Esileht Pereelu ja suhted introvertidest

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 139 )

Teema: introvertidest

Postitas:
Kägu

Kas te, introverdid, olete mingil perioodil oma elus tundnud soovi olla ekstravertsemad, soovinud olla teistsugused? Olete te algusest peale olnud rahul oma introvertsusega või olete tshtnud olla seltskondlikum, soovinud olla kuuldavam-nähtavam. Trükin telefonis ja millegipärast tekst hüpleb kogu aeg

+5
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ekstravertsem pole soovinud otseselt olla, küll aga julgem ja enesekindlam, et tunneksin end seltskonnas paremini. Vahel harva olen tundnud üksindust, siis olen muidugi mõelnud, et äkki ekstravertsemana oleks mul rohkem sõpru, aga kuna see on üldjuhul mööduv nähtus, siis pikalt selle üle ei juurdle ja peagi juba naudin omaette olemist.

Üldjuhul mida vanemaks saan, seda suurem rahu mul enda suhtes on.

+22
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühiskond on üles ehitatud eelkõige ekstravertidele mõeldes. Jah, vahel on raske. See ei tähenda, et ise samasugune olla sooviksin. Soovin, et ühiskond oleks teistsugusem.

+21
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen kogu täiskasvanuaja ehk u 15a üritanud muutuda ekstravertsemaks, et ühiskonda paremini sobitada. Tuleb raskelt, aga kuidagi ikka tuleb. Sest on vaja osata ja tahta rääkida small-talki, suhete hoidmiseks on vaja koos teistega aega veeta jne.

Tunnen küll ühiskondlikku survet, et vaikne omaette nokitseda olla on imelik. Kasvõi töövestlustelgi on vaja olnud jätta mulje, et sulle meeldivad ühsüritused jne. Ütleks, et praegune maailm on küllaltki ekstravertsete maailm.

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas te, introverdid, olete mingil perioodil oma elus tundnud soovi olla ekstravertsemad, soovinud olla teistsugused? Olete te algusest peale olnud rahul oma introvertsusega või olete tshtnud olla seltskondlikum, soovinud olla kuuldavam-nähtavam. Trükin telefonis ja millegipärast tekst hüpleb kogu aeg

Mina paadunud introverdina olen üks nähtavamaid ja kuuldavamaid inimesi. Ma isegi riietun kirevalt nagu papagoi, räägin valjusti ja vestlen palju, töötan väga suhtleval tööl. See on absoluutselt teadlik tegevus. See on kest, turvarüü. Lapse ja varateismelisena sain aru, et kui ma seda väljaspoole suunatud maski ette ei pane, hakkavad kõik urgitsema tõelises minus. “miks sa vaikid, kas kõik on korras, no räägi mulle sellest, aga lähme sinna, mis sa häbened, ole avalam, räägi mulle endast” jne jne. See on introverdi nipp number üks – tee iga päev näiteks töökaaslastele suu lahti ja räägi midagi pinnapealset ja suht pikalt – ja mitte keegi ei hakka sinus urgitsema, sest nad arvavad, et tunnevad sind. Pajata, et käisid sünnipäeval, kuigi tegelikult oli viimane sünnipäevakülastus 8 aastat tagasi. Maini, et lähed varem ära, sest sõbrannaga restoranis kokku saada. Tulemus see, et kui sa firmapeole ei ilmu, siis ei arutle kolleegid, et sa ei käi kunagi üldse kuskil ja oled väga suletud inimene, ei tea mis saladus sul on. Nad usuvad, kui ütled mokaotsast, et rõve peavalu tabas. Ühesõnaga – anna 2×10 min etendus iga päev endale vähem valusal ajal ja sa pääsed igasugusest surkimisest. Kui inimestel pole sinu kohta teavet, nad kas hakkavad urgitsema või mõtlevad selle ise välja. Anna neile teavet, millest nad arvavad, et teavad sind põhjani. Ära iial jää vait, kui keegi küsib näiteks, kas sul elukaaslane on või kuidas pereelu sujub. Hinga sisse ja välja ja leelota 10 min, kuidas te scrabblet mängite või mis ühepajatoitu mees tegi. Kuni küsijal on juba kõrini ja ta tähelapanu on haihtunud. Aga ära räägi midagi huvitavat, et tekiks edasisi küsimusi.
Milleks see tsirkus, küsite? Aga selleks, et lastaks introvert edasi olla. Räägid, mida sülg suhu toob, siis kui endale mugav ja keegi ei püüa su hinge ronida ja sind “tundma õppida”, sest nad juba arvavad, et tunnevad sind.

