Teema: Ettepanek lapselt ja tema elukaaslaselt

#3173592:

Huvitav oleks teada kuidas on nende endi suhted lähedastega, kes soovitavad kohe agressiivselt kaitsesse asuda (äärmuslik: “Kaks sõna – uks. võti.” !!!) ja need, kes ei soovi mingeid selgitusi anda vaid soovitavad väga jäika ja lühidat stiili.

Miks küll?

Ega noored pole pahatahtlikud, nad lihtsalt ei saa aru, et selline soov ei ole kohane. Ja kui seda neile sõbralikult ja armastavalt selgeks ei tee, siis nad jäävad arvama, et teie olete pahatahtlikud, et kiusust ei lase neil oma unistusi täita…

Paljudes küsimustes võivad olla erinevatel põlvkondadel erinevad seisukohad ja endale saab kindlaks jääda ka nii, et teine pool tunneks, et teda mõistetakse ja kuulatakse ära. “Ei” öelda saab ju ka väga sõbralikult ja armastavalt.

Miks peaksid suhted kannatama, kui inimene väljendab oma otsust selgelt ja konkreetselt? Kas sinu lapsed on harjunud kõike saama ja kui ühe korra neile ära öeldakse, siis selleks on vaja perekoosolek kokku kutsuda. Minu arvates on elementaarne, et noored muretsevad endale ikka ise pesa, selleks ei pea vanemad oma kodusid maha müüma ega väiksemaks vahetama.

Mulle mingi pika jutu veeretamine kohe üldse ei istu, keerutamine ja tunnetest jahumin

Eh, vanavanematel oleks just vaja suuremat pinda, et lapsed oma peredega külla tulema mahuks 🙂

See on puuduliku kasvatuse vili jah. Koolides ei õpetata majandust, kodus ei õpetata majandamist ja tulevikule mõtlemist. Selline plaan on üdini vale ja koletu. Ma tean küll ka juhuseid, kus tõesti vanemad on oma korraliku maja või ridaelamu vahetanud noorte 2-toalise korteri vastu, kuid seda eas, kus vanemad on pensionärid, mõttetu maksta suure maja kütte eest ja noortel mitu last peres kasvamas ja ise ka üle 30 vanad, et mõistus juba peas, kaua koos elanud ja oma suhet ja end tõestanud.

Mitte mingil juhul ei tohi 50-aastates inimese loobuda oma elukohast. Elukoht on tagatis tulevikuks, kui enam tööl käia ei jaksa ja hooldekoduarved vajavad maksmist. Inimeste esmane kohustus on kasvatada üles oma lapsed ja kui see tehtud, siis kindlustada oma vanaduspõlv, et mitte jääda oma lastele hooldada.

Küsige tütre käest, kas ta sooviks oma 2 voodihaiget vanemat tulevikus kodus põetada, talitada, kasida, sööta, ise tööl käimata?

Tean 35+ vanuses inimest, kes suutis ema kenast mereäärsest suure aiaga majast mitmekümne kilomeetri kaugusele kolkakülla ahiküttega korterisse kolida. Ja nüüd ei jõua ära imestada, et miks ema enam ta lapsi ei soovi hoida. Nii et on selliseid inimesi.

#3173748:

#3173711:

Mulle mingi pika jutu veeretamine kohe üldse ei istu, keerutamine ja tunnetest jahumin

Kahjuks on siinsetel inimestel tõesti nigel suhtlemisoskus.

Aga miks noored ei või sellist ettepanekut teha? Nemad teevad ettepaneku, teie kas võtate vastu või keeldute. Nii nagu normaalselt arenenud täiskasvanud. Mitte karjudes “Võti. Uks.”, mitte suhteid rikkudes, mitte omaette pobisedes ja solvudes. Ei oska või?

Suheterikkumist alustasid ikka noored. Nii põlastusväärse käitymise peale ikka annab tulla. Ning jah, kui minuga mu omas kodus pärast niigi teene tegemist mingi noorhärra tuleb sellise papiiriga, on vastus ülimslt rahulikult öeldud võti ja uks

#3173334:

Mitte midagi ei pea neile selgitama. Ei pea hakkama rääkima majalaenust, ei pea hakkama tegema nalja, et tehke meile 3 lapselast, siis vaatame. Te ei võlgne mingeid selgitusi neile! Lihtsalt öelge: “Teie ettepanek ei sobi meile. Me soovime elada oma kodus.” KÕIK! Mida vähem selgitate, mida vähem naljatlete, seda konkreetsemalt ja kindlamalt kehtestate end.

Mismõttes, et “Me soovime elada oma kodus”. Miks selliseid asju peab üldse kellelegi (võõras inimene ka veel) selgitama.

