Teema: Ettepanek lapselt ja tema elukaaslaselt

#3171884:

Meie lühike vastus, et me ei soovi loobuda oma kodust ja mugavustest Tallinna lähedal elada, ei mõjunud. Saime pika monoloogi teemal, et nemad on need, kellelt saame lapselapsed ja sellesse tuleb panustada nii otseselt kui ka kaudselt.

aga seda monoloogi pidas tütar või väimees? see on muidugi üldse omaette teema – panna vanavanemad lastelaste sünni eest vastutama.

Tegelikult oli ju neile sobiv vastus esmases teemaalgatuses olemas – ostku endale pisike Tallinnakauge renoveerimist vajav majaköksike ning elagu ja ehitagu seda ise. Usun täiesti, et väimeest on kusagilt keegi õpetanud ja tütar ehk läheb esmase armupimedusega kaasa, kuid siinkohal peakski teemaalgataja ise kindla ei maha ütlema ilma kaalumisvõimaluseta. Või siis tegema nii nagu mina ja tuhanded teised: esmalt pisike korter, siis suurem ja parem korter ja alles siis maja. Ja seda muidugi ilma igasuguse vanemapoolse abita, mis nende puhul on juba suur eelis! Olgu tõesti tänulikud senise abi eest ja tõestagu ennast nüüd täiskasvanutena ja hakaku oma elu ikka ise üles ehitama.

Olgem ausad sellsied ettepanekud ei tule lambist.
Vanemad on kasvatamisega veidi puusse pannud. Kui vähemalt ühelgi neist oleks selgroog, siis sellist pakkumist ei tulekski.
Seega küsitaks eikka neilt, kel midagi on võtta!

#3171999:

#3171988:

Olgem ausad sellsied ettepanekud ei tule lambist.

Vanemad on kasvatamisega veidi puusse pannud. Kui vähemalt ühelgi neist oleks selgroog, siis sellist pakkumist ei tulekski.

Seega küsitaks eikka neilt, kel midagi on võtta!

Ma arvan, et isegi mõned aastad tagasi oleksin samuti arvanud ja vastanud kellegi teise jutu peale.

Aga viimasel ajal olen kõrvalt näinud mitmeid kummalisi “koolituse” tulemusi. Näiteks töö juures on esinenud olukord, kus täiesti kaine mõistusega kahe jalaga maas naine hakkas tegelema nii kummalise teemaga ja jättis päevatöö sinna paika. Õndsaks pole saanud, aga väidetavalt õnnelik on.

Räägin abikaasa seisukoha ka ära. Ta isegi ei vaevunud seda kirjatükki lugema. Kuulis minult, millega tegemist ja naeris, et käigu… Aga seda vaid minu kuuldes. Noorte juuresolekul pole midagi öelnud. Ise põhjendab mulle, et sellise jabura asja peale ei peagi midagi ütlema ega end välja vabandama.

Hetkel olengi mina pinges ja arvan, et pean midagi vastama veel. Kuigi ega jututeemat ega koosolemist nagu enam poegi nendega paar viimast nädalat.

See vaikiv olukord kodus tekitaski tunde, et meie oleme julmad ja tahtin teiste arvamust kuulda.

Vaata, see, et te valite vaikimise, see viibki lõpuks pikaajalise solvumise ja tülideni. Teie kullakaevurike arvab, et te teete temale liiga, kõik vanemad ju aitavad oma lapsi (tõesti, seda tehtakse, aga millisel määral, mahus ja vaevaga, sellest ei saa ta aru), tema mees aga ei saa aru üldse olukorrast, sest teie tütreke pole osanud oma mehele selgitada, millise vaeva, kulude, laenudega on kõik senine tulnud. Ilmselt olete suutnud reaalse elu kulusid oma tütre eest varjata hästi. Niiehknaa soovitan teha ühine istumine, rääkida oma majasaamise loost, kuludest, tulevikust. Normaalsed inimesed saavad teist lõpuks aru. Kullakaevurid ei saa ja solvuvad. Lapselapsed on kohustus. Teil on ka ees vanadus, kas selle soovite veeta oma kodus, mõnes Lõuna-Euroopa maksuparadiisis, luksuslikus vanadekodus või altruistlikult oma vara laiali jagades, on siiski ainult teie otsustada.

