Esileht Pereelu ja suhted Ettepanek lapselt ja tema elukaaslaselt

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 124 )

Teema: Ettepanek lapselt ja tema elukaaslaselt

Postitas:
Kägu

23 aastaselt oleks mina ka arvanud, et täitsa loogiline ja ratsionaalne ettepanek.
olin ühest küljest naiivne ja teisalt eneseteadlik. ja jah, samuti kesk-eesti väikelinna korteris kasvanuna uskusingi siiralt, et mehe vanemte maja on kahele 50+ aastasele vanainimesele mõttetult suur.
isekust ja ülbust poleks ise siis sellises mõttekäigus kuidagi näha osanud.

seega ei arva ma, et need noored ilmtingimata halvad oleks, noored ja naiivsed vaid. oleks ju ka imelik, kui 20 aastasel 50-se elukogemus oleks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kahjuks on selliseid juhtumeid väga palju. Minu endine töökaaslane, tol ajal viiekümnendates naisterahvas, aeti oma kodust niimoodi ära. Samamoodi oli üksikema, äärmiselt tore ja soe inimene, terve elu poega toetanud. Kuni poeg oma naisega tema elamisse sisse kolis. Ma ei tea, mis lolli peaga ta oma maja poja nimele kirjutas, kuid tulemuseks oli see, et nad sõid ta sealt välja. Ta pidi omale tillukese korteri ostma, jne. Ma ei tea, mis seisus nende omavaheline suhtlemine täna on, kuid nii palju võin öelda, et olin ise kahekümnendates “titt” alles, kuid sellele naisele olin ma õlg, kus nutta. Seda südamevalu on raske sõnadesse panna, mida ta läbi elas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga minul on oma noorusest teistmoodi kummaline lugu pajatada. Olime mehega abielus ja läksime lahku. Laps oli ka. Koos olime olnud kaks aastat ainult, aga meil oli ühine väike korter. Pidime selle kas maha müüma ja raha pooleks jagama, või siis üks pidi teisele poole välja maksma. Mul oli tegelikult ühest projektist saadud summa tallel ja küsisin emalt, kas tal oleks mulle laenata puudujääv summa, et mehelt korter välja osta? See oli aastal 1994, pangalaenu tollal veel väga ei tuntud. Ema ajas igasugu udujuttu kuni selleni välja, et laename ühtede peretuttavate käest, kes olid jõukamal järjel. Ikka arutasime seda, kust puuduv summa saada. Lõpuks tilkus emalt välja, et tal on ka see summa tegelikult olemas! Ma alles hiljem, aastaid hiljem, hakkasin mõtlema, mida paganat? Ta nagu tõsimeeli soovitas mul minna peretuttavatelt laenu paluma, aga endal vedeles see raha sukasääres?! Ma sain emalt selle laenu ja maksin tagasi ka. Miks ta kohe ei võinud anda, pidi niimoodi lolli mängima?

Ju olid emal selle rahaga oma plaanid. Või polnud sa tagasimaksja tüüpi ja ema lootis, et kaugele sugulasele sa maksmisest kõrvale ei viili, aga emaga on ju lihtne: praegu kuidagi ei saa, Mannile vaja uusi kingi ja Tõnnile prille ja…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Siit saaks hea teema Roosma Saladustesse. Tundub uskumatu lugu.
Lastele tuleb öelda, et okei, me kolime hoopis teise Eestimaa otsa ja lapselapsi kasvatage ise, meie neid hoidma ei tule.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja kui kunagi oma maja müüte, siis võib-olla hoopis vana ja väetina, et tagada endale elu kallis vanadekodus.

