Teema: Depressiivne teismeline

Mina olin depressiivne teismeline. Nüüd juba 35, abikaasa ja ema aga see kõik on meeles nii hästi. Ütlen asju omast kogemusest

Lõikumine ei ole tähelepanu otsimine. Üldjuhul lõikajad ülihästi varjavad oma tegu. Tähelepanuvajaduse puhul ju ei varjataks, vaid tehakse draamat juurde – näete ma lõikan. Lõikamine on vaimse ängi, mis ei mahu enam noore sisse, maandamine. Nagu ventiil. Lõikad, on valus aga saabub nagu mingi kergendustunne. Laps peaks endale leidma mõne ohutuma tegevuse, mis seda asendaks. Aga see ei ole kerge, sest ei taha midagi teha. Õnneks mina lõpuks maalisin valu välja ja kurjutasin luuletustesse. Ja suitsetasin. Siis ei olnud veipi.

Sees ongi tühjusetunne. Ängistus tapab kõik. Isegi kui tahaksid rõõmus olla, ei oska. Emotsioonid on katki ja isegi ei oska öelda, mis võiks rõõmu tekitada. Siin aitab AD

ADst on üksi vähe. Juurpõhjus on siin üks kuldvõtmeke. Minul oli kohutav läbisaamine vennaga. Ta oli minu vastu vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne (tõukamine, käe väänamine) ja ema ei võtnud hoiakut, et see ei ole okei. Lasi meil lahendada. Isa oli palju tööl, tema kaitses mind aga kui vaja, teda ei olnud. Ema lasigi neil ise kasvada. Ei olnud temast kuulajat, sest peale tööd aiamaa vajas hooldamist või lumi lükkamist. Jah, lõpuks ta mind psühholoogile viis.

Kokkuvõtlikult. Meie juhtumid on tõenäoliselt paljuski erinevad aga lihtsalt saan soovitada. Tagant järgi ma tean, et ta muretses aga ma ei tundnud, et ta oleks olemas olnud. Mõista oma teismelist isegi kui sa sisemas ei mõista. Ega ta isegi ei mõista ennast. Rääkige haigusest ja selle toimemehhanismidest (st. See on ahastus on katkiläinud aju tõttu, mitte et sa oledki selline). Leidke koos tugevused ja meeldivad asjad ja püüdke beebisammul tegevusi teha. Väljenda koguaeg oma toetust ja seda, et tahad toeks olla isegi kui ei oska. Äea halvusta ja süüdista tähelepanu otsimises. See ei ole see. Kui ongi poisid, siis on. Minul oli ka 15 aastaselt 4a vanem poisssõber. Aga ma tundsin, et see oli koht, kus mind mõisteti, hooliti. Tegime koos salaja suitsu – minu inimene ikkagi.

AD ravi! Vaata, et võtaks. Hea psühhiaater.

Juurpõhjuse eemaldamine. Kõiki vastuseid läbi ei lugenud aga kui kodus on närviline õhkkond, siis tuleb sellega tegeleda, et see nii ei oleks. Kõigi vaimse tervise huvides. Kodu peab olema kindlus.

Vabandan kirjavigade pärast, mul ei ole aega enam vastust korralikukt  läbi lugeda

#4140304:

Aga kiusamist on ju täna igalpool. Vaata siin PK kisuvad täiskasvanud tüübid, lapsed saavad indu juurde. Ei sellest kiusamisest kahjuks lahti ei saa, see peab hakkama ikka vanematest peale. Kahju. Tubli oled, et aitad oma last. Teise kooli vôimalust ei ole sul?  Ära vasta, et miks sinu laps peab kooli vahetama, vahetagu kiusaja. Vastan sulle, tegele ainult oma lapsega, teistega tegelemine on tuuleveskitega vôitlus.

