Ma saan aru, et eestlased on väga pahased, et peavad vene keelt oskama ja et venelased võtavad nende töökohti ära. Aga isegi siis, kui kõik Eestimaa venelased oskaks eesti keelt, ei tühistaks seda nõuet, kuna me piirneme Venemaaga ja kui tahame venelastega äri teha, siis peame nende riigikeelt oskama. Uurige, palun, lähemalt, kui palju ärimehed venelastega äri teevad, ja mitte keegi ei virise, et peab vene keelt oskama. Virisevad ainult harimatud ja madal klass, kes ei hooma suurt pilti. Seega, selle vastu sõdimine on mõttetu, parem on juba ennast harida, et olla tööturul teistest parim. Tööturul on lihtsalt nii, et tööle saavad parimad. Kadedus ja heietamine ei vii kuskile, targemad on sellest ammu aru saanud. Ülejäänud jätkavad tööotsinguid ja virisevad, kui ebaaus on nende elu.
Teema: Ei saagi tööle ????
Uurige, palun, lähemalt, kui palju ärimehed venelastega äri teevad, ja mitte keegi ei virise, et peab vene keelt oskama. Virisevad ainult harimatud ja madal klass, kes ei hooma suurt pilti.
Kui tegu pole just ühemehe OÜ-ga, siis nende ärimeeste õnnetuseks teevad põhilise töö ikkagi ära “harimatu madal klass”, nii et peab ikka nende oskuste ja eelistustega ka arvestama. Kuidagi saadakse ju väljaspool Harju-/Ida-Virumaad ka töötatud, kuigi seal eriti vene keele oskust ei nõuta. Lisaks, kordan jälle, et mina pole küll tähele pannud, et vene keele oskus omaette Eestis mingit kõrgemat palka endaga kaasa tooks. Ja osadel kohtadel kus seda nõutakse, seda sisuliselt vaja ei lähegi. Aga ma räägin võibolla enda vaatevinklist – need kelle mure on ainult vaid tööle saada, ükskõik mis kohale, ükskõik mis palgaga, neile ma usun, et vene keele oskus oleks hea, et personalitöötaja nende CV-d kohe esimese harvendamise käigus prügikasti ei viskaks.
Eee mmm, mis vahe on nõuda inglise v vene keele oskust? Nutika inimesena saaksid sa aru, et vene keele oskus annab sulle globaalselt palju paremad töövõimalused kui inglise keele oskus. Sest inglise keelt oskavad kõik.
Ei anna, kui sa ise inglise keelt ei oska.
-
Nendes kohtades, kus ma olen töötanud (kontoris), on pea alati nii olnud, et venekeelsed töötajad väga hästi eesti keelt ei räägi, aga neid võetakse tööle, sest vene klient tahab vene keeles teenindamist ja eelistatult emakeelse venelase poolt. Siis need töötajad teenindavadki oma vene kliente, suhtlevad peamiselt omavahel ja nii see keeleoskus ei parane ka. Aga, seda pean küll mainima, et poolumbkeelseid üldjuhul ei edutata. Minu kogemuse baasil edutatakse neid, kes räägivad eesti keelt kõrgtasemel ja nemad on üldiselt pärit kakskeelsest perest või on abikaasa eestlane jne.
Minu töökaaslasteks on vene rahvusest inimesed kes pole kakskeelsetest peredest ja elukaaslane ka samast rahvusest. Ja eesti keel on väga hea. Lisaks on meil ettevõttes töökeeleks inglise keel kuna tegu rahvusvahelise firmaga. Mingit keeleoskuse teemal valetamist pole kuna materjalid on kõik eesti või inglise keeles.
Kui tegu pole just ühemehe OÜ-ga, siis nende ärimeeste õnnetuseks teevad põhilise töö ikkagi ära “harimatu madal klass”, nii et peab ikka nende oskuste ja eelistustega ka arvestama. Kuidagi saadakse ju väljaspool Harju-/Ida-Virumaad ka töötatud, kuigi seal eriti vene keele oskust ei nõuta. Lisaks, kordan jälle, et mina pole küll tähele pannud, et vene keele oskus omaette Eestis mingit kõrgemat palka endaga kaasa tooks. Ja osadel kohtadel kus seda nõutakse, seda sisuliselt vaja ei lähegi. Aga ma räägin võibolla enda vaatevinklist – need kelle mure on ainult vaid tööle saada, ükskõik mis kohale, ükskõik mis palgaga, neile ma usun, et vene keele oskus oleks hea, et personalitöötaja nende CV-d kohe esimese harvendamise käigus prügikasti ei viskaks.
