Teema: introvertidest

Ekstravertsem pole soovinud otseselt olla, küll aga julgem ja enesekindlam, et tunneksin end seltskonnas paremini. Vahel harva olen tundnud üksindust, siis olen muidugi mõelnud, et äkki ekstravertsemana oleks mul rohkem sõpru, aga kuna see on üldjuhul mööduv nähtus, siis pikalt selle üle ei juurdle ja peagi juba naudin omaette olemist.

Üldjuhul mida vanemaks saan, seda suurem rahu mul enda suhtes on.

Olen kogu täiskasvanuaja ehk u 15a üritanud muutuda ekstravertsemaks, et ühiskonda paremini sobitada. Tuleb raskelt, aga kuidagi ikka tuleb. Sest on vaja osata ja tahta rääkida small-talki, suhete hoidmiseks on vaja koos teistega aega veeta jne.

Tunnen küll ühiskondlikku survet, et vaikne omaette nokitseda olla on imelik. Kasvõi töövestlustelgi on vaja olnud jätta mulje, et sulle meeldivad ühsüritused jne. Ütleks, et praegune maailm on küllaltki ekstravertsete maailm.

Appi kui hea eelmine kommentaar on 😀 ma olen ka introvert ja selle varjamiseks olen ma ka hakanud palju rääkima. Sest tundub, et see on inimestele oluline.

Ka üks sarnane. Polegi ausalt öeldes midagi lisada, sest kõik eelnevad on nii tabavalt öelnud.

Olen mõelnud ainult seda, et tahaks rohkem sõpru. Päris sõpru, kellega sisuline suhtlus ja side, ühised tegemised ja tunneks end väga vabalt. Ei hooli small talkist ega lihtsalt tutvustest. Muidugi tööl ühelgi ühisüritusel ei käi. Alati natuke kehv tunne seetõttu. Ka koolis jms jäin kõigist pidudest ja üritustest kõrvale. Tekitab ebamugavust. Tunnen end halvasti küll seetõttu, et selline erak. Ja urgitsemine ei meeldi mitte üldse. Eriti kui töökaaslased eraelu kohta uurivad. Mulle meeldib muidu olla nagu olen, aga tahaks lihtsalt rohkem sõpru ja sotsiaalset ringi ning et ei survestataks olema teistsugune.

Ei ole kunagi soovinud olla ekstravertsem. Suhtlen vabalt, olen keskmisest kõvasti julgem ja saan edukalt oma väikefirmade müügitööga hakkama. Aga taastumiseks vajan palju üksi olemist ja mulle see sobib. Ei tunne oma taastumishetkedel kellestki puudust. Võiksin vabalt pool aastat täiesti suhtlemata ka olla – saan iseendaga ideaalselt läbi.

Ega introvertsus pole autism, millega inimene tõesti ei suuda ega oska suhelda. Introverdid suudavad vabalt olla seltskondlikud ja rääkida palju. Mul on tunne, et Eestis on palju diagnoosimata autiste (kõrgfunktsioneerivaid), kes nimetavad ennast introvertideks. Autist on see, kes ei suuda ja ei oska suhelda või vajalikus olukorras sõna suust välja saada. Introvert oskab sotsiaalsetes olukordades käituda ja ennast väljendada, saab hakkama suhtlusega tööl ja koolis jms.

Mina oskan ka vabalt tühjast-tähjast lobiseda, aga väsitav on see küll. Mul on nüüd paar kuud olnud eelmise vaikse kabinetikaaslase asemel uus, ekstravert, kes oma tööle tihti tagasisidet küsib ja ka palju niisama lobiseb. Õhtuks olen nii väsinud sellest, et pereliikmetega rääkimiseks pean ennast kõvasti sundima ja loomulikult ei lähe enam kuskile välja kellegagi suhtlema. Kahju on sellest, et ka sõpradega ei jaksa enam kokku saada. Nii et jah, tegelikult ma tahaksin, et suhtlemine mind nii palju ei väsitaks, sest mulle meeldib olla pere ja sõpradega, aga kahjuks ma ei jõua nii palju suhelda.

#4063950:

Ma kolisin suurele välismaale. Eestis on raske introvert olla, kõik teavad kedagi, kes teab kedagi ja siis arutavad, et näe, sihuke imelik. Pidevalt olid mingid süümekad ja fomo. Ikka et miks sul vähe sõpru on jne.

Kolisin elama suurriiki, siin saan jumala rahus koos oma introverdist mehega elada nagu tahan. Inimesi on siin juba pikalt ja põhjalikult tolerantseks haritud, igasugu imelikke elab igal pool ja keegi ei tee sellest eriti välja.

