Teema: Ettepanek lapselt ja tema elukaaslaselt

23 aastaselt oleks mina ka arvanud, et täitsa loogiline ja ratsionaalne ettepanek.
olin ühest küljest naiivne ja teisalt eneseteadlik. ja jah, samuti kesk-eesti väikelinna korteris kasvanuna uskusingi siiralt, et mehe vanemte maja on kahele 50+ aastasele vanainimesele mõttetult suur.
isekust ja ülbust poleks ise siis sellises mõttekäigus kuidagi näha osanud.

seega ei arva ma, et need noored ilmtingimata halvad oleks, noored ja naiivsed vaid. oleks ju ka imelik, kui 20 aastasel 50-se elukogemus oleks.

#3172105:

Aga minul on oma noorusest teistmoodi kummaline lugu pajatada. Olime mehega abielus ja läksime lahku. Laps oli ka. Koos olime olnud kaks aastat ainult, aga meil oli ühine väike korter. Pidime selle kas maha müüma ja raha pooleks jagama, või siis üks pidi teisele poole välja maksma. Mul oli tegelikult ühest projektist saadud summa tallel ja küsisin emalt, kas tal oleks mulle laenata puudujääv summa, et mehelt korter välja osta? See oli aastal 1994, pangalaenu tollal veel väga ei tuntud. Ema ajas igasugu udujuttu kuni selleni välja, et laename ühtede peretuttavate käest, kes olid jõukamal järjel. Ikka arutasime seda, kust puuduv summa saada. Lõpuks tilkus emalt välja, et tal on ka see summa tegelikult olemas! Ma alles hiljem, aastaid hiljem, hakkasin mõtlema, mida paganat? Ta nagu tõsimeeli soovitas mul minna peretuttavatelt laenu paluma, aga endal vedeles see raha sukasääres?! Ma sain emalt selle laenu ja maksin tagasi ka. Miks ta kohe ei võinud anda, pidi niimoodi lolli mängima?

Ju olid emal selle rahaga oma plaanid. Või polnud sa tagasimaksja tüüpi ja ema lootis, et kaugele sugulasele sa maksmisest kõrvale ei viili, aga emaga on ju lihtne: praegu kuidagi ei saa, Mannile vaja uusi kingi ja Tõnnile prille ja…

Kui vana ja mis haridusega see elukaaslane on?

#3172306:

Nii naljakas, et juba 3 lehelülge vastukaja sellele ilmselgele libateemale.

Sest see teema puudutab pea igat vähegi jōukamat pere ja kindlasti on selliseid patiseise paljudel. Keegi ei taha sellest lihtsalt rääkida.

#3172169:

#3172105:

Aga minul on oma noorusest teistmoodi kummaline lugu pajatada. Olime mehega abielus ja läksime lahku. Laps oli ka. Koos olime olnud kaks aastat ainult, aga meil oli ühine väike korter. Pidime selle kas maha müüma ja raha pooleks jagama, või siis üks pidi teisele poole välja maksma. Mul oli tegelikult ühest projektist saadud summa tallel ja küsisin emalt, kas tal oleks mulle laenata puudujääv summa, et mehelt korter välja osta? See oli aastal 1994, pangalaenu tollal veel väga ei tuntud. Ema ajas igasugu udujuttu kuni selleni välja, et laename ühtede peretuttavate käest, kes olid jõukamal järjel. Ikka arutasime seda, kust puuduv summa saada. Lõpuks tilkus emalt välja, et tal on ka see summa tegelikult olemas! Ma alles hiljem, aastaid hiljem, hakkasin mõtlema, mida paganat? Ta nagu tõsimeeli soovitas mul minna peretuttavatelt laenu paluma, aga endal vedeles see raha sukasääres?! Ma sain emalt selle laenu ja maksin tagasi ka. Miks ta kohe ei võinud anda, pidi niimoodi lolli mängima?

