullult ahistav. Mina jällegi ei mõista, et milleks teile kaaslane, kui tahate tegelikult üksinda olla, magada, sõpradega väljas käia, veel mingite vastassoost sõpradega. Hea, et leidsin ahistava mehe ja olen ise ka ahistav, ahistame üksteist vastastikku 🙂

Minu meelest see jutt on liba, sest esineb vasturääkivusi. No esmalt see, et alguses enne abielu meeldis kõik väga ja pärast enam mitte. Pigem on jäänud mulje, et ega alguseski eriti ei meeldinud, aga kuna mees oli juba tervele suguvõsale nii võimsa mulje jätnud, küll lapsi hoidnud, sünnitusi vastu võtnud, aknaid pesnud, maad kaevanud jne, et seetõttu oli raskendatud suhte lõpetamine.

No aga mulje jätmise ajal toppis ka igapäevaselt oma näppe. Normaalne inimene ütleb EI ja kui veel kordub, saab viimase hoiatuse. Ma ei mõista, kuidas peale 5 aastat saab alles öelda, et mulle tegelikult see ei meeldinudki 😀 Vaadates mehe lõpukäitumist, on ju selge, millise inimesega tegemist oli, aga üks eelolev kommenteerija peab sellist ahistavat elu ikka suureks armastuseks. Seda enam, et tuli ise vägivaldsest suhtest, kuid õppinud pole siiani midagi.

Appi, minu mees on temperamentne, hoolitsev, üliagar klammerduja, hommikust õhtuni tahaks seljas elada, tissi ja kanni näppida. See on nii ahistav. Selle pealt meil palju lahkarvamuai ja tülisid. Mina pole samuti vagur lilleke, mis puudutab emotsioone, nii me siis pidevalt selgitame, mis emmale-kummale on meeltmööda või vastukarva. Mina ei suuda elada mingitest lembesõnadest ja kiidulaulust, kirglikest suudlusest, ma tahan pigem tegusid, abi ja erinevaid ühistegemisi. Paraku ses plaanis oleme me piisavalt erinevad, kui mitte lausa vastandliku armastuse keelega, seega ma loodan, et need nurgad suudame varsti ümaraks lihvida, muidu käib mingi hetk üks suur pauk. Igasugune eriarvamus viib meid üsna kiiresti krahhini, sest väliselt karuse mehe sees peitub ärev ja ebakindel poisike, kes solvub, kui temaga sama meelt ei olda. Mõnikord lahvatab kohe viha ja vastab solvanguga, sest ei oska teisiti käituda ega mõista, et keegi on temast erinev. Eks see muster on tema perest kaasa tulnud, aga jah – ilma seda muutmata pole meil pikka pidu. Sosistagu armastusavaldusi, kandku poekotte, ostku kingitusi, koristagu kodu jne, aga mingi mõttetu draama ja oma ruumi puudumine tohutult väsitab. Või kui teine pool oleks täpselt samasugune, siis vast neil omavahel mitte. Kaisutamine ja kaisus olemine on toredad, kui seda pole üleliia, ka siin on normaalsed piirid. Jah, kõigel on piir! Ma ka ei suuda magada, kui teine inimene hingab näkku või kuklasse, käsi ”puhkab” minu püksis või põues. See on haiglane ja varem või hiljem põhjustab vaimse häire.