Palju sa tead vanu inimesi, kes vabatahtlikult müüvad oma kodusid? Nagu keegi kirjutas, et inimene kiindub oma kodupaika ja see ei käi nii, et kolid ümber, kui ruutmeetreid vähem vaja läheb. Noorena või isegi keskealisena arvatakse jah, et oma varaga tagatakse vanaduspõlveks mugav elu, vahetatakse vajadusel midagi raha vastu, kuid reaalsuses otsitakse abi lähedastelt ja keeldutakse kolimast.
Õigeks ei pea ka soovitust, noored majast välja visata ja ust näidata. Pigem võib noorte abi aastate pärast vägagi vaja minna ja pärandust tahetakse üldjuhul jagada omadega, mitte maha müüa ja rahaks teha. Mida vanem inimene, seda keerulisem on müümine ja kolimine.
Võimukaid ja isekaid inimesi on juba nähtud, nagu üks kunagine naaber, kes täisjõus arvas,
et tema otsustab kõige ja kõigi üle, kamandas ja käsutas. Kui siis lähedased järjest ära kolisid ja üksinda jäi, hoidis oma varast kümne küünega kinni. Midagi maha ei tahtnud müüa, eelistas elada ülimalt kokkuhoidlikult ja lõpuks surus uhkuse alla ja hakkas ikkagi otsima lastelaste seast kedagi, kellele vara pärandada. Suhted olid neil juba keerulised ja omavahel läbi ei käidud, kuid mõte, et tema vara jääb võõrastele, tundus talle vist veel hirmsam.
Teine äärmus on inimesed, kes oma kogutud vara tingimusteta lastele pärandavad ja loodavad, et vastutasuks aidatakse neid vanaduspõlves. Pärast varanduse kätte saamist on aga abi väike. Mitte kunagi ei tea sedagi, kuidas käituvad ja mõjutavad noori nende kaaslased.
Kõige õigem on soovitus maha istuda ja selgitada rahulikult olukorda või rääkida kõigepealt tütrega omavahel ja uurida, kes oli idee autor ja miks tütar nõus oli? Kui tütrel oleks piisavalt austust oma vanemate vastu, otsustuskindlust ja selgroogu, siis vaevalt oleks selline pakkumine tulnud ja ta ei oleks lasknud endaga manipuleerida. Üks asi on mõttega mängimine ja lapsepoolne ääri-veeri uurimine, teine asi on tulla koos kaaslasega läbimõeldud plaani ja paberiga jutule. Noored peavad aru saama, et ise tuleb tööd teha oma unistuste nimel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui vana ja mis haridusega see elukaaslane on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Nii naljakas, et juba 3 lehelülge vastukaja sellele ilmselgele libateemale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii naljakas, et juba 3 lehelülge vastukaja sellele ilmselgele libateemale.

Sest see teema puudutab pea igat vähegi jōukamat pere ja kindlasti on selliseid patiseise paljudel. Keegi ei taha sellest lihtsalt rääkida.

Aga minul on oma noorusest teistmoodi kummaline lugu pajatada. Olime mehega abielus ja läksime lahku. Laps oli ka. Koos olime olnud kaks aastat ainult, aga meil oli ühine väike korter. Pidime selle kas maha müüma ja raha pooleks jagama, või siis üks pidi teisele poole välja maksma. Mul oli tegelikult ühest projektist saadud summa tallel ja küsisin emalt, kas tal oleks mulle laenata puudujääv summa, et mehelt korter välja osta? See oli aastal 1994, pangalaenu tollal veel väga ei tuntud. Ema ajas igasugu udujuttu kuni selleni välja, et laename ühtede peretuttavate käest, kes olid jõukamal järjel. Ikka arutasime seda, kust puuduv summa saada. Lõpuks tilkus emalt välja, et tal on ka see summa tegelikult olemas! Ma alles hiljem, aastaid hiljem, hakkasin mõtlema, mida paganat? Ta nagu tõsimeeli soovitas mul minna peretuttavatelt laenu paluma, aga endal vedeles see raha sukasääres?! Ma sain emalt selle laenu ja maksin tagasi ka. Miks ta kohe ei võinud anda, pidi niimoodi lolli mängima?