Vene keele oskus on mõnikord vajalik, et üldse tööle saada. Töötan väikeses rahvusvahelises firmas- kontorid kõikides Balti- ja Põhjamaades. Inglise ja vene keele oskus olid eelduseks, et üldse tööle saada. Enamus suhtlust käib inglise keeles, aga nädalas mõned korrad tuleb ka vene keeles suhelda. Firma omanik räägib vabalt kuues keeles. Meil töötab ka üks vene rahvusest inimene. Tema eesti keele õigekiri on sellisel tasemel, et mina küll vene keeles nii õigesti kirjutada vist ei oska.
Igatahes, ma pole küll TA, aga kuna olen siin palju kommenteerinud, nii et mõtlesin, et annan teada, et sain lõpuks sobiva tööpakkumise tuntud Eesti start-up firmalt, kes praegu aktiivselt värbab. Vene keele oskust õnneks vaja polnud 😉
Viimasele – palju õnne 🙂
Siin eelpool mainiti, et tööotsija on läbinud 4/5 vooru. Huvi pärast küsin, et mida nendes voorudes on nõutud, või mida on pidanud tegema, et edasi saada.
-
<li style=”text-align: left;”>
Siin eelpool mainiti, et tööotsija on läbinud 4/5 vooru. Huvi pärast küsin, et mida nendes voorudes on nõutud, või mida on pidanud tegema, et edasi saada.
Minul oli 5 vooru. Kõigepealt vestlus personalijuhiga, siis kodutöö e. Mingite keisside lahendamine, siis vestlus grupi personaliinimesega, siis testid (võimekus, isiksus) ja viimane vestlus meeskonnaga. Mitmes kohas on olnud 4 vooru, 2 vestlust, kodutöö ja test(id).
Viimasele – palju õnne ????
Aitäh 🙂
Siin eelpool mainiti, et tööotsija on läbinud 4/5 vooru. Huvi pärast küsin, et mida nendes voorudes on nõutud, või mida on pidanud tegema, et edasi saada.
Minu enamike kandideerimisprotsesse koosnesid pigem 3st voorust: esialgne video-vestlus värbaja/personalijuhiga (kuigi ühes väiksemas firmas rääkisin alguses peale tegevjuhiga) – ~0,5-1h, siis praktiline töö/arutlusküsimused vms omapäi tehtav ülesanne – mul võttis see keskmiselt ~1-2h aega, siis teine vestlus (näost-näkku või jälle video kaudu) rohkemate inimestega, nt oma tulevase otsese ülemuse/tiimikaaslastega jne – ~1-2h. Oli ka rohkemate voorudega kandideerimisi, nt:
– ühes firmas oli enne inimesega rääkimist mul esmakordne kogemus lindistada enda vastused värbamisvideoplatvormil (selline automaat-vestlus, kus ekraanil näitab küsimust, mida saan u. 30 sekundit-2 minutit lugeda, siis on u. 1-2 minutit oma vastus öelda). Aga edasised voorud olid suhteliselt samad: esialgne tutvumine (tegeliku inimesega 😀 ), praktiline töö, siis viimane pikem vestlus.
– ma ei tea kas seda saab vooruks lugeda, aga ühes erafirmas, kus mu töö oleks olnud äriklienditeenindus, oli pikk ja põhjalik taustakontroll, mille jaoks pidin ise ka natuke töötama (dokumente leidma/saatma, avaldusi kirjutama). Kirjelduse järgi olid tööülesanded samad mis mu eelmises töökohas, kes nõustusid vaid Karistusregistri väljavõttega, aga vist on viimase 5+ aastaga millal ma pole tööd otsinud, need standardid muutunud.
Uskumatu!
Voorud, taustad. Masendav. Ma ei oska selliseid “mänge”.
Ja mulle ei meeldi kohe üldse sellised – meil, on tore seltsielu – tööpakkumised. No tänan väga, ma armastan tööd teha, suhtun sellesse tõsiselt, aga jätke palun mind ühisüritustest välja. Ma pühendun ka kodustele töödele ja nt rmt lugemisse tõsiselt.
