Esileht Pereelu ja suhted Ettepanek lapselt ja tema elukaaslaselt

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 124 )

Teema: Ettepanek lapselt ja tema elukaaslaselt

Postitas:
Kägu

See, et esitati selline absurdne kirjalik leiping isegi mitte enne natukenegi maad sondeerimata ehk siis teiega rääkimata, on ikka eriti absurdne.

Teemaalgataja sõnul polnud see siiski mitte leping, vaid ettepanek. Iseenesest ei ole halb mõte ju asju enne korralikult läbi mõelda ja miks mitte punktikaupa kirja panna (seda võib-olla on tõesti kuskilt “eduka inimese kümme nippi” vms lehelt lugenud), aga antud ettepanek ajaks minu vist ka kõva häälega naerma ja näpuga sõrmekohta torkima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meie lühike vastus, et me ei soovi loobuda oma kodust ja mugavustest Tallinna lähedal elada, ei mõjunud. Saime pika monoloogi teemal, et nemad on need, kellelt saame lapselapsed ja sellesse tuleb panustada nii otseselt kui ka kaudselt.

aga seda monoloogi pidas tütar või väimees? see on muidugi üldse omaette teema – panna vanavanemad lastelaste sünni eest vastutama.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina nägin pealt olukorda, kus pere tütar, kes polnud päevagi tööl käinud, ainult õppis erinevaid erialasid, mehed-vanemad tagusid ta muid kulusid elus kinni, ükski eriala ei sobinud, nõudis vanematelt lausa ette pärandusena vanemate maja omaenda elu alustamiseks (tema teadvat paremini, kuidas vana maja ümber ehitada ja sisustada). Vanemad koligu väiksemasse korterisse.

Sellise süüdimatu nahhaali oled ise kasvatanud (väimees ei toimeta üksinda selliste plaanidega). Selles peres olid ka ema-isa nagu pea peale kukkunud tohlakad. Ohkisid, et äkki ikka tütreke ei mõtle niii ja äkki ikka mõtles hoopis naa.

Ei, nad ongi kasvatanud kullakaevuri. Edasi mõtle ise.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegelikult oli ju neile sobiv vastus esmases teemaalgatuses olemas – ostku endale pisike Tallinnakauge renoveerimist vajav majaköksike ning elagu ja ehitagu seda ise. Usun täiesti, et väimeest on kusagilt keegi õpetanud ja tütar ehk läheb esmase armupimedusega kaasa, kuid siinkohal peakski teemaalgataja ise kindla ei maha ütlema ilma kaalumisvõimaluseta. Või siis tegema nii nagu mina ja tuhanded teised: esmalt pisike korter, siis suurem ja parem korter ja alles siis maja. Ja seda muidugi ilma igasuguse vanemapoolse abita, mis nende puhul on juba suur eelis! Olgu tõesti tänulikud senise abi eest ja tõestagu ennast nüüd täiskasvanutena ja hakaku oma elu ikka ise üles ehitama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

minule kinkis ema korteri sissemakseks raha eeldusega et korter ostetakse enne abielu ja on vormistatud selles summas minu nimele mis summa mina sisse panen ja mis osas laenu tasuma hakkan, mitte 50-50.

isegi kui mu tooane elukaaslane ja tänane abikaasa oleks midagi sealt nõudnud siis tema poleks mitte midagi saanud sealt. Ja nii on tänaseni – elame kodus mis on 75% minu nimel. kui müüma peaksime siis annan selle raha emale tagasi, mitte see ei lähe meie ühisvaraks – selline oli ema nõudmine (ja mitte selle pärast et ema ja mu abikaasa läbi ei saaks, nad saavad hästi läbi. aga ta usub varalisse iseseisvusesse)

Kui see korter sai enne abielu ostetud, miks see siis 100% sinu oma ei ole? Millest see mehe 25% tuleb, laenumaksete tasudaaitamine ei muuda ju kinnistut mehe omaks?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olgem ausad sellsied ettepanekud ei tule lambist.
Vanemad on kasvatamisega veidi puusse pannud. Kui vähemalt ühelgi neist oleks selgroog, siis sellist pakkumist ei tulekski.
Seega küsitaks eikka neilt, kel midagi on võtta!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja

Olgem ausad sellsied ettepanekud ei tule lambist.