+31
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Appi kui hea eelmine kommentaar on 😀 ma olen ka introvert ja selle varjamiseks olen ma ka hakanud palju rääkima. Sest tundub, et see on inimestele oluline.

+16
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma kolisin suurele välismaale. Eestis on raske introvert olla, kõik teavad kedagi, kes teab kedagi ja siis arutavad, et näe, sihuke imelik. Pidevalt olid mingid süümekad ja fomo. Ikka et miks sul vähe sõpru on jne.

Kolisin elama suurriiki, siin saan jumala rahus koos oma introverdist mehega elada nagu tahan. Inimesi on siin juba pikalt ja põhjalikult tolerantseks haritud, igasugu imelikke elab igal pool ja keegi ei tee sellest eriti välja.

+13
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ka üks sarnane. Polegi ausalt öeldes midagi lisada, sest kõik eelnevad on nii tabavalt öelnud.

Olen mõelnud ainult seda, et tahaks rohkem sõpru. Päris sõpru, kellega sisuline suhtlus ja side, ühised tegemised ja tunneks end väga vabalt. Ei hooli small talkist ega lihtsalt tutvustest. Muidugi tööl ühelgi ühisüritusel ei käi. Alati natuke kehv tunne seetõttu. Ka koolis jms jäin kõigist pidudest ja üritustest kõrvale. Tekitab ebamugavust. Tunnen end halvasti küll seetõttu, et selline erak. Ja urgitsemine ei meeldi mitte üldse. Eriti kui töökaaslased eraelu kohta uurivad. Mulle meeldib muidu olla nagu olen, aga tahaks lihtsalt rohkem sõpru ja sotsiaalset ringi ning et ei survestataks olema teistsugune.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei introvertsus on parim asi mis mul on. Ma poleks jõudnud ilma selleta nii kaugele kui olen täna. Mingis seltskonnas peab veits teesklema tõesti. Ilus välimus ja natuke bluhvi ja korras. Aga suures plaanis valitsevad maailma introverdid, nende käest käivad läbi finantsid, nemad panevad kokku suured plaanid. Ise püünele mitte ronimine ei tähenda, et asi pole minu kontrolli all.

Olen valinud töö koos teiste introvertidega, käin korra nädalas hobigrupis koos teiste introvertidega, olen töötand ennast finantsvabaks selle nimel, et ei peaks ekstravertidega kokku puutuma kui ei taha. Kui mõtlen kes mu ümber on introvertid, siis nemad on veits otsustavamatel kohtadel. Esmaspäevahommikusel check in il räägime juhtidega kuidas nädalavahetusel puslesid kokku panime ja arvutimänge mängisime. Sellele järgneval müügitöötajate omal on jutuks peod, draamad ja palgapäev.

 

+10
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole kunagi soovinud olla ekstravertsem. Suhtlen vabalt, olen keskmisest kõvasti julgem ja saan edukalt oma väikefirmade müügitööga hakkama. Aga taastumiseks vajan palju üksi olemist ja mulle see sobib. Ei tunne oma taastumishetkedel kellestki puudust. Võiksin vabalt pool aastat täiesti suhtlemata ka olla – saan iseendaga ideaalselt läbi.

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

ma olen ka introvert ja selle varjamiseks olen ma ka hakanud palju rääkima. Sest tundub, et see on inimestele oluline.

Mul täpselt sama. Olen juba nii jutukaks muutunud, et vanad tuttavad on ülimalt üllatunud. Kas tõesti oskan nüüd inimestega rääkida. Võin rääkida absoluutselt kõigest ja pikalt. Nojah, pärast olen üksi ja vajan taastumiseks päevakese-kaks.

+14
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ega introvertsus pole autism, millega inimene tõesti ei suuda ega oska suhelda. Introverdid suudavad vabalt olla seltskondlikud ja rääkida palju. Mul on tunne, et Eestis on palju diagnoosimata autiste (kõrgfunktsioneerivaid), kes nimetavad ennast introvertideks. Autist on see, kes ei suuda ja ei oska suhelda või vajalikus olukorras sõna suust välja saada. Introvert oskab sotsiaalsetes olukordades käituda ja ennast väljendada, saab hakkama suhtlusega tööl ja koolis jms.

