Teema: Käitumishinne

#4201722:

#4201560:

Kuule nii koledas kohas ära hoia oma last. Selline lapse kiusamine on hoopis midagi muud ja see vajab tõendamist. Nii tõsisel asjal on kindlasti ka usaldusväärseid tunnistajaid. Võin kinnitada, et üle 90% juhtumitel on õpetaja just nimelt lapse poolel, isegi kui vanem ja laps sellest ise aru ei saa. Õnneks saavad aru teised, kes selle lapse temaatikaga tegelevad. Vanemaks saamine ei nõua ju mingit haridust ega eeldusi õpetaja on aga professionaal, kel on oluline ka oma ameti kuvand ja kes töötab lastega ikka valdavalt selle pärast, et talle lapsed meeldivad.

Müüte levitada sa oskad, aga müütideks nad jäävadki. Tunnistajaid on küllaga, aga kooli ringkaitse vastu ei saa. Ja muide – kooliskäimine on lastele meie riigis kohustuslik!

Küll aga ei ole kellelgi mingit kohustust töötada õpetajana.

Paraku olen näinud pedagooge, kes ei tohiks selles ametis olla. Nad ei armasta lapsi ega soovi neile parimat. Või siis on neil sellest “parimast” väga omapärane ettekujutus. Siiamaani on mällu sööbinud üks enda lasteaiakasvatajatest, kelle tööajal nägi lasteaia rühmatuba välja nagu pesueht Araktšejevi kasarmu: kõik pidid tundide kaupa vaid istuma laua taga ja joonistama, ainsagi piiksatuse peale võis too kasvataja tulla lapsele kätega kallale ja päras peksmist haarata tal natist ning virutada jõuga nurka nagu jahukoti. Seejärel pidid kõik lapsed tõstma oma joonistused üles ja kasvataja siis hindas valjuhäälselt, kas joonistus on “ilus” või “kole”. Sain sellest pikka aega kestva voodimärgamise probleemi, ja vanemad (kelle jaoks pedagoog on autoriteet) ei uskunud mu juttu ega saanud aru, miks ma nii teen. Aga too pedagoog oli loomulikult ikka lapse poolel ja tolle pedagoogi jaoks oli just nii “lapsele parim” – isegi kui rumal laps sellest aru ei saanud!

Suureks saades uskusin siiralt, et too õpetaja oli harv erand. Usaldasin oma lapse pedagooge täielikult. Kahjuks eksisin.

Nüüd on mu laps sellest koolist lahkunud. Aga ta sai sealt tolle õpetaja käest kaasaandeks eluaegsed vaimse tervise probleemid ja talle vormistati ka puue. Too õpetaja ei aita meil ealeski tasuda psühhiaatri ega psühholoogi tasusid, mis on 150 eurot üks seanss. Temal on kama, võõras laps ju!

Sul on ikka kas endal või lapsel mingi probleem, sest kes saab traumasid nii lasteaias kui koolis, kellele satuvad alatasa halvad õpetajad,on ikka erand kui reegel ja niisama tühjast kohast ei teki midagi.

#4201722:

#4201560:

Kuule nii koledas kohas ära hoia oma last. Selline lapse kiusamine on hoopis midagi muud ja see vajab tõendamist. Nii tõsisel asjal on kindlasti ka usaldusväärseid tunnistajaid. Võin kinnitada, et üle 90% juhtumitel on õpetaja just nimelt lapse poolel, isegi kui vanem ja laps sellest ise aru ei saa. Õnneks saavad aru teised, kes selle lapse temaatikaga tegelevad. Vanemaks saamine ei nõua ju mingit haridust ega eeldusi õpetaja on aga professionaal, kel on oluline ka oma ameti kuvand ja kes töötab lastega ikka valdavalt selle pärast, et talle lapsed meeldivad.

Müüte levitada sa oskad, aga müütideks nad jäävadki. Tunnistajaid on küllaga, aga kooli ringkaitse vastu ei saa. Ja muide – kooliskäimine on lastele meie riigis kohustuslik!

Küll aga ei ole kellelgi mingit kohustust töötada õpetajana.

Paraku olen näinud pedagooge, kes ei tohiks selles ametis olla. Nad ei armasta lapsi ega soovi neile parimat. Või siis on neil sellest “parimast” väga omapärane ettekujutus. Siiamaani on mällu sööbinud üks enda lasteaiakasvatajatest, kelle tööajal nägi lasteaia rühmatuba välja nagu pesueht Araktšejevi kasarmu: kõik pidid tundide kaupa vaid istuma laua taga ja joonistama, ainsagi piiksatuse peale võis too kasvataja tulla lapsele kätega kallale ja päras peksmist haarata tal natist ning virutada jõuga nurka nagu jahukoti. Seejärel pidid kõik lapsed tõstma oma joonistused üles ja kasvataja siis hindas valjuhäälselt, kas joonistus on “ilus” või “kole”. Sain sellest pikka aega kestva voodimärgamise probleemi, ja vanemad (kelle jaoks pedagoog on autoriteet) ei uskunud mu juttu ega saanud aru, miks ma nii teen. Aga too pedagoog oli loomulikult ikka lapse poolel ja tolle pedagoogi jaoks oli just nii “lapsele parim” – isegi kui rumal laps sellest aru ei saanud!

Suureks saades uskusin siiralt, et too õpetaja oli harv erand. Usaldasin oma lapse pedagooge täielikult. Kahjuks eksisin.

Nüüd on mu laps sellest koolist lahkunud. Aga ta sai sealt tolle õpetaja käest kaasaandeks eluaegsed vaimse tervise probleemid ja talle vormistati ka puue. Too õpetaja ei aita meil ealeski tasuda psühhiaatri ega psühholoogi tasusid, mis on 150 eurot üks seanss. Temal on kama, võõras laps ju!

No on teil alles sada häda… Nagu päriselt. Ma vaataks pigem peeglisse. Kui yks kord juhtub, jah, olgu, on juhus. Aga kui te seal ikka kambakesi voodeid märgate, tuleb rohus peale panna.

#4201945:

#4201722:

#4201560:

Kuule nii koledas kohas ära hoia oma last. Selline lapse kiusamine on hoopis midagi muud ja see vajab tõendamist. Nii tõsisel asjal on kindlasti ka usaldusväärseid tunnistajaid. Võin kinnitada, et üle 90% juhtumitel on õpetaja just nimelt lapse poolel, isegi kui vanem ja laps sellest ise aru ei saa. Õnneks saavad aru teised, kes selle lapse temaatikaga tegelevad. Vanemaks saamine ei nõua ju mingit haridust ega eeldusi õpetaja on aga professionaal, kel on oluline ka oma ameti kuvand ja kes töötab lastega ikka valdavalt selle pärast, et talle lapsed meeldivad.

