Aga täpselt seda lapsevanem ju teebki. Teiseks – miks mustanahalist teismelist, kes kurdab, et keegi olla teda ühe korra neegriks nimetanud, ei saadeta psühholoogi jutule? Samuti ei oota keegi, et vaid tema ema üksi tema eest võitleks, vaid riik sekkub tema kaitseks silmapilkselt, juhtum heidetakse kogunisti ajakirjandusse jne. Kas inimeste väärtus on tõesti muutunud niivõrd erinevaks?
Aga selles täpselt point ongi! Just selle nimel ongi nii mustanahalised kui homod eelmisest sajandist alates võidelnud ja marssinud ja pahameeletorme kaela saanud – et olla lõpuks ometi nähtavad ja et neid ei saaks lõpuks ometi lihtsalt kuskile nurka omaette olema saata! Ah et miks nad ei võiks vaikselt omaette “olla” kuskil ja paksu nahka kasvatada, siis ei häiriks nad kedagi? Ei häiriks jah, aga siis ei seisaks ka riik vm intstantsid nende eest kröömivõrragi! Täpselt nagu sina tajud praegu oma lpse puhul – mis on loomulikult ebaõiglane, kurb ja vale – aga just sellepärast, et niisugust ebaõiglust muuta, peavadki vähemused n-ö lärmi tegema ja endale tähelepanu nõudma, isegi kui see enamust aeg-ajalt häirida võib.
Kogu maailmas, sh Eestis, on puuetega inimeste õiguse eest inimväärsele ja väärikale elule võideldud juba aastakümneid, et mitte öelda vähemalt sada aastat. On korraldatud tohutus koguses koolitusi, teavitusi, debatte, loodud neile isegi ajakirju ja telesarju… Kõike on tehtud! See on olnud pikk-pikk töö, kus eriti palju on rabanud puudega inimesed ise, tehes seda enamasti vabatahtlikus korras, oma töö-, pereelu ja unetundide arvelt, trotsides puudest tingitud takistusi.
Ja nüüd, aastal 2023, ma küsin: kus on tulemus? Miks oleme taas vajumas tagasi sinna, kus olime kiviajal?
Kui mustanahaline või gei kurdab, et talle öeldi kusagil halvasti, siis tegeldakse sellega täie jõuga, pannakse isegi ajalehte jne (nt too Soomest siia tulnud pallimängija juhtum). Kui aga füüsilise puudega eesti laps kurdab, et teda koolis aastaid iga päev ta puude tõttu mõnitatakse, siis ütleb koolipsühholoog, et kasvatagu paksem nahk, ja lastekaitseametnik soovitab vaid kiusatul koolipsühholoogi juures jutustamas käia – ongi kogu “abi”! Mustanahalisi ega geisid seevastu ei saadeta kunagi psühholoogi juurde jutustama, vaid neid toetatakse ja aidatakse päriselt. Millest niisugune vahetegemine tuleneb? Miks on minu laps neist vähemväärtuslikum ega vääri toetust ega abi?
Mulle tundub, et nii inimestel kui ka riiklikul tasandil on see abi ja toetamise tahe ilmselt kuidagi n-ö limiteeritud. Ehk et, kõiki toetada ja aidata ei jõuta. Ja olles enda jaoks välja valinud prioriteedid, siis konkreetselt neid toetataksegi, ülejäänud jäetakse tähelepanuta ja nende probleemid lükatakse sujuvalt oma kaelast ära argumendiga, et need olla vaid “üksikjuhtumid”. Aga ei ole ju!