Aga ellu jäime. “Paratamatult peab lapsel telekas olema” -inimestest on lihtsalt kahju.
Mul on sinu lastest kahju.
Inimesed tavaliselt ikka soovivad, et nende lastel oleks parem elu kui neil oli, eriti kui nad on lapsepõlves pidanud kitsikuses elama, näiteks ei ole oma tuba ja telekast tuleb kord nädalas üks film, mis ei pruugi meeldidagi. Sina aga vist räägid lastele alailma oma raskest lapsepõlvest ja jätad neile mulje, et nüüd vat kannatagu nemad ka samamoodi. Ei mingit arengut, jääme kõik koopasse elama, sest esivanemad elasid nii ja näe, jäid ellu.
Küllap see oma toa ja televiisoriga laps siiski ka õues käib, raamatuid loeb, fantaseerib jne. Miks sa kohe arvad, et on mingi selline äärmus, et ainult oma toas istubki ja seda telekat vaatab nonstop? Oioi nii paha, et lapsel on oma tuba ja oma telekas, vaat sinu lapsed on tublid, see teine laps on nõme.
püüa ikka nüüd olla, eks.
Mul jälle on kahju, et inimene on nik rumal. Tema lastest kasvavad ka saamatud ja rumalad.
Käo postituse mõte on ju see, et mismoodi väheste võimaluste ajal – nõukaajal – said lapsed isikliku teleka ja muude tehnikavidinateta hakkama, aga kõikide võimaluste juures tänapäeval on personaalne telekas lausa paratamatus? Ehk et saamatute põlvkond, mis uue vabariigi algusega tekkis, on nüüdseks valmis saanud lastega, kes on veel saamatumad.
Loomulikult tahab iga vanem oma lapsele parimat, aga jutt polnud selles (ja telekas = parim??). Jutt oli teie saamatusest.
Muide, nõukaaja laps oli samuti “parimaga” harjunud, võrreldes nt Vargamäe aegadega. Sul vist puudub võime ajalukku sukelduda ja mingeid järeldusi teha.
Värskenda mu mälu, aga kui paljud vanemad nõukaajal kodukontoris töötasid?