Vanemad on kasvatamisega veidi puusse pannud. Kui vähemalt ühelgi neist oleks selgroog, siis sellist pakkumist ei tulekski.

Seega küsitaks eikka neilt, kel midagi on võtta!

Ma arvan, et isegi mõned aastad tagasi oleksin samuti arvanud ja vastanud kellegi teise jutu peale.
Aga viimasel ajal olen kõrvalt näinud mitmeid kummalisi “koolituse” tulemusi. Näiteks töö juures on esinenud olukord, kus täiesti kaine mõistusega kahe jalaga maas naine hakkas tegelema nii kummalise teemaga ja jättis päevatöö sinna paika. Õndsaks pole saanud, aga väidetavalt õnnelik on.

Räägin abikaasa seisukoha ka ära. Ta isegi ei vaevunud seda kirjatükki lugema. Kuulis minult, millega tegemist ja naeris, et käigu… Aga seda vaid minu kuuldes. Noorte juuresolekul pole midagi öelnud. Ise põhjendab mulle, et sellise jabura asja peale ei peagi midagi ütlema ega end välja vabandama.
Hetkel olengi mina pinges ja arvan, et pean midagi vastama veel. Kuigi ega jututeemat ega koosolemist nagu enam poegi nendega paar viimast nädalat.
See vaikiv olukord kodus tekitaski tunde, et meie oleme julmad ja tahtin teiste arvamust kuulda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olgem ausad sellsied ettepanekud ei tule lambist.

Vanemad on kasvatamisega veidi puusse pannud. Kui vähemalt ühelgi neist oleks selgroog, siis sellist pakkumist ei tulekski.

Seega küsitaks eikka neilt, kel midagi on võtta!

Ma arvan, et isegi mõned aastad tagasi oleksin samuti arvanud ja vastanud kellegi teise jutu peale.

Aga viimasel ajal olen kõrvalt näinud mitmeid kummalisi “koolituse” tulemusi. Näiteks töö juures on esinenud olukord, kus täiesti kaine mõistusega kahe jalaga maas naine hakkas tegelema nii kummalise teemaga ja jättis päevatöö sinna paika. Õndsaks pole saanud, aga väidetavalt õnnelik on.

Räägin abikaasa seisukoha ka ära. Ta isegi ei vaevunud seda kirjatükki lugema. Kuulis minult, millega tegemist ja naeris, et käigu… Aga seda vaid minu kuuldes. Noorte juuresolekul pole midagi öelnud. Ise põhjendab mulle, et sellise jabura asja peale ei peagi midagi ütlema ega end välja vabandama.

Hetkel olengi mina pinges ja arvan, et pean midagi vastama veel. Kuigi ega jututeemat ega koosolemist nagu enam poegi nendega paar viimast nädalat.

See vaikiv olukord kodus tekitaski tunde, et meie oleme julmad ja tahtin teiste arvamust kuulda.

Vaata, see, et te valite vaikimise, see viibki lõpuks pikaajalise solvumise ja tülideni. Teie kullakaevurike arvab, et te teete temale liiga, kõik vanemad ju aitavad oma lapsi (tõesti, seda tehtakse, aga millisel määral, mahus ja vaevaga, sellest ei saa ta aru), tema mees aga ei saa aru üldse olukorrast, sest teie tütreke pole osanud oma mehele selgitada, millise vaeva, kulude, laenudega on kõik senine tulnud. Ilmselt olete suutnud reaalse elu kulusid oma tütre eest varjata hästi. Niiehknaa soovitan teha ühine istumine, rääkida oma majasaamise loost, kuludest, tulevikust. Normaalsed inimesed saavad teist lõpuks aru. Kullakaevurid ei saa ja solvuvad. Lapselapsed on kohustus. Teil on ka ees vanadus, kas selle soovite veeta oma kodus, mõnes Lõuna-Euroopa maksuparadiisis, luksuslikus vanadekodus või altruistlikult oma vara laiali jagades, on siiski ainult teie otsustada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuigi ega jututeemat ega koosolemist nagu enam poegi nendega paar viimast nädalat.
See vaikiv olukord kodus tekitaski tunde, et meie oleme julmad ja tahtin teiste arvamust kuulda.