Ma arvan, et ma ei saa elus enam kuhugi mujale tööle.
Uskumatu!
Voorud, taustad. Masendav. Ma ei oska selliseid “mänge”.
Ja mulle ei meeldi kohe üldse sellised – meil, on tore seltsielu – tööpakkumised. No tänan väga, ma armastan tööd teha, suhtun sellesse tõsiselt, aga jätke palun mind ühisüritustest välja. Ma pühendun ka kodustele töödele ja nt rmt lugemisse tõsiselt.
Ma arvan, et ma ei saa elus enam kuhugi mujale tööle.
Mul on täpselt sama tunne…
Mul vist on väga mõistlikud voorud olnud, mingeid “mänge” neist küll välja lugeda ei ole osanud. Ise hindan ka, et saan rääkida nii personaliinimesega, otsese ülemusega, teha tööks vajaliku testi (mitte ebaproportsionaalselt suure) ning kohtuda tiimiga. See on andnud kindlust, et ma ka tõesti sinna firmasse sobin. No et kui tegelikult on nad ikka ebanormaalsed, või mingid kahtlased asjad, tuleb see selleks ajaks tõenäoliselt välja.
Olen käinud ka tutvustus/proovipäeval, kus ühtki töötajat kohal polnud, seega midagi näha ei saanud, ülemus lihtsslt jutustas veidi. Tagantjärele oleks pidanud kahtlane olema, aga no õppisin siis vigadest hiljem.
<p style=”text-align: left;”>Ma olen tööd otsinud juba 5k. Viimane tööandja oli erit nahaalne, saadab kirja palga jm sellise info kohta ning küsib, kas ikka soovite kandideerida.Vastasin jaa ning käisin kohal ja siis helistati ning pakuti tööd. Läks 15min mööda ja tuleb meil, et tegi väikse vea edastas vale palga nr- uus oli madalam. Palga nr oli ka töökuulutuses sees, raske sellist viga teha. Jääb mulje, et see Magnum kasutab seda kriisi ära ning kõik kes sinna lähvad saavad väiksema palga kui seal töötavad inimesed. See isegi ei häiri, aga selline käitumine küll. Muide, sama töökuulutus on nüüd uuesti üleval, kuid ilma palga nr-ita. Samas, see kriis on hea ning näitab ära kõige kehvemad tööandjad, kelle juurde tulevikus ei soov ka tööle minna.</p>
Uskumatu!
Ja mulle ei meeldi kohe üldse sellised – meil, on tore seltsielu – tööpakkumised. No tänan väga, ma armastan tööd teha, suhtun sellesse tõsiselt, aga jätke palun mind ühisüritustest välja. Ma pühendun ka kodustele töödele ja nt rmt lugemisse tõsiselt.
Täpselt sama arvamus. Mis toredad ühisüritused ja koosviibimised. Ja ütlemine, et oleme nagu üks pere.
Veedan meelsamini oma tööst aba aega pere ja sõpradega.
Viimases töökohas näiteks kestsid suvepäevad 3 päeva (30-inimesele), siis oli veel uue aasta pidu (200 inimesele), sügisüritus ja kevadüritus (30 inimesele) olid ka vahel kahepäevased ja nädalavahetustel. Kõike pidin mina organiseerima. 1 üritus lõppes, teise organiseerimine algas.
Huvitav, seda Magnuse kuulutust olen minagi mitmeid kordi vaadanud ja juba aasta tagasi. Sel korral ei kandideerinudki, sest mulle tundub see kahtlane, kui nii tihti uusi töötajaid otsitakse.
Mul oli sama probleem aastaid tagasi. Olin ikke suures mustas augus oma mõtetega. Oli ka paaril hetkel tunne, et äkki oleks lihtsam elu lõpetada. Ei tahtnud olla perele koormaks.
Mingi hetk otsustasin (Täna abikaasa toele), et nüüd aitab ja läksin uuesti kooli ja sain uue kõrghariduse ja peale seda uue töö.
Õppimiseaeg (3 aastat) oli raske – õnneks abikaasa töötas, seega sai arved makstud. Lisaraha küll alles ei jäänud ja pidi korralikult koonerdama.