Mis maa see on? Minu arvates välismaal topitakse nina veel rohkem naabrite ja tuttavate asjadesse. Igatsugu ühistegevuse päevad, kus kõik naabrid peavad kokku tulema. Rääkimata sellest, et nad kardinaid üldse ei kasuta. Ja kui sa nüüd oled see imelik, kes kardinat ette tõmbab ja naabrite vahet ei sõelu, siis hakkavad kahtlustama, et oled mingi kahtlane. Eestis mõistetakse nagu paremini, kui soovid omaette olla.

Meie maal on introvertsuse geen väga laialt levinud. Ju siis keerulistel aegade jäid ellu need kartlikumad, kes õigel ajal metsa punusid ja eemale hoidsid. Julgemad ja suhtlejad notiti maha.

#4063995:

Mina oskan ka vabalt tühjast-tähjast lobiseda, aga väsitav on see küll. Mul on nüüd paar kuud olnud eelmise vaikse kabinetikaaslase asemel uus, ekstravert, kes oma tööle tihti tagasisidet küsib ja ka palju niisama lobiseb. Õhtuks olen nii väsinud sellest, et pereliikmetega rääkimiseks pean ennast kõvasti sundima ja loomulikult ei lähe enam kuskile välja kellegagi suhtlema. Kahju on sellest, et ka sõpradega ei jaksa enam kokku saada. Nii et jah, tegelikult ma tahaksin, et suhtlemine mind nii palju ei väsitaks, sest mulle meeldib olla pere ja sõpradega, aga kahjuks ma ei jõua nii palju suhelda.

Just nimelt. Teiste inimeste emotsioonid, probleemid, asjad on tegelikult väsitab mürainfo. Sa saad portsu võõraid muresid justkui kaela. Nooremana muidugi põdesin, et raske sõpru leida, aga hiljem avastasin, et mulle ei meeldigi liiga tihedalt teistega seotud olla ja enda lähedale lasta, vaid olla võimalikult sõltumatu intriigidest, suhtedraamadest ja hädadest, millega minul pistmist pole. Ma naudin vaba aega, mis on täielikult minu päralt ja minu enda graafiku järgi.

#4064014:

Introverdid vajaksid ehk väga jõulist ja väga nähtavat toetuskampaaniat. Igasugustele ju tehakse neid kampaaniaid, intovertide jaoks võiks ka olla. Et ühiskond õpiks nende vajadustega arvestama ega survestaks olema nii-öelda pidevalt pildil.

Mind küll keegi ei survesta olema pidevalt pildil. Pole kolm päeva ühegi inimesega rääkinud, ei teagi, mis kraaksatus kõrist tuleb, kui teisipäeval tööle lähen.

Ja sa tahaksid, et oleks suur reklaamikampaania, mis tõmbaks sulle veel rohkem tähelepanu 🙂 ? Et inimesed hakkaksid küsima, mis tunne on olla introvert ja kas sa oled seda kogu aeg olnud ja kas sa tahaksid olla ekstravert ja mida sa üksi teed jne jne?

#4063942:

#4063927:

Kas te, introverdid, olete mingil perioodil oma elus tundnud soovi olla ekstravertsemad, soovinud olla teistsugused? Olete te algusest peale olnud rahul oma introvertsusega või olete tshtnud olla seltskondlikum, soovinud olla kuuldavam-nähtavam. Trükin telefonis ja millegipärast tekst hüpleb kogu aeg

Mina paadunud introverdina olen üks nähtavamaid ja kuuldavamaid inimesi. Ma isegi riietun kirevalt nagu papagoi, räägin valjusti ja vestlen palju, töötan väga suhtleval tööl. See on absoluutselt teadlik tegevus. See on kest, turvarüü. Lapse ja varateismelisena sain aru, et kui ma seda väljaspoole suunatud maski ette ei pane, hakkavad kõik urgitsema tõelises minus. “miks sa vaikid, kas kõik on korras, no räägi mulle sellest, aga lähme sinna, mis sa häbened, ole avalam, räägi mulle endast” jne jne. See on introverdi nipp number üks – tee iga päev näiteks töökaaslastele suu lahti ja räägi midagi pinnapealset ja suht pikalt – ja mitte keegi ei hakka sinus urgitsema, sest nad arvavad, et tunnevad sind. Pajata, et käisid sünnipäeval, kuigi tegelikult oli viimane sünnipäevakülastus 8 aastat tagasi. Maini, et lähed varem ära, sest sõbrannaga restoranis kokku saada. Tulemus see, et kui sa firmapeole ei ilmu, siis ei arutle kolleegid, et sa ei käi kunagi üldse kuskil ja oled väga suletud inimene, ei tea mis saladus sul on. Nad usuvad, kui ütled mokaotsast, et rõve peavalu tabas. Ühesõnaga – anna 2×10 min etendus iga päev endale vähem valusal ajal ja sa pääsed igasugusest surkimisest. Kui inimestel pole sinu kohta teavet, nad kas hakkavad urgitsema või mõtlevad selle ise välja. Anna neile teavet, millest nad arvavad, et teavad sind põhjani. Ära iial jää vait, kui keegi küsib näiteks, kas sul elukaaslane on või kuidas pereelu sujub. Hinga sisse ja välja ja leelota 10 min, kuidas te scrabblet mängite või mis ühepajatoitu mees tegi. Kuni küsijal on juba kõrini ja ta tähelapanu on haihtunud. Aga ära räägi midagi huvitavat, et tekiks edasisi küsimusi.

