Teema: 12 aastase terror

#4079753:

Seal trennides ja koolis ei ole tal sellist käitumist. Seal suudab oma käitumist kontrollida ja viisakas ning sõbralik olla?

Siis vaata peeglisse.

#4079753:

Seal trennides ja koolis ei ole tal sellist käitumist. Seal suudab oma käitumist kontrollida ja viisakas ning sõbralik olla?

Vabandust, et segadust tekitasin. Mõlemad pidid olema küsilaused. Seda ei kirjutanud selle lapse ema, vaid mina.

#4078757:

Pai TA-le ja ta kodustele…

Kas täiskasvanud inimene ei võiks siiski mingil muul moel oma kaasatundmist/lohutamist või edu soovimist väljendada? See võõraste inimeste paitamine on nii jube ja infantiilne.

#4081274:

Okei, aga mida siis inimesele öelda võiks, kui sa ei taha ta muret veel suuremaks muuta kui see juba niigi on?

(Üks teine kägu)

Kui just ilmtingimata peab midagi ütlema, siis mina kirjutaks umbes nii: “Soovin/loodan, et leiate oma murele lahenduse”.
Paitamine ja kallistamine on tõesti natuke totter. Üsna pealwtükkiv niikuinii (isegi virtuaalselt).

#4076861:

Äratan hommikul üles. Vastab kas, ”küll ma tulen” või ”jää vait. ” lahen 5-10 min pärast tagasi ja äratan uueati, ütlen kellaaja. Sama vastus . Nii mitu korda. Ajab end lõpuks üles, vaatab kella ja hakkab räuskama et ma ei äratanud teda piisavalt vara.

Koolis jäeti hilinemiste pärast peale tunde. See mõjus ja poiss oli mõnda aega ise valmis õigeks ajaks. Aga ärritund nagu tige herilane ja mina loomulikult süüdi et kool teda karistas. Räauskamine tähendab, et ta käib ringi, loobib asju, lööb jalaga pesukorvi, prügikasti vms. Tuleb hasti lahedale ja röögib mulle otse näkku .

Tuleb koolist, kohe arvuti taha. Palun kenasti tal riided vahetada, käed pesta. Vastab, et kohe kohe. Aga tunni aja pärast ikka istub kooliriietes. Ütlen,et sa tund aega tagasi lubasid vahetada riided. Kargab siis toolilt püsti nii et tool lendab . Röögatab jah ma vahetan. Vahetab siis poolenisti, kas ainult aärgi või püksid ja kohe arvutisse tagasi. Kui interneti kinni panen, kukub oma tuba segi peksma ja karjub mulle et ma olen ainult loll naine ja ei otsusta midagi.

Kui kutsun sööma, isegi ei vasta. Kutsun mitu korda ja siis lülitan ülevalkorrusel elektri välja. Kuulen röögatust, tool lendab õhku ja tulivihane poiss jookseb alla et mul nägu täis sõimata.

Hakkame siis sööma kogu perega. Üks vale sõna meie poolt või kui ta õde julgeb naerda ta üle ja püssirohutünn plahvatab. Röögib meie peale, haarab oma taldreku ja laheb üles oma tuppa sööma. Elektri muidugi lülitab ta kohe tagasi, aga vähemalt saan ta alla sööma.

Jah selline elu on meil enamuse ajast. Kusjuures ma mäletan, mu isa oli selline kergesti ärrituv ja kukkus pidevalt jaurama mõttetute asjade pärast

Ütle, et kui veel märatseb, siis kutsud hullumaja auto järgi, pangu kott valmis riietega

Tundub nagu kohutavalt pingeline elu. Ära ärata teda siis enam ning otsi välja internaatkoolid, mille vahel valikut paku. Te ju vanematena hädas. Las siis teised teevad ning laps saab ka “lolli naise” juurest minema.