Teemaalgataja kirja lugedes on selline tunne nagu oleks selle kõik ise kirjutanud. Kõik on täpselt sama. See tunne, et ei saagi tööle ja samas Töötukassas on CV konsultandi poolt üle vaadatud, kandideerinud olen palju, vestlustel käinud, kõrgem haridus on, välimuselt hoolitsetud ja ei ole ennast käest lasknud ning tööle ei saa :(. Tekib ikka must masendus küll, sama tunne. Läksin ka uuesti kooli, aga mitte uut kõrgharidust omandama (kolm aastat õppimist tundus liiga keeruline just aja planeerimise mõttes).
Teemaalgataja, kuidas sul on läinud?
Mõistan Sind, teemaalgataja. Sama siin, et kui käid vestlustel ja saad jälle eitava vastuse, on masendav tunne ning tekib miljon küsimust. Esialgu võtad seda veel loomulikuna, et palju kandideerijaid, kuid hiljem tekib endal juba stress sellest, sest ega kandideerijaid vähemaks jää ja enda enesetunne ka halveneb. Mina läksin kooli.
Olen mõned aastad tagasi pidanud keskastmetöötajate värbamisega tegelema.
Nii koledalt kui see ka ei kõla siis esimesena lendasid prügikasti kirjavigadega CV-d. Järgmisena välistasime need inimesed, kes iga aasta töökohta on vahetanud (karjeristid, püsimatud, konfliktsed, kes ise ka ei tea mida otsivad), siis lasteaiaealiste laste emad (pidevalt probleemid haigete lastega, laste transportimisega jms), siis lastetud 25-30.a. naised (koolitad välja ja siis lähevad lapsehoolduspuhkusele), üle 55-aastased (raskemini omastavad uusi teadmisi, arvuti kasutamises mitte nii vilunud).
Vestlusvooru ei läbi inimesed kes liiga palju panevad rõhku oma välimusele (Gucci-mucci, disainerülikonnad, lõhnapilv üle pea, tulipunased huuled ja kulliküüned, mingi erilise tegumoega riided või soeng) või kes liiga vähe oma välimuse eest hoolitsevad (väljakasvanud soeng, juuksejuured värvimata, mingi ebameeldiv lõhn küljes, kortsus või kümneid aastad vanad riided seljas). Kusjuures ma tihtipeale mõtlesin, et täiesti toredad inimesed on mõned, et peaks looma paralleelselt ettevõtte, mis õpetab tööintervjuudel käima ja laenutab sobivad riided inimestele selga – siis nad isegi saaks tööd. Muidu käivad intervjuult intervjuule ja ei saagi kunagi aru, miks neid tööle ei palgata.
No siis muidugi ei läbi vestlusvooru inimesed, kes intervjuul oma suud üldse kinni ei pane vaid ainult targutavad, veel hullem – targutavad küsijale vahele. Mõned kukuvad oma eelmist tööandjat mustama, sellised välistasime kohe. Siis ebarealistid, kes elavad jumal teab kus ja kujutavad ette, et hakkavad iga päev 100+ km maha sõitma, et tööl käia.
Teinekord loeb isegi intervjueeritava kehahoiak, enesekindel, positiivne peab olema, inimesest peab jääma mulje, et ta toob ettevõttesse positiivset energiat juurde, mitte ettevõte ei pea olema see, kes teda rõõmsaks teeb. See on nagu inimsuhetega, keegi ei taha suhelda trossis ja negatiivse inimesega, ikka otsitakse enda lähedale optimiste, positiivsust kiirgavaid ja sõbralikke inimesi.
Ja mõnikord me olemegi tööle võtnud senise töökogemusteta (kuid erialase haridusega) noori, kes on lihtsalt optimistlikud, särasilmsed, kes tõenäoliselt paar aastat rõõmuga ennast meie ettevõttele pühendavad, kes ei plaani kohe lapsi sünnitama hakata, on arenemisvõimelised ja teotahet täis.
Väga levinud on ka see, et inimest googeldatakse, otsitakse FB-s ühiseid tuttavaid jne, tehakse kõne eelmisele tööandjale jne. Seetõttu need, kes eelmisest töökohast skandaaliga lahkusid, võivad suht kindlad olla, et neil on edaspidi väga raske tööd leida.
lastetud 25-30.a. naised (koolitad välja ja siis lähevad lapsehoolduspuhkusele)
Mina olen 35 ja võtsin kevadel uue töökoha vastu. Kuu hiljem selgus, et olen rase. Tulemas on 4. laps… ja ainus, kes tuli kindla plaanita (soov oli olemas, aga polnud veel kindlat otsust). Natuke kahju on töölt praegu lahkuda, sest seda projekti, millega tegelema hakkasin, päris valmis ei jõudnud. Olulisem on siiski tehtud. Mingit erilist koolitust tööandja poolt pole vaja olnud.