Ju olid emal selle rahaga oma plaanid. Või polnud sa tagasimaksja tüüpi ja ema lootis, et kaugele sugulasele sa maksmisest kõrvale ei viili, aga emaga on ju lihtne: praegu kuidagi ei saa, Mannile vaja uusi kingi ja Tõnnile prille ja…

Vaata rikkas saadaksegi nii, et tuleb vōimalikult vãhe kulutada ja oma raha investeerida ōigetesse asjadesse. Laen tütrele/pojale vōi ōele/vennale on juba enne välja andmist maha kantud raha. Sa ei saa seda úldjuhul enam kunagi tagasi, kuu just tülli ei ole valmis oma lähedastega minema.

.

#3172306:

Nii naljakas, et juba 3 lehelülge vastukaja sellele ilmselgele libateemale.

Mis me küll ilma sinusuguse taibuta teeksime….

Sarnaseid juhuseid on küll ja veel. Näiteks minu tädi elas 65-ruuduses 3-toalises korteris koos kahe pojaga (5-6 aastat vanusevahet). Kui vanem poeg naise võttis, umbes nii teemaalgataja tütre vanuses, siis otsustasid noored mehe vanemate juurde sisse kolida, kohe sündis ka neil laps. Iseenesestmõistetavalt võeti endale korteri suurim tuba, vanemad suruti väikseimasse tuppa ja nooremale vennale jäi mingi nurgake elutoast, kus kogu seltskond siis hommikust õhtuni ühiselu elas. Loomulikult seda nooremat poega varsti enam kodus kuigipalju ei nähtud, ööbis sõprade juures, salaja ka koolis jne.

Küll aga tuli värske minia väga varsti välja suurepärase ideega: korter tuleks müüa nii, et vanematele jääks kusagil linnast väljas 1-toaline korter ja noored ostaksid endale linna 2-toalise. Noorem vend? No mis temast, temal ju lapsi pole(!) ja nagunii ei ela enam eriti kodus (kuna tema jaoks seal ruumi polnud), küll ta kuidagi hakkama saab, pole oluline. Need vanemad, keda sooviti linnast välja kupatada, polnud veel 50-aastasedki ja töötasid mõlemad kesklinnas, tegid oma tööd osaliselt ka kodust (st vajasid selleks füüsilist ruumi) ega omanud autot.

Põhjenduseks tõi minia selle, et “kõigil teistel tema tuttavatel” kinkisid mehe vanemad pulmadeks auto ja maja või vähemalt korteri. Kas siis tema on saanud nii kehva partii, kus mehe vanemad pole nii elementaarseks osaluseks valmis? See pidavat ju mehe vanemate põline kohus olema. Ja pealegi, neil on ju laps! Mõelge, LAPS!

Seal peres sattusid mehe vanemad umbes samasugusesse hämmingusse kui teemaalgataja ja hakkasid mõtlema, kas nad tõesti peaksidki tegema nii nagu minia ja tema tuhvlialuse mehekese ehk nende pojakese soov on. Tõepoolest lapatigi juba kuulutusi, käidi vaatamaski jne. Õnneks panid vanemate õed-vennad neile aru pähe, et nii lihtsalt need asjad ei käi. Iga uus põlvkond peab oma materiaalse baasi endale ikka ise ehitama. Ja iga ennast üles töötanud lapsevanem peab ikkagi saama keskeas oma töö vilja ise nautida, mitte nii, et 50. eluaastaks on su elu elatud ja sinu vara on su laste ja nende kaaslaste vara. Üle noatera pääsenud lapsevanemad ahmivad praegu ise ka õhku, kui kõik see lugu meelde tuleb, ja kujutlevad, kuidas nad peaksid praegu kusagil linnast väljas 1-toalises korteris elama. Noorem vend, see, kellele kodus enam kohta polnud, on end praeguseks oluliselt paremale järjele töötanud kui vanema venna pere. Ilmselt just sellepärast, et vanemate ressurss läks ikkagi kõik teisele vennale ja temale sai varakult selgeks, et kõik tuleb endale ise välja teenida. Samas arvake ära, kumb poegadest praegu vanemaid toetab ja aitab, ning kumb küsib isegi poest toodud leiva raha vanematelt tagasi.