Häda selles, et laps on praegu 9. klassis. Nüüd, viimasel aastal, eskaleerus kiusamine niivõrd, et äkitselt ei saanudki laps enam koolis käia. Küll proovisime panna teda teise kooli, kuid kõik teised logistiliselt või kallakult sobilikumad koolid vastasid eitavalt, tuues põhjenduseks, et sedasi viimasel aastal nemad koolivahetust õigeks ei pea. Ehkki noore hinded on korras.

Ma tegelengi oma lapsega, kuid probleemi lahendamiseks, kokkulepeteks, kompromissideks jne on siiski vaja kaht osapoolt. Suur samm edasi oleks juba seegi, kui direktor vähemalt tunnistaks oma kooli siseselt probleemi olemasolu.

Kiusamise pisik on sees paljudel inimestel, nii lastel kui täiskasvanutelgi. Kuid sõltub keskkonnast, kas sel lastakse realiseeruda või mitte.

#4140728:

#4140445:

Mina olin depressiivne teismeline. Nüüd juba 35, abikaasa ja ema aga see kõik on meeles nii hästi. Ütlen asju omast kogemusest

Lõikumine ei ole tähelepanu otsimine. Üldjuhul lõikajad ülihästi varjavad oma tegu. Tähelepanuvajaduse puhul ju ei varjataks, vaid tehakse draamat juurde – näete ma lõikan. Lõikamine on vaimse ängi, mis ei mahu enam noore sisse, maandamine. Nagu ventiil. Lõikad, on valus aga saabub nagu mingi kergendustunne. Laps peaks endale leidma mõne ohutuma tegevuse, mis seda asendaks. Aga see ei ole kerge, sest ei taha midagi teha. Õnneks mina lõpuks maalisin valu välja ja kurjutasin luuletustesse. Ja suitsetasin. Siis ei olnud veipi.

Sees ongi tühjusetunne. Ängistus tapab kõik. Isegi kui tahaksid rõõmus olla, ei oska. Emotsioonid on katki ja isegi ei oska öelda, mis võiks rõõmu tekitada. Siin aitab AD

ADst on üksi vähe. Juurpõhjus on siin üks kuldvõtmeke. Minul oli kohutav läbisaamine vennaga. Ta oli minu vastu vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne (tõukamine, käe väänamine) ja ema ei võtnud hoiakut, et see ei ole okei. Lasi meil lahendada. Isa oli palju tööl, tema kaitses mind aga kui vaja, teda ei olnud. Ema lasigi neil ise kasvada. Ei olnud temast kuulajat, sest peale tööd aiamaa vajas hooldamist või lumi lükkamist. Jah, lõpuks ta mind psühholoogile viis.

Kokkuvõtlikult. Meie juhtumid on tõenäoliselt paljuski erinevad aga lihtsalt saan soovitada. Tagant järgi ma tean, et ta muretses aga ma ei tundnud, et ta oleks olemas olnud. Mõista oma teismelist isegi kui sa sisemas ei mõista. Ega ta isegi ei mõista ennast. Rääkige haigusest ja selle toimemehhanismidest (st. See on ahastus on katkiläinud aju tõttu, mitte et sa oledki selline). Leidke koos tugevused ja meeldivad asjad ja püüdke beebisammul tegevusi teha. Väljenda koguaeg oma toetust ja seda, et tahad toeks olla isegi kui ei oska. Äea halvusta ja süüdista tähelepanu otsimises. See ei ole see. Kui ongi poisid, siis on. Minul oli ka 15 aastaselt 4a vanem poisssõber. Aga ma tundsin, et see oli koht, kus mind mõisteti, hooliti. Tegime koos salaja suitsu – minu inimene ikkagi.

AD ravi! Vaata, et võtaks. Hea psühhiaater.

Juurpõhjuse eemaldamine. Kõiki vastuseid läbi ei lugenud aga kui kodus on närviline õhkkond, siis tuleb sellega tegeleda, et see nii ei oleks. Kõigi vaimse tervise huvides. Kodu peab olema kindlus.