#4083907:

#4083642:

#4076861:

Äratan hommikul üles. Vastab kas, ”küll ma tulen” või ”jää vait. ” lahen 5-10 min pärast tagasi ja äratan uueati, ütlen kellaaja. Sama vastus . Nii mitu korda. Ajab end lõpuks üles, vaatab kella ja hakkab räuskama et ma ei äratanud teda piisavalt vara.

Koolis jäeti hilinemiste pärast peale tunde. See mõjus ja poiss oli mõnda aega ise valmis õigeks ajaks. Aga ärritund nagu tige herilane ja mina loomulikult süüdi et kool teda karistas. Räauskamine tähendab, et ta käib ringi, loobib asju, lööb jalaga pesukorvi, prügikasti vms. Tuleb hasti lahedale ja röögib mulle otse näkku .

Tuleb koolist, kohe arvuti taha. Palun kenasti tal riided vahetada, käed pesta. Vastab, et kohe kohe. Aga tunni aja pärast ikka istub kooliriietes. Ütlen,et sa tund aega tagasi lubasid vahetada riided. Kargab siis toolilt püsti nii et tool lendab . Röögatab jah ma vahetan. Vahetab siis poolenisti, kas ainult aärgi või püksid ja kohe arvutisse tagasi. Kui interneti kinni panen, kukub oma tuba segi peksma ja karjub mulle et ma olen ainult loll naine ja ei otsusta midagi.

Kui kutsun sööma, isegi ei vasta. Kutsun mitu korda ja siis lülitan ülevalkorrusel elektri välja. Kuulen röögatust, tool lendab õhku ja tulivihane poiss jookseb alla et mul nägu täis sõimata.

Hakkame siis sööma kogu perega. Üks vale sõna meie poolt või kui ta õde julgeb naerda ta üle ja püssirohutünn plahvatab. Röögib meie peale, haarab oma taldreku ja laheb üles oma tuppa sööma. Elektri muidugi lülitab ta kohe tagasi, aga vähemalt saan ta alla sööma.

Jah selline elu on meil enamuse ajast. Kusjuures ma mäletan, mu isa oli selline kergesti ärrituv ja kukkus pidevalt jaurama mõttetute asjade pärast

Ütle, et kui veel märatseb, siis kutsud hullumaja auto järgi, pangu kott valmis riietega

Kutsugu. Tahaks näha, “keda” ta siis täpselt kutsub ja mis need selle peale ütlevad.

Töövälisel ajal on võimalik pöörduda otsese suitsiidohuga, psühhootilise seisundi kahtlusel erakorralise vältimatu abi saamiseks vastuvõtuosakonda. Valveõde viib läbi triaaži osakonda pöördunu abivajaduse erakorralisuse hindamise ning otsustab edasise abi ja vajadusel suunab patsiendi valvearstile.

küll kiirabi viiv

#4085758:

Keegi ütles kommentaaris, et “varsti olete kõik erivajadusega”. Ma olen selle kommentaariga üle 100 % nõus. Selline laps põhjustab nii vanematel kui ka õdedel-vendadel psüühilise erivajaduse. Meil oli ka selline laps, piinlesime aastaid, nii meie – tema vanemad kui ka tema õde ja vend olime raskelt depressiivsed, kõik neli olime mingil ajal ka suitsiidsed, kõik võtsime antidepressante. Äärmiselt alatu on öelda sellise pere vanematele, et vaadake peeglisse. Tegemist on kindlasti täiesti normaalsete vanematega ja teine laps ju neil funktsioneerib korralikult. Ka meie peres on teised kaks last eeskujulikud. Pere õhkkond on kahtlemata toksiline, aga see pole mitte lapsevanemate süü, vaid põhjustatud lapse raskest erivajadusest. Kujutage näiteks ette, et teil on pereliige nt pereisa, kes karjub, asju lennutab ja toole loobib. Selline pere elabki pidevas toksilises õhkkonnas.

