Pealegi, kui suren, siis suren. Iga päev on võimalus trepist alla kukkuda ja kael murda, suvalisele kurikamõrvarile ette jääda või juhmile autojuhile küljest sisse sõitmiseks.
Tervise eest hoolitsen, sest tervislikuna on väga palju lõbusam elada.
Aga miks sellisel juhul vaktsineerida ei või? On veel lõbusam elada ju.
Ma ei tea, mis põhjustel teised ei tee. Ma olen läbi põdenud juba ja ei olnud hullu midagi. Saan aru, et vaktsiinist saadavad antikehad teeks järgmise võimaliku nakatumise veelgi leebemaks, aga ütleme nii, et see leevendus on nii marginaalne, et see risk (ja ma ei räägi tõenäosusest, ma räägin riskidest), mis iga süstiga kaasneb, lihtsalt ei kaalu seda üle.
Piirake palju tahate, piirangutest mööda pääsemiseks ma seda süsti tegema ei hakka. Täiesti jabur viis püüda inimesi survestada. Kui tahate kõiki ära süstida, peate ikkagi riigipöörde tegema, seadused ära retsima ja sunniviisiliselt tegema. Ehk siis oleks mul endal ka kahju, kui selle tulemusel enam ühiskonnale oma aja, energia, käe ja silmaga kasulik olla ei saa.
Loodan, et asi selleni ei jõua, aga mine tea. Kui keegi teine minu eest otsustada tahab – siis võtku vastutus kõige ülejäänu osas juba ka.
Saan aru, et igaüks ei mõtle sellest perspektiivist – et miks nii vähesed outsiderid sellest vabaduse ja seaduse jutust aru saavad. Nimetad mind vastutustundetuks… Näed, puhtalt teaduslikus mõttes mul ei ole seda konkreetset vahhiini vaja. Utilitaarses mõttes võib ju valitsuse poolt kehtestatud uute ohtudega arvestada – viirus mind lagastada väga ei saaks, aga psühholoogilise rõhu tõttu valitsus saab – nõnda muutub osade iniemste jaoks valitsus suuremaks ohuks kui seda on see viirus.
Et sulle pole see, mida ma oma otsusega enda meelest kaitsen – vastutust võtan – selgroogu – tulgu need tagajärjed mulle nagu nad tulevad, oluline – vaid sa endiselt näed, ja seda siis üsna naiivselt, et kui nõõd kõik inimesed ennast sellega süstida laseks, saame normaalsuse juurde tagasi pöörduda – ei tee seda objektiivses mõttes ebaoluliseks.
Me kõik tahaksime oma eluga muretult jätkata. Aga mõned meist mõtlevad ka sellele, et see muretu jätk võiks kesta rohkem, kui see vaktsiinistrateegia üksi lubaks. Sellest kahjuks ei piisa – ja vajalik on ta selektiivselt – riskigrupid on juba kõigile selged. Ja neid inimesi saab aidata nii vaktsiinidega, kuid tegelt ka raviga – millest ei tohi ju sõnagi rääkida! Ravi pole olemas, sa kuradi lamemaalane! Ainult vaktsiinid! Ainult vaktsiinid suudavad meid päästa!
Siin tuleb nüüd näha ka seda, et pandeemia probleem ei ole ainult see viirus, mille võid saada, siis raskelt haigestuda, veel mõningaid teisi nakatuda ja siis aparaadi all õhku ahmides surra. Ära arva, et ma ei ole sellise lõpu võimalikkuses teadmatu. Meil on veel probleeme seoses selle pandeemiaga – ja samal ajal, TÄNU pandeemiale on veel selgeks saanud ja tugevalt välja joonistunud – mis probleemid meil aktiivselt elu halvemaks teevad. Ühiskondlikul tasandil, rahvatervise tasandil, nõrkused avalikus sektoris, valitsuse ja võimu jaotuse haprus… Samal ajal on energiakriis tulemas. Võibolla sa ei saa varsti enam pangast korraga üle 100 euri päevas välja võtta… Tarneraskused – ei tule poolast liha ja vilja, Aliexpressi võid ka ammugi ära unustada. Võib juhtuda, et varsti pead ellu jäämiseks kuuned mulda ajama.
Oleks selle kõige vastu ka vaid miskist süstist abi. Enivei!