Vabandan kirjavigade pärast, mul ei ole aega enam vastust korralikukt läbi lugeda

Tänan väga, et sa oma kogemust jagasid. Sellest on mulle palju abi. Ma pean esiteks vabanema kuidagi oma süütundest. See on meeletu, sest lapsest on kahju. Laps on haiglas ja iga päev nutab. Tahab koju. Mina nutan kodus iga päev. Mees käitub nagu viimane mölakas. Ta ei saa minu süütundest aru ja tal ongi lihtsam süüdistada kogu ühiskonda, internetti, lapse sõprasid jne. Ja selge see, et riidude algataja olen mina, sest ma tuletan talle meelde, et ta peab mõtlema, kuidas me edasi toimime ja kas tal on kuskile kolida.

Lause, et enese süüdistamisest pean lahti saama. No päris nii see olla ei tohi. Kes on vastutav siis oma laste vaimses tervises veel, kui mitte ema. Sa praegu üritad süüdistada kôiki ümbritsevat.

#4141181:

Lause, et enese süüdistamisest pean lahti saama. No päris nii see olla ei tohi. Kes on vastutav siis oma laste vaimses tervises veel, kui mitte ema.

Ta ei püüagi ju vastutust eitada või sellest kõrvale hiilida. Aga enesesüüdistustustesse ei tohi kinni jääda, Teemaalgataja on tubli, et ta lahendusi ja väljapääsu otsib. Väga alatu on tema püüdlusi pisendada ja teda ennast maha suruda vaenulike postitustega. Jõudu teemaalgatajale enda ja laste elu muutmisel.

#4141181:

Lause, et enese süüdistamisest pean lahti saama. No päris nii see olla ei tohi. Kes on vastutav siis oma laste vaimses tervises veel, kui mitte ema. Sa praegu üritad süüdistada kôiki ümbritsevat.

Oma lapse vaimse tervise eest vastutamisega on nii, et lapse vaimset tervist mõjutavad tegurid jagunevad kaheks:  need, mida ema saab mõjutada ja need, mida ema mõjutada ei saa. Näiteks kodune õhkkond kuulub nende hulka, mida ema saab mõjutada. Tülid sõbrannadega on aga need, mida ema otseselt mõjutada ei saa.

Esimesel juhul tuleks mõelda selles suunas, kuidas saaks olukord parandada. Teisel juhul ema otseselt muuta midagi ei saa. Jah, saab küll kaudselt ehk ära kuulata, lohutada, nõu anda, sisenda uksu, et ta saab sellest üle… Kuid selle eest, et noored omavahel tülli läksid ja et see tekitas halbu emotsioone, ema nüüd küll otseselt vastutav pole. Igaühel võib ette tulla eluraskusi, ema ei ole jumal ega saa kõiki oma lapse eluraskusi olematuks teha.

Muuda neid asju, mida sa saad muuta ja lepi nendega, mida pole sinu võimuses muuta.

See on tegelikult õige, et enese süüdistamisest tuleb saada lahti.

Usaldust ja hoolivust tuleb hakata kasvatama varases lapseeas. Haridusasutuse direktorina näen,  kuidas mõni laps tuuakse lasteaeda igapäevaselt, on kohal esimeste seas ja lahkub viimaste seas; kuidas laps ootab oma ema ja kui ema lõpuks tuleb, siis kogu ta olek väljendab tüdimust ja ainuke lause lapsele on tee kiiremini, anna käsi, pane jalg saapasse jne. On üsna tavaline, et need lapsed veedavad ka suve lasteaias. Kui see kõik jätkub koolis, siis korraga ongi nii, et sõbrad on vanematest olulisemad. Kui siis  teismeeas tekivad probleemid sõpradega, esimesed haigetsaamised armumisel, siis polegi noorel kedagi, kellega rääkida  ja kellele  toetuda.

Kuidas suhteid taastada? Üheks sobivaks viisiks on näit. autoreis kahekesi, st te olete sunnitud olema pikka aega koos ühes väikeses ruumis ja siis tekib ka rääkimine. Mida keerulisemaks on jõudnud suhe, seda pikemat reisi on vaja.