Paber, mille see lammas esitas, tikuga põlema ja ämbrisse ja siis täiesti rahuliku häälega küsimus, et “Millal teil välja oleks võimalik kolida? Kuna arusaadavalt sellise lollusega te mõlemad rikkusite meie suhted, seega ma soovin, et alates järgmisest esmaspäevast oleksid sa siit majast läinud.”

Lihtne.
Tüdruk võib jääda, kui soovib.

#3174097:

#3173334:

Mitte midagi ei pea neile selgitama. Ei pea hakkama rääkima majalaenust, ei pea hakkama tegema nalja, et tehke meile 3 lapselast, siis vaatame. Te ei võlgne mingeid selgitusi neile! Lihtsalt öelge: “Teie ettepanek ei sobi meile. Me soovime elada oma kodus.” KÕIK! Mida vähem selgitate, mida vähem naljatlete, seda konkreetsemalt ja kindlamalt kehtestate end.

Mismõttes, et “Me soovime elada oma kodus”. Miks selliseid asju peab üldse kellelegi (võõras inimene ka veel) selgitama.

Paber, mille see lammas esitas, tikuga põlema ja ämbrisse ja siis täiesti rahuliku häälega küsimus, et “Millal teil välja oleks võimalik kolida? Kuna arusaadavalt sellise lollusega te mõlemad rikkusite meie suhted, seega ma soovin, et alates järgmisest esmaspäevast oleksid sa siit majast läinud.”

Lihtne.

Tüdruk võib jääda, kui soovib.

Kui elukauge sa oled!
Jutt käib ju enda lapsest. Lapsed ongi vahel kohutavalt ebaõiglased, ka päris suured lapsed – aga positiivne on, et seda on võimalik muuta! Arenguvõimalus on olemas.
Kõige mõttetum asi oleks sinu soovitatud ultimaatumi esitamine. Selline kangekaelsus ja jäikus ei muuda mitte midagi paremaks. Ei last, ei sinu enesetunnet. Eluaegse vea teed, eluks ajaks võid suhted ära rikkuda. Jah, laps alustas seda rikkumist oma lolluses, ole sina siis targem ja ära lase tal kõike ära rikkuda, õpeta, näita, seleta.

Ettepanek oli noortel muidugi absurdne, lapsik, toores, omakasupüüdlik, teemaalgataja suhtes äärmiselt empaatiatundetu. Aga sellise lapsikuse pärast end eluks ajaks lapsest ilma jätta – lollus.

Saage aru, inimesed, kes te soovitate emal ja isal alandlikult paber valmis vorpida ja ennast õigustama hakata. See oleks provokatsioonile allumine. See saadab nahaalidele signaali, et nende nõudmised on igati õiged ja normaalsed, aga lihtsalt PRAEGU ei ole võimalik neile vastu tulla, sest… (kõik need teie põhjendused siis).

Sellisele provokatsioonile allumine oleks ülim lollus ja enda täis tegemine. Lastele tuleb selgelt märku anda, kui jultunult ja ebaviisakalt nad on käitunud. Naise vanemate vastu null respekti. Uskumatu lihtsalt.

Siin on loomulikult ainus mõistlik reageerimisviis see, et vastata resoluutselt: See ettepanek on jultunud ja teil peaks selle esitamise pärast häbi olema. Loomulikult miingit maja müüki toimuma ei hakka. Iga pere muretseb oma ulualuse ise. Meie algne kokkulepe oli selline, et elate majas, kuniks saate korteriostuks sissemakse kokku. See on nüüd koos ja uusi kokkuleppeid ei ole hetkel plaanis sõlmida.

#3174375:

Minu arust nii naljakas teemaalgatus. Heas mõttes – lõbus lugemine, mis on kirja pandud humoorikalt. Usun, et teemaalgataja ei küsigi otseselt nõu. Pigem jagas kogemust – missuguseid inimesi, mõtlemisi ja suhtumisi on olemas.

Sellepärast ei hakka mina mingit nõu andma või midagi arvama. Tegelikult ei oskagi ???? Arvestades teemaalgataja sõnaosavust ja olukorda suhtumist, usun, et ta saab isegi noortele asja selgeks tehtud. Pigem ootaks huviga järge, et kuidas ta seda tegi, milline oli reaktsioon ning mida väimeespoiss ehk veel huvitavat välja käis.

Või, kui ma siiski midagi arvan, siis sama vanade tütarde emana usun, et tegemist ei olnud ehk mingi pahatahtliku käitumisega noorte poolt. Pigem on nad veel nii noored ja eluvõõrad ning ei oska asja eri tahke mõista. Nad näevad kirjeldatud olukorras ainult iseennast. Aga asetada pildile veel neiu vanemad, ja õde või vend… see läheb juba liiga keeruliseks.

