Teema: abiellumine

#3225859:

Okei. Ma olin nõus seda lahutust täitsa ise organiseerima.
Ma pakkusin ise välja kuupäevad, olin valmis ise maksud tasuma, ja tal oleks vaid pruukinud kohale tulla. Aga ei – ta ei tulnud kohale- toru ei võtnud ja sõnumitele ei vastanud. Niimoodi suutis ta mitu aastat lolli mängida. Lõpuks algatasingi siis ühepoolse lahutuse. Sest tal lihtsalt polnud tahtmist seda normaalselt teha.
Seejuures oli tal veel kombeks aeg-ajalt hilisõhtul (ilmselt napsusena) suudlusega emotikone saata. Muud suhtlust vältis.

Minu mõistus ei võta, milleks sellist tsirkust oli inimesel vaja. Oleks ju saanud lihtsalt tulla ühel päeval kohale. Ühel päeval avaldusele alla kirjutada ja kuu aja pärast vaba mees olla.
Kiusu pärast tahtis abielus edasi olla? Kuigi elas ju teise naisega juba ammu.

Et siis inimene, kes ei tahtnud abielus olla, tahtis siiski abielus olla?

Sul on mingi soovmõtlemine, et mees tahtis ikka sind ja tal oli kahju lahutada?

#3225911:

#3225876:

kui kaks inimest tahavad koos olla, siis nad ka ON. Ja kui enam ei taha, siis ei aita ka abielu. Siit järeldus: MINA ei näe abiellumisel mingit eelist juba niigi soovis kellegagi oma elu koos elada.

Ilmselt vormistamata kooselu pooldava inimese mõtteviis üldjuhul selline ongi: kui ei taha, lõpetame ära. Abielu ja pere on aga midagi tõsisemat kui hetkeemotsioon. Kui on juba abiellutud, siis vast esimese mittetahtmise peale laiali ei minda ja pingutatakse enne lahkumineku otsust, et tahtmine koos olla tagasi tuleks. See on täiesti võimalik, kui soov on mõlemapoolselt olemas, abielu väärtustavatel inimestel tavaliselt pigem on.

Ei minda ka kooselust nii kergekäeliselt lahku, kui mõlemad pooled soovivad kokku jääda. Millest sellised järeldused. Pingutamie ja iga hinna eest kokkujäämine ei vii nii ehk naa kuhugi välja. Kui üks osapool ei taha koos olla ja peab hirmsasti pingutama, siis ei saa sellest abielust/kooselust enam asja. Üks tunneb ahistatuna ja teeb teise ka õnnetuks.
Igaüks elabki oma äranägemist järgi. Ühed soovivad tõotuse anda, teised ei soovi. Mõned ei soovi materiaalselt kulutada, teistele meeldib ka kogu see kaasnev pidu, mis abielludes toimub jne. Koosrlus/abielus inimesed ju oma argipäeva erinevalt ei ela. Ikka ollakse perekond, rõõmustatakse, tülitsetakse, lepitakse, reisitakse, armastatakse, armutakse, petetakse, lahutatakse. See ongi elu.

#3225902:

#3225859:

Okei. Ma olin nõus seda lahutust täitsa ise organiseerima.

Ma pakkusin ise välja kuupäevad, olin valmis ise maksud tasuma, ja tal oleks vaid pruukinud kohale tulla. Aga ei – ta ei tulnud kohale- toru ei võtnud ja sõnumitele ei vastanud. Niimoodi suutis ta mitu aastat lolli mängida. Lõpuks algatasingi siis ühepoolse lahutuse. Sest tal lihtsalt polnud tahtmist seda normaalselt teha.

Seejuures oli tal veel kombeks aeg-ajalt hilisõhtul (ilmselt napsusena) suudlusega emotikone saata. Muud suhtlust vältis.

Minu mõistus ei võta, milleks sellist tsirkust oli inimesel vaja. Oleks ju saanud lihtsalt tulla ühel päeval kohale. Ühel päeval avaldusele alla kirjutada ja kuu aja pärast vaba mees olla.

Kiusu pärast tahtis abielus edasi olla? Kuigi elas ju teise naisega juba ammu.

Et siis inimene, kes ei tahtnud abielus olla, tahtis siiski abielus olla?