Tundub, et teemaalgataja pojale on antidepressandid vältimatult vajalikud. Minu laps sai esimesed antidepressandid 10-aastaselt. Lisaks saime ka erinevaid teraapiaid ja õnnestus lapsele saada koht talle sobivasse kooli (meie puhul Ristiku Põhikooli). Suuremaks saades antidepressandid polnud enam piisavad, lapse psüühikahäire muutus (autistlikest joontest psühhootiliste joonte poole) ning laps sai raviks antipsühhootikumid.

Siin ei ole tegemist kasvatamatusega, vaid lapse haigusega. Teemaalgataja, sinu laps vajab ravi. Teie vanematena olete niikuinii kõik võimaliku juba teinud. Kasvatus ei saa jagu lapse haigusest. Mingi vanuseni veel saab, meil umbes 8-aastaseni õnnestus last veel kuidagi ohjes hoida, aga edasi enam mitte.

Olen Sinu kirja esimese poolega täielikult nõus. Meilgi on kodus samamoodi käituv teismeline, samas pere teine laps, olles kasvanud ju ometi samas keskkonnas ja samade vanematega, on igati terve, tore ja tubli laps. Ja kahjuks antidepressandid ei aidanud üldse, arstid katsetavad praegu tema peal paljusid erinevaid tablette ja ta käib ka teraapias – seni pole kahjuks märgata olnud mitte mingit kasu.

Kusjuures siin on võtmeküsimuseks, et kas laps ongi tõeliselt haige või on tegu pubekaea hormoonidega? Selle üle juurdlevad meie lapse puhul ka suurte kogemustega arstid juba aastaid. Kuna lapse probleemne käitumine ravist hoolimata süveneb, on viimasel ajal tasapisi hakatud lõpuks juba rääkima haiguse võimalusest. Samas võib haigus tekkida ka suure hulga erinevate AD-de katsetamisest. Seega – nii vanemad kui arstid on selle koha pealt suhteliselt pimeduses, kindlaid vastuseid pole.

Lapsed ei tule siia ilma puhta lehena. Päris kindlasti pole nad mingid hingetud robotid, keda vanemad programmeerivad ja siis “töötabki” õigesti. Tegureid on palju, ja iga inimene (sh laps) tõlgendab asju omal moel.

Nt väiksema lapse nutu peale reageerides ema läheb ja võtab ta kaissu ning lohutab, kuni laps nutmise lõpetab. Ühest sedasi kasvatatud lapsest saab empaatiline inimene, kes oskab kodust saadud hellust omakorda teistele jagada. Seevastu teisest sama pere samamoodi kasvatatud lapsest tuleb noor, kes pole kunagi harjunud oma emotsioonidega iseseisvalt hakkama saama. Tal puudub oskus oma tusatuju juhtida, see võtab tema üle võimust; see noor hakkab oma halba tuju leevendama mõnuainete ja eneselõikumisega. Ja vanemad imestavad, mismoodi küll sama pere üks laps sai asjadest “õigesti” aru, ent teine suutis sama seika n-ö tõlgendada täiesti omamoodi.

See oli vaid üks näide paljudest, kuidas kasvatuses võib viga sisse tulla täiesti ootamatul moel. Me kunagi ei tea, mis lapse peas liigub ja kuidas tema asju näha võib. Samamoodi ka spetsialistid ei oska seda ette näha.

Mulle jääb silma, et ainuke, kes tänitab – on EMA.

Siinses olukorras võiks ehk rohkem rakendada isa.

Hommikul äratab isa, sööma kutsub isa, palub asjad panna või õppimis vaadata isa….

Kas ka sel juhul poiss kärataks hommikusele äratajale “jää vait!”??

Mõnikord kipuvad poisslapsd emaga suhtlema stiilis nagu peres isa suhtleb emaga.