Mina ise samas olukorras ütleks ainult ühe lause: Ma isegi ei kaalu teie ettepanekut. Punkt! See oleks resoluutne ja lõplik vastus ning ilmselt saaksid nad aru, et asja edasi arutada pole mõtet. Nüüd on vaid vaja neil endil, oma peas välja mõelda, mis nende ettepanekus nii valesti on. Hea oleks ehk, kui nad küsiksid mõne teise täiskasvanud inimese käest abi selles osas. Kes selle nö erapooletult selgeks teeb.

Ehk annad neile seda teemat lugeda. Siin on kirjas mitmete inimeste arvamus.

Sa räägiks nagu 13-aastastest 🙂 Küsiks mõne teise täiskasvanud inimese käest abi… Tegemist on juba ammu täiskasvanuks saanud inimestega, mitte aga naiivsete lapsesuudega, kellel puudub vaimne kapatsiteet, et oma sõnade ja nõudmiste tagajärgedega arvestada.

#3173359:

Põhjus ei-ütlemiseks on ju täiesti olemas – majal on veel pikk laen

Ei saa aru, kuidas see saaks olla takistuseks? Arvad, et maja ei saa enne laenu tähtaegset lõppemist müüa?

#3174453:

Ma pakun, et kui täiskasvanud lapsega käituda nagu täiskasvanuga, siis ta suudab ka oma vanusele kohaselt reageerida. Pole mingit vajadust lusikaga putru suhu toppida ja siis veel näpuga suunurki puhtaks pühkida.

Ma võib-olla elan kuskil paralleeluniversumis, aga mitte-nahaalsus ei võrdu minu jaoks elutarkusega. Sa ei pea olema 50-aastane, selleks et käituda teiste inimeste suhtes aupaklikult. Seda enam, et tegemist on oma (naise) vanematega.

Sellest ma ju räägingi. See on ülim nahaalsus, aga noor ja eluvõõras inimene ei saa aru, et see on nahaalsus. Enda arvates on ta igavesti õilsate plaanidega – ei võta ju “vanuritelt” lihtsalt kodu käest ära, vaid leiaks neilegi mingi nurgakese. Ta lihtsalt ei “tunne ära” seda, et tegelikult on tema mõttekäik rumal, eluvõõras, ülbe, egoistlik jne. Ta ei tunne ära seda sellepärast, et ta on veel vähe elukogenud ja ta ei oska klapitada erinevaid olukordi omavahel. Ta ei oska ennast mõelda teise inimese “kingadesse”, mida see tegelikult tähendab nende teiste inimeste jaoks, kes nö osalevad tema suurepärases plaanis.

#3171884:

Lühidalt oli sisu selline, et meie müüks oma maja maha ja ostaks Tallinnast kaugemale väiksema ja soodsama maja. Vahelt saadudu kasu oli jaotatud meie, nende ja meie Teise hetkel veel alaealise lapse vahel.

Minu jaoks on see koht, kus vaheltkasu jagatakse kolmeks tegelike omanike ja laste vahel, võtmemoment – nad ei ole otseselt ahned, nad tõsimeeli arvavad, et neil on vanemate majale mingisugused õigused (ilma selle arvamuseta ei arvestaks nad tõenäoselt kasumilt osa alaealisele lapsele). Ehk siis reaalselt jagatakse elavate inimeste pärandit eeldusega, et neil on selleks kas nüüd või hiljem mingi automaatne õigus.

Kallid lapsevanemad, tehke oma täiskasvanud lastele selgeks, et pärand ei ole mingi garanteeritud asi ega midagi, mis neile kuulub ja inimesed võivad vabalt oma vara koerte varjupaigale pärandada.

#3174543:

#3174516:

a ei tunne ära seda sellepärast, et ta on veel vähe elukogenud ja ta ei oska klapitada erinevaid olukordi omavahel. Ta ei oska ennast mõelda teise inimese “kingadesse”, mida see tegelikult tähendab nende teiste inimeste jaoks, kes nö osalevad tema suurepärases plaanis.

Ma küll tundsin selles vanuses, et ei ole kohane paluda oma vanematel ja oma vennal või õel kodust ära kolida, et mina saaksin omale elukoha. Ja ma ei olnud samas mingi üliempaatiline teiste soovide silmist lugeja. 23-aastane on siiski juba vastutusvõimeline ja täieõiguslik ühiskonnaliige ja kui tal just pole arengupeetust, oskab tegelikult teise tunnetele ka mõelda, iseasi, kas need tunded teda huvitavad.