Müüte levitada sa oskad, aga müütideks nad jäävadki. Tunnistajaid on küllaga, aga kooli ringkaitse vastu ei saa. Ja muide – kooliskäimine on lastele meie riigis kohustuslik!

Küll aga ei ole kellelgi mingit kohustust töötada õpetajana.

Paraku olen näinud pedagooge, kes ei tohiks selles ametis olla. Nad ei armasta lapsi ega soovi neile parimat. Või siis on neil sellest “parimast” väga omapärane ettekujutus. Siiamaani on mällu sööbinud üks enda lasteaiakasvatajatest, kelle tööajal nägi lasteaia rühmatuba välja nagu pesueht Araktšejevi kasarmu: kõik pidid tundide kaupa vaid istuma laua taga ja joonistama, ainsagi piiksatuse peale võis too kasvataja tulla lapsele kätega kallale ja päras peksmist haarata tal natist ning virutada jõuga nurka nagu jahukoti. Seejärel pidid kõik lapsed tõstma oma joonistused üles ja kasvataja siis hindas valjuhäälselt, kas joonistus on “ilus” või “kole”. Sain sellest pikka aega kestva voodimärgamise probleemi, ja vanemad (kelle jaoks pedagoog on autoriteet) ei uskunud mu juttu ega saanud aru, miks ma nii teen. Aga too pedagoog oli loomulikult ikka lapse poolel ja tolle pedagoogi jaoks oli just nii “lapsele parim” – isegi kui rumal laps sellest aru ei saanud!

Suureks saades uskusin siiralt, et too õpetaja oli harv erand. Usaldasin oma lapse pedagooge täielikult. Kahjuks eksisin.

Nüüd on mu laps sellest koolist lahkunud. Aga ta sai sealt tolle õpetaja käest kaasaandeks eluaegsed vaimse tervise probleemid ja talle vormistati ka puue. Too õpetaja ei aita meil ealeski tasuda psühhiaatri ega psühholoogi tasusid, mis on 150 eurot üks seanss. Temal on kama, võõras laps ju!

No on teil alles sada häda… Nagu päriselt. Ma vaataks pigem peeglisse. Kui yks kord juhtub, jah, olgu, on juhus. Aga kui te seal ikka kambakesi voodeid märgate, tuleb rohus peale panna.

Millest sina nüüd räägid? Kiuslikke õpetajaid on vägagi olemas. Õpetajaks saamine on tänapäeval nii kergeks tehtud, et igasuguse närvikavaga tüüp saab õppida õpetajaks. Ka need, kes selleks tööks närvide poolest juba ei sobi.

#4201960:

#4201945:

#4201722:

#4201560:

Kuule nii koledas kohas ära hoia oma last. Selline lapse kiusamine on hoopis midagi muud ja see vajab tõendamist. Nii tõsisel asjal on kindlasti ka usaldusväärseid tunnistajaid. Võin kinnitada, et üle 90% juhtumitel on õpetaja just nimelt lapse poolel, isegi kui vanem ja laps sellest ise aru ei saa. Õnneks saavad aru teised, kes selle lapse temaatikaga tegelevad. Vanemaks saamine ei nõua ju mingit haridust ega eeldusi õpetaja on aga professionaal, kel on oluline ka oma ameti kuvand ja kes töötab lastega ikka valdavalt selle pärast, et talle lapsed meeldivad.

Müüte levitada sa oskad, aga müütideks nad jäävadki. Tunnistajaid on küllaga, aga kooli ringkaitse vastu ei saa. Ja muide – kooliskäimine on lastele meie riigis kohustuslik!

Küll aga ei ole kellelgi mingit kohustust töötada õpetajana.

Paraku olen näinud pedagooge, kes ei tohiks selles ametis olla. Nad ei armasta lapsi ega soovi neile parimat. Või siis on neil sellest “parimast” väga omapärane ettekujutus. Siiamaani on mällu sööbinud üks enda lasteaiakasvatajatest, kelle tööajal nägi lasteaia rühmatuba välja nagu pesueht Araktšejevi kasarmu: kõik pidid tundide kaupa vaid istuma laua taga ja joonistama, ainsagi piiksatuse peale võis too kasvataja tulla lapsele kätega kallale ja päras peksmist haarata tal natist ning virutada jõuga nurka nagu jahukoti. Seejärel pidid kõik lapsed tõstma oma joonistused üles ja kasvataja siis hindas valjuhäälselt, kas joonistus on “ilus” või “kole”. Sain sellest pikka aega kestva voodimärgamise probleemi, ja vanemad (kelle jaoks pedagoog on autoriteet) ei uskunud mu juttu ega saanud aru, miks ma nii teen. Aga too pedagoog oli loomulikult ikka lapse poolel ja tolle pedagoogi jaoks oli just nii “lapsele parim” – isegi kui rumal laps sellest aru ei saanud!

Suureks saades uskusin siiralt, et too õpetaja oli harv erand. Usaldasin oma lapse pedagooge täielikult. Kahjuks eksisin.

Nüüd on mu laps sellest koolist lahkunud. Aga ta sai sealt tolle õpetaja käest kaasaandeks eluaegsed vaimse tervise probleemid ja talle vormistati ka puue. Too õpetaja ei aita meil ealeski tasuda psühhiaatri ega psühholoogi tasusid, mis on 150 eurot üks seanss. Temal on kama, võõras laps ju!

No on teil alles sada häda… Nagu päriselt. Ma vaataks pigem peeglisse. Kui yks kord juhtub, jah, olgu, on juhus. Aga kui te seal ikka kambakesi voodeid märgate, tuleb rohus peale panna.

Millest sina nüüd räägid? Kiuslikke õpetajaid on vägagi olemas. Õpetajaks saamine on tänapäeval nii kergeks tehtud, et igasuguse närvikavaga tüüp saab õppida õpetajaks. Ka need, kes selleks tööks närvide poolest juba ei sobi.

Õppida saad, aga oled Sa proovinud kutset kaitsta või päevagi praktikal ellu jääda? Suht kiirelt peletatakse ebastabiilne minema. See muidugi ei välista, et mõne täitsa normaalse inimese, kes lastega küll suudab ühise keele leida närvid nende kõigi temale süüks pandud asjade pärast, mille üle tal tegelikult kontrolli pole üles ei ütle.