Ma lepiks nendega vestluseks aja kokku – nädalavahetusel see võimalus ikka on, ja selgitaks lihtsalt ja kenasti, miks teile nende pakkumine ei meeldi. Ilmselt tegelikult noored ei saagi ise aru, miks see teile ei sobi. Tegelikult ei pea üldse mingid hullult rikutud noored olema, ongi lihtsalt vähese elukogemusega. Ma olen kindel, et nad saaksid aru. Meie poeg küsis kunagi meile kuuluvat krunti endale maja ehitamiseks, krundi väärtus oli umbes 100 000 krooni sel ajal. Keeldusime, leidsime, et liiga kallis kingitus täisealisele lapsele. Nüüdseks on pojal elamine ka ilma selle krundita paigas ja suhted igati head.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Milleks asjast tüli kiskuda, noori välja visata jne, nagu siin soovitatakse. See võib lapsele pikalt hingele jääda, nii need pered lahku kasvavad. Aga sa ju armastad oma last ja pead teda õpetama elus iseseisvalt hakkama saama. Tuleb veidi finantsiliselt harida last. Räägi talle, et üks, mis peab olema, on elukoht. Et oleks pensionipõlves, kui sissetulekud väiksemad, võimalik rahulikult elada. Sina oled selle koha leidnud ja nüüd naudid oma töö vilju. Tahad ka ehk reisida või muudesse oma unistustesse panustada, mitte lapse nimel kõigest loobuda. Kas see teeks last õnnelikuks, kui kogu su palk palgapäeval talle läheks ja sa prügikastist toitu otsiks? Laps peab aru saama, et ise tuleb tööd teha oma unistuste nimel. Kohe ei pea pealinna lähedale maja ostma. Esmalt väike korter. Nii, nagu me kõik oleme alustanud. Ühisvara ostmine nii noorelt on veel omaette teema, aga ega me keegi ei tea, mis elu toob.
Küll saavad ise ka ühel hetkel oma nooruse rumalusest aru ja häbenevad silmad peast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie poeg küsis kunagi meile kuuluvat krunti endale maja ehitamiseks, krundi väärtus oli umbes 100 000 krooni sel ajal. Keeldusime, leidsime, et liiga kallis kingitus täisealisele lapsele.

Sellest ma saan juba paremini aru, kui vanematel mingi kinnisvara niisama seisab ja laps seda endale tahab, eks see ole muidugi vanemate otsus ikkagi, mida oma varaga teevad. Aga et laps põhimõtteliselt hakkab vanemaid nende enda kodust välja ajama, see on ikka palju haigem variant, oma arust nad on veel suuremeelsed, et lubavad osa müügiraha endale jätta ja otsisid isegi mingi uberiku maal asemele (vanematele muidugi, mitte endale, endale ikka midagi etemat).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vb kirjutaks tütar pool ostetavat maja mehele, lähevad lahku, müüakse maja maha ja olete oma kodust mingi võõra vereimeja pärast ilma jäänud. Kindlalt kuu peale saatke nad sellise jutuga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

meie Teise hetkel veel alaealise lapse

Kui tütar veel targutama tuleb lastelaste teemal, siis viita sellele alaealisele lapsele ja ütle, et tema saab võibolla rohkemgi lapsi ja üldsegi, miks ta arvab, et teie soov pärandit jaotada on selline.

Väga nahaalne on teistele mingeid selliseid valikuid peale suruda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Palun ütle, mis kooli need lapsed om lōpetanud? Teaks siis kus kohast enda omad eemale suunata. Kodust vist küll selliseid teadmisi kaasa ei saa?!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

23-selt pole veel ülikooligi lõpetetud…kui just geeniused mõlemad pole…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kaua nad on koos olnud üldse? Mis nende plaan sel juhul on kui lahku lähevad või lapsi ei saagi ?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kasvavad suuremaks (täisinimesteks sellise jutu peale ei saa ju neid lugeda, pigem nagu hilispuberteet), saavad aru, kui lapsikud nad oma nõudmistes olid. Üsna jabur ja tõesti halenaljakas, kui oma laps sellise jutuga tuleb. Igaüks on oma õnne sepp ja te olete juba piisavalt aidanud. Kui tahavad oma maja või korterit, hakaku käituma nagu täiskasvanud ja töötagu ise selle jaoks, et seda saavutada.