üle 55-aastased (raskemini omastavad uusi teadmisi, arvuti kasutamises mitte nii vilunud)
Ma pakun, et mu 60+ ema oskab keskmisest paremini kasutada kontoriprogramme (sest ta on seda teinud juba 1993. aastast ja ikka ajaga kaasas käinud) ja lisaks valdab ta programme, mida keskastmetöötajal vaja ei lähe. Aga just kuskil 55-aastasena avastas uue hobi ja nüüd on selle tõttu omale järjest võimsamaid arvuteid hankinud ja ostnud kalleid spetsprogramme, et vaid hobiga tegeleda saaks. Tegeleb videote/filmidega ja oskamatutest koduvideotest on asi kaugel. Uute programmide ja programmide uute versioonide äraõppimisega saab endiselt hakkama. Mu isa, kes on veel vanem ja inglise keelt pole koolis õppinud (rääkida ka ei oska), on samuti enda jaoks arvuti avastanud, aga seda juba 20+ aastat tagasi. Tema tegeleb fotograafiaga (tal on kapitäis varustust ka).
lasteaiaealiste laste emad (pidevalt probleemid haigete lastega, laste transportimisega jms)
Meil on mees lastega nende haiguste ajal kodus olnud ja transpordiga tegelenud. Mina olin viimati haiguslehel enne esimese lapse sündi…
Nagu näed, kasvõi ainult minu pere põhjal sai näidata, et stereotüübid paika ei pea.
Nagu näed, kasvõi ainult minu pere põhjal sai näidata, et stereotüübid paika ei pea.
Kui kandideerijaid on palju, ei viitsi keegi proovima hakata, et äkki see inimene on erand. Lükatakse cv kõrvale ja valitakse nende hulgast, kelle suhtes on suurem kindlus, et saab tööga hakkama.
55+omastavad raskemini teadmisi….
Sellist möga saavad vaid noored personalitibid ajada, pealegi veel vigases eesti keeles. Mismoodi neid teadmisi omastatakse?
Siiamaani on ikka teadmisi omandatud ja 55+ suudavad ka seda teha. See oleneb ikka inimesest endast ka.
Ma selles vanuses ja pean tihtipeale 20+ vanuses inimesi koolitama. No mõni omandab ikka vägagi aeglaselt…
55+omastavad raskemini teadmisi….
Sellist möga saavad vaid noored personalitibid ajada, pealegi veel vigases eesti keeles. Mismoodi neid teadmisi omastatakse?
Siiamaani on ikka teadmisi omandatud ja 55+ suudavad ka seda teha. See oleneb ikka inimesest endast ka.
Ma selles vanuses ja pean tihtipeale 20+ vanuses inimesi koolitama. No mõni omandab ikka vägagi aeglaselt…
No sa ilmselgelt koolitad noori alal, mida ise oled juba 30 aastat teinud. Aga kui hakkate noorega koos täiesti uut eriala õppima, ei ole kahtlustki, et noor inimene saab asja tunduvalt kiiremini selgeks.
55+omastavad raskemini teadmisi….
Sellist möga saavad vaid noored personalitibid ajada, pealegi veel vigases eesti keeles. Mismoodi neid teadmisi omastatakse?
Siiamaani on ikka teadmisi omandatud ja 55+ suudavad ka seda teha. See oleneb ikka inimesest endast ka.
Ma selles vanuses ja pean tihtipeale 20+ vanuses inimesi koolitama. No mõni omandab ikka vägagi aeglaselt…
No sa ilmselgelt koolitad noori alal, mida ise oled juba 30 aastat teinud. Aga kui hakkate noorega koos täiesti uut eriala õppima, ei ole kahtlustki, et noor inimene saab asja tunduvalt kiiremini selgeks.
Kusjuures mitte. Tegin kannapöörde uuele erialale vanuses 40+ ja käin hetkel ka ise koolis et ennast täiendada. Kõrgkooli lõpetasin 30 aastat tagasi ja hoopis teisel erialal.