+18
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Püünele ronimisest ja avalikkuse tähelepanust hoidumisest.

See, et ei taha end rahvale näidata, ei ole üldse introvertsus. Esinemishirm võib olla pigem ekstravertidel, sest neile on olulisem teiste arvamus ja nemad piltlikult öeldes võtavad end rahva ees enda jaoks alasti. St nad arvavad, et esinedes nad avavad end kõigile kuulajatele-vaatajatele. Introvert paneb maski ette ja esitab oma kõne või mille iganes ära, sest ta teab, et tema sisse ei näe keegi. Väga paljud muusikud, näitlejad, lauljad, balletitantsijad, kes on igapäevaselt laval, on introverdid. Selleks, et mängida teatris kandvaid rolle, ei pea ju endast midagi avaldama, sa poed teise inimese nahka ja lavale läheb tema. Introverdile on see ju harjumuspärane – kanda teiste ees maski.

Ja urgitsemine ei meeldi mitte üldse. Eriti kui töökaaslased eraelu kohta uurivad

Kui urgitsemine ei meeldi, siis tuleb ise inimestele infot anda. Kontrollida saad siis seda sina, mida, kui tõest, kui palju ja kui tihti. Kui ei anna, jäävadki urgitsema, omavahel arutama, ise leiutama, jälgima. See on introverdile oluliselt keerulisem, kui tööle minnes läbi mõelda, et täna küsin teistelt, kuidas nädalavahetus möödus ja siis jutustan 6 minutit sellest, kuidas pesin aknaid ja mees käis koeraga pargis ja kuidas päike paistis ja ikka kena soe sügis on ja vaat ajalehega aknaid pesta on ikka kõige parem ja tore, et mees sai endale uued kummikud, head pika säärega. Keegi ei viitsi sellist juttu pikalt kuulata, nad said teada, et sul on mees ja koer. Ja see pikk jutuvada jätab kuulajale mulje, et nad said palju infot, kuigi teabeväärtuslikku sisu on seal null. See on juba üks põhjus, miks keegi enam sinu eraelus tuhnimise vastu peagi huvi ei tunne.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina oskan ka vabalt tühjast-tähjast lobiseda, aga väsitav on see küll. Mul on nüüd paar kuud olnud eelmise vaikse kabinetikaaslase asemel uus, ekstravert, kes oma tööle tihti tagasisidet küsib ja ka palju niisama lobiseb. Õhtuks olen nii väsinud sellest, et pereliikmetega rääkimiseks pean ennast kõvasti sundima ja loomulikult ei lähe enam kuskile välja kellegagi suhtlema. Kahju on sellest, et ka sõpradega ei jaksa enam kokku saada. Nii et jah, tegelikult ma tahaksin, et suhtlemine mind nii palju ei väsitaks, sest mulle meeldib olla pere ja sõpradega, aga kahjuks ma ei jõua nii palju suhelda.

+9
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind tüütavad sangviinikud ja ma ei tahaks never sangviik olla. Mina olen melanhoolik, sangviiniliste joontega ja ma olen väga rahul. Ma ei kavatse kedagi teeselda, kes ma ei ole.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma kolisin suurele välismaale. Eestis on raske introvert olla, kõik teavad kedagi, kes teab kedagi ja siis arutavad, et näe, sihuke imelik. Pidevalt olid mingid süümekad ja fomo. Ikka et miks sul vähe sõpru on jne.

Kolisin elama suurriiki, siin saan jumala rahus koos oma introverdist mehega elada nagu tahan. Inimesi on siin juba pikalt ja põhjalikult tolerantseks haritud, igasugu imelikke elab igal pool ja keegi ei tee sellest eriti välja.

Mis maa see on? Minu arvates välismaal topitakse nina veel rohkem naabrite ja tuttavate asjadesse. Igatsugu ühistegevuse päevad, kus kõik naabrid peavad kokku tulema. Rääkimata sellest, et nad kardinaid üldse ei kasuta. Ja kui sa nüüd oled see imelik, kes kardinat ette tõmbab ja naabrite vahet ei sõelu, siis hakkavad kahtlustama, et oled mingi kahtlane. Eestis mõistetakse nagu paremini, kui soovid omaette olla.