Ma soovitan selgitada lapsele, et soovite oma vanaduspõlve kindlustada, nii et kui lapsed on koolitatud ja sellega eluks ettevalmistatud, siis sellega teie vastutus ja abi lõpevad. Siis algab nende enda töö oma elu jaoks. Ja kui kunagi oma maja müüte, siis võib-olla hoopis vana ja väetina, et tagada endale elu kallis vanadekodus.

Nagu eespool ka keegi juba kirjutas, noortele tuleks selgitada, et nad peaks alustama enda rahakoti ja teenistuse ja võimete kohaselt. Kui praeguste sissetulekutega tuleb välja väike korter, mitte muud, siis ostavadki väikse korteri. Ma ise olen sellistest perest, kus vanemad võimaldasid lastele hariduse, sealt edasi oli meie enda teha. Kuna mina valisin nö pehme eriala, millel palgad väga suured ei ole, siis olengi liikunud oma võimete järgi, esimene korter oli tibatilluke, edasi juba kahetoaline, praegu olen jõudnud 70-ruutmeetrisesse, aga maja ilmselt kunagi ei tulegi. Õde seevastu valis paremate väljavaadetega eriala, tema on endale maja suutnud ehitada küll ja seda üksi, mitte mõne mehega kahasse.

See noormees oma prinditud ettepanekutega on küll selline, et temaga ei soovitaks küll tütrel ühist vara osta, tõmbab kõigil pärast naha üle kõrvade, kuna ta ei taju enda ja võõra vara vahet. Elab teie juures veidi aega ja juba arvab, et tal on teie tütre nimel õigus pärandit nõuda. Keda ta seal matab? Väga haige ikka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle meenusid seda teemat lugedes iseenda mõtted 20 aastat tagasi kui olin 20-30, mees 30+ ja mehe vanemad 60+ ja mees neil ainus laps. Vanematel suur maja ning ma siiralt mõtlesingi, lootsin lausa, et nad teeks ettepaneku meiega oma kodud ära vahetada. Meil oli väike elamine nagu ikka noortel. Loomulikult poleks ma eales söandanud neid môtteid välja öelda või mingit ettepanekut teha, aga tasakesi lootsin.
Alles nüüd kui endal juba oma maja ja aed, saan aru, et inimene kiindub oma kodupaika ja see ei käi nii, et kolid aga ümber kui ruutmeetreid vähem vaja läheb.
Olin ka noorena oma lapsepõlvekodusse kiindunud, aga teistmoodi. See oli loomulik, et ma sinna ei jää.

Antud teemas poleks mitte mingit küsimust. Suurim probleem siin on see, mismoodi jätkata tütre ja ta kaaslasega suhtlemist ja suhtuda neisse kui täiskasvanutesse. Tütrega peab tõsiselt vestlema, ilma tema kaaslaseta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kummaline suhtumine tänapäeva noortel, et kohe peab maja olema?! Normaalne on ikka osta väike korter, siis suurem korter ja kui hammas peale hakkab, lõpuks maja.

Aga minul on oma noorusest teistmoodi kummaline lugu pajatada. Olime mehega abielus ja läksime lahku. Laps oli ka. Koos olime olnud kaks aastat ainult, aga meil oli ühine väike korter. Pidime selle kas maha müüma ja raha pooleks jagama, või siis üks pidi teisele poole välja maksma. Mul oli tegelikult ühest projektist saadud summa tallel ja küsisin emalt, kas tal oleks mulle laenata puudujääv summa, et mehelt korter välja osta? See oli aastal 1994, pangalaenu tollal veel väga ei tuntud. Ema ajas igasugu udujuttu kuni selleni välja, et laename ühtede peretuttavate käest, kes olid jõukamal järjel. Ikka arutasime seda, kust puuduv summa saada. Lõpuks tilkus emalt välja, et tal on ka see summa tegelikult olemas! Ma alles hiljem, aastaid hiljem, hakkasin mõtlema, mida paganat? Ta nagu tõsimeeli soovitas mul minna peretuttavatelt laenu paluma, aga endal vedeles see raha sukasääres?! Ma sain emalt selle laenu ja maksin tagasi ka. Miks ta kohe ei võinud anda, pidi niimoodi lolli mängima?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olgem ausad sellsied ettepanekud ei tule lambist.