Ju olid emal selle rahaga oma plaanid. Või polnud sa tagasimaksja tüüpi ja ema lootis, et kaugele sugulasele sa maksmisest kõrvale ei viili, aga emaga on ju lihtne: praegu kuidagi ei saa, Mannile vaja uusi kingi ja Tõnnile prille ja…

Vaata rikkas saadaksegi nii, et tuleb vōimalikult vãhe kulutada ja oma raha investeerida ōigetesse asjadesse. Laen tütrele/pojale vōi ōele/vennale on juba enne välja andmist maha kantud raha. Sa ei saa seda úldjuhul enam kunagi tagasi, kuu just tülli ei ole valmis oma lähedastega minema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kohutav! Ja et ta suutis su lapse nõusse saada. No ÕUDNE milliseid nahaale on olemas.

Please wait...
Postitas:
Kägu

.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma tõmbaks alates sellistest nõudmistest igasugusele omapoolsele finantseerimisele kriipsu peale. Paneks samamoodi kirja, et meie oleme teie heaks juba panustanud, rahaliselt sellises summas ning kogetud suhtumisest lähtudes lõpeb see finantseerimine nüüd ära.

Naljakas ei ole niisugune asi teps mitte. Kui ühel päeval olete päriselt ka vanurid ja vajaksite tuge siis ilmselgelt selliste suhtumisega järelkasvult te seda ei saa.

Võib juhtuda ka, et see nn elukaaslane, olles saanud teie toel vara, sellega teile (ja teie lapsele) kahjulikul moel toimetab.
Küll ja veel on nt juhtumeid, mil vara on mehe nimel ja kuna ei olda abielus, tuleb naisel sellest suu puhtaks pühkida ja ei huvita kedagi enam, et ostjaiks olid naine ja tema vanemad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii naljakas, et juba 3 lehelülge vastukaja sellele ilmselgele libateemale.

Mis me küll ilma sinusuguse taibuta teeksime….

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

mil vara on mehe nimel ja kuna ei olda abielus, tuleb naisel sellest suu puhtaks pühkida ja ei huvita kedagi enam, et ostjaiks olid naine ja tema vanemad.

Rate this item:Submit Rating+30

Kes siis nii idiootselt talitab, et kirjutab vara mehe nimele, kui raha tuleb hoopis teistelt? Kuulge, kui raha pole maha visata, siis ei tasu ikka kirjutada suvaliste tüüpide nimele oma vara, isegi laste nimele ei tasu, on elu näidanud, saati siis hetkelise elu armastuse nimele.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sarnaseid juhuseid on küll ja veel. Näiteks minu tädi elas 65-ruuduses 3-toalises korteris koos kahe pojaga (5-6 aastat vanusevahet). Kui vanem poeg naise võttis, umbes nii teemaalgataja tütre vanuses, siis otsustasid noored mehe vanemate juurde sisse kolida, kohe sündis ka neil laps. Iseenesestmõistetavalt võeti endale korteri suurim tuba, vanemad suruti väikseimasse tuppa ja nooremale vennale jäi mingi nurgake elutoast, kus kogu seltskond siis hommikust õhtuni ühiselu elas. Loomulikult seda nooremat poega varsti enam kodus kuigipalju ei nähtud, ööbis sõprade juures, salaja ka koolis jne.

Küll aga tuli värske minia väga varsti välja suurepärase ideega: korter tuleks müüa nii, et vanematele jääks kusagil linnast väljas 1-toaline korter ja noored ostaksid endale linna 2-toalise. Noorem vend? No mis temast, temal ju lapsi pole(!) ja nagunii ei ela enam eriti kodus (kuna tema jaoks seal ruumi polnud), küll ta kuidagi hakkama saab, pole oluline. Need vanemad, keda sooviti linnast välja kupatada, polnud veel 50-aastasedki ja töötasid mõlemad kesklinnas, tegid oma tööd osaliselt ka kodust (st vajasid selleks füüsilist ruumi) ega omanud autot.