Kui vana oled? Ilmselt mitte 20-aastane?

Sina ei tundnud nii selles vanuses. Mina ka mitte. Olin ju sel ajal juba kahe lapse ema. Küll aga tunnevad nii end tänapäeva lumehelbekesed, kes on harjunud mugavustega ja sellega, et kõik nende jaoks kõik ette-taha ära tehakse.

Teoreetiliselt on muidugi 23-aastane täiskasvanud, vastutusvõimeline ja täieõiguslik ühiskonnaliige. Küll aga ei pruugi olla elukogenud ja vajalikul määral küpse mõtlemisvõimega. Mida tunnistab ehedalt ka käesolev teemaalgatus. Vaevalt, et teemaalgataja väimeespoiss on arengupeetusega. Ilmselt on tavaline noor, kes aga on veel lihtsalt eluvõõras ja -kogenematu.

#3175756:

Viimasele lisaks, et kindlasti arvab iga 23-aastane ka tänapäeval, et nad on täiskasvanud, vastutusvõimelised, empaatilised ühiskonnaliikmed. Ja samas ei garanteeri miski, et ka teie mõnel sugulasel poleks teie kohta sarnast lugu rääkida. Rõhutate näiteks oma kahe lapse olemasolu, siis on täiesti võimalik variant, et vanemate arvates surusite neile ülekohtuselt palju lapselapsi hoida – aga nemad ei öelnud midagi ja teie ei saanud ka aru, et see nahaalne oleks.

Mul on lapsi tegelikult kokku neli. Lihtsalt, 23-aastaselt oli neid juba kaks.

Täiesti kindlasti ei kasvatanud minu lapsi vanavanemad. Ma kolisin poisi juurde 17-aastaselt (tema oli aasta vanem) ja alustasime täiesti iseseisvat elu. Olime oma vanematest materiaalselt sõltumatud kui ka emotsionaalselt. Meil mehega olid sellised vanemad, kes keeldusid meie lapsi hoidmast. Nad käisid sel ajal ise veel tööl. Jutt oli lühike ja konkreetne – igaüks kasvatab oma lapsed ise. Seega, meie neljast lapsest ei ole mitte ükski, mitte päevagi vanavanemate hoida olnud. “Lapsed suveks maale vanavanemate juurde” elamust ei ole meie lastel mitte kunagi olnud. Ehkki, mõlemal perel olid oma suvekodud olemas.
Kõik materiaalse oleme endale ise soetanud. Esimesed kaks kodu olid üürikorterid. Sealt edasi pangalaenuga oma kodu. Vanemate panus puudus täiesti. Ehkki, minu vanemad olid keskmisest paremal järjel. Aga me ei oodanudki sedalaadi toetust.

See võib olla küll, et noor peab ennast targemaks ja elukogenumaks kui ta tegelikult on. Aga ma siiski usun, et meie põlvkond (kes olid noored 25 aastat tagasi) oli tänastest noortest siiski täiskasvanulikuma mõtlemisega. Juba selle pärast, et 25 aastat tagasi oli elu ja olme ikka päris raske. Noor pere pidi ellujäämiseks kõvasti pingutama. Mitte et sellest nüüd midagi nii haletsus- ja enese upitamisväärset oleks, aga nii oli.
Suur erinevus kahe põlvkonna vahel on kas või see, et 25 aastat tagasi oli suhteliselt normaalne 20-25 aastaselt laps(ed) saada. Tänapäeval on see pigem imelik. Aga laste saamine muudab inimese reeglina hoobilt teistest eakaaslastest, kel ei ole lapsi, täiskavanulikumaks.

Pange mu sõnu tähele: kui solvumine üle läheb, tulevad noored mõne aja pärast sooviga, et teie paneks oma maja nende kodulaenu lisatagatiseks. Kui nõustute, siis läheb asi tõenäoliselt nii, et noored lähevad ühel hetkel lahku, poiss tõmbab kõige nelja tuule poole, läheb näiteks Austraaliasse. Tütar üksi ei jaksa laenu tagasi maksta. Plika ei julge teile tunnistada, et nii on läinud, ja peidab pea liiva alla. Või siis nad koos elades ühel hetkel enam ei maksa mingil põhjusel laenu korrektselt tagasi. Esimest korda saate jamadest teada siis, kui tuleb teade teie maja sundmüügi kohta (pangad nimelt ei teata tagatiseks oleva kinnisvara omanikele, et laenuvõtjatel on maksmisega raskusi). Selleks hetkeks on pangal villand saanud ja teie pakkumine, et hakkate ise laenu maksma, neid enam ei huvita.