Vanemad on kasvatamisega veidi puusse pannud. Kui vähemalt ühelgi neist oleks selgroog, siis sellist pakkumist ei tulekski.

Seega küsitaks eikka neilt, kel midagi on võtta!

Ma arvan, et isegi mõned aastad tagasi oleksin samuti arvanud ja vastanud kellegi teise jutu peale.

Aga viimasel ajal olen kõrvalt näinud mitmeid kummalisi “koolituse” tulemusi. Näiteks töö juures on esinenud olukord, kus täiesti kaine mõistusega kahe jalaga maas naine hakkas tegelema nii kummalise teemaga ja jättis päevatöö sinna paika. Õndsaks pole saanud, aga väidetavalt õnnelik on.

Räägin abikaasa seisukoha ka ära. Ta isegi ei vaevunud seda kirjatükki lugema. Kuulis minult, millega tegemist ja naeris, et käigu… Aga seda vaid minu kuuldes. Noorte juuresolekul pole midagi öelnud. Ise põhjendab mulle, et sellise jabura asja peale ei peagi midagi ütlema ega end välja vabandama.

Hetkel olengi mina pinges ja arvan, et pean midagi vastama veel. Kuigi ega jututeemat ega koosolemist nagu enam poegi nendega paar viimast nädalat.

See vaikiv olukord kodus tekitaski tunde, et meie oleme julmad ja tahtin teiste arvamust kuulda.

Kui su mees arvab, et see oli mingi halenaljakas nali ja su väimees sind väldib ning tütargi, siis ma ka vist välja ei kannataks. Aga mina vist kutsuks kõigepealt tütre neljasilmajutule ja uuriks tema käest, et mis värk selle kõigega siiki on ja prooviks aru saada, kas noored on lihtsalt ullikesed või ongi neil selline õelusesse küündiv “äriplaan” päriselt meelel. Oma lapsega saad ju ikka paremini ehk räägitud, eriti kui su enda mees seda kõike tõsiseltki ei võta ja suurt perekoosolekut juba seetõttu korraldada ei saa. Peaks ju ikka olema võimalus oma lapsega kuidagi juttu rääkida ilma teisi segamata… plaanid näiteks mõni hommik ise hiljem tööle minemist ja saad siis kasvõi temale ootamatult jutule… kui arvad, et nad kahekesi nüüd liiga tugeva vastasseisu on juba loonud, et eelnevalt kokku leppida aega pole võimalik (et tütre mees võks kohtumise ära keelata vms).
imelik ja vastik olukord muidugi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma sain emalt selle laenu ja maksin tagasi ka. Miks ta kohe ei võinud anda, pidi niimoodi lolli mängima?

Ju kartis, et sa temale tagasi ei maksa ja võõramale maksad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Miks ta kohe ei võinud anda, pidi niimoodi lolli mängima?

Ju ta ei tahtnud eriti anda. Võibolla olid tal selle rahaga omad plaanid, võibolla kartis, et sa ei maksa tagasi. Ja seda ma ka ei usu, et 1994. aastal pangalaenu ei tuntud, ma läksin 2 aastat hiljem ülikooli ja võtsin õppelaenu, ilmselt võeti tol ajal ka muid laene, kui vajadust ja võimalust oli.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ütle, et kaalute varianti tingimusel, et noorpaari uus kinnisvara saab 100% vaid teie tütre nimele. Või veel parem, teie endi nimele. Vaadake, mis väimeespoiss selle peale kostab?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ütle, et kaalute varianti tingimusel, et noorpaari uus kinnisvara saab 100% vaid teie tütre nimele. Või veel parem, teie endi nimele. Vaadake, mis väimeespoiss selle peale kostab?