Palub ema isal õllepudeli või taldriku ise ära panna ja vastuseks on etteheited, et mis sa tänitad, tee ise ka midagi.  Ei leia mees oma pükse – saab jälle naine riielda.  Või nagu siin eespool  toodud näide – mees lennutab toole või karjub??? mismõttes??? sellise mehega ma naisena koos ei ela – sest mul on ainult üks elu ja ma ei taha seda kulutada kellegi stressimaandamise nartsuks olemisele.   Näited on ekstreemsed, kuid sellist stiili mürgist suhtlust võib kohata üsna tihti.

Ma prooviks su asemel veidi aega seda, et just poisi asjadega tegelebki isa – äratab, kutsub sööma,  palub laiali jäetud asjad ära panna….  Kuidas poiss isale regaeerib?

Nagu vanemad ees, nii lapsed järgi

#4078125:

Aga see on muidugi õige, et 12-aastase kasvatamisega on hiljaks jäädud. See lœpmatu naeratamine, tunnustamine, armastuse rõhutamine ja muu malbe metoodika on sama “kasulik” kui kaasav haridus koolides. Ikka ainukt kõike sallime ja lubame ja tulemus on, et kõik need erilised ja mitteerilised võivad süüdimatult käituda.

Hmm. Mina olen naeratamisest, tunnustamisest ja leebusest niimoodi aru saanud, et last tunnustatakse ikka siis, kui ta midagi kiiduväärset teeb. Seda ei tule mõista nii, et kiidetakse valimatult ükskõik mille eest, ka halbade asjade eest.

Need, kes soovitavad naeratamise ja tunnustamise üldse eemaldada, eks kujutage ise ette suhet, kus teine pool teid mitte kunagi ja mitte millegi eest ei tunnusta. Kunagi lahkelt ja sõbralikult juttu ei aja. Ainult siis, kui teete midagi paha – siis saate vastaspoolelt mingi reaktsiooni (pahandamise, karistamise, iroonia vms. ). Selline kõle õhkkond teeb igaühe (ka täiskasvanu) närvilisemaks – kui lahkus ja sõbralikkus on siin kodus defitsiitkaup, mida mina niikuinii ei saa, mida ma siis üldse punnitan…

Loomulikult, käitumisprobleemide puhul tuleb leida mingi toimiv meetod. Ma arvan, et toimivaid meetodeid autistide ohjeldamiseks oskaks soovitada praktikud, kellel on reaalselt kogemus selliste raskete lastega. Näiteks teised autistide vanemad – mõnda autistide vanemate tugigruppi ei ole, kus praktikud kogemusi vahetavad? Suvainimene, kes pole autistlikku last lähedalt näinudki, võib ju teoorias olla tugev, aga sellest ei pruugi piisata.

Aga head asjade eest tohib ju ikka kiita. Ja leebes toonis rääkida, kui laps parasjagu pahandust ei tee, tohib ju ikka. See ei mõju kindlasti kuidagi kahjulikult ja last “ära rikkuvalt”.

#4103142:

#4078125:

Aga see on muidugi õige, et 12-aastase kasvatamisega on hiljaks jäädud. See lœpmatu naeratamine, tunnustamine, armastuse rõhutamine ja muu malbe metoodika on sama “kasulik” kui kaasav haridus koolides. Ikka ainukt kõike sallime ja lubame ja tulemus on, et kõik need erilised ja mitteerilised võivad süüdimatult käituda.

Hmm. Mina olen naeratamisest, tunnustamisest ja leebusest niimoodi aru saanud, et last tunnustatakse ikka siis, kui ta midagi kiiduväärset teeb. Seda ei tule mõista nii, et kiidetakse valimatult ükskõik mille eest, ka halbade asjade eest.