Olen mõned aastad tagasi pidanud keskastmetöötajate värbamisega tegelema.
Nii koledalt kui see ka ei kõla siis esimesena lendasid prügikasti kirjavigadega CV-d. Järgmisena välistasime need inimesed, kes iga aasta töökohta on vahetanud (karjeristid, püsimatud, konfliktsed, kes ise ka ei tea mida otsivad), siis lasteaiaealiste laste emad (pidevalt probleemid haigete lastega, laste transportimisega jms), siis lastetud 25-30.a. naised (koolitad välja ja siis lähevad lapsehoolduspuhkusele), üle 55-aastased (raskemini omastavad uusi teadmisi, arvuti kasutamises mitte nii vilunud).
Vestlusvooru ei läbi inimesed kes liiga palju panevad rõhku oma välimusele (Gucci-mucci, disainerülikonnad, lõhnapilv üle pea, tulipunased huuled ja kulliküüned, mingi erilise tegumoega riided või soeng) või kes liiga vähe oma välimuse eest hoolitsevad (väljakasvanud soeng, juuksejuured värvimata, mingi ebameeldiv lõhn küljes, kortsus või kümneid aastad vanad riided seljas). Kusjuures ma tihtipeale mõtlesin, et täiesti toredad inimesed on mõned, et peaks looma paralleelselt ettevõtte, mis õpetab tööintervjuudel käima ja laenutab sobivad riided inimestele selga – siis nad isegi saaks tööd. Muidu käivad intervjuult intervjuule ja ei saagi kunagi aru, miks neid tööle ei palgata.
No siis muidugi ei läbi vestlusvooru inimesed, kes intervjuul oma suud üldse kinni ei pane vaid ainult targutavad, veel hullem – targutavad küsijale vahele. Mõned kukuvad oma eelmist tööandjat mustama, sellised välistasime kohe. Siis ebarealistid, kes elavad jumal teab kus ja kujutavad ette, et hakkavad iga päev 100+ km maha sõitma, et tööl käia.
Teinekord loeb isegi intervjueeritava kehahoiak, enesekindel, positiivne peab olema, inimesest peab jääma mulje, et ta toob ettevõttesse positiivset energiat juurde, mitte ettevõte ei pea olema see, kes teda rõõmsaks teeb. See on nagu inimsuhetega, keegi ei taha suhelda trossis ja negatiivse inimesega, ikka otsitakse enda lähedale optimiste, positiivsust kiirgavaid ja sõbralikke inimesi.
Ja mõnikord me olemegi tööle võtnud senise töökogemusteta (kuid erialase haridusega) noori, kes on lihtsalt optimistlikud, särasilmsed, kes tõenäoliselt paar aastat rõõmuga ennast meie ettevõttele pühendavad, kes ei plaani kohe lapsi sünnitama hakata, on arenemisvõimelised ja teotahet täis.
Väga levinud on ka see, et inimest googeldatakse, otsitakse FB-s ühiseid tuttavaid jne, tehakse kõne eelmisele tööandjale jne. Seetõttu need, kes eelmisest töökohast skandaaliga lahkusid, võivad suht kindlad olla, et neil on edaspidi väga raske tööd leida.
Personalitibil on meelest läinud, et mitte ainult tööandjad ei vali töötajaid, vaid ka töötajad valivad tööandjaid. Keegi ei taha tööle minna ettevõttesse, kus toimub sooline ja vanuseline diskrimineerimine. Paari positiivse inimesega sellise ettevõtte sisekliimat ei paranda. Aga küllap see siin kõiki kõlbmatuks tembeldav tibi saab ka oma vitsad kätte, ega temagi igavesti alla 55-aastaseks jää ning äkki saab mõne lapse ka enne.
Tegelt on personalitibil õigus, paljudel on lihtsalt keeruline seda mõista. Pakkumistest üleküllastunud tööturul ei ole roosamannaga midagi pistmist. Sa võid siin miljon korda ennast õigustada, miks personalitibi eksib, aga kui on aeg valida, siis valitakse nende punktide (või veel jäigemate) alusel. Eraettevõte pole heategevusühing, ja headele töökohtadele ongi töötute järjekord ukse taga, mitte vastupidi.
Saan aru, et solvav, aga pole midagi teha – võtke roosad prillid eest!