Põhjenduseks tõi minia selle, et “kõigil teistel tema tuttavatel” kinkisid mehe vanemad pulmadeks auto ja maja või vähemalt korteri. Kas siis tema on saanud nii kehva partii, kus mehe vanemad pole nii elementaarseks osaluseks valmis? See pidavat ju mehe vanemate põline kohus olema. Ja pealegi, neil on ju laps! Mõelge, LAPS!

Seal peres sattusid mehe vanemad umbes samasugusesse hämmingusse kui teemaalgataja ja hakkasid mõtlema, kas nad tõesti peaksidki tegema nii nagu minia ja tema tuhvlialuse mehekese ehk nende pojakese soov on. Tõepoolest lapatigi juba kuulutusi, käidi vaatamaski jne. Õnneks panid vanemate õed-vennad neile aru pähe, et nii lihtsalt need asjad ei käi. Iga uus põlvkond peab oma materiaalse baasi endale ikka ise ehitama. Ja iga ennast üles töötanud lapsevanem peab ikkagi saama keskeas oma töö vilja ise nautida, mitte nii, et 50. eluaastaks on su elu elatud ja sinu vara on su laste ja nende kaaslaste vara. Üle noatera pääsenud lapsevanemad ahmivad praegu ise ka õhku, kui kõik see lugu meelde tuleb, ja kujutlevad, kuidas nad peaksid praegu kusagil linnast väljas 1-toalises korteris elama. Noorem vend, see, kellele kodus enam kohta polnud, on end praeguseks oluliselt paremale järjele töötanud kui vanema venna pere. Ilmselt just sellepärast, et vanemate ressurss läks ikkagi kõik teisele vennale ja temale sai varakult selgeks, et kõik tuleb endale ise välja teenida. Samas arvake ära, kumb poegadest praegu vanemaid toetab ja aitab, ning kumb küsib isegi poest toodud leiva raha vanematelt tagasi.

Nii et liba või mitte, sellised lood on olemas ning hämming ja nõutus väga häbematute nõudmiste peale on ka täiesti reaalne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ja pealegi, neil on ju laps! Mõelge, LAPS!

Ka lapse või laste olemasolu rõhutamist ja seoses sellega suurt vajadust omaette korteri või maja järele ning vanematega manipuleerimist tuleb ette. Ühes peres elasid vanavanemad, koos laste ja lastelastega. Kui üks lapselastest suureks sai ja abiellus, siis alguses koliti kaaslasega omaette üürikorterisse, kuid see polnud neile meelepärane ja taheti elada majas. Kui vanemad töö tõttu vahepeal paar aastat välismaal elasid, siis tuli abiellunud lapselaps kaasaga nagu muuseas, tagasi vanavanemate juurde, et miks majaosa tühi, nemad saaksid sees elada ja aidata. Hakkasid plaane pidama, alguses remontima, vanavanemaid abistama ja vaikselt arvama, et äkki õnnestub majaosa endale saada. Kui lootus oli juba suurem, siis teatati pere suurenemisest, et võib-olla vanemad leiavad vahepeal teise lahenduse ja uue ilmakodaniku sünd on niivõrd tähtis sündmus, et nendel lubatakse majas edasi elada. Pidid siiski välja kolima, kui laps aastaseks sai. Noorte plaanid ja mõtted võivad olla üsna omakasupüüdlikud ja kavalad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mulle tundub hoopis,e t noored on lihtsalt meeleheitel ja mõtlevad ainult selle peale, kuidas oma kodus saada. Ilmselt nad ei osanud sinu tunnetega arvestada, sest paberi peal ju kõik kalkulatsioonid toimivad. Ma ei hakkaks sellest mingit tülinat tegema. ütled, et see on sinu kodu ja tahad seal elada. Müüki sa ei kaalu enne kui ükskord elamine ülejõu käib. Ja võid tütrele lisada, et emotsionaalset seotust koduga mõistab ta siis kui ta on oma kodu loonud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tundub hoopis,e t noored on lihtsalt meeleheitel ja mõtlevad ainult selle peale, kuidas oma kodus saada.

