See sõltub ikka iseloomust, kui suur on vajadus suhelda ja seltsida. Enamasti on igal pool võimalik leida inimesi, kellega läbi käia. Iseküsimus, kas seda tahetakse. Et ärkad hommikul üles, astud õue, näed naabreid ja hakkad kõigiga järjest jutustama või siis teed majast läbisõiduhoovi, kus pidevalt keegi külas käib või elad privaatselt ja suhtled minimaalselt. Kas suure linna korteris inimesed ei konuta? Astud uksest välja, teed tiiru lähedal asuvas pargis, käid kaubanduskeskuses, kohvikus ja istud korteris edasi. Kes tahab leiab ka linnas teisi tegevusi, aga see sõltub inimese olemusest, mitte asukohast.
Ilmselt ei peeta siinkohal silmas seda, et on tungiv vajadus koguaeg kellegagi, aktiivselt suhelda. Pigem ikka üldist teadmist, et ümbruskonnas toimub midagi, et linnas on elu. Ja et kui tuleb tuju, siis lähen ja osalen. Ehkki, mulle Türi meeldib, siis olen ka märganud teatavat “väljasurnust” seal. Ma ise olen ka inimene, kellele ei meeldi liiga palju otsest ja vahetut suhtlemist. Küll aga vajan enda ümber teatavas koguses melu – tunnet, et elu käib. Inimesed toimetavad ja liiguvad, teevad sisseoste, müüvad ise oma kaupa tänaval, mingid väikesed laadakesed, üritused. Kas või see, et inimesed jalutavad tänaval ja naudivad olemist.
Umbes sama üksildane ja kurb tunne tekib sügisel suvistes kuurortlinnades – Haapsalus ja Pärnus. Terve suvi elu keeb ja siis on ühtäkki kõik tänavad tühjad ja just kui kurvad.