#4201971:

Õppida saad, aga oled Sa proovinud kutset kaitsta või päevagi praktikal ellu jääda? Suht kiirelt peletatakse ebastabiilne minema. See muidugi ei välista, et mõne täitsa normaalse inimese, kes lastega küll suudab ühise keele leida närvid nende kõigi temale süüks pandud asjade pärast, mille üle tal tegelikult kontrolli pole üles ei ütle.

Olen selle lapse ema, kelle laps õpetajapoolse pikaajalise kiusu tõttu lõpuks murdus ja puude sai. Mina olen pedagoogikutse kaitsnud ja töötan sellel alal siiani. Keegi pole mind minema peletanud ja see töö meeldib mulle.

Kuid see ei ole meid kuidagi kaitsnud selle eest, mis mu laps teises koolis üle elama pidi. Võib-olla sellepärast olengi siin nõna sõnakas, et mul on täpne teadmine, missugune on pedagoogide koolitus ja näen ära, kui on tõepoolest tehtud vigu, mis tulenevad mitte koolituse puudumisest, vaid isikuomadustest.

Mäletan ülikooliajast oma kursuse tudengeid ja tean, et täiesti vabalt võib kutse ja praktikad läbida ja kenasti tööle saada sisuliselt ükskõik kes. Ei tasu arvata, et ebastabiilsus paistab alati kaugele ära, sellistel kohe silmnähtavalt silmad kilavad ja käed kuidagi värisevad vms absurdset 🙂 Ei pruugi olla midagi aru saada, esmapilgul tundub täitsa kena inimene, aga pikka aega koos töötades tekivad kahtlused, et sellel kolleegil on midagi olulist puudu. Ent vettpidavaid tõendeid on raske leida ja enamik lähtub põhimõttest, “ära topi oma nina kolleegi asjadesse”.

#4202023:

#4201971:

Õppida saad, aga oled Sa proovinud kutset kaitsta või päevagi praktikal ellu jääda? Suht kiirelt peletatakse ebastabiilne minema. See muidugi ei välista, et mõne täitsa normaalse inimese, kes lastega küll suudab ühise keele leida närvid nende kõigi temale süüks pandud asjade pärast, mille üle tal tegelikult kontrolli pole üles ei ütle.

Olen selle lapse ema, kelle laps õpetajapoolse pikaajalise kiusu tõttu lõpuks murdus ja puude sai. Mina olen pedagoogikutse kaitsnud ja töötan sellel alal siiani. Keegi pole mind minema peletanud ja see töö meeldib mulle.

Kuid see ei ole meid kuidagi kaitsnud selle eest, mis mu laps teises koolis üle elama pidi. Võib-olla sellepärast olengi siin nõna sõnakas, et mul on täpne teadmine, missugune on pedagoogide koolitus ja näen ära, kui on tõepoolest tehtud vigu, mis tulenevad mitte koolituse puudumisest, vaid isikuomadustest.

Mäletan ülikooliajast oma kursuse tudengeid ja tean, et täiesti vabalt võib kutse ja praktikad läbida ja kenasti tööle saada sisuliselt ükskõik kes. Ei tasu arvata, et ebastabiilsus paistab alati kaugele ära, sellistel kohe silmnähtavalt silmad kilavad ja käed kuidagi värisevad vms absurdset ???? Ei pruugi olla midagi aru saada, esmapilgul tundub täitsa kena inimene, aga pikka aega koos töötades tekivad kahtlused, et sellel kolleegil on midagi olulist puudu. Ent vettpidavaid tõendeid on raske leida ja enamik lähtub põhimõttest, “ära topi oma nina kolleegi asjadesse”.

Pikk vahetamine üksikjuhtumi üle ei muuda seda massiliseks probkeemiks. Jah, mu lapsel pandi ka hindeid näiteks suvaliselt. Rääkisin klassijuhataja, aineõpetaja + õppealajuhatajaga. Klassijuhataja oli lapse poolel õppealajuhataja oli aineõpetaja poolel ja õpetaja hinnet muutma ei pidanud kuigi veerandi hinne oli absurdselt pandud. Ütlein, et mina sellega ei lepi ja viisin lapse teise kooli. Olen kindel, et see õpetaja enam nii suvaliselt panna ei julgenud ja sai õppetunni. Kahjuks lapsele vist toona see siiski hästi ei mõjunud 🙁 . Ega selles olukorras minu ja minu lapse jaoks ideaalset lahendust polekski olnud.

Too õpetaja töötab õpetajana edasi.  Mis ma siis nüüd ütlen, et kõik selle aine õpsid on sellised suvakad? Pole ju.  Ma ei hakkaks eluilmas sellist p…ka ajama, et õpsid ongi nii ja naasugused ja nendega peab kogu aeg meeskonniti vastanduma, nagu sellest teemast osade postitajate jutust võiks järeldada.

#4203292:

#4203251:

#4202023:

#4201971:

Õppida saad, aga oled Sa proovinud kutset kaitsta või päevagi praktikal ellu jääda? Suht kiirelt peletatakse ebastabiilne minema. See muidugi ei välista, et mõne täitsa normaalse inimese, kes lastega küll suudab ühise keele leida närvid nende kõigi temale süüks pandud asjade pärast, mille üle tal tegelikult kontrolli pole üles ei ütle.

Olen selle lapse ema, kelle laps õpetajapoolse pikaajalise kiusu tõttu lõpuks murdus ja puude sai. Mina olen pedagoogikutse kaitsnud ja töötan sellel alal siiani. Keegi pole mind minema peletanud ja see töö meeldib mulle.

Kuid see ei ole meid kuidagi kaitsnud selle eest, mis mu laps teises koolis üle elama pidi. Võib-olla sellepärast olengi siin nõna sõnakas, et mul on täpne teadmine, missugune on pedagoogide koolitus ja näen ära, kui on tõepoolest tehtud vigu, mis tulenevad mitte koolituse puudumisest, vaid isikuomadustest.

Mäletan ülikooliajast oma kursuse tudengeid ja tean, et täiesti vabalt võib kutse ja praktikad läbida ja kenasti tööle saada sisuliselt ükskõik kes. Ei tasu arvata, et ebastabiilsus paistab alati kaugele ära, sellistel kohe silmnähtavalt silmad kilavad ja käed kuidagi värisevad vms absurdset ???? Ei pruugi olla midagi aru saada, esmapilgul tundub täitsa kena inimene, aga pikka aega koos töötades tekivad kahtlused, et sellel kolleegil on midagi olulist puudu. Ent vettpidavaid tõendeid on raske leida ja enamik lähtub põhimõttest, “ära topi oma nina kolleegi asjadesse”.