Meie maal on introvertsuse geen väga laialt levinud. Ju siis keerulistel aegade jäid ellu need kartlikumad, kes õigel ajal metsa punusid ja eemale hoidsid. Julgemad ja suhtlejad notiti maha.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Püünele ronimisest ja avalikkuse tähelepanust hoidumisest.
See, et ei taha end rahvale näidata, ei ole üldse introvertsus. Esinemishirm võib olla pigem ekstravertidel, sest neile on olulisem teiste arvamus ja nemad piltlikult öeldes võtavad end rahva ees enda jaoks alasti. St nad arvavad, et esinedes nad avavad end kõigile kuulajatele-vaatajatele. Introvert paneb maski ette ja esitab oma kõne või mille iganes ära, sest ta teab, et tema sisse ei näe keegi. Väga paljud muusikud, näitlejad, lauljad, balletitantsijad, kes on igapäevaselt laval, on introverdid. Selleks, et mängida teatris kandvaid rolle, ei pea ju endast midagi avaldama, sa poed teise inimese nahka ja lavale läheb tema. Introverdile on see ju harjumuspärane – kanda teiste ees maski.

Täpselt nii ongi. Inimesed arvavad, et hallid hiired seina ääres, kes millegagi silma ei torka ja ühtki suhtlust kunagi ei alusta, on introverdid. Vale puha. Introvert võib ära õppimise korral pidada kõnesid suurele rahvahulgale, alustada vestlust ükskõik kellega (introvertidel pole tavaliselt ka mingit hierarhia-hirmu, a la suvalises seltskonnas võib vabalt kõnetada esimesena sealviibivat vallavanemat, ministrit, presidenti), jne. Välisel vaatlusel võib introverti pidada kõige tavalisemaks ekstraverdiks. Introverdi ja ekstraverdi vahe ongi sisemises taastumises, enese laadimises. Kui ekstravert vajab selleks teisi inimesi ja tunneb ennast halvasti, kui peab pikalt üksi olema, siis introvert vajab taastumiseks üksindust, aega olla vaid iseendaga. Introvert väsib inimestest, ka headest inimestest ja isegi sõpradest. Seda võibki olla raske seletada neile, kes nii ei tunne, aga nii on. Sellepärast ongi introvertidel, sellistel säravatel, palju tuttavaid, aga vähe tõelisi sõpru. Nad on lobisejad tööl kohvilauas, aga ühisüritustel neid enamasti ei kohta (nu näed, ei saanud kahjuks tulla, meil oli kodus just sel ajal suguvõsa kokkutulek :)). Sõbrad, tõelised sõbrad teavad nende vajadust olla üksi ja aktsepteerivad seda. Ja kokku saades on kõigil huvitav, sest introvert reeglina loeb rohkem, analüüsib kõike, teeb huvitavaid kokkuvõtteid ja temaga koos on huvitav arutleda.

+20
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina oskan ka vabalt tühjast-tähjast lobiseda, aga väsitav on see küll. Mul on nüüd paar kuud olnud eelmise vaikse kabinetikaaslase asemel uus, ekstravert, kes oma tööle tihti tagasisidet küsib ja ka palju niisama lobiseb. Õhtuks olen nii väsinud sellest, et pereliikmetega rääkimiseks pean ennast kõvasti sundima ja loomulikult ei lähe enam kuskile välja kellegagi suhtlema. Kahju on sellest, et ka sõpradega ei jaksa enam kokku saada. Nii et jah, tegelikult ma tahaksin, et suhtlemine mind nii palju ei väsitaks, sest mulle meeldib olla pere ja sõpradega, aga kahjuks ma ei jõua nii palju suhelda.

Just nimelt. Teiste inimeste emotsioonid, probleemid, asjad on tegelikult väsitab mürainfo. Sa saad portsu võõraid muresid justkui kaela. Nooremana muidugi põdesin, et raske sõpru leida, aga hiljem avastasin, et mulle ei meeldigi liiga tihedalt teistega seotud olla ja enda lähedale lasta, vaid olla võimalikult sõltumatu intriigidest, suhtedraamadest ja hädadest, millega minul pistmist pole. Ma naudin vaba aega, mis on täielikult minu päralt ja minu enda graafiku järgi.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Introverdid vajaksid ehk väga jõulist ja väga nähtavat toetuskampaaniat. Igasugustele ju tehakse neid kampaaniaid, intovertide jaoks võiks ka olla. Et ühiskond õpiks nende vajadustega arvestama ega survestaks olema nii-öelda pidevalt pildil.