Need, kes soovitavad naeratamise ja tunnustamise üldse eemaldada, eks kujutage ise ette suhet, kus teine pool teid mitte kunagi ja mitte millegi eest ei tunnusta. Kunagi lahkelt ja sõbralikult juttu ei aja. Ainult siis, kui teete midagi paha – siis saate vastaspoolelt mingi reaktsiooni (pahandamise, karistamise, iroonia vms. ). Selline kõle õhkkond teeb igaühe (ka täiskasvanu) närvilisemaks – kui lahkus ja sõbralikkus on siin kodus defitsiitkaup, mida mina niikuinii ei saa, mida ma siis üldse punnitan…

Loomulikult, käitumisprobleemide puhul tuleb leida mingi toimiv meetod. Ma arvan, et toimivaid meetodeid autistide ohjeldamiseks oskaks soovitada praktikud, kellel on reaalselt kogemus selliste raskete lastega. Näiteks teised autistide vanemad – mõnda autistide vanemate tugigruppi ei ole, kus praktikud kogemusi vahetavad? Suvainimene, kes pole autistlikku last lähedalt näinudki, võib ju teoorias olla tugev, aga sellest ei pruugi piisata.

Aga head asjade eest tohib ju ikka kiita. Ja leebes toonis rääkida, kui laps parasjagu pahandust ei tee, tohib ju ikka. See ei mõju kindlasti kuidagi kahjulikult ja last “ära rikkuvalt”.

Aga mitte keegi ei olegi siin ju soovitanud, et last ei tohi üldse mitte kiita! Ja samuti ei ole absoluutselt mitte keegi väitnud, et kui laps pahandust ei tee ja on kukupai, siis peab teda tingimata sõimama, ei tohtivat leebel toonil rääkida. No kust sa sihukesi veidraid fantaasiaid veel välja lugesid?

Vaid jutt on ju hoopis sellest, et tänapäeval ei tohi lapsele justkui iialgi anda mitte mingit negatiivsema tooniga kriitikat, vaid peab ainult lõppematult lapse iga liigutust kiitma ja ülistama, nagu suu võtab. Selles on probleem.

Selle tõttu ei oska üha suurem hulk tänapäeva lapsi enam eluraskustega kokku sattudes nendega üldse toime tulla, vaid eeldab, et kogu maailm peab neid ainult kiitma ja ülistama, sõltumata nendepoolsest panusest. Haiglad on praegu täis vaimse tervise probleemidega noori, kes leiavad, et nende elu on täiesti mõttetu. Neil puudub oskus pingutada ja pingutuse üle rõõmu tunda, kohe esimese tagasilöögi peale ollakse käpuli. Ja see jutt, et “vanemad vaadaku peeglisse, rääkigu-rääkigu veel rohkem oma lapsega” on pullikaka. Millal meie lapsepõlves vanematel aega oli tundide ja tundide kaupa lapse juures istuda ja hoolega laterdada, suurt psühholoogiliselt professionaalset aktiivset kuulamistööd sooritada? Lubage naerda!

Ulme mida just lugesin… ema terroriseerib last neti ja elektri väljalülitamisega kui ei alluta ema enda kehtestatud tobedatele reeglitele.

Mis siis sellest kui laps ei pesegi käsi või ei tulegi ema nõutud ajal sööma, vaid sööb kui tahab ja kõht on tühi. Siit loen välja hoopis ühe autokraatse vanema haavatud eneseuhkuse ja terrori kättemaksuks lapsele allumatuse eest.

Ei kujuta ette, et enda pubekaga niimoodi käituksin. Jh, sööb ja teeb asju nii nagu talle sobib ja vajalikuks peab. Vabakasvatus? Võib- olla tõesti, aga meile sobib. Laps on laisk ja ülekäte? Jh, mõnes asjas tõesti laisk, aga mis selles halba on kui ei rüga terve elu hommikust õhtuni mingite reeglite järgi. Koolis asjad korras, käib trennis, on edukas sportlane, käib tööl. Tuba koristamata? Mis sellest, ei kujuta ette et hakkaksin selle pärast õiendama või elektrit välja lülitama. Ja lapsel on närvid korras ja meil suhted väga head.

Lapsevanem, otsi hoopis endale abi!