Milleks asjast tüli kiskuda, noori välja visata jne, nagu siin soovitatakse. See võib lapsele pikalt hingele jääda, nii need pered lahku kasvavad. Aga sa ju armastad oma last ja pead teda õpetama elus iseseisvalt hakkama saama. Tuleb veidi finantsiliselt harida last. Räägi talle, et üks, mis peab olema, on elukoht. Et oleks pensionipõlves, kui sissetulekud väiksemad, võimalik rahulikult elada. Sina oled selle koha leidnud ja nüüd naudid oma töö vilju. Tahad ka ehk reisida või muudesse oma unistustesse panustada, mitte lapse nimel kõigest loobuda. Kas see teeks last õnnelikuks, kui kogu su palk palgapäeval talle läheks ja sa prügikastist toitu otsiks? Laps peab aru saama, et ise tuleb tööd teha oma unistuste nimel. Kohe ei pea pealinna lähedale maja ostma. Esmalt väike korter. Nii, nagu me kõik oleme alustanud. Ühisvara ostmine nii noorelt on veel omaette teema, aga ega me keegi ei tea, mis elu toob.
Küll saavad ise ka ühel hetkel oma nooruse rumalusest aru ja häbenevad silmad peast.

Vb kirjutaks tütar pool ostetavat maja mehele, lähevad lahku, müüakse maja maha ja olete oma kodust mingi võõra vereimeja pärast ilma jäänud. Kindlalt kuu peale saatke nad sellise jutuga.

Palun ütle, mis kooli need lapsed om lōpetanud? Teaks siis kus kohast enda omad eemale suunata. Kodust vist küll selliseid teadmisi kaasa ei saa?!

Kaua nad on koos olnud üldse? Mis nende plaan sel juhul on kui lahku lähevad või lapsi ei saagi ?

Mulle meenusid seda teemat lugedes iseenda mõtted 20 aastat tagasi kui olin 20-30, mees 30+ ja mehe vanemad 60+ ja mees neil ainus laps. Vanematel suur maja ning ma siiralt mõtlesingi, lootsin lausa, et nad teeks ettepaneku meiega oma kodud ära vahetada. Meil oli väike elamine nagu ikka noortel. Loomulikult poleks ma eales söandanud neid môtteid välja öelda või mingit ettepanekut teha, aga tasakesi lootsin.
Alles nüüd kui endal juba oma maja ja aed, saan aru, et inimene kiindub oma kodupaika ja see ei käi nii, et kolid aga ümber kui ruutmeetreid vähem vaja läheb.
Olin ka noorena oma lapsepõlvekodusse kiindunud, aga teistmoodi. See oli loomulik, et ma sinna ei jää.

Antud teemas poleks mitte mingit küsimust. Suurim probleem siin on see, mismoodi jätkata tütre ja ta kaaslasega suhtlemist ja suhtuda neisse kui täiskasvanutesse. Tütrega peab tõsiselt vestlema, ilma tema kaaslaseta.

#3171999:

#3171988:

Olgem ausad sellsied ettepanekud ei tule lambist.

Vanemad on kasvatamisega veidi puusse pannud. Kui vähemalt ühelgi neist oleks selgroog, siis sellist pakkumist ei tulekski.

Seega küsitaks eikka neilt, kel midagi on võtta!

Ma arvan, et isegi mõned aastad tagasi oleksin samuti arvanud ja vastanud kellegi teise jutu peale.

Aga viimasel ajal olen kõrvalt näinud mitmeid kummalisi “koolituse” tulemusi. Näiteks töö juures on esinenud olukord, kus täiesti kaine mõistusega kahe jalaga maas naine hakkas tegelema nii kummalise teemaga ja jättis päevatöö sinna paika. Õndsaks pole saanud, aga väidetavalt õnnelik on.

Räägin abikaasa seisukoha ka ära. Ta isegi ei vaevunud seda kirjatükki lugema. Kuulis minult, millega tegemist ja naeris, et käigu… Aga seda vaid minu kuuldes. Noorte juuresolekul pole midagi öelnud. Ise põhjendab mulle, et sellise jabura asja peale ei peagi midagi ütlema ega end välja vabandama.

Hetkel olengi mina pinges ja arvan, et pean midagi vastama veel. Kuigi ega jututeemat ega koosolemist nagu enam poegi nendega paar viimast nädalat.

See vaikiv olukord kodus tekitaski tunde, et meie oleme julmad ja tahtin teiste arvamust kuulda.