Ja mis saab, kui tütre hetkeline meeskaaslane on tingimustega nõus? Kolivadki oma kodust minema või? Mu meelest ei tasu mingeid variante pakkuda, kui ei taheta kolida, tuleb öelda, et see jutt on solvav ja ülbe ja palun selle teemaga enam mitte tülitada, kui tahetakse teie juures edasi elada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
troll

Tütar on armastuses pime, kutt leiutab mingeid skeeme.
Noored ja rohelided on nad ka, selles vanuses väljaöeldut ei maksa võtta sügavalt isiksut määratlevana.

Ise selles vanuses alles lõpetasin ülikooli ja olin vanemate ülalpeetav. Selles mõttes isegi tublid, et midagi kogunud on.

Võtke vabalt.

Naerma ajaks see kõik mind kindlasti. 23-aastasele tunduvad sellised 50+ tegelased täitsa sent surmale võlgu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Et meid peetakse vanuriteks, kellel pole vaja seda elu, mis siiani sai elatud.

See on levinud hoiak nõrgema positsiooni surutud või kujutletud isikute – nagu vanurid, naised, lapsed, vaesed või palgatöölised – suhtes. Üsna tülgastav. Aga kuidas teil õnnestus üles kasvatada laps, kes endale sellist hoiakut teie suhtes lubab?

Imelikul kombel ei huvita neid ka meie teise lapse elukorraldus. Küll leiab uued söbrad uues kohas.

Küsi, miks nad arvavad, et te peaksite oma lapsi ebavõrdselt kohtlema või kus nende plaanis on ära näidatud kompensatsioon teisele lapsele.

Kas me oleme isekad, et ei soovi nende unistuste täitmiseks oma elu muuta?

Ei ole isekad.

Ma arvasin siiani, et tasuta elu meie juures on seda juba niigi võimaldanud.

Mina oma lapsele enda juures sissemaksu kogumise ajal täiesti tasuta elu ei võimaldanud. Üüri ei küsinud, aga oma osa kommunaalkuludest pidi ära katma. Minu meelest oli see kasvatuse oluline osa.

Ja veel kord küsimus – kuida teie laps kasvas niimoodi käituvaks inimeseks? Mis juhtus?

Tütre elukaaslane koostas meile kirjaliku ettepaneku.

Või dikteerib nende peres kõike seesinane elukaaslane ja tütar lihtsalt lohiseb kaasa?
Siinkohal tekib ka minul küsimus, miks see väimespoiss OMA vanemate käest samasugust panust ei küsinud – ja kas tütre enda meelest on selle mehe käitumine tõepoolest viisakas, mõistlik ja aktsepteeritav? Hull manipulaator ju see mees.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olete lapsele võimaldanud väga head elu ja enamasti tuleb ühel hetkel ikkagi piir ette, kus lapse nõudmised on suuremad kui vanemate võimalused. Kui arvasite, et pääsete sellest, siis teadke, sellest ei pääse mitte üks lapsevanem.

Jälle üks ninatark, kes kõigi nimel sõna võtab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tütar ja tema elukaaslane soovisid korterit osta ja me aitasime neil sissemaksu raha koguda nii, et elavad pea kaks aastat juba meie juures. Sellega hoidsid igakuise üürisumma kokku.

Meil polnud selle vastu midagi ja kõik toimis eelneval kokkuleppel.

Nüüd on aga olukord selline, et korteri asemel tahavad nad maja.

Tütre elukaaslane koostas meile kirjaliku ettepaneku. See oli korralikult vormistatud kirjateos välja prinditud kujul lausa.

Lühidalt oli sisu selline, et meie müüks oma maja maha ja ostaks Tallinnast kaugemale väiksema ja soodsama maja. Vahelt saadudu kasu oli jaotatud meie, nende ja meie Teise hetkel veel alaealise lapse vahel. Isegi erinevad müügikuulutused olid välja toodud, mida me võiks asemele osta. Nende valitud maja endale asuks Tallinna piirist alla 20 km ja meile valitud jäid sinna 50km ja rohkem alates.

Lisaks oli tehtud arvutus kütusekulule, kui me peame kaugemalt tööle käima 20 aastat (pensionini). Arvutus maja ülalpidamise kuludele, kui omame väiksemat maja jne.

Ainus, millega ta arvestanud polnud, oli meie kohustus panga ees, mida maksame tegelikult veel 8 aastat. Seda ta lihtsalt ei tea, et selle ulatuses jääks müügilt saadud kättejääv summa väiksemaks.

