Mul oli nädal tagasi siirdamine, pärast siirdamist oli paar päeva krampe. Saan aru, et see võis olla ka sellest, et munasarjad lähevad oma tavalisemasse suurusesse tagasi. Need torked olid jah pigem kahel pool, nii et selle kirjeldusega nagu sobib. Pärast seda oli paar päeva sümptomiteta, ei tundnud eriti nagu midagi.
Eile hakkas kõht uuesti krambitama, aga mitte enam servadest, vaid keskelt. Nägin ära ka erkpunase määrimise, mis mind loomulikult ärevusse ajas. Aga lugesin, et Crinone tekitab paljudel naistel veritsust, nii et võibolla on geelist. Veritsus raseduse ajal on üldse tavaline, aga ärevile ajab ju ikka. Jah, ma guugeldan üle mõistuse palju. Ei, ma ei tea, kuidas lõpetada. ????
Ametliku vereanalüüsini on aega nädal, aga tegin täna hommikul kodus ka rasedustesti. See oli ikka täitsa valge, aga see oli tavaline, mitte eriti tundlik. Ei olnud neid spetsiaalselt IVFi oodates juurde ostnud, see oli mingi vanast ajast järelejäänud riba. Lootust see muidugi ei sisendanud, aga usun, et rohkem ma neid selle nädala jooksul ei tee.
Kuna arst ütles, et elustiilipiiranguid ei ole, siis “hoidnud” ma ennast ei ole, ikka tavalisi asju teinud. Ja pealegi – kuidas ma seda suvekuuma peaksin kontrollima. Kui rattaga maale sõitsin ja ema ütles, et äkki ma ei peaks pingutama, siis tekkis isegi selline trotslik mõte oma embrüote suhtes, et “kui te isegi rattasõitu välja ei kannata, siis ma ei tahagi teid”. ???? See ootamine ajab ikka tõesti hulluks.
Arstid ei räägi paljusid asju. Minu 3 last on loomulikul teel eostatud ja sünnitatud. Nö vananaiste tarkusest olen alati teadnud, et kui on kahtlus, et oled rase ja soovid last alles jätta, siis … rattaga ei sõida, hobusega ei ratsuta, kuuma vanni ja sauna ei lähe, maratoni ei jookse, raskeid asju ei tõsta, hüppeid ei soorita jne. Ei ole teaduspõhine soovitus, aga kui olete ise nii palju vaeva näinud ja arstid ka, siis palun andke rakkudele/lootele võimalus ja
võtke nii vaimselt kui füüsiliselt vabalt. Embrüo ei pea midagi tõestama. Ema on on see, kes peab tagama turvalise kasvukeskkonna.
Tere! Olen oma kirjutistes vahel meelega üle võlli, see on minu viis probleemidega toime tulla – nende üle nalja heites. See on üsna tavaline toimetulekumehhanism. Loomulikult ma ei hakanud maratoni sõitma, mõeldes “surge, kui tahate”. Loomulikult ma hoidsin ennast nii kuidas oskasin, mainitud rattasõit oli siledal teel ja midagi üleloomulikku ma ei teinud. Vanni ei võtnud, trenni ei teinud, enamik ajast istusin ja puhkasin, mängisin lauamänge või vaatasin sarju. Kas tõesti kõik rasedust planeerivad või rasedad naised peaksid esimesest ovulatsioonimärgist sünnituseni koju jääma?
Ma usaldan meie meditsiinitöötajaid ja seda, mida nad mulle ütlevad. Inimesed muidugi pöörduvad meeleheitest igasuguste vanarahvatarkuste poole ja seda ma hukka ei mõista. Aga neid vanarahvatarkusi on palju ja tihti käivad need üksteisele vastu – oleneb, millisest allikast otsida. Seega kui ma käitusin oma arsti soovituste järgi, lisaks veel hoidsin end nii kuidas mulle endale mõistlik tundus, siis andsin ma endast parima ja ennast kuidagi süüdi ei tunne, et mu emakas embrüoid vastu ei võtnud.
Teie kolme lapse emana ilmselt ei tea, kui suurt valu sellised etteheited põhjustada võivad. Minul algasid päevad ammu enne plaanitud vereanalüüsi ja emaks ma ei saa, võibolla mitte kunagi – kes sedagi teab. Palun mõelge järgmine kord hoolega järele, kas etteheited on õigel kohal. Meiesugustel on maailmas niigi raske ringi liikuda, sest igal sammul tuletatakse meelde, millest me oleme ilma jäänud. Isegi kui oleme kõik ise õigesti teinud.