Kui su mees arvab, et see oli mingi halenaljakas nali ja su väimees sind väldib ning tütargi, siis ma ka vist välja ei kannataks. Aga mina vist kutsuks kõigepealt tütre neljasilmajutule ja uuriks tema käest, et mis värk selle kõigega siiki on ja prooviks aru saada, kas noored on lihtsalt ullikesed või ongi neil selline õelusesse küündiv “äriplaan” päriselt meelel. Oma lapsega saad ju ikka paremini ehk räägitud, eriti kui su enda mees seda kõike tõsiseltki ei võta ja suurt perekoosolekut juba seetõttu korraldada ei saa. Peaks ju ikka olema võimalus oma lapsega kuidagi juttu rääkida ilma teisi segamata… plaanid näiteks mõni hommik ise hiljem tööle minemist ja saad siis kasvõi temale ootamatult jutule… kui arvad, et nad kahekesi nüüd liiga tugeva vastasseisu on juba loonud, et eelnevalt kokku leppida aega pole võimalik (et tütre mees võks kohtumise ära keelata vms).
imelik ja vastik olukord muidugi.

#3172105:

Miks ta kohe ei võinud anda, pidi niimoodi lolli mängima?

Ju ta ei tahtnud eriti anda. Võibolla olid tal selle rahaga omad plaanid, võibolla kartis, et sa ei maksa tagasi. Ja seda ma ka ei usu, et 1994. aastal pangalaenu ei tuntud, ma läksin 2 aastat hiljem ülikooli ja võtsin õppelaenu, ilmselt võeti tol ajal ka muid laene, kui vajadust ja võimalust oli.

#3172114:

Ütle, et kaalute varianti tingimusel, et noorpaari uus kinnisvara saab 100% vaid teie tütre nimele. Või veel parem, teie endi nimele. Vaadake, mis väimeespoiss selle peale kostab?

Ja mis saab, kui tütre hetkeline meeskaaslane on tingimustega nõus? Kolivadki oma kodust minema või? Mu meelest ei tasu mingeid variante pakkuda, kui ei taheta kolida, tuleb öelda, et see jutt on solvav ja ülbe ja palun selle teemaga enam mitte tülitada, kui tahetakse teie juures edasi elada.

#3171884:

Et meid peetakse vanuriteks, kellel pole vaja seda elu, mis siiani sai elatud.

See on levinud hoiak nõrgema positsiooni surutud või kujutletud isikute – nagu vanurid, naised, lapsed, vaesed või palgatöölised – suhtes. Üsna tülgastav. Aga kuidas teil õnnestus üles kasvatada laps, kes endale sellist hoiakut teie suhtes lubab?

#3171884:

Imelikul kombel ei huvita neid ka meie teise lapse elukorraldus. Küll leiab uued söbrad uues kohas.

Küsi, miks nad arvavad, et te peaksite oma lapsi ebavõrdselt kohtlema või kus nende plaanis on ära näidatud kompensatsioon teisele lapsele.

#3171884:

Kas me oleme isekad, et ei soovi nende unistuste täitmiseks oma elu muuta?

Ei ole isekad.

#3171884:

Ma arvasin siiani, et tasuta elu meie juures on seda juba niigi võimaldanud.

Mina oma lapsele enda juures sissemaksu kogumise ajal täiesti tasuta elu ei võimaldanud. Üüri ei küsinud, aga oma osa kommunaalkuludest pidi ära katma. Minu meelest oli see kasvatuse oluline osa.

Ja veel kord küsimus – kuida teie laps kasvas niimoodi käituvaks inimeseks? Mis juhtus?

#3171884:

Tütre elukaaslane koostas meile kirjaliku ettepaneku.

Või dikteerib nende peres kõike seesinane elukaaslane ja tütar lihtsalt lohiseb kaasa?
Siinkohal tekib ka minul küsimus, miks see väimespoiss OMA vanemate käest samasugust panust ei küsinud – ja kas tütre enda meelest on selle mehe käitumine tõepoolest viisakas, mõistlik ja aktsepteeritav? Hull manipulaator ju see mees.

#3171884:

Tütar ja tema elukaaslane soovisid korterit osta ja me aitasime neil sissemaksu raha koguda nii, et elavad pea kaks aastat juba meie juures. Sellega hoidsid igakuise üürisumma kokku.