Meie lühike vastus, et me ei soovi loobuda oma kodust ja mugavustest Tallinna lähedal elada, ei mõjunud. Saime pika monoloogi teemal, et nemad on need, kellelt saame lapselapsed ja sellesse tuleb panustada nii otseselt kui ka kaudselt.

Ma ei salga, esimene reaktsioon oli naer, siis viha ja nüüd oleme juba pisut tülis. Kuna elame ju hetkel kõik koos veel, siis on olukord kodus pingeline. Ma poleks uneski ette kujutanud, et mu laps ootab 23-aastaselt meilt nö pärandit ette kätte juba. Et meid peetakse vanuriteks, kellel pole vaja seda elu, mis siiani sai elatud. Imelikul kombel ei huvita neid ka meie teise lapse elukorraldus. Küll leiab uued söbrad uues kohas.

Kas me oleme isekad, et ei soovi nende unistuste täitmiseks oma elu muuta?

Ma arvasin siiani, et tasuta elu meie juures on seda juba niigi võimaldanud.

tee arvestus- kui palju hoidsid kokku üürikulult, kui palju see jorss hoiab kokku pulmade pealt (et on siiani ainult ELUKAASLANE) ja siis esitage arvutused ja naerge teie

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina nägin pealt olukorda, kus pere tütar, kes polnud päevagi tööl käinud, ainult õppis erinevaid erialasid, mehed-vanemad tagusid ta muid kulusid elus kinni, ükski eriala ei sobinud, nõudis vanematelt lausa ette pärandusena vanemate maja omaenda elu alustamiseks (tema teadvat paremini, kuidas vana maja ümber ehitada ja sisustada). Vanemad koligu väiksemasse korterisse.

Sellise süüdimatu nahhaali oled ise kasvatanud (väimees ei toimeta üksinda selliste plaanidega). Selles peres olid ka ema-isa nagu pea peale kukkunud tohlakad. Ohkisid, et äkki ikka tütreke ei mõtle niii ja äkki ikka mõtles hoopis naa.

Ei, nad ongi kasvatanud kullakaevuri. Edasi mõtle ise.

no järsku mees on voodis väga osav ja tütar allub sellepärast “elutee jagajale” a mitte “abikaasale”

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Et meid peetakse vanuriteks, kellel pole vaja seda elu, mis siiani sai elatud.

See on levinud hoiak nõrgema positsiooni surutud või kujutletud isikute – nagu vanurid, naised, lapsed, vaesed või palgatöölised – suhtes. Üsna tülgastav. Aga kuidas teil õnnestus üles kasvatada laps, kes endale sellist hoiakut teie suhtes lubab?

Imelikul kombel ei huvita neid ka meie teise lapse elukorraldus. Küll leiab uued söbrad uues kohas.

Küsi, miks nad arvavad, et te peaksite oma lapsi ebavõrdselt kohtlema või kus nende plaanis on ära näidatud kompensatsioon teisele lapsele.

Kas me oleme isekad, et ei soovi nende unistuste täitmiseks oma elu muuta?

Ei ole isekad.

Ma arvasin siiani, et tasuta elu meie juures on seda juba niigi võimaldanud.

Mina oma lapsele enda juures sissemaksu kogumise ajal täiesti tasuta elu ei võimaldanud. Üüri ei küsinud, aga oma osa kommunaalkuludest pidi ära katma. Minu meelest oli see kasvatuse oluline osa.

Ja veel kord küsimus – kuida teie laps kasvas niimoodi käituvaks inimeseks? Mis juhtus?

Tütre elukaaslane koostas meile kirjaliku ettepaneku.

Või dikteerib nende peres kõike seesinane elukaaslane ja tütar lihtsalt lohiseb kaasa?

Siinkohal tekib ka minul küsimus, miks see väimespoiss OMA vanemate käest samasugust panust ei küsinud – ja kas tütre enda meelest on selle mehe käitumine tõepoolest viisakas, mõistlik ja aktsepteeritav? Hull manipulaator ju see mees.

tal on ehk “kullast”

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 124 )


Esileht Pereelu ja suhted Ettepanek lapselt ja tema elukaaslaselt