Milleks see tsirkus, küsite? Aga selleks, et lastaks introvert edasi olla. Räägid, mida sülg suhu toob, siis kui endale mugav ja keegi ei püüa su hinge ronida ja sind “tundma õppida”, sest nad juba arvavad, et tunnevad sind.

Jah, see on just see, mida ma noorena ei osanud ja olin hädas. Alati leidub empaatilisi ja armsaid inimesi, kes üritavad ka introverdiga jutu peale saada, et ta end kõrvalejäetuna ei tunneks. Aga nad teevad selle vea, et esitavad introverdile üha uusi ja uusi  küsimusi nagu ajakirjanik. Hirmsasti punnitavad, et introverdi vastusest mingi uus küsimus välja aretada. Kuna introvert ei küsi vastu, siis ei arene dialoogi. Introvert tunneb nagu keegi urgitseks tema kallal. Introverdile sobivad vestluskaaslaseks pigem need lobamokad, kes räägivad endast ja vajavad vaid kuulajat. Siis julgeb introvert ka vabatahtlikult  suu lahti teha ja ise küsimusi esitada või midagi enda kogemustest rääkida.

#4064035:

#4063942:

#4063927:

Kas te, introverdid, olete mingil perioodil oma elus tundnud soovi olla ekstravertsemad, soovinud olla teistsugused? Olete te algusest peale olnud rahul oma introvertsusega või olete tshtnud olla seltskondlikum, soovinud olla kuuldavam-nähtavam. Trükin telefonis ja millegipärast tekst hüpleb kogu aeg

Mina paadunud introverdina olen üks nähtavamaid ja kuuldavamaid inimesi. Ma isegi riietun kirevalt nagu papagoi, räägin valjusti ja vestlen palju, töötan väga suhtleval tööl. See on absoluutselt teadlik tegevus. See on kest, turvarüü. Lapse ja varateismelisena sain aru, et kui ma seda väljaspoole suunatud maski ette ei pane, hakkavad kõik urgitsema tõelises minus. “miks sa vaikid, kas kõik on korras, no räägi mulle sellest, aga lähme sinna, mis sa häbened, ole avalam, räägi mulle endast” jne jne. See on introverdi nipp number üks – tee iga päev näiteks töökaaslastele suu lahti ja räägi midagi pinnapealset ja suht pikalt – ja mitte keegi ei hakka sinus urgitsema, sest nad arvavad, et tunnevad sind. Pajata, et käisid sünnipäeval, kuigi tegelikult oli viimane sünnipäevakülastus 8 aastat tagasi. Maini, et lähed varem ära, sest sõbrannaga restoranis kokku saada. Tulemus see, et kui sa firmapeole ei ilmu, siis ei arutle kolleegid, et sa ei käi kunagi üldse kuskil ja oled väga suletud inimene, ei tea mis saladus sul on. Nad usuvad, kui ütled mokaotsast, et rõve peavalu tabas. Ühesõnaga – anna 2×10 min etendus iga päev endale vähem valusal ajal ja sa pääsed igasugusest surkimisest. Kui inimestel pole sinu kohta teavet, nad kas hakkavad urgitsema või mõtlevad selle ise välja. Anna neile teavet, millest nad arvavad, et teavad sind põhjani. Ära iial jää vait, kui keegi küsib näiteks, kas sul elukaaslane on või kuidas pereelu sujub. Hinga sisse ja välja ja leelota 10 min, kuidas te scrabblet mängite või mis ühepajatoitu mees tegi. Kuni küsijal on juba kõrini ja ta tähelapanu on haihtunud. Aga ära räägi midagi huvitavat, et tekiks edasisi küsimusi.

Milleks see tsirkus, küsite? Aga selleks, et lastaks introvert edasi olla. Räägid, mida sülg suhu toob, siis kui endale mugav ja keegi ei püüa su hinge ronida ja sind “tundma õppida”, sest nad juba arvavad, et tunnevad sind.