Depreka saavad vanemad ise edukalt ära hoida, teisi haigusi kahjuks mitte

#4141574:

#4141552:

Depreka saavad vanemad ise edukalt ära hoida, teisi haigusi kahjuks mitte

Ma loodan, et see oli nali. Kui depreka ärahoidmine nii hirmus lihtne on, miks siis kõikides arenenud riikides üle maailma nii lapsed, noored kui ka täiskasvanud ikka sellesse haigestuvad?

Kas keegi on öelnud, et on lihtne? Laste kasvatamine ei olegi tihti kerge, eriti kui ollakse  suhtumisega, teeme muudkui uusi lapsi juurde, küll suuremad kasvavad ise. Kasvavadki, aga alati ei ole nad väga rôômsad. Riik jagab lahkelt maksumaksja raha, aga seda kôike on vähe, kuna riik ei jaga aega nii arvukate lastega tegelemiseks saamatutele emadele, kellel on läbimôtlemata otsused, hakata päästma maailma. Kôik on lôpuks süüdi, väljaarvatud nad ise.

#4141664:

#4141574:

#4141552:

Depreka saavad vanemad ise edukalt ära hoida, teisi haigusi kahjuks mitte

Ma loodan, et see oli nali. Kui depreka ärahoidmine nii hirmus lihtne on, miks siis kõikides arenenud riikides üle maailma nii lapsed, noored kui ka täiskasvanud ikka sellesse haigestuvad?

Kas keegi on öelnud, et on lihtne? Laste kasvatamine ei olegi tihti kerge, eriti kui ollakse suhtumisega, teeme muudkui uusi lapsi juurde, küll suuremad kasvavad ise. Kasvavadki, aga alati ei ole nad väga rôômsad. Riik jagab lahkelt maksumaksja raha, aga seda kôike on vähe, kuna riik ei jaga aega nii arvukate lastega tegelemiseks saamatutele emadele, kellel on läbimôtlemata otsused, hakata päästma maailma. Kôik on lôpuks süüdi, väljaarvatud nad ise.

Kurb lugeda säherdust sildistamist. Just sinusugused ongi põhjuseks, miks miljonid depressioonis inimesed ja nende pereliikmed üle maailma seda haigust häbenevad ja varjavad. Sest depressiooni on ju nii lihtne ära hoida, see on vaid saamatute inimeste/saamatute lapsevanemate probleem ja mitte ükski inimene, kellel koduseinte vahel kõik enam-vähem korras, ei haigestu sellesse iialgi! Niisugune suhtumine stigmatiseerib depressiooni ning põhjustab abivajajate abita jäämise ja haiguse süvenemise.

Muide, statistika näitab, et suurem oht depressiooni haigestuda on pigem just üksikutel lastel, mitte suurperede lastel. Seda nii lapse- kui täiskasvanueas. Seega praegune TA materdamine stiilis, et mis siis sünnitasid neist lastest kui hakkama ei saa, ei vii kuhugi. Kui TAd lahenduste otsimine ei huvitaks, siis ta siia ju ei kirjutakski üldse.

#4141497:

Usaldust ja hoolivust tuleb hakata kasvatama varases lapseeas. Haridusasutuse direktorina näen, kuidas mõni laps tuuakse lasteaeda igapäevaselt, on kohal esimeste seas ja lahkub viimaste seas; kuidas laps ootab oma ema ja kui ema lõpuks tuleb, siis kogu ta olek väljendab tüdimust ja ainuke lause lapsele on tee kiiremini, anna käsi, pane jalg saapasse jne. On üsna tavaline, et need lapsed veedavad ka suve lasteaias. Kui see kõik jätkub koolis, siis korraga ongi nii, et sõbrad on vanematest olulisemad. Kui siis teismeeas tekivad probleemid sõpradega, esimesed haigetsaamised armumisel, siis polegi noorel kedagi, kellega rääkida ja kellele toetuda.