#4103338:

#4103190:

Vaid jutt on ju hoopis sellest, et tänapäeval ei tohi lapsele justkui iialgi anda mitte mingit negatiivsema tooniga kriitikat, vaid peab ainult lõppematult lapse iga liigutust kiitma ja ülistama, nagu suu võtab. Selles on probleem

No aga ma ju rääkisingi sellest, et ma pole kunagi aru saanud, kust on tulnud see arusaam, et “moodne kasvatus tähendab seda, et peab ainult lõppematult lapse iga liigutust kiitma ja ülistama, nagu suu võtab”

Kriitikat (et näit. enda järelt on lõigutud paberitükid koristamata või et ära jagele oma õega jälle vms. ) olen teinud oma lastele ja minu meelest teevad ka teised lapsevanemad, keda ma tean, oma lastele…. Kus on nii massiliselt neid vanemaid, kes üldse ei kritiseeri?

#4103190:

Haiglad on praegu täis vaimse tervise probleemidega noori, kes leiavad, et nende elu on täiesti mõttetu. Neil puudub oskus pingutada ja pingutuse üle rõõmu tunda, kohe esimese tagasilöögi peale ollakse käpuli.

Eks näit. haritlased on nendes küsimustes – elu mõte, olla või mitte olla – alati õrnemad olnud. Tänapäeval on inimesed haritumad, vastavaid probleeme ka rohkem.

#4103190:

Ja see jutt, et “vanemad vaadaku peeglisse, rääkigu-rääkigu veel rohkem oma lapsega” on pullikaka. Millal meie lapsepõlves vanematel aega oli tundide ja tundide kaupa lapse juures istuda ja hoolega laterdada, suurt psühholoogiliselt professionaalset aktiivset kuulamistööd sooritada? Lubage naerda!

Eks see rääkimine sõltus rohkem sellest, kui kinnised või avatud olid vanemad. Aga kui rääkida taheti – siis need võimalused ka leiti. Ei pea istuma ju tingimata, võib ju rääkida ka kartulikoorimise või pesu nöörile riputamise kõrvalt. Vanasti oli palju neid rutiinseid töid, mille kõrvalt sai rääkida. Lisaks koosnesid pered sageli mitmest põlvkonnast ehk siis oli vanavanemaid, kes võisid olla head rääkijad ja “kuulamistöö sooritajad”. Nii et ma ei alahindaks vanemate põlvkondade inimesi selles mõttes.

Aga paraku ongi just nii, et tänapäeva lastekasvatusalased raamatud rõhutavad lakkamatult ainult seda, et last peab lakkamatult kiitma ja tunnustama, kogu aur kulub neis ära vaid sellele, et lapse ego tuleb kergitada nii kõrgeks kui vähegi võimalik. Seda, et lapse ego polegi kõrgem kui Munamägi, peetakse millegipärast kõige koledamaks asjaks üldse – seda siis tänapäevase moevoolu psühholoogia poolt.

Ja kriitikagi, kui seda üldse julgeda natukene edastada, peab olema ikkagi peidetud ohtra kiituse taha – jättes arvestamata võimalusega, et mõni tuimem laps ei leiagi selle suure kiidulaulu sisse peidetud kriitikat sedasi üles.

Õnneks jah ei ole päris kõik tänapäeva vanemad selle psühho-moevooluga kaasa läinud ja julgevad veel oma lapsi kasvatada ka. Aga kui neid psühholoogiaõpikuid ja -looge sõnasõnalt võtta, siis tekib mul küll hirm nende laste pärast, kes sedasi üles kasvanuna peavad kord pärismaailma sisenema.

Mis “kuulamistöö sooritamisse” puutub, siis vanasti olid vanavanemad, praegu on noorel mustmiljon võimalust – kõiksugu koolipsühholoogid ja lasteabi telefonid, peale oma pere siis.