Teemaalgatuses on selgelt öeldud, et korteriostu sissemaks on neil tänu seni võimaldatud tasuta elamispinnale olemas, aga nad hakkasid korteri asemel maja tahtma. See ei ole meeleheide vaid ahnus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kui suhteid rikkuda ei taha, siis vastaks naerdes “küll teil on ikka toredad mõtted…” ja et praegusel majal on veel 15a laen peal (mis siis, et tegelikult on teemaalgatajal laenu 8a, aga ega seda noored ei tea). Ehk et ma panustaks mitte tülile, vaid olemasolevale laenule ja selle tasumise kohustusele ja lisaks muidugi mainiks, et oma kauaigatsetud kodust lahkuda ei tahaks ja edasi siis juba annaks noortele finantsnõu omale väike korter osta jne asjaga ise algust teha.
Kuna enam esmast naeru-reakstiooni noortele teha ei saa, kuna asjast möödas juba paar nädalat, siis lihtsalt tuleks võtta asi teemaks ning siis öelda, et majal on laen veel suures summas ja pikalt peal (ja summa kindlasti öelda oluliselt suurem tegelikust).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte midagi ei pea neile selgitama. Ei pea hakkama rääkima majalaenust, ei pea hakkama tegema nalja, et tehke meile 3 lapselast, siis vaatame. Te ei võlgne mingeid selgitusi neile! Lihtsalt öelge: “Teie ettepanek ei sobi meile. Me soovime elada oma kodus.” KÕIK! Mida vähem selgitate, mida vähem naljatlete, seda konkreetsemalt ja kindlamalt kehtestate end.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mis takistab neil lastel ise see korteri sissemaksuks kogutud raha panna maja sissemaksuks. No ei saa maja Meriväljal, saavad Hagudis. Ja siis? Rongid käivad, kool on jms. See, et nemad tahavad maja, on kitsalt nende enda probleem. Kui raha pole piisavalt, tuleb kaaluda – ka sostavad maja linnast eemal või ostavad esialgu lihtsalt korteri.

Ja mina teemaalgataja asemel tänaksin lapsi hoolikalt ettevalmistatud ettepaneku eest, aga tänan, ei. Ma ei soovi teie majaostustuprobleemist teha enda probleemi. See, et te soovite maja, aga maja peab olema linna külje all, on ainult teie probleem.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mitte midagi ei pea neile selgitama. Ei pea hakkama rääkima majalaenust, ei pea hakkama tegema nalja, et tehke meile 3 lapselast, siis vaatame. Te ei võlgne mingeid selgitusi neile! Lihtsalt öelge: “Teie ettepanek ei sobi meile. Me soovime elada oma kodus.” KÕIK! Mida vähem selgitate, mida vähem naljatlete, seda konkreetsemalt ja kindlamalt kehtestate end.

Kui liialt konkreetne olla ja mitte selgitada põhjusi või keeldumise tagamaid, siis lähevad kindlasti suhted nässu. Ma eeldan, et eesmärk pole ju noortega suhteid lõpetada. Kui noortele jääb mulje, et vanemad lihtsalt kangekaelsusest ei taha neid aidata, kuigi võimalused on olemas, siis on suhted ilmselt eluks ajaks rikutud. Tüli vältimiseks tuleb asjast rääkida ja selgitada, mitte lihtsalt kangekaelselt ei-korrutada. Põhjus ei-ütlemiseks on ju täiesti olemas – majal on veel pikk laen ning soov oma kodus elada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

KÕIK! Mida vähem selgitate, mida vähem naljatlete, seda konkreetsemalt ja kindlamalt kehtestate end.