+4
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Introverdid vajaksid ehk väga jõulist ja väga nähtavat toetuskampaaniat. Igasugustele ju tehakse neid kampaaniaid, intovertide jaoks võiks ka olla. Et ühiskond õpiks nende vajadustega arvestama ega survestaks olema nii-öelda pidevalt pildil.

Mind küll keegi ei survesta olema pidevalt pildil. Pole kolm päeva ühegi inimesega rääkinud, ei teagi, mis kraaksatus kõrist tuleb, kui teisipäeval tööle lähen.

Ja sa tahaksid, et oleks suur reklaamikampaania, mis tõmbaks sulle veel rohkem tähelepanu 🙂 ? Et inimesed hakkaksid küsima, mis tunne on olla introvert ja kas sa oled seda kogu aeg olnud ja kas sa tahaksid olla ekstravert ja mida sa üksi teed jne jne?

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Introverdid vajaksid ehk väga jõulist ja väga nähtavat toetuskampaaniat. Igasugustele ju tehakse neid kampaaniaid, intovertide jaoks võiks ka olla. Et ühiskond õpiks nende vajadustega arvestama ega survestaks olema nii-öelda pidevalt pildil.

Mind küll keegi ei survesta olema pidevalt pildil. Pole kolm päeva ühegi inimesega rääkinud, ei teagi, mis kraaksatus kõrist tuleb, kui teisipäeval tööle lähen.

Ja sa tahaksid, et oleks suur reklaamikampaania, mis tõmbaks sulle veel rohkem tähelepanu 🙂 ? Et inimesed hakkaksid küsima, mis tunne on olla introvert ja kas sa oled seda kogu aeg olnud ja kas sa tahaksid olla ekstravert ja mida sa üksi teed jne jne?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas te, introverdid, olete mingil perioodil oma elus tundnud soovi olla ekstravertsemad, soovinud olla teistsugused? Olete te algusest peale olnud rahul oma introvertsusega või olete tshtnud olla seltskondlikum, soovinud olla kuuldavam-nähtavam. Trükin telefonis ja millegipärast tekst hüpleb kogu aeg

Mina paadunud introverdina olen üks nähtavamaid ja kuuldavamaid inimesi. Ma isegi riietun kirevalt nagu papagoi, räägin valjusti ja vestlen palju, töötan väga suhtleval tööl. See on absoluutselt teadlik tegevus. See on kest, turvarüü. Lapse ja varateismelisena sain aru, et kui ma seda väljaspoole suunatud maski ette ei pane, hakkavad kõik urgitsema tõelises minus. “miks sa vaikid, kas kõik on korras, no räägi mulle sellest, aga lähme sinna, mis sa häbened, ole avalam, räägi mulle endast” jne jne. See on introverdi nipp number üks – tee iga päev näiteks töökaaslastele suu lahti ja räägi midagi pinnapealset ja suht pikalt – ja mitte keegi ei hakka sinus urgitsema, sest nad arvavad, et tunnevad sind. Pajata, et käisid sünnipäeval, kuigi tegelikult oli viimane sünnipäevakülastus 8 aastat tagasi. Maini, et lähed varem ära, sest sõbrannaga restoranis kokku saada. Tulemus see, et kui sa firmapeole ei ilmu, siis ei arutle kolleegid, et sa ei käi kunagi üldse kuskil ja oled väga suletud inimene, ei tea mis saladus sul on. Nad usuvad, kui ütled mokaotsast, et rõve peavalu tabas. Ühesõnaga – anna 2×10 min etendus iga päev endale vähem valusal ajal ja sa pääsed igasugusest surkimisest. Kui inimestel pole sinu kohta teavet, nad kas hakkavad urgitsema või mõtlevad selle ise välja. Anna neile teavet, millest nad arvavad, et teavad sind põhjani. Ära iial jää vait, kui keegi küsib näiteks, kas sul elukaaslane on või kuidas pereelu sujub. Hinga sisse ja välja ja leelota 10 min, kuidas te scrabblet mängite või mis ühepajatoitu mees tegi. Kuni küsijal on juba kõrini ja ta tähelapanu on haihtunud. Aga ära räägi midagi huvitavat, et tekiks edasisi küsimusi.

Milleks see tsirkus, küsite? Aga selleks, et lastaks introvert edasi olla. Räägid, mida sülg suhu toob, siis kui endale mugav ja keegi ei püüa su hinge ronida ja sind “tundma õppida”, sest nad juba arvavad, et tunnevad sind.