Pikk vahetamine üksikjuhtumi üle ei muuda seda massiliseks probkeemiks. Jah, mu lapsel pandi ka hindeid näiteks suvaliselt. Rääkisin klassijuhataja, aineõpetaja + õppealajuhatajaga. Klassijuhataja oli lapse poolel õppealajuhataja oli aineõpetaja poolel ja õpetaja hinnet muutma ei pidanud kuigi veerandi hinne oli absurdselt pandud. Ütlein, et mina sellega ei lepi ja viisin lapse teise kooli. Olen kindel, et see õpetaja enam nii suvaliselt panna ei julgenud ja sai õppetunni. Kahjuks lapsele vist toona see siiski hästi ei mõjunud ???? . Ega selles olukorras minu ja minu lapse jaoks ideaalset lahendust polekski olnud.

Too õpetaja töötab õpetajana edasi. Mis ma siis nüüd ütlen, et kõik selle aine õpsid on sellised suvakad? Pole ju. Ma ei hakkaks eluilmas sellist p…ka ajama, et õpsid ongi nii ja naasugused ja nendega peab kogu aeg meeskonniti vastanduma, nagu sellest teemast osade postitajate jutust võiks järeldada.

Sul endalgi on halb kogemus õpetajaga, mille tõttu su laps pidi lausa kooli vahetama. Ja ikkagi pongestad tituleerida seda ja kõiki teisi siin kirjeldatud kümneid probleeme pisendavalt vaid “üksikjuhtumiteks”.

Samas kui õpetajad kiruvad lapsevanemaid, et nood olevat ükskõiksed ega huvitu oma lapse käekäigust ega taha oma last aidata, siis noogutatakse agaralt kaasa ja mitte keegi ei tule ütlema, et tegu olla vaid üksikjuhtumiga, ega manitse, et “sel teemal ei maksa üldse jahuda”. Ometi ma usun, et enamik lapsevanemaid siiski tahab oma lapsele parimat ja püüavad seda ka anda, nii palju kui võimalik on.

Nii kaua, kui pedagoogidel on lubatud kritiseerida lapsi ja lapsevanemaid, nii kaua on ka lapsevanematel samamoodi lubatud kirjutada siin ja mujalgi oma keerulistest kogemustest mitte just heatahtlike pedagoogidega. Nimetades ühe poole kogemused pisendavalt tähtsusetuteks “üksikjuhtumiteks”, tuleb aususe huvides teha sama ka teise poole juttudega.

Pealegi – isegi, kui  peakski olema üksikjuhtumiga, siis mis loogika põhjal on üksikjuhtumist keelatud rääkida? Kus on kirjas, et kogemusi jagada tohib üksnes massiliste probleemide korral? Või kust, õigemini missugusest arvust muutub sinu “üksikjuhtum” “massiliseks juhtumiks”? Kas see arv siinses Perekooli teemas peaks olema 5, 10, 20, 50 või 100 kogemust, et probleemist rääkida tohiks?

Ja tõtt öelda on isegi üks murdunud laps meie ühiskonnale juba liiga palju. Ei tohi lasta tekkida suhtumist, et meie lapsed on taastuv loodusvara ja kui neid murdunud lapsi pole just tuhandetes, nii kaua kõik need pered olgu vakka.

Mina panen rahuldava käitumishinde siis kui laps iganädalaselt raiskab keskmissdt lapsedt rohkem teiste õpilaste aega ja takistab õppimist sellega, et segab tundi. Pole mitte mingit mõtet ajada juuksekarva lõhki arutades, kas ikka täpselt grammipealt selliste tegevuste eest laps saab rahuldava hinde. Ükski õpetaja ei naudi rahuldava hinde panemisi. Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta segab tundi ja vähendab teiste õpilaste võimalust haridust omandada oluliselt rohkem kui keskmine laps. Kui laps saab rahuldava käitumishinde, tuleb mõelda, mida teisiti teha, kuidas laps saab end ja teisi aidata.

#4203339:

Mina panen rahuldava käitumishinde siis kui laps iganädalaselt raiskab keskmissdt lapsedt rohkem teiste õpilaste aega ja takistab õppimist sellega, et segab tundi. Pole mitte mingit mõtet ajada juuksekarva lõhki arutades, kas ikka täpselt grammipealt selliste tegevuste eest laps saab rahuldava hinde. Ükski õpetaja ei naudi rahuldava hinde panemisi. Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta segab tundi ja vähendab teiste õpilaste võimalust haridust omandada oluliselt rohkem kui keskmine laps. Kui laps saab rahuldava käitumishinde, tuleb mõelda, mida teisiti teha, kuidas laps saab end ja teisi aidata.

Nii ei tohi teha

#4203662:

#4203339:

Mina panen rahuldava käitumishinde siis kui laps iganädalaselt raiskab keskmissdt lapsedt rohkem teiste õpilaste aega ja takistab õppimist sellega, et segab tundi. Pole mitte mingit mõtet ajada juuksekarva lõhki arutades, kas ikka täpselt grammipealt selliste tegevuste eest laps saab rahuldava hinde. Ükski õpetaja ei naudi rahuldava hinde panemisi. Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta segab tundi ja vähendab teiste õpilaste võimalust haridust omandada oluliselt rohkem kui keskmine laps. Kui laps saab rahuldava käitumishinde, tuleb mõelda, mida teisiti teha, kuidas laps saab end ja teisi aidata.

“Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta…”

Aga täpipealt seda siin teemas ju tungivalt tahetaksegi! Lapsevanem tahab väga kusagilt saada infot, kuidas ta lapsel koolis läheb, kuidas ta koolis käitub ja mis vajaks parandamist. Rahuldav hinne annab küll märku, et õpetajale selle lapse juures miski ei sobi, kuid misasi see on? Kuidas saab lapsevanem oma last aidata ja tema käitumist parandada, kui ta ei teagi mille eest see rahuldav käitumises siis pandi. Õpetaja ei anna tagasisidet või siis on tagasiside väga üldine, a la e-koolis mingi lause stiilis “Õpilane käitus ebaväärikalt.” See ümmargune lause võib aga tähendada sadat asja.

Ja nagu üks pedagoog siin teemas juba praalis, tema ei hakka rahuldava käitumishinde puhul üldse tagasisidet panema, see olevat tema jaoks väsitav bürokraatia, temal on palju lapsi ja pole aega mingit tagasisidet anda.

Kui vanem lapselt küsib, siis hakkab laps oletama, aga tõele lähedale ei pruugi temagi jõuda. Ja selline rahuldav muutub seega täiesti mõttetuks.