Nii et liba või mitte, sellised lood on olemas ning hämming ja nõutus väga häbematute nõudmiste peale on ka täiesti reaalne.

Mulle tundub hoopis,e t noored on lihtsalt meeleheitel ja mõtlevad ainult selle peale, kuidas oma kodus saada. Ilmselt nad ei osanud sinu tunnetega arvestada, sest paberi peal ju kõik kalkulatsioonid toimivad. Ma ei hakkaks sellest mingit tülinat tegema. ütled, et see on sinu kodu ja tahad seal elada. Müüki sa ei kaalu enne kui ükskord elamine ülejõu käib. Ja võid tütrele lisada, et emotsionaalset seotust koduga mõistab ta siis kui ta on oma kodu loonud.

Kui suhteid rikkuda ei taha, siis vastaks naerdes “küll teil on ikka toredad mõtted…” ja et praegusel majal on veel 15a laen peal (mis siis, et tegelikult on teemaalgatajal laenu 8a, aga ega seda noored ei tea). Ehk et ma panustaks mitte tülile, vaid olemasolevale laenule ja selle tasumise kohustusele ja lisaks muidugi mainiks, et oma kauaigatsetud kodust lahkuda ei tahaks ja edasi siis juba annaks noortele finantsnõu omale väike korter osta jne asjaga ise algust teha.
Kuna enam esmast naeru-reakstiooni noortele teha ei saa, kuna asjast möödas juba paar nädalat, siis lihtsalt tuleks võtta asi teemaks ning siis öelda, et majal on laen veel suures summas ja pikalt peal (ja summa kindlasti öelda oluliselt suurem tegelikust).

Mis takistab neil lastel ise see korteri sissemaksuks kogutud raha panna maja sissemaksuks. No ei saa maja Meriväljal, saavad Hagudis. Ja siis? Rongid käivad, kool on jms. See, et nemad tahavad maja, on kitsalt nende enda probleem. Kui raha pole piisavalt, tuleb kaaluda – ka sostavad maja linnast eemal või ostavad esialgu lihtsalt korteri.

Ja mina teemaalgataja asemel tänaksin lapsi hoolikalt ettevalmistatud ettepaneku eest, aga tänan, ei. Ma ei soovi teie majaostustuprobleemist teha enda probleemi. See, et te soovite maja, aga maja peab olema linna külje all, on ainult teie probleem.

Ma lihtsalt ei kujuta ette,et ma oleksin lasknud oma elukaaslasel sellist ettepanekut oma vanematele üldse serveerida. Kas sel tütrel üldse mõistust ei ole? Või kui mõistust nii palju ei ole, siis veidi häbi võiks ikka olla. Jube ausalt öeldes, perekond lüüakse A4 peal rahaks ja siis sogatakse veel mingitest lapselastest. Need lüüakse ka varsti teile A4 peal rahaks ümberja hakkake plekkima,et neid üldse näha.

Mis puutub antud olukorda mehega lahkuminek? Elus on erinevad situatsioonid ja ka erinevad lahendused.

Natuke üldistusoskust. Ma olen päris kindel, et teemaalgataja tütar ei taha kuulata ema pooletunnist selgitavat heietust teemal, miks ta kolida ei taha – kui armas on talle see kasepuu, mis köögiaknast sisse kiikab ja kuidas see näe seal sahvri uksepiidal on laste pikkuste märgid ja kuidas esimesed talvised lumehelbed siin õuel on talle nii armsaks saanud, et kohe ei tahaks mitte kolida väga…eriti…vist…

Piisab täiesti enesekehtestamisest, mis on õpitav. Me ei soovi kolida, aga me hea meelega aitame sul leida maja, mis küll ilmselt peaks jääma linnast veidi kaugemale. Või siis saate meil edasi elada, kuni majaostu sissemaks käes.