Jah, see on just see, mida ma noorena ei osanud ja olin hädas. Alati leidub empaatilisi ja armsaid inimesi, kes üritavad ka introverdiga jutu peale saada, et ta end kõrvalejäetuna ei tunneks. Aga nad teevad selle vea, et esitavad introverdile üha uusi ja uusi  küsimusi nagu ajakirjanik. Hirmsasti punnitavad, et introverdi vastusest mingi uus küsimus välja aretada. Kuna introvert ei küsi vastu, siis ei arene dialoogi. Introvert tunneb nagu keegi urgitseks tema kallal. Introverdile sobivad vestluskaaslaseks pigem need lobamokad, kes räägivad endast ja vajavad vaid kuulajat. Siis julgeb introvert ka vabatahtlikult  suu lahti teha ja ise küsimusi esitada või midagi enda kogemustest rääkida.

+10
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas te, introverdid, olete mingil perioodil oma elus tundnud soovi olla ekstravertsemad, soovinud olla teistsugused? Olete te algusest peale olnud rahul oma introvertsusega või olete tshtnud olla seltskondlikum, soovinud olla kuuldavam-nähtavam. Trükin telefonis ja millegipärast tekst hüpleb kogu aeg

Mina paadunud introverdina olen üks nähtavamaid ja kuuldavamaid inimesi. Ma isegi riietun kirevalt nagu papagoi, räägin valjusti ja vestlen palju, töötan väga suhtleval tööl. See on absoluutselt teadlik tegevus. See on kest, turvarüü. Lapse ja varateismelisena sain aru, et kui ma seda väljaspoole suunatud maski ette ei pane, hakkavad kõik urgitsema tõelises minus. “miks sa vaikid, kas kõik on korras, no räägi mulle sellest, aga lähme sinna, mis sa häbened, ole avalam, räägi mulle endast” jne jne. See on introverdi nipp number üks – tee iga päev näiteks töökaaslastele suu lahti ja räägi midagi pinnapealset ja suht pikalt – ja mitte keegi ei hakka sinus urgitsema, sest nad arvavad, et tunnevad sind. Pajata, et käisid sünnipäeval, kuigi tegelikult oli viimane sünnipäevakülastus 8 aastat tagasi. Maini, et lähed varem ära, sest sõbrannaga restoranis kokku saada. Tulemus see, et kui sa firmapeole ei ilmu, siis ei arutle kolleegid, et sa ei käi kunagi üldse kuskil ja oled väga suletud inimene, ei tea mis saladus sul on. Nad usuvad, kui ütled mokaotsast, et rõve peavalu tabas. Ühesõnaga – anna 2×10 min etendus iga päev endale vähem valusal ajal ja sa pääsed igasugusest surkimisest. Kui inimestel pole sinu kohta teavet, nad kas hakkavad urgitsema või mõtlevad selle ise välja. Anna neile teavet, millest nad arvavad, et teavad sind põhjani. Ära iial jää vait, kui keegi küsib näiteks, kas sul elukaaslane on või kuidas pereelu sujub. Hinga sisse ja välja ja leelota 10 min, kuidas te scrabblet mängite või mis ühepajatoitu mees tegi. Kuni küsijal on juba kõrini ja ta tähelapanu on haihtunud. Aga ära räägi midagi huvitavat, et tekiks edasisi küsimusi.

Milleks see tsirkus, küsite? Aga selleks, et lastaks introvert edasi olla. Räägid, mida sülg suhu toob, siis kui endale mugav ja keegi ei püüa su hinge ronida ja sind “tundma õppida”, sest nad juba arvavad, et tunnevad sind.

Jumal, kui väsitav võib selline elu olla. Miks sa arvad, et sul introvert olla ei lasta?

+10
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas te, introverdid, olete mingil perioodil oma elus tundnud soovi olla ekstravertsemad, soovinud olla teistsugused? Olete te algusest peale olnud rahul oma introvertsusega või olete tshtnud olla seltskondlikum, soovinud olla kuuldavam-nähtavam. Trükin telefonis ja millegipärast tekst hüpleb kogu aeg