Ja täpselt nii ongi nagu ütled – ehk palju sõltub ka inimeste iseloomujoonest, kes on avatum, kes kinnisem. Sama nii vanemate kui lastegagi. Nüüd aga nõutakse vanematelt, et nad kõik peavad äkitselt hakkama mingiteks vägevateks jutulobistajateks, kellel on tohutult oskust, tahtmist ja aega iga päev tundide kaupa laterdada ja laterdada. Ja just nimelt lapse juures istudes. Ajakirjanduses ja meedias on mingisugune suur “rääkimine” mõeldud otsekui võluvitsaks, mis kõik probleemid hoobilt lahendab.

Ja kui kellegi lapsel on tormiline teismeiga, siis reeglina alati sõimatakse vanemaid, et ju siis nad ei ole oma lapsega “rääkinud”. Ning kui vanemad kinnitavad, et on küll rääkinud, pareeritakse automaatselt: “Ju siis pole osanud õigesti rääkida!” See väide on nii ebamäärane ja ümmargune, et mitte keegi ei saa sellele vastu vaielda.

Oma pika elu jooksul olen aru saanud üht: rääkimine on tore küll, kuid see on vaid üks väike osa probleemide lahendamisest. 50% sõltub kuulajast. Kui ikka teine pool n-ö toru ei võta, pole rääkimisest mingit kasu. Ja kui teisele poolele lihtsalt ei meeldi rääkija ideed (nt et peab õppetükke tegema hakkama), siis pole ka kasu.

#4103445:

Nüüd aga nõutakse vanematelt, et nad kõik peavad äkitselt hakkama mingiteks vägevateks jutulobistajateks, kellel on tohutult oskust, tahtmist ja aega iga päev tundide kaupa laterdada ja laterdada. Ja just nimelt lapse juures istudes.

Ajakirjanduses ja meedias on mingisugune suur “rääkimine” mõeldud otsekui võluvitsaks, mis kõik probleemid hoobilt lahendab. Ja kui kellegi lapsel on tormiline teismeiga, siis reeglina alati sõimatakse vanemaid, et ju siis nad ei ole oma lapsega “rääkinud”. Ning kui vanemad kinnitavad, et on küll rääkinud, pareeritakse automaatselt: “Ju siis pole osanud õigesti rääkida!” See väide on nii ebamäärane ja ümmargune, et mitte keegi ei saa sellele vastu vaielda.

Nõutakse, sõimatakse… Laps peab kriitikat taluma, aga lapsevanem kriitikat taluma ja valmis olema juurde õppima, kuidas näit. lapsega õigesti rääkida, ei peagi?

Loomulikult oleks ebaloogiline eeldada, et vanem on autistliku lapse kasvatamiseks näit. juba enne lapse sündi valmistunud. Ta ei ole. Aga samas – pole see autist maailmas esimene ega viimane ehk siis eksisteerib autistidega toime tulevaid inimesi, kellelt saaks õppida töövõtteid. Võiks pöörduda nende inimeste poole, kes on autistide kasvatamises tugevad praktikud. Ja kuulata ära, mis kasvatusvõtted on neil sarnastes olukordades töötanud. Jah, sealhulgas ka seda, kuidas lapsega tõhusalt rääkida – sest ime-ime jah, kõik ei pruugigi loomulikust intelligentsist osata lapsega õigesti rääkida. Eriti, kui pole tegemist tavalise (neuroolgilselt normaalse), vaid autistliku lapsega, kellega kõik ongi raskem.

Analoogia, et inimene ei pruugi osata sünnist saati ka näit. kapsaid kasvatada. Kui on aga probleemid kapsaste kasvatamisega, siis kõige õigem on pöörduda selle poole, kellel on kogemusi kapsaste kasvatamisega. Ja õppida juurde, mida ja kuidas teha, et kasvatada neid kapsaid paremini. Jalgade trampimine: “Mina pole sündinud kapsakasvataja, mul pole oskust, mul pole tahtmist süveneda” vist edasi ei aitaks?