Ole rahulik, tagasisidet antakse, aga sellist mida lapsevanem kuulda ei soovi. Tema laps on ju kôige nunnum. Kust muidu tuleb koolikiusamine. Just nende eriti nunnudega ju probleemid ongi. Mina ônneks neid probleeme lahendama pole pidanud, kuid kuulen siit sealt, et kuidas lapsevanemad on hädas nende nunnudega, kelle probleemidest ei soovita kuulda. On mooduseid, kuidas sellistest hulludest kaugele eemale hoida ja ma kasutasin seda.

#4203716:

#4203694:

#4203662:

#4203339:

Mina panen rahuldava käitumishinde siis kui laps iganädalaselt raiskab keskmissdt lapsedt rohkem teiste õpilaste aega ja takistab õppimist sellega, et segab tundi. Pole mitte mingit mõtet ajada juuksekarva lõhki arutades, kas ikka täpselt grammipealt selliste tegevuste eest laps saab rahuldava hinde. Ükski õpetaja ei naudi rahuldava hinde panemisi. Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta segab tundi ja vähendab teiste õpilaste võimalust haridust omandada oluliselt rohkem kui keskmine laps. Kui laps saab rahuldava käitumishinde, tuleb mõelda, mida teisiti teha, kuidas laps saab end ja teisi aidata.

“Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta…”

Aga täpipealt seda siin teemas ju tungivalt tahetaksegi! Lapsevanem tahab väga kusagilt saada infot, kuidas ta lapsel koolis läheb, kuidas ta koolis käitub ja mis vajaks parandamist. Rahuldav hinne annab küll märku, et õpetajale selle lapse juures miski ei sobi, kuid misasi see on? Kuidas saab lapsevanem oma last aidata ja tema käitumist parandada, kui ta ei teagi mille eest see rahuldav käitumises siis pandi. Õpetaja ei anna tagasisidet või siis on tagasiside väga üldine, a la e-koolis mingi lause stiilis “Õpilane käitus ebaväärikalt.” See ümmargune lause võib aga tähendada sadat asja.

Ja nagu üks pedagoog siin teemas juba praalis, tema ei hakka rahuldava käitumishinde puhul üldse tagasisidet panema, see olevat tema jaoks väsitav bürokraatia, temal on palju lapsi ja pole aega mingit tagasisidet anda.

Kui vanem lapselt küsib, siis hakkab laps oletama, aga tõele lähedale ei pruugi temagi jõuda. Ja selline rahuldav muutub seega täiesti mõttetuks.

Ole rahulik, tagasisidet antakse, aga sellist mida lapsevanem kuulda ei soovi. Tema laps on ju kôige nunnum. Kust muidu tuleb koolikiusamine. Just nende eriti nunnudega ju probleemid ongi. Mina ônneks neid probleeme lahendama pole pidanud, kuid kuulen siit sealt, et kuidas lapsevanemad on hädas nende nunnudega, kelle probleemidest ei soovita kuulda. On mooduseid, kuidas sellistest hulludest kaugele eemale hoida ja ma kasutasin seda.

Mis mõttes, ei soovi kuulda? Ka minu laps sai käitumishindeks rahuldava ja ei e-koolis, päevikus ega kusagil mujalgi ei olnud mitte ainsatki lauset selle kohta, mille eest laps selle sai. Samuti ei tulnud mulle õpetajalt mitte ainsatki meili ega telefonikõnet. Oli näha, et õpetaja ei taha koduga koostööd teha. Eelistabki olla kuskil “kõrgel ja kaugel” ja laduda sealt halbu hindeid, ilma et oleks valmis põhjendama, mida mu laps siis valesti tegi ja mida parandada tuleks.

Kui ise õpetajaga ühendust võtsin, siis keeldus ta vanematega rääkimast, öeldes: “Saatke laps minu juurde, ma räägin temaga!” Vastasime siis, et lapsega võite rääkida muidugi, aga vanemad tahaksid ju ka teada, mis probleemid lapsel koolis esinevad. Seda enam, et laps ei pruugi vanematele alati päris täpselt kõike edasi anda. Et siis – meie vanematena oleme meelsasti valmis vastu võtma ka negatiivse tagasiside (ja sellest järeldused tegema) – kui seda meile vaid antaks.

Jutuks hea küll, tegelikkuses ei ole lapsevanemad üldse valmis kuulama, millised probleemid on. Rahuldava käitumise saab panna ka siis, kui laps ei allu tunnis korduvalt korraldustele, ei tõsta pilku nutitelefonilt, ropendab jne. Kõik, mis ei kvalifitseeru hea käitumise alla, aga pole ka veel mitterahuldav. Iga teismeline peaks suutma lapsevanemale andma ka ise infot, miks rahuldav, seda, et ta ei tea, pole mõtet korrutada. Lapsel, kes on viisakas, hästikasvatatud, õpetatud teistega arvestama, ei ole kunagi käitumine rahuldav. Nii et mõelge, rääkige lapsega ja tehke järeldused. Või siis minge kooli, küll õpetaja kohtudes infot annab, kui ikka tõsine tahtmine on õiget infot saada.

#4203729:

#4203716:

#4203694:

#4203662:

#4203339:

Mina panen rahuldava käitumishinde siis kui laps iganädalaselt raiskab keskmissdt lapsedt rohkem teiste õpilaste aega ja takistab õppimist sellega, et segab tundi. Pole mitte mingit mõtet ajada juuksekarva lõhki arutades, kas ikka täpselt grammipealt selliste tegevuste eest laps saab rahuldava hinde. Ükski õpetaja ei naudi rahuldava hinde panemisi. Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta segab tundi ja vähendab teiste õpilaste võimalust haridust omandada oluliselt rohkem kui keskmine laps. Kui laps saab rahuldava käitumishinde, tuleb mõelda, mida teisiti teha, kuidas laps saab end ja teisi aidata.

“Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta…”

Aga täpipealt seda siin teemas ju tungivalt tahetaksegi! Lapsevanem tahab väga kusagilt saada infot, kuidas ta lapsel koolis läheb, kuidas ta koolis käitub ja mis vajaks parandamist. Rahuldav hinne annab küll märku, et õpetajale selle lapse juures miski ei sobi, kuid misasi see on? Kuidas saab lapsevanem oma last aidata ja tema käitumist parandada, kui ta ei teagi mille eest see rahuldav käitumises siis pandi. Õpetaja ei anna tagasisidet või siis on tagasiside väga üldine, a la e-koolis mingi lause stiilis “Õpilane käitus ebaväärikalt.” See ümmargune lause võib aga tähendada sadat asja.