Jumal, kui väsitav võib selline elu olla. Miks sa arvad, et sul introvert olla ei lasta?

Täpselt sama mõte. Kohtutav, kui sa pead kogu aeg teesklema oma põhiolemuse vastu.

#4063942:

Milleks see tsirkus, küsite? Aga selleks, et lastaks introvert edasi olla. Räägid, mida sülg suhu toob, siis kui endale mugav ja keegi ei püüa su hinge ronida ja sind “tundma õppida”, sest nad juba arvavad, et tunnevad sind.

Sa ei ole ju mitte introvert, vaid kinnine inimene. See on isiksuse teine oluline skaala, kui pole sama, mis ekstravertsus-intravertsus. Neid aetakse kogu aeg segi. Sa oled puhas ekstravert, kui suudad niimoodi näidelda ja vadrata ja ei väsi ära. Päris introvert ei suudaks ning tal oleks ilmselt ka rohkem ükskõik sellest, mida teised arvavad. Introvertsus tähendab puhtalt ja otseselt seda, et sa väsid suhtlemisest, seltskonnast, inimestest ning laed end vaikuses ja omaette olemises. Sina asendad ühe jutu teisega, sinu hirm on ennast avada, see pole introvertsus.

#4064035:

Jumal, kui väsitav võib selline elu olla. Miks sa arvad, et sul introvert olla ei lasta?

Lastakse ikka, aga hakatakse küsima ja uurima. See on introverdile raske. Iga kord pead nagu oma kookonist välja tulema, kui keegi midagi pärib ja tunned, et sind raputatakse oma sisemaailmast välja alati ebasobival ajal. Ja see just on väsitav.

Mask ette panna on tuhat korda vähem väsitav, kui saad seda teha enda rütmis ja siis, kui suudad end ise selleks motiveerida, mitte siis, kui keegi sisse sõidab ja jutuga peale lendab. Kuulamine on ka väsitav.

Oluliselt lihtsam on selliste torkimiste ja survestamiste ja küsitlemiste vältimiseks esitada oma jutud sisuliselt olematu infoga sulle sobival ajal. Kuulajatele jääb mulje, et mis siin enam küsida ja urgitseda, sest me ju teame temast piisavalt. Tegelikult oled end päästnud nii kuulujuttude, ootamatute küsimuste, sissesõitmiste, ootamatute kõnetamiste eest sellega, et sulle sobival ajal oled andnud endast kuvandi kui väga avalast inimesest, sisuliselt aga rääkinud suvalist igavat pläma. Võib ka öelda nii, et kui seda süstemaatiliselt teha (jah, 2×10 min päevas on täiesti piisav, isegi vähem on piisav), siis ei hakka keegi varsti enam üldse midagi küsima, sest piltlikult öeldes nad mõtlevad, et parem ei küsi midagi, hakkab jälle pikka juttu rääkima oma onust, kassist, klassikokkutulekust või eelmise kevade ilmast. Ja lihtsa vaevaga ongi võimalik püsida endale sobivatel aegadel oma kookonis. Mida aga ongi tarvis saavutada. Sest see lühendab oluliselt vajalikku taastumisaega, kui introvert nö võtab hoobi vastu, kui talle sobib, mitte ei kista teda maailma ette, kui keegi teine tahab.

Nii lihtsalt on sada korda kergem elada introverdina.

#4064045:

Sa oled puhas ekstravert, kui suudad niimoodi näidelda ja vadrata ja ei väsi ära. Päris introvert ei suudaks ning tal oleks ilmselt ka rohkem ükskõik sellest, mida teised arvavad. Introvertsus tähendab puhtalt ja otseselt seda, et sa väsid suhtlemisest, seltskonnast, inimestest ning laed end vaikuses ja omaette olemises

Ei. Ma võidan endale 23,5 tundi ööpäevas puhast aega iseendaga, kus keegi ei tüüta ega tülita. Võidan lihtsalt sellega, et annan nö massidele kondi hambusse siis, kui mulle sobib ja selles mahus, mida mina tahan. Siis nad saavad, mida tahavad ja mina saan, mida tahan. Muidu kipuks kolleegid mind ju 20 korda päevas kõnetama ja uurima/puurima just kõige ootamatutel hetkedel, mis oleks kohutavalt väsitav ning sisaldaks palju rohkem ebavajalikku suhtlemist. See on nagu vastikute eluliste kohustustega ikka. Kui on ilmselgelt midagi ebameeldivat ees, siis tark inimene kaalub, kas seda on võimalik tegemata jätta. Kui kindlasti ei ole võimalik tegemata jätta, siis ta teeb selle kohe ära, siis on tehtud ja mure maas. Sama on ka “hundikarjale” info söötmisega. Elu kohe palju lihtsam.