Mina paadunud introverdina olen üks nähtavamaid ja kuuldavamaid inimesi. Ma isegi riietun kirevalt nagu papagoi, räägin valjusti ja vestlen palju, töötan väga suhtleval tööl. See on absoluutselt teadlik tegevus. See on kest, turvarüü. Lapse ja varateismelisena sain aru, et kui ma seda väljaspoole suunatud maski ette ei pane, hakkavad kõik urgitsema tõelises minus. “miks sa vaikid, kas kõik on korras, no räägi mulle sellest, aga lähme sinna, mis sa häbened, ole avalam, räägi mulle endast” jne jne. See on introverdi nipp number üks – tee iga päev näiteks töökaaslastele suu lahti ja räägi midagi pinnapealset ja suht pikalt – ja mitte keegi ei hakka sinus urgitsema, sest nad arvavad, et tunnevad sind. Pajata, et käisid sünnipäeval, kuigi tegelikult oli viimane sünnipäevakülastus 8 aastat tagasi. Maini, et lähed varem ära, sest sõbrannaga restoranis kokku saada. Tulemus see, et kui sa firmapeole ei ilmu, siis ei arutle kolleegid, et sa ei käi kunagi üldse kuskil ja oled väga suletud inimene, ei tea mis saladus sul on. Nad usuvad, kui ütled mokaotsast, et rõve peavalu tabas. Ühesõnaga – anna 2×10 min etendus iga päev endale vähem valusal ajal ja sa pääsed igasugusest surkimisest. Kui inimestel pole sinu kohta teavet, nad kas hakkavad urgitsema või mõtlevad selle ise välja. Anna neile teavet, millest nad arvavad, et teavad sind põhjani. Ära iial jää vait, kui keegi küsib näiteks, kas sul elukaaslane on või kuidas pereelu sujub. Hinga sisse ja välja ja leelota 10 min, kuidas te scrabblet mängite või mis ühepajatoitu mees tegi. Kuni küsijal on juba kõrini ja ta tähelapanu on haihtunud. Aga ära räägi midagi huvitavat, et tekiks edasisi küsimusi.

Milleks see tsirkus, küsite? Aga selleks, et lastaks introvert edasi olla. Räägid, mida sülg suhu toob, siis kui endale mugav ja keegi ei püüa su hinge ronida ja sind “tundma õppida”, sest nad juba arvavad, et tunnevad sind.

Jumal, kui väsitav võib selline elu olla. Miks sa arvad, et sul introvert olla ei lasta?

Täpselt sama mõte. Kohtutav, kui sa pead kogu aeg teesklema oma põhiolemuse vastu.

 

+14
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Introverdid vajaksid ehk väga jõulist ja väga nähtavat toetuskampaaniat. Igasugustele ju tehakse neid kampaaniaid, intovertide jaoks võiks ka olla. Et ühiskond õpiks nende vajadustega arvestama ega survestaks olema nii-öelda pidevalt pildil.

Mind küll keegi ei survesta olema pidevalt pildil. Pole kolm päeva ühegi inimesega rääkinud, ei teagi, mis kraaksatus kõrist tuleb, kui teisipäeval tööle lähen.

Ja sa tahaksid, et oleks suur reklaamikampaania, mis tõmbaks sulle veel rohkem tähelepanu 🙂 ? Et inimesed hakkaksid küsima, mis tunne on olla introvert ja kas sa oled seda kogu aeg olnud ja kas sa tahaksid olla ekstravert ja mida sa üksi teed jne jne?

Ma sain küll aru, mida ta mõtles. Kui mina olin laps, siis introvertsusest ei räägitud. Introverdi kohta öeldi, et ah ta on selline vaike või arg. See vaikne olemine oli lihtsalt nagu mingi halb komme, mis tuleb välja juurutada. Õpetajad õiendasid ja pilasid nende kallal, hakka ometigi rääkima, proovi julgem olla, millal sina ka suu lahti teed jne. Sunniti neid jõuga teiste ees esinema ja rääkima.

Nüüd on noored juba teadlikumad ja ta julgeb selle välja öelda – ma olen introvert, palun ära suru mulle seda ja toda peale.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Milleks see tsirkus, küsite? Aga selleks, et lastaks introvert edasi olla. Räägid, mida sülg suhu toob, siis kui endale mugav ja keegi ei püüa su hinge ronida ja sind “tundma õppida”, sest nad juba arvavad, et tunnevad sind.

Sa ei ole ju mitte introvert, vaid kinnine inimene. See on isiksuse teine oluline skaala, kui pole sama, mis ekstravertsus-intravertsus. Neid aetakse kogu aeg segi. Sa oled puhas ekstravert, kui suudad niimoodi näidelda ja vadrata ja ei väsi ära. Päris introvert ei suudaks ning tal oleks ilmselt ka rohkem ükskõik sellest, mida teised arvavad. Introvertsus tähendab puhtalt ja otseselt seda, et sa väsid suhtlemisest, seltskonnast, inimestest ning laed end vaikuses ja omaette olemises. Sina asendad ühe jutu teisega, sinu hirm on ennast avada, see pole introvertsus.