Ja nagu üks pedagoog siin teemas juba praalis, tema ei hakka rahuldava käitumishinde puhul üldse tagasisidet panema, see olevat tema jaoks väsitav bürokraatia, temal on palju lapsi ja pole aega mingit tagasisidet anda.

Kui vanem lapselt küsib, siis hakkab laps oletama, aga tõele lähedale ei pruugi temagi jõuda. Ja selline rahuldav muutub seega täiesti mõttetuks.

Ole rahulik, tagasisidet antakse, aga sellist mida lapsevanem kuulda ei soovi. Tema laps on ju kôige nunnum. Kust muidu tuleb koolikiusamine. Just nende eriti nunnudega ju probleemid ongi. Mina ônneks neid probleeme lahendama pole pidanud, kuid kuulen siit sealt, et kuidas lapsevanemad on hädas nende nunnudega, kelle probleemidest ei soovita kuulda. On mooduseid, kuidas sellistest hulludest kaugele eemale hoida ja ma kasutasin seda.

Mis mõttes, ei soovi kuulda? Ka minu laps sai käitumishindeks rahuldava ja ei e-koolis, päevikus ega kusagil mujalgi ei olnud mitte ainsatki lauset selle kohta, mille eest laps selle sai. Samuti ei tulnud mulle õpetajalt mitte ainsatki meili ega telefonikõnet. Oli näha, et õpetaja ei taha koduga koostööd teha. Eelistabki olla kuskil “kõrgel ja kaugel” ja laduda sealt halbu hindeid, ilma et oleks valmis põhjendama, mida mu laps siis valesti tegi ja mida parandada tuleks.

Kui ise õpetajaga ühendust võtsin, siis keeldus ta vanematega rääkimast, öeldes: “Saatke laps minu juurde, ma räägin temaga!” Vastasime siis, et lapsega võite rääkida muidugi, aga vanemad tahaksid ju ka teada, mis probleemid lapsel koolis esinevad. Seda enam, et laps ei pruugi vanematele alati päris täpselt kõike edasi anda. Et siis – meie vanematena oleme meelsasti valmis vastu võtma ka negatiivse tagasiside (ja sellest järeldused tegema) – kui seda meile vaid antaks.

Jutuks hea küll, tegelikkuses ei ole lapsevanemad üldse valmis kuulama, millised probleemid on. Rahuldava käitumise saab panna ka siis, kui laps ei allu tunnis korduvalt korraldustele, ei tõsta pilku nutitelefonilt, ropendab jne. Kõik, mis ei kvalifitseeru hea käitumise alla, aga pole ka veel mitterahuldav. Iga teismeline peaks suutma lapsevanemale andma ka ise infot, miks rahuldav, seda, et ta ei tea, pole mõtet korrutada. Lapsel, kes on viisakas, hästikasvatatud, õpetatud teistega arvestama, ei ole kunagi käitumine rahuldav. Nii et mõelge, rääkige lapsega ja tehke järeldused. Või siis minge kooli, küll õpetaja kohtudes infot annab, kui ikka tõsine tahtmine on õiget infot saada.

Ilmselgelt räägid sa oma lapsest ja ei suuda kuidagi lõpetada. Saa aru, see teema ei ole sinu lapsest ja kui sa oleksid teemasse süüvinud, siis oleksid sellest juba ammu aru saanud. Tee oma teema ja lahka seal oma kasvatamatu lapse käitumist  palju vajalikuks pead.

#4204383:

#4203729:

#4203716:

#4203694:

#4203662:

#4203339:

Mina panen rahuldava käitumishinde siis kui laps iganädalaselt raiskab keskmissdt lapsedt rohkem teiste õpilaste aega ja takistab õppimist sellega, et segab tundi. Pole mitte mingit mõtet ajada juuksekarva lõhki arutades, kas ikka täpselt grammipealt selliste tegevuste eest laps saab rahuldava hinde. Ükski õpetaja ei naudi rahuldava hinde panemisi. Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta segab tundi ja vähendab teiste õpilaste võimalust haridust omandada oluliselt rohkem kui keskmine laps. Kui laps saab rahuldava käitumishinde, tuleb mõelda, mida teisiti teha, kuidas laps saab end ja teisi aidata.

“Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta…”

Aga täpipealt seda siin teemas ju tungivalt tahetaksegi! Lapsevanem tahab väga kusagilt saada infot, kuidas ta lapsel koolis läheb, kuidas ta koolis käitub ja mis vajaks parandamist. Rahuldav hinne annab küll märku, et õpetajale selle lapse juures miski ei sobi, kuid misasi see on? Kuidas saab lapsevanem oma last aidata ja tema käitumist parandada, kui ta ei teagi mille eest see rahuldav käitumises siis pandi. Õpetaja ei anna tagasisidet või siis on tagasiside väga üldine, a la e-koolis mingi lause stiilis “Õpilane käitus ebaväärikalt.” See ümmargune lause võib aga tähendada sadat asja.

Ja nagu üks pedagoog siin teemas juba praalis, tema ei hakka rahuldava käitumishinde puhul üldse tagasisidet panema, see olevat tema jaoks väsitav bürokraatia, temal on palju lapsi ja pole aega mingit tagasisidet anda.

Kui vanem lapselt küsib, siis hakkab laps oletama, aga tõele lähedale ei pruugi temagi jõuda. Ja selline rahuldav muutub seega täiesti mõttetuks.

Ole rahulik, tagasisidet antakse, aga sellist mida lapsevanem kuulda ei soovi. Tema laps on ju kôige nunnum. Kust muidu tuleb koolikiusamine. Just nende eriti nunnudega ju probleemid ongi. Mina ônneks neid probleeme lahendama pole pidanud, kuid kuulen siit sealt, et kuidas lapsevanemad on hädas nende nunnudega, kelle probleemidest ei soovita kuulda. On mooduseid, kuidas sellistest hulludest kaugele eemale hoida ja ma kasutasin seda.

Mis mõttes, ei soovi kuulda? Ka minu laps sai käitumishindeks rahuldava ja ei e-koolis, päevikus ega kusagil mujalgi ei olnud mitte ainsatki lauset selle kohta, mille eest laps selle sai. Samuti ei tulnud mulle õpetajalt mitte ainsatki meili ega telefonikõnet. Oli näha, et õpetaja ei taha koduga koostööd teha. Eelistabki olla kuskil “kõrgel ja kaugel” ja laduda sealt halbu hindeid, ilma et oleks valmis põhjendama, mida mu laps siis valesti tegi ja mida parandada tuleks.