Meil polnud selle vastu midagi ja kõik toimis eelneval kokkuleppel.

Nüüd on aga olukord selline, et korteri asemel tahavad nad maja.

Tütre elukaaslane koostas meile kirjaliku ettepaneku. See oli korralikult vormistatud kirjateos välja prinditud kujul lausa.

Lühidalt oli sisu selline, et meie müüks oma maja maha ja ostaks Tallinnast kaugemale väiksema ja soodsama maja. Vahelt saadudu kasu oli jaotatud meie, nende ja meie Teise hetkel veel alaealise lapse vahel. Isegi erinevad müügikuulutused olid välja toodud, mida me võiks asemele osta. Nende valitud maja endale asuks Tallinna piirist alla 20 km ja meile valitud jäid sinna 50km ja rohkem alates.

Lisaks oli tehtud arvutus kütusekulule, kui me peame kaugemalt tööle käima 20 aastat (pensionini). Arvutus maja ülalpidamise kuludele, kui omame väiksemat maja jne.

Ainus, millega ta arvestanud polnud, oli meie kohustus panga ees, mida maksame tegelikult veel 8 aastat. Seda ta lihtsalt ei tea, et selle ulatuses jääks müügilt saadud kättejääv summa väiksemaks.

Meie lühike vastus, et me ei soovi loobuda oma kodust ja mugavustest Tallinna lähedal elada, ei mõjunud. Saime pika monoloogi teemal, et nemad on need, kellelt saame lapselapsed ja sellesse tuleb panustada nii otseselt kui ka kaudselt.

Ma ei salga, esimene reaktsioon oli naer, siis viha ja nüüd oleme juba pisut tülis. Kuna elame ju hetkel kõik koos veel, siis on olukord kodus pingeline. Ma poleks uneski ette kujutanud, et mu laps ootab 23-aastaselt meilt nö pärandit ette kätte juba. Et meid peetakse vanuriteks, kellel pole vaja seda elu, mis siiani sai elatud. Imelikul kombel ei huvita neid ka meie teise lapse elukorraldus. Küll leiab uued söbrad uues kohas.

Kas me oleme isekad, et ei soovi nende unistuste täitmiseks oma elu muuta?

Ma arvasin siiani, et tasuta elu meie juures on seda juba niigi võimaldanud.

tee arvestus- kui palju hoidsid kokku üürikulult, kui palju see jorss hoiab kokku pulmade pealt (et on siiani ainult ELUKAASLANE) ja siis esitage arvutused ja naerge teie

#3172121:

#3171884:

Et meid peetakse vanuriteks, kellel pole vaja seda elu, mis siiani sai elatud.

See on levinud hoiak nõrgema positsiooni surutud või kujutletud isikute – nagu vanurid, naised, lapsed, vaesed või palgatöölised – suhtes. Üsna tülgastav. Aga kuidas teil õnnestus üles kasvatada laps, kes endale sellist hoiakut teie suhtes lubab?

#3171884:

Imelikul kombel ei huvita neid ka meie teise lapse elukorraldus. Küll leiab uued söbrad uues kohas.

Küsi, miks nad arvavad, et te peaksite oma lapsi ebavõrdselt kohtlema või kus nende plaanis on ära näidatud kompensatsioon teisele lapsele.

#3171884:

Kas me oleme isekad, et ei soovi nende unistuste täitmiseks oma elu muuta?

Ei ole isekad.

#3171884:

Ma arvasin siiani, et tasuta elu meie juures on seda juba niigi võimaldanud.

Mina oma lapsele enda juures sissemaksu kogumise ajal täiesti tasuta elu ei võimaldanud. Üüri ei küsinud, aga oma osa kommunaalkuludest pidi ära katma. Minu meelest oli see kasvatuse oluline osa.

Ja veel kord küsimus – kuida teie laps kasvas niimoodi käituvaks inimeseks? Mis juhtus?

#3171884:

Tütre elukaaslane koostas meile kirjaliku ettepaneku.

Või dikteerib nende peres kõike seesinane elukaaslane ja tütar lihtsalt lohiseb kaasa?

Siinkohal tekib ka minul küsimus, miks see väimespoiss OMA vanemate käest samasugust panust ei küsinud – ja kas tütre enda meelest on selle mehe käitumine tõepoolest viisakas, mõistlik ja aktsepteeritav? Hull manipulaator ju see mees.

tal on ehk “kullast”