Kas nii me välja suremegi
https://www.postimees.ee/7734583/graafik-veebruaris-sundis-eestis-labi-aegade-koige-vahem-lapsi
Viimasel ajal olen palju selle teema peale mõelnud, sest olen ise samuti selles eas, kus peaks ühiskonna arvates lapsi saama hakkama. Idee perest ja lastest on ju igati armas, aga…
miks ma peaks soovima oma lapsi kannatuste maailma sünnitama? See tundub minu jaoks nii egoistlik sünnitada last siia maailma, sest ma tahan või selleks, et rahvus püsima jääks. Iga aasta avaldatakse uuringuid, kuidas me planeedile oleme pöördumatu kahju tekitanud ja liigume täiskiirusel hukatusse. Mina seda ei pruugi näha, aga mu lapsed? Miks ma peaksin neid sedasi kannatama panema?
Lisaks kliimasoojenemisele eksisteerib meie kõrval tiksuv pomm Venemaa näol ning hirm sõja ees on suur. Kas oleme unustanud need jubedused Butchas ja Mariupolis, kus naisi vägistati laste ees ning vastupidiselt lapsi oma emade ees? Kohutav.
Kuigi oleme mehega kōrgharitud ja üsna normaalse palgaga, on oma kinnisvara endiselt veel tulevikumuusika. Lapse sünnitaksin aga alles siis, kui on kindel, et lapsega kuskile palja taeva alla ei jää..
Põhjuseid on tegelikult veel, aga neid kirjutama jäädes läheks see tekst liialt pikaks.
Päriselt – ma aina enam tunnen, et on aeg oma ego alla suruda ja teha oma lapsele teene tema sünnitamata jätmisega.
Aitäh, sain natuke südant kergitada.
Me ei ole kunagi nii hästi elanud kui praegu, sellega seoses on teie vabandused pehmeltöeldes jaburad. See kui sina jätad sünnitamata suhteliselt heasse keskkonda 2-3 last ei tähenda seda, et vaesuses olevad naised arengumaades jätavad sünnitamata 10 last.
Jah, Ukrainas on sõda ja nemad sõdivad meie eest. Mida tõhusamalt nad võitlevad, seda kindlamalt saame meie tunda. Seega kui vähegi võimalik, siis toeta neid.