Ja seda konkreetsemalt ning kindlamalt võib jäik müür vahele tekkida.
Kumb teile tähtsam on – kas mingi lõputu ja jäik enesekehtestamine, kus loobutakse igasugustest selgitustest ning lõpuks lähevad suhted täielikult sassi, või siis omavaheline asjade lahti selgitamine ja arutamine kõikide osaliste juuresolekul, mis säilitakse suhted.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma lihtsalt ei kujuta ette,et ma oleksin lasknud oma elukaaslasel sellist ettepanekut oma vanematele üldse serveerida. Kas sel tütrel üldse mõistust ei ole? Või kui mõistust nii palju ei ole, siis veidi häbi võiks ikka olla. Jube ausalt öeldes, perekond lüüakse A4 peal rahaks ja siis sogatakse veel mingitest lapselastest. Need lüüakse ka varsti teile A4 peal rahaks ümberja hakkake plekkima,et neid üldse näha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui liialt konkreetne olla ja mitte selgitada põhjusi või keeldumise tagamaid, siis lähevad kindlasti suhted nässu/../ omavaheline asjade lahti selgitamine ja arutamine kõikide osaliste juuresolekul, mis säilitakse suhted.

Tead, sul pole õigus.
Kui väga detailides hakata selgitama, MIKS täpselt keegi midagi teha ei taha, võib see olla oluliselt solvavam kui enesekehtestamine. Sul on enesekehtestamisest vale arusaam, sa arvad, et see on midagi käratamise ja seljakeeramisele sarnast. Ei ole. Loe natuke.

Ja usu mind, elus on väga-väga palju olukordi, kui sa eelistad ise ka selget vastust, mitte pikki rääkimisi tagamaadest ja põhjalikke selgitusi. Ole kohe päris kindel, et kui su mees peaks sind maha jätma, siis sa eelistaksid, et ta ütleks, et “tänan sind kõige eest aga nüüd me läheme lahku, olid kenad ajad aga nüüd on mul teine, lapsega aitan, head aega” ja mitte, et ta pikalt ja süvenevalt annaks sulle ülevaate, milline sinu liigutus, eripära, su rääkimisviis, su seksiharjumus või su ihulõhn täpselt temas sinu juures tülgastust tekitab ja teise naise juurde ajab.

Liigne jututuba ei ole kasulik tegelikult kellelegi. Konkreetsus, viisakus ja enesekehtestamine (tõesti, tee endale see mõiste selgeks) aga küll.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

omavaheline asjade lahti selgitamine ja arutamine kõikide osaliste juuresolekul, mis säilitakse suhted.

Tead, sul pole õigus.

Kui väga detailides hakata selgitama, MIKS täpselt keegi midagi teha ei taha, võib see olla oluliselt solvavam kui enesekehtestamine. Sul on enesekehtestamisest vale arusaam, sa arvad, et see on midagi käratamise ja seljakeeramisele sarnast. Ei ole. Loe natuke.

Ja usu mind, elus on väga-väga palju olukordi, kui sa eelisad ise ka selget vastust, mitte pikki läbirääkimisi ja põhjalikke selgitusi. Ole kohe päris kindel, et kui su mees peaks sind maha jätma, siis sa eelistaksid, et ta ütleks, et “tänan sind kõige eest aga nüüd me läheme lahku, olid kenad ajad aga nüüd on mul teine, lapsega aitan, head aega” ja mitte, et ta pikalt ja süvenevalt annaks sulle ülevaate, milline sinu liigutus, eripära, su rääkimisviis, su seksiharjumus või ihulõhn täpselt temas sinu juures tülgastust tekitab ja teise naise juurde ajab.

Liigne jututuba ei ole kasulik tegelikult kellelegi. Konkreetsus, viisakus ja enesekehtestamine (tõesti, tee endale see mõiste selgeks) aga küll.

