Üleüldse olen nendes teemades pigem kinnine ega ole isegi oma perega jaganud, et meil selline “töö” käsil. Kuidas teie toimetate ja mida soovitate teha, et kuplialune keema ei läheks kõigi nende emotsioonide ja ootusärevuse kompotis?
ma alustasin ivf-i 42-aastaselt. Ega ka alguses ei tahtnud teistega jagada, ei tea ju, kuidas läheb. Mul oli üks sõbranna, kes oli juba ca 6 aastat ivf kaudu üritanud last saada, temaga rääkisin. Tal õnnestuski rasestuda lõpuks. Mind aitas emotsionaalselt see, et mu ootused olid väga madalad, ilmselt ka sõbranna pikk kogemus pani mind valmistuma selleks, et võibki vahel kaua minna. Aga rasestumise tõenäosus iga katsega ainult suureneb!
Teiseks andis mu arst ikkagi lootust: ütles, et rasestumise tõenäosuse protsendid vanuse kohta on mis iganes, aga need ei ütle midagi konkreetse naise kohta. On naisi, kes alustavad 42-aastaselt ja saavad veel kolm last.
kolmandaks.. nagu mul mees ütles: see on meie kontrolli alt väljas. See ka mõjus rahustavalt, saan küll olla tervislik ja võtta vitamiine, mida tegingi, aga lõpuks ei kontrolli ma seda, kas rasestumine õnnestub. Kõik läheb nagu läheb.
39 on väga ok vanus, võid veel kolm last saada! 🙂