Kuidas suhteid taastada? Üheks sobivaks viisiks on näit. autoreis kahekesi, st te olete sunnitud olema pikka aega koos ühes väikeses ruumis ja siis tekib ka rääkimine. Mida keerulisemaks on jõudnud suhe, seda pikemat reisi on vaja.

Olen sinu jutuga väga nõus, aga sellest ei olene depressiivsus, sest sinu jutt ei käi meie pere kohta. See sama tüdruk läks lasteaeda 3-aastaselt. Täpselt samal ajal sain lasteaeda ka vanema lapse. Ma olin kodune, sest lapsed olid väga haiged. Nädal lasteaias, 2 nädalat kodus ja see trall kestis kuni koolini. Ma tõin nad juba kell 4 lasteaiast ära. Ma olen alati laste jaoks olemas olnud, huvitunud nende tegemistest. Oluliselt rohkem, kui minu ema huvitus minu tegemistest ja ma kasvasin emaga kahekesi. Ei mingit depressiooni, kuigi ma ka ikka tihti nutsin, aga pigem selle pärast, et me nii vaesed olime ja ema oli karm ning kuskile ei lubanud mind. Mina olen hoopis teistsugune. Ma luban võib-olla isegi liiga palju.
Ma ei tunne süüd selles, et ma lapsega liiga vähe olen rääkinud. Ei tunne ka süüd, et meil 4 last on. Süüd tunnen selle pärast, et ma jäin sõltuvussuhtesse ja ma ei suutnud seda suhet lõpetada. See tekitas minus endas vaimsed mured ja ma üritasin sellega toime tulla. Ma rääkisin lapsega koguaeg, lahkasime tema sõbrannade teemasid, aga ma ei saanud aru, kui tõsine see kõik oli. Mulle tundus, et täiskasvanute mured on tõsised, aga tegelikult tema tühiseba tundunud mured olid 100 korda hullemad, kui minu mured. Laps oskas seda väga hästi varjata.

Kui palju TA ise endale abi on otsinud? Kui ma nüüd ennast teismeikka tagasi mõtlen, siis maailm oli ikka üsna must-valge. Kujutan ette, et oma eluga mitte hakkama saav ema (objektiivselt võttes ju ei toimi depressioonis inimene nii hästi nagu võiks, isegi kui “veel funktsioneerib”) oleks tekitanud kas ängi, ebakindlust või viha. Okei, viha keerad võib-olla positiivseks ja oled ise teistsugune, aga need kaks esimest…?

Ei mõtle seda süüdistamisena, vaid et abi tuleb otsida kui mitte enda, siis lähedaste pärast.

Kirjutan lihtsalt sellepärast, et teada anda, TA ei ole üksi. Meil suht sarnane lugu, aga laps võtab AD juba teist aastat, paranemist ei paista, muudkui loodan. On olnud kohtumised vaimse tervise õdedega, psühholoogidega, psühhiaatriga. Koolis käia ei suuda, on üks lõputu väsimus. Ehk on saabunud toimuvast mingigi arusaam.

#4142301:

#4141913:

#4141909:

#4141901:

Pista aga pea liiva alla. Minu süüdistamine on küll naeruväärne ja täiesti kasutu.????. Probleemile tuleb näkku vaadata, aga mitte kôrval laliseda. Oh kui tubli sa oled, ei ole tubli ema. Ravimid ja hullar ei ole lahendus kui juurprobleem ei ole lahendatud.

Vaat nõnda! Ja siis veel imestatakse, kust tulevad koolikiusajad, kes teiste laste elu koolikeskkonnas põrguks teevad. Ikka sinusuguste kodust tulevad nad. Sildistamine, süüdistused, naeruvääristamine, teiste inimeste jutu “lalinaks” nimetamine näitab kujukalt, kui suur probleem on meie ühiskonnas kiusamine. Just nimelt – juurpõhjused tuleb kõrvaldada.