Kui ise õpetajaga ühendust võtsin, siis keeldus ta vanematega rääkimast, öeldes: “Saatke laps minu juurde, ma räägin temaga!” Vastasime siis, et lapsega võite rääkida muidugi, aga vanemad tahaksid ju ka teada, mis probleemid lapsel koolis esinevad. Seda enam, et laps ei pruugi vanematele alati päris täpselt kõike edasi anda. Et siis – meie vanematena oleme meelsasti valmis vastu võtma ka negatiivse tagasiside (ja sellest järeldused tegema) – kui seda meile vaid antaks.

Jutuks hea küll, tegelikkuses ei ole lapsevanemad üldse valmis kuulama, millised probleemid on. Rahuldava käitumise saab panna ka siis, kui laps ei allu tunnis korduvalt korraldustele, ei tõsta pilku nutitelefonilt, ropendab jne. Kõik, mis ei kvalifitseeru hea käitumise alla, aga pole ka veel mitterahuldav. Iga teismeline peaks suutma lapsevanemale andma ka ise infot, miks rahuldav, seda, et ta ei tea, pole mõtet korrutada. Lapsel, kes on viisakas, hästikasvatatud, õpetatud teistega arvestama, ei ole kunagi käitumine rahuldav. Nii et mõelge, rääkige lapsega ja tehke järeldused. Või siis minge kooli, küll õpetaja kohtudes infot annab, kui ikka tõsine tahtmine on õiget infot saada.

Ilmselgelt räägid sa oma lapsest ja ei suuda kuidagi lõpetada. Saa aru, see teema ei ole sinu lapsest ja kui sa oleksid teemasse süüvinud, siis oleksid sellest juba ammu aru saanud. Tee oma teema ja lahka seal oma kasvatamatu lapse käitumist palju vajalikuks pead.

Möhh? Mis sa sellega nüüd öelda tahtsidki? Ilmselgelt tahad sa kuulda kiidulaulu pedagoogide aadressil, mida aga siin teemas ei ole. Kui nii kangesti kiitust igatsed, tee palun oma teema ja lahka seal õpetajate – ükskõik kas kasvatatud või kasvatamatute – käitumist palju vajalikuks pead.

#4204383:

#4203729:

#4203716:

#4203694:

#4203662:

#4203339:

Mina panen rahuldava käitumishinde siis kui laps iganädalaselt raiskab keskmissdt lapsedt rohkem teiste õpilaste aega ja takistab õppimist sellega, et segab tundi. Pole mitte mingit mõtet ajada juuksekarva lõhki arutades, kas ikka täpselt grammipealt selliste tegevuste eest laps saab rahuldava hinde. Ükski õpetaja ei naudi rahuldava hinde panemisi. Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta segab tundi ja vähendab teiste õpilaste võimalust haridust omandada oluliselt rohkem kui keskmine laps. Kui laps saab rahuldava käitumishinde, tuleb mõelda, mida teisiti teha, kuidas laps saab end ja teisi aidata.

“Aga kusagilt peab laps ja lapsevanem selle info saama, et ta…”

Aga täpipealt seda siin teemas ju tungivalt tahetaksegi! Lapsevanem tahab väga kusagilt saada infot, kuidas ta lapsel koolis läheb, kuidas ta koolis käitub ja mis vajaks parandamist. Rahuldav hinne annab küll märku, et õpetajale selle lapse juures miski ei sobi, kuid misasi see on? Kuidas saab lapsevanem oma last aidata ja tema käitumist parandada, kui ta ei teagi mille eest see rahuldav käitumises siis pandi. Õpetaja ei anna tagasisidet või siis on tagasiside väga üldine, a la e-koolis mingi lause stiilis “Õpilane käitus ebaväärikalt.” See ümmargune lause võib aga tähendada sadat asja.

Ja nagu üks pedagoog siin teemas juba praalis, tema ei hakka rahuldava käitumishinde puhul üldse tagasisidet panema, see olevat tema jaoks väsitav bürokraatia, temal on palju lapsi ja pole aega mingit tagasisidet anda.

Kui vanem lapselt küsib, siis hakkab laps oletama, aga tõele lähedale ei pruugi temagi jõuda. Ja selline rahuldav muutub seega täiesti mõttetuks.

Ole rahulik, tagasisidet antakse, aga sellist mida lapsevanem kuulda ei soovi. Tema laps on ju kôige nunnum. Kust muidu tuleb koolikiusamine. Just nende eriti nunnudega ju probleemid ongi. Mina ônneks neid probleeme lahendama pole pidanud, kuid kuulen siit sealt, et kuidas lapsevanemad on hädas nende nunnudega, kelle probleemidest ei soovita kuulda. On mooduseid, kuidas sellistest hulludest kaugele eemale hoida ja ma kasutasin seda.

Mis mõttes, ei soovi kuulda? Ka minu laps sai käitumishindeks rahuldava ja ei e-koolis, päevikus ega kusagil mujalgi ei olnud mitte ainsatki lauset selle kohta, mille eest laps selle sai. Samuti ei tulnud mulle õpetajalt mitte ainsatki meili ega telefonikõnet. Oli näha, et õpetaja ei taha koduga koostööd teha. Eelistabki olla kuskil “kõrgel ja kaugel” ja laduda sealt halbu hindeid, ilma et oleks valmis põhjendama, mida mu laps siis valesti tegi ja mida parandada tuleks.

Kui ise õpetajaga ühendust võtsin, siis keeldus ta vanematega rääkimast, öeldes: “Saatke laps minu juurde, ma räägin temaga!” Vastasime siis, et lapsega võite rääkida muidugi, aga vanemad tahaksid ju ka teada, mis probleemid lapsel koolis esinevad. Seda enam, et laps ei pruugi vanematele alati päris täpselt kõike edasi anda. Et siis – meie vanematena oleme meelsasti valmis vastu võtma ka negatiivse tagasiside (ja sellest järeldused tegema) – kui seda meile vaid antaks.

Jutuks hea küll, tegelikkuses ei ole lapsevanemad üldse valmis kuulama, millised probleemid on. Rahuldava käitumise saab panna ka siis, kui laps ei allu tunnis korduvalt korraldustele, ei tõsta pilku nutitelefonilt, ropendab jne. Kõik, mis ei kvalifitseeru hea käitumise alla, aga pole ka veel mitterahuldav. Iga teismeline peaks suutma lapsevanemale andma ka ise infot, miks rahuldav, seda, et ta ei tea, pole mõtet korrutada. Lapsel, kes on viisakas, hästikasvatatud, õpetatud teistega arvestama, ei ole kunagi käitumine rahuldav. Nii et mõelge, rääkige lapsega ja tehke järeldused. Või siis minge kooli, küll õpetaja kohtudes infot annab, kui ikka tõsine tahtmine on õiget infot saada.