Käratamine EI, ei ole enesekehtestamine, tee see mõiste endale selgeks). Mingit põhjust pole laotada kõik oma mõtted seoses koduvahetusega tütre kaela. Niikuinii ei ütle tütar ju pärast: “Jah, olles ära kuulanud ema lugulaulu, kui oluline on talle see angervaks seal aianurgas ja et temal ikka pole soovi väiksemasse majja kolida, sest talle meeldib avarus, mõistsin ma, et meie ettepanek oli sobimatu.”

Liigse emotsioneerimise ja selgitustega võib suhted sada korda pigem kihva keerata, kui viisaka enesekehtestamisega.

Kui teil praegu omavaheline suhtlemine on raskendatud, kas siis poleks sobiv koostada omalt poolt üks A4 leht, kus põhjendus, miks ettepanek ei sobi. Ilma irooniata. Kirja panna nii ratsionaalsed kui emotsionaalsed põhjused (kohustus panga ees, noorema tütre vajadused, enda soov ja õigus elada enda valitud majas…) Hommikul tööle minnes jäta tütrele laua peale.

Kui ennast 23 aastasena meenutan, hakkab mul üsna piinlik (hetkel 37, abielus ja 2 lapse ema)
Olin ikka väga enesekeskne ja arvasin, et teised peavad mulle andma ja võimaldama (just pigem elukaaslane, keda “pigistasin”)
Toonase elukaaslasega muidugi ammu lahus ja vahepeal veel mitu meest olnud kuni 30ndate alguses abikaasa leidsin.
Niiet 20ndate alguses veel eneseotsingud täies hoos ja kui miski tundub momendil, et see on see õige – meessõber, töö, elukoha unistus, siis mõne aja pärast võib kõik muutuda. Selles vanuses veel tegelikult ei aduta paljusid asju…(eks kindlasti on ka selliseid, kes jäävad nooruses tehtud põhjapanevate otsuste juurde aga praeguse põlvkonna puhul seda pigem ei eeldaks)

Niiet ma võin öelda küll, et sellises vanuses võib inimene ikka üsna lapseohtu olla ja seda ettepanekut mina võtakski kui hilisteismelise mõttekäiku.

Mina hindan väga lähedasi suhteid ning teeks kõik selleks, et need säiliks ja räägiks-arutleks pigem pikemalt noortega ja selgitaks omapoolset seisukohta – misiganes see siis ka poleks.
Räägiks siis esiti tütrega nelja silma all….

Ehk on abi mõnest konfliktijuhtimise meetodist http://peaasi.ee/konflikti-lahendamine/

#3173592:

Huvitav oleks teada kuidas on nende endi suhted lähedastega, kes soovitavad kohe agressiivselt kaitsesse asuda (äärmuslik: “Kaks sõna – uks. võti.” !!!) ja need, kes ei soovi mingeid selgitusi anda vaid soovitavad väga jäika ja lühidat stiili.

Miks küll?

Ega noored pole pahatahtlikud, nad lihtsalt ei saa aru, et selline soov ei ole kohane. Ja kui seda neile sõbralikult ja armastavalt selgeks ei tee, siis nad jäävad arvama, et teie olete pahatahtlikud, et kiusust ei lase neil oma unistusi täita…

Paljudes küsimustes võivad olla erinevatel põlvkondadel erinevad seisukohad ja endale saab kindlaks jääda ka nii, et teine pool tunneks, et teda mõistetakse ja kuulatakse ära. “Ei” öelda saab ju ka väga sõbralikult ja armastavalt.

võin vastata – väga head on. ma küll kellelegi ust ei näita(ks), aga arvan, et ma ei pea sellisest ettepanekust keeldumist põhjendama ega vabandama. see on lihtsalt liiga absurdne ja ebaviisakas.