Kas sul hakkas kergem, leidsid ju probleemi. ????????????????. Kasutu tegevus ja vôin öelda et lalise edasi, ehk läheb kergemaks ja koolikiusaminegi kaob. Mina isikkikult kahtlen selles. On ju koolikiusamise vastane programm, investeeri sinna. Äkki juhtub midagi. Mulle teeb sinu jutt lausa nalja.

Kurb lugeda, et sulle koolikiusamise teema nii suurt nalja teeb. Just sinusuguste pärast need koolikiusamise vastased programmid ei töötagi. Ehk siis, investeerida ju võib, aga kui ikka teine osapool ehk kiusaja ja tolle vanemad ainult naeravad, siis tulemust ei ole.

No siis tôesti ei ole. Mulle tôesti teeb su kiusamise teema nalja, kui innustatult sa süüdlase leidsid. Kui sa päris elus ka  nii käitud, siis ma tôesti ei imesta et sind kiusatakse vôi tôrjutakse. Väheke lihtsake oled ju.

#4142477:

#4142318:

No siis tôesti ei ole. Mulle tôesti teeb su kiusamise teema nalja, kui innustatult sa süüdlase leidsid. Kui sa päris elus ka nii käitud, siis ma tôesti ei imesta et sind kiusatakse vôi tôrjutakse. Väheke lihtsake oled ju.

Nii et sinu meelest on koolikiusamise tõttu endalt elu võtnud lapsed lihtsakesed ja väärivadki seetõttu kiusamist ja tõrjumist. Seda on paha lugeda. Ja kõige suurem süüdistaja oled siin ainult sina ise.

Lihtmeelne oled sa tôesti. Tee mis mis tahad. Loe oma tekst läbi ja môtle natuke selle üle, kas see sul natuke imelik ei ole. Kui inimene on endalt juba elu vôtnud, siis peale seda vaevalt teda enam midagi huvitab. Sul on küsimus, et kas keegi väärib seetôttu kiusamist.  Môtle parem välja, et mis probleem sind vaevab? Lahenda seda probleemi, aga ära hakka süüdistama esimest vastutulijat. Praegu seda sa teed. Üsna koomiline olukord.

#4142519:

#4142477:

#4142318:

No siis tôesti ei ole. Mulle tôesti teeb su kiusamise teema nalja, kui innustatult sa süüdlase leidsid. Kui sa päris elus ka nii käitud, siis ma tôesti ei imesta et sind kiusatakse vôi tôrjutakse. Väheke lihtsake oled ju.

Nii et sinu meelest on koolikiusamise tõttu endalt elu võtnud lapsed lihtsakesed ja väärivadki seetõttu kiusamist ja tõrjumist. Seda on paha lugeda. Ja kõige suurem süüdistaja oled siin ainult sina ise.

Lihtmeelne oled sa tôesti. Tee mis mis tahad. Loe oma tekst läbi ja môtle natuke selle üle, kas see sul natuke imelik ei ole. Kui inimene on endalt juba elu vôtnud, siis peale seda vaevalt teda enam midagi huvitab. Sul on küsimus, et kas keegi väärib seetôttu kiusamist. Môtle parem välja, et mis probleem sind vaevab? Lahenda seda probleemi, aga ära hakka süüdistama esimest vastutulijat. Praegu seda sa teed. Üsna koomiline olukord.

Äkki võiksid ka ise oma tekste pisut mõttega lugeda, mitte sedasi ainult süüdistada ja lahmida. Soovitad üleolevalt “lahendada mingeid oma probleeme”, saamata aru, et just sinusuguste suhtumine ongi põhjuseks, miks koolikiusamine sedavõrd lokkab ja järjest tuure kogub.

Võib-olla olen tõesti “lihtsakene”, öeldes, et lastel peaks olema õigus turvalisele koolikeskkonnale, ja selle nimel peaksid tööd tegema ikka kõik osapooled.