Ilmselgelt räägid sa oma lapsest ja ei suuda kuidagi lõpetada. Saa aru, see teema ei ole sinu lapsest ja kui sa oleksid teemasse süüvinud, siis oleksid sellest juba ammu aru saanud. Tee oma teema ja lahka seal oma kasvatamatu lapse käitumist palju vajalikuks pead.

Sa pole üldse tekstist aru saanud. Miks ma peaks enda lapsest rääkima, mul ei ole rahuldava käitumisega lapsi ja kui oleks, siis häbeneks ja prooviks veel mõelda, kus olen vigu teinud. Ma räägin lastest, kes on saanud koolis rahuldava käitumise ja selgitasin, et tänapäeval on kasvatamatul lapsel võimalik väga lihtsalt rahuldav saada ja hea lastetoaga lapsel peaaegu võimatu. Kuidas nüüd see funktsionaalne lugemine nii mitterahuldaval tasemel on….

#4204828:

#4204822:

#4204383:

#4203729:

#4203716:

#4203694:

#4203662:

#4203339:

Mina panen rahuldava käitumishinde siis kui laps iganädalaselt raiskab keskmissdt lapsedt rohkem teiste õpilaste aega ja takistab

Mis mõttes, ei soovi kuulda? Ka minu laps sai käitumishindeks rahuldava ja ei e-koolis, päevikus ega kusagil mujalgi ei olnud mitte ainsatki lauset selle kohta, mille eest laps selle sai. Samuti ei tulnud mulle õpetajalt mitte ainsatki meili ega telefonikõnet. Oli näha, et õpetaja ei taha koduga koostööd teha. Eelistabki olla kuskil “kõrgel ja kaugel” ja laduda sealt halbu hindeid, ilma et oleks valmis põhjendama, mida mu laps siis valesti tegi ja mida parandada tuleks.

Kui ise õpetajaga ühendust võtsin, siis keeldus ta vanematega rääkimast, öeldes: “Saatke laps minu juurde, ma räägin temaga!” Vastasime siis, et lapsega võite rääkida muidugi, aga vanemad tahaksid ju ka teada, mis probleemid lapsel koolis esinevad. Seda enam, et laps ei pruugi vanematele alati päris täpselt kõike edasi anda. Et siis – meie vanematena oleme meelsasti valmis vastu võtma ka negatiivse tagasiside (ja sellest järeldused tegema) – kui seda meile vaid antaks.

Jutuks hea küll, tegelikkuses ei ole lapsevanemad üldse valmis kuulama, millised probleemid on. Rahuldava käitumise saab panna ka siis, kui laps ei allu tunnis korduvalt korraldustele, ei tõsta pilku nutitelefonilt, ropendab jne. Kõik, mis ei kvalifitseeru hea käitumise alla, aga pole ka veel mitterahuldav. Iga teismeline peaks suutma lapsevanemale andma ka ise infot, miks rahuldav, seda, et ta ei tea, pole mõtet korrutada. Lapsel, kes on viisakas, hästikasvatatud, õpetatud teistega arvestama, ei ole kunagi käitumine rahuldav. Nii et mõelge, rääkige lapsega ja tehke järeldused. Või siis minge kooli, küll õpetaja kohtudes infot annab, kui ikka tõsine tahtmine on õiget infot saada.

Ilmselgelt räägid sa oma lapsest ja ei suuda kuidagi lõpetada. Saa aru, see teema ei ole sinu lapsest ja kui sa oleksid teemasse süüvinud, siis oleksid sellest juba ammu aru saanud. Tee oma teema ja lahka seal oma kasvatamatu lapse käitumist palju vajalikuks pead.

Sa pole üldse tekstist aru saanud. Miks ma peaks enda lapsest rääkima, mul ei ole rahuldava käitumisega lapsi ja kui oleks, siis häbeneks ja prooviks veel mõelda, kus olen vigu teinud. Ma räägin lastest, kes on saanud koolis rahuldava käitumise ja selgitasin, et tänapäeval on kasvatamatul lapsel võimalik väga lihtsalt rahuldav saada ja hea lastetoaga lapsel peaaegu võimatu. Kuidas nüüd see funktsionaalne lugemine nii mitterahuldaval tasemel on….

Hoopis sina pole tekstist üldse aru saanud. Siinne teema räägib lastest, kes on saanud käitumishindeks rahuldava ja nii lastele endile kui ka vanematele jääb selle põhjus hämaraks. Lapsed ja vanemad on juba proovinud mõelda küll ja küll, et kus on nemad vigu teinud, nüüd aga peaks järg olema lugupeetud pedagoogide käes.

Vat ei ole ikka päris nii, nagu sina siin plähmid, et kasvatamatu laps ja kasvatamatu laps… On olemas ka kasvatamatud pedagoogid, muide. On olemas ka komplitseeritud situatsioonid, mida pedagoog pealiskaudselt tõlgendab ühe lapse kahjuks.

Kui tahad teha teemat kasvatamatutest lastest, siis palun tee oma teema ja vahuta seal palju kulub.

Kui ei ole korralikult kasvatatud, siis ongi raske aru saada, et saab ka paremini. Siin on teema nüüd taandunud sellele, et pahad pedagoogid panevad ebaõiglaselt rahuldava ja siis ei seleta ka veel ära, miks. Aga äkki küsiks ikka lapselt, kui palju teda on tunnis keelatud, kas jõuab tundidesse õigeaegselt jne. Saage aru, rahuldavat käitumist lihtsalt niisama korralikult käituvale lapsele ei panda. Käitumishinde panevad e-kooli kõik aineõpetajad ja siis klassijuhataja paneb nende kokkuvõtte. Klassijuhataja annab vahel vaid ühe ainetunni nädalas ja ei otsusta ainuisikuliselt. Vaadake siis üle erinevate ainete käitumised. Kui kõik on eeskujulikud ja kokkuvõte oleks rahuldav, siis tekiks küll küsimusi, aga muidu küll mitte. Lapsed ei ole koolis alati ka nii head ja toredad, kui kodus arvatakse. Ja ma ei usu seda ka eales, et kui lähed kooli ja uurid otse, milles asi, siis keegi ei vasta. No ei käi need asjad nii.