Sul on mingi soovmõtlemine, et mees tahtis ikka sind ja tal oli kahju lahutada?

Minul pole mingit soovmõtlemist. Mul on täiesti ükskõik, mida mees mõtles.
Kas tal oli kahju või oli lihtsalt kiuslik või oli tal muu põhjus. Lootis, et suren ja saab pool vara päranduseks või? Või leiab keegi äkki mingit head põhjendust?

Mina soovisin igal juhul lahutust. Ja oleks olnud normaalne, et ta ilmub kohale. Nii nagu abiellumisekski ilmus. Mitte, et ma pean hakkama läbi mingite ametkondade mingeid tähitud kirju saatma ja muud jama.

Ja nüüd siis imestab, et miks me ei saa pärast lahkuminekut normaalselt suheldud laste teemadel(kes on peaaegu täiskasvanud) või mida iganes. Või, et miks ma ei soovi, et tema tuleb laste sünnipäevadel minu koju istumisele.
Ma ei soovinud, et tulevikus on mul mingi seos inimesega. Et äkki kui mingil põhjusel pooletoobiseks muutub, et mul on siis kohustus hooldada või midagi veel absurdsemat.

#3225928:

Koosrlus/abielus inimesed ju oma argipäeva erinevalt ei ela. Ikka ollakse perekond, rõõmustatakse, tülitsetakse, lepitakse, reisitakse, armastatakse, armutakse, petetakse, lahutatakse. See ongi elu.

Pole ju päris samadel alustel perekond, kui mõtlemine on “lähme lahku, kui enam ei meeldi”.

Minu petmised isiklikult lõppesid abiellumisega küll ära, s.t. uue ja parema otsingud, mida pikemaaegsem mitteabiellumine sageli võib tegelikult tähendada, kas või alateadlikult.

#3226368:

Olen oma elus näinud igasuguseid variante. On abielumehed libastunud, kui mõni ahvatlev naine nende ellu sattunud ja on ka kooselus olevad inimesed samuti. Ei ole sellistel puhkudel mingeid väärtuseid täheldanud. Ühtemoodi põlastusväärselt käituvad ikkagi

Kordan veel kord, mina räägin inimestest, kelle jaoks abielu on väärtus omaette. Sina räägid ju nendest, kelle jaoks pole. Ja ma ei rääkinud ka peaasjalikult mingist üksikust libastumisest, vaid perekonna kooshoidmisest ja -püsimisest.

#3227024:

#3226368:

#3226323:

#3225928:

Ei minda ka kooselust nii kergekäeliselt lahku, kui mõlemad pooled soovivad kokku jääda. Millest sellised järeldused. Pingutamie ja iga hinna eest kokkujäämine ei vii nii ehk naa kuhugi välja. Kui üks osapool ei taha koos olla ja peab hirmsasti pingutama, siis ei saa sellest abielust/kooselust enam asja.

No see kooselu pooldaja just ütles, et oleme koos vaid seni, kuni on tore. Kui enam pole, lähme laiali, lihtne.

Mina ei väitnud seda, et ühe poole pingutusel abielust asja saab. Abielluvad üldjuhul siiski inimesed, kes mõlemad väärtustavad abielu ja perekonda. Just abielu kui institutsiooni mõlemapoolne väärtustamine hoiab suurema tõenäosusega perekonna koos ja aitab ka kehvematest aegadest üle saada.

Olen oma elus näinud igasuguseid variante. On abielumehed libastunud, kui mõni ahvatlev naine nende ellu sattunud ja on ka kooselus olevad inimesed samuti. Ei ole sellistel puhkudel mingeid väärtuseid täheldanud. Ühtemoodi põlastusväärselt käituvad ikkagi. Olgu nad abielus või mitte. Ei tasu neid moraalseid ja eetilisi väärtusi ainult abieluga seostada midagi. Ei tee see abielu ka mingeid imesid.

Ei tee, aga tõenäosus, et lapsed omaenda vanematega üles kasvavad, on suurem. Seda on uuritud – kui paljudel algklassilastel on peres oma isa ja ema ja kui paljudel mitte.

Sooviks näha vastavaid uuringuid, mis näitavad, et abielus vanemate lapsed kasvavad koos mõlema vanemaga üles. Ilmselgelt on see sinu enda üldistus.