Mis puutub antud olukorda mehega lahkuminek? Elus on erinevad situatsioonid ja ka erinevad lahendused. Ma jään kägu 10:50 -ga samale arvamusele, et antud olukorras (mis ei ole paari lahkuminekuga mingit seost) vajaks nad omavahelist pikemat vestlust ja selgitust. Vastasel juhul ollakse mõlemalt poolt kanged – üks pool hoidub suhtlemisest ja teine pool ütleb mokaotsast: ei soovi, KÕIK!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mis puutub antud olukorda mehega lahkuminek? Elus on erinevad situatsioonid ja ka erinevad lahendused.

Natuke üldistusoskust. Ma olen päris kindel, et teemaalgataja tütar ei taha kuulata ema pooletunnist selgitavat heietust teemal, miks ta kolida ei taha – kui armas on talle see kasepuu, mis köögiaknast sisse kiikab ja kuidas see näe seal sahvri uksepiidal on laste pikkuste märgid ja kuidas esimesed talvised lumehelbed siin õuel on talle nii armsaks saanud, et kohe ei tahaks mitte kolida väga…eriti…vist…

Piisab täiesti enesekehtestamisest, mis on õpitav. Me ei soovi kolida, aga me hea meelega aitame sul leida maja, mis küll ilmselt peaks jääma linnast veidi kaugemale. Või siis saate meil edasi elada, kuni majaostu sissemaks käes.

Käratamine EI, ei ole enesekehtestamine, tee see mõiste endale selgeks). Mingit põhjust pole laotada kõik oma mõtted seoses koduvahetusega tütre kaela. Niikuinii ei ütle tütar ju pärast: “Jah, olles ära kuulanud ema lugulaulu, kui oluline on talle see angervaks seal aianurgas ja et temal ikka pole soovi väiksemasse majja kolida, sest talle meeldib avarus, mõistsin ma, et meie ettepanek oli sobimatu.”

Liigse emotsioneerimise ja selgitustega võib suhted sada korda pigem kihva keerata, kui viisaka enesekehtestamisega.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olgu lohutuseks seegi, et sa pole ainus: meie pere pesamuna käib emale peale ema samasuguse jutuga, et korter on talle liiga suur ja vahetagu kahe väiksema vastu, et nad kutiga saaks omaette olla. Hetkel nad elavad kõik koos ema kulul. käivad tööl aga selle löövad kõik laiaks ka söögi ja kommunaalide eest maksmata. See ongi lumehelbekeste põlvkond. Meie kaks vanemat õde vaatame seda pulli kõrvalt, oleme ise oma laenud võtnud ja kinnisvarad ostnud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui teil praegu omavaheline suhtlemine on raskendatud, kas siis poleks sobiv koostada omalt poolt üks A4 leht, kus põhjendus, miks ettepanek ei sobi. Ilma irooniata. Kirja panna nii ratsionaalsed kui emotsionaalsed põhjused (kohustus panga ees, noorema tütre vajadused, enda soov ja õigus elada enda valitud majas…) Hommikul tööle minnes jäta tütrele laua peale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

“tänan sind kõige eest aga nüüd me läheme lahku, olid kenad ajad aga nüüd on mul teine, lapsega aitan, head aega” ja mitte, et ta pikalt ja süvenevalt annaks sulle ülevaate, milline sinu liigutus, eripära, su rääkimisviis, su seksiharjumus või su ihulõhn täpselt temas sinu juures tülgastust tekitab ja teise naise juurde ajab.

Mõnel on just sellist monoloogi vaja, et lahkuminek kohale jõuaks ja lootus, et mees ikka tegelikult armastab ja tagasi tuleb, kaoks ja et üldse suudaks oma eluga edasi minna. Nii et see ei ole hea näide. Aga see muidugi ei tähenda, et tütar viitsiks kuulata mingit monoloogi teemal “kodu, see ei ole koda, millel aken, uks…” Ja ma mingit A4 ei koostaks kindlasti, vaid saadaks nad selle jutuga sooja kohta, sest just seda mu meelest selline ettepanek väärib. Aga teised tehku, nagu neile sobib.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 124 )


Esileht Pereelu ja suhted Ettepanek lapselt ja tema elukaaslaselt