+12
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei mõista miks introvertsust on alati puuduseks peetud ja neid tuleb sellest justkui vabastada, aga ekstravertsus on see normaalne seisund, mis ei vaja sekkumist. Aga kui tüütu ja kurnav võib olla üks latatara ja  ülisuhtleja, kes oma nina igale poole topib,  teistel keskenduda ei lase, koosolekutel monolooge peab ja oma eraelu kõigile kaela laob.

+21
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jumal, kui väsitav võib selline elu olla. Miks sa arvad, et sul introvert olla ei lasta?

Lastakse ikka, aga hakatakse küsima ja uurima. See on introverdile raske. Iga kord pead nagu oma kookonist välja tulema, kui keegi midagi pärib ja tunned, et sind raputatakse oma sisemaailmast välja alati ebasobival ajal. Ja see just on väsitav.

Mask ette panna on tuhat korda vähem väsitav, kui saad seda teha enda rütmis ja siis, kui suudad end ise selleks motiveerida, mitte siis, kui keegi sisse sõidab ja jutuga peale lendab. Kuulamine on ka väsitav.

Oluliselt lihtsam on selliste torkimiste ja survestamiste ja küsitlemiste vältimiseks esitada oma jutud sisuliselt olematu infoga sulle sobival ajal. Kuulajatele jääb mulje, et mis siin enam küsida ja urgitseda, sest me ju teame temast piisavalt. Tegelikult oled end päästnud nii kuulujuttude, ootamatute küsimuste, sissesõitmiste, ootamatute kõnetamiste eest sellega, et sulle sobival ajal oled andnud endast kuvandi kui väga avalast inimesest, sisuliselt aga rääkinud suvalist igavat pläma. Võib ka öelda nii, et kui seda süstemaatiliselt teha (jah, 2×10 min päevas on täiesti piisav, isegi vähem on piisav), siis ei hakka keegi varsti enam üldse midagi küsima, sest piltlikult öeldes nad mõtlevad, et parem ei küsi midagi, hakkab jälle pikka juttu rääkima oma onust, kassist, klassikokkutulekust või eelmise kevade ilmast. Ja lihtsa vaevaga ongi võimalik püsida endale sobivatel aegadel oma kookonis. Mida aga ongi tarvis saavutada. Sest see lühendab oluliselt vajalikku taastumisaega, kui introvert nö võtab hoobi vastu, kui talle sobib, mitte ei kista teda maailma ette, kui keegi teine tahab.

Nii lihtsalt on sada korda kergem elada introverdina.

+7
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ühiskond on üles ehitatud eelkõige ekstravertidele mõeldes.

See ongi normaalne. Nurgasnorutajatega edasi ei liigu.

+3
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa oled puhas ekstravert, kui suudad niimoodi näidelda ja vadrata ja ei väsi ära. Päris introvert ei suudaks ning tal oleks ilmselt ka rohkem ükskõik sellest, mida teised arvavad. Introvertsus tähendab puhtalt ja otseselt seda, et sa väsid suhtlemisest, seltskonnast, inimestest ning laed end vaikuses ja omaette olemises

Ei. Ma võidan endale 23,5 tundi ööpäevas puhast aega iseendaga, kus keegi ei tüüta ega tülita. Võidan lihtsalt sellega, et annan nö massidele kondi hambusse siis, kui mulle sobib ja selles mahus, mida mina tahan. Siis nad saavad, mida tahavad ja mina saan, mida tahan. Muidu kipuks kolleegid mind ju 20 korda päevas kõnetama ja uurima/puurima just kõige ootamatutel hetkedel, mis oleks kohutavalt väsitav ning sisaldaks palju rohkem ebavajalikku suhtlemist. See on nagu vastikute eluliste kohustustega ikka. Kui on ilmselgelt midagi ebameeldivat ees, siis tark inimene kaalub, kas seda on võimalik tegemata jätta. Kui kindlasti ei ole võimalik tegemata jätta, siis ta teeb selle kohe ära, siis on tehtud ja mure maas. Sama on ka “hundikarjale” info söötmisega. Elu kohe palju lihtsam.

+7
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 139 )


Esileht Pereelu ja suhted introvertidest