Teema: Kärjetajad, raiuge endale pähe!

#3325625:

#3325585:

Jah muidugi, aga kõigi osapoolte huvides on sellisel juhul see, et lapse kolimine ühe vanema juurest teise juurde ja ka külaskäigud eemal elava vanema juurde on ette teada, rutiinsed, kindla graafikuga ja korralikult kokku lepitud.

Igasugused spontaansed ja ette hoiatamata sissejalutamised on üsna halb meetod kärgperendust ajada, seda nii lapse, põhikohaga vanema kui ka eemal elava vanema poolt.

Otse loomulikult võib laps omaenda vanema juurde igal ajal sisse sadada! See on ju tema enda ema või isa, kes on alati 24/7 oma lapse eest vastutav!

Kindlasti mitte, eriti kui ema või isa elab mitte temale kuuluval elamispinnal ja laps ei ole sinna sisse kirjutatud, kinnisvaraomanik siiski otsustab ise, kes tema pinnale nn sisse sajab.

#3326658:

#3326604:

#3325558:

Ei ole olemas eelmiseid lapsi! Kõik minu, sinu, meie lapsed on praegused ja võrdselt hoolt, raha, aega ja armastust vajavad.

Ehket, kui uue naisena lähen oma lapsega (ja vb on mees ka kaasas) reisile, siis pean mehe 7 lapse reisi ka kinni maksma, sest võrdsus peab olema?

Eiei, selle jamaga tegelevad laste ema ja isa ikka. Lapsed elavad nende elatustaseme järgi, mitte uue kaaslase järgi.

No teemaalgataja puukarusaama järgi nendele 7-le olen kohustatud elamispinna ka hankima.

Ma näiteks ei saa üldse aru kisast, kui mees ja naine lähevad reisile ja laste ema avaldab arvamust, et mees peaks lapsed ka kaasa võtma. Mees maksab eksnaisele laste heaks elatist, mis ei ole sugugi väike summa ja peaks katma poole laste kulutustest. Keegi ei keela laste emal sellest rahast igakuiselt säästa ja sõita lastega reisima. On liig oodata, et isa maksaks lisaks veel laste reisid kinni. Nii palju privaatset aega võiks isa uuel perel siiski olla, et saaks sõita ja olla omavahel.

Samuti unustatakse, et kui lapsed on isa juures, siis teeb isa nende tõttu jooksvalt kulutusi. Või eraldab mõni ema elatisrahast raha kinopileti ja leivakoti jaoks?

Nii armukade ja isekas jutt. Kumab selgelt läbi, kuidas inimene tige ja vihane oma mehe lapse peale. Võibolla tahab lapse isa ka oma vanema lapse reisile võtta, et lapsega koos kvaliteetaega veeta. Täiesti tänapäevane ja normaalne ongi, et ema maksabki poole reisirahast kinni. Sinusugune õel inimene ei saa aru sellest, et jumal tänatud, on väga palju isasid, kes tahavad oma lastega reisida ning neile lõbustusi pakkuda. Sinul taandub kõik rahale. Viha ja kadedus mehe lapse peale on nii suur, et isegi reisile ei taha lubada, sest tahad “privaatselt oma perekonnaga olla”. Tõsiselt ebameeldiv jutt. Mehe laps takistab sul kuidagi seda privaatsust. Ja ikka oli seda lapsega meest vaja taga ajada, see tegelt näitab seda naiste õelust ja armukadedust.

#3326672:

#3326604:

Oidu sul küll väga palju ei ole, kui tead, et mehel on juba neli last vaja ülal pidada ja teed talle kolm tükki veel juurde.

Issand kui põnev, räägi teistele ka, kuidas naine mehele lapse teeb? Sa oled küll koolist poppi teinud.
Ega neli esimest siis eluaegsed ülalpeetavad ei ole, kasvavad ju.
Tegelikult ei oma laste arv mingit tähtsust, võib ka ühest tupsulinnust saada maksumaksjatele ülalpeetav.

#3326672:

Oidu sul küll väga palju ei ole, kui tead, et mehel on juba neli last vaja ülal pidada ja teed talle kolm tükki veel juurde.

No ei teinud ju, oligi mehel 7 last, ma pakkusin talle ulualust, aga teemaalgataja jutu järgi on nüüd nii, et need 7 saavad kõik minu majja minna-tulla siis, kui tahavad. Isegi elama tulevad mu koju, kui nii otsustavad. Sest nende isa elab seal. Ja minu-sinu lapsed peavad võrdselt hoolt ja raha saama, ütleb teemaalgataja. Seega, kui mina olen rikas, siis pean ka mehe laste eest maksma.
Lisan igaks juhuks juurde, et olukord on fiktsioon.

#3326786:

Issand kui põnev, räägi teistele ka, kuidas naine mehele lapse teeb? Sa oled küll koolist poppi teinud.

Ma pole sõnagagi öelnud, et mehel taolise stsenaariumi puhul rohkem oidu oleks.

#3326812:

Minu mehe eks ka üritas meie koju oma last elama sokutada – lõpetasin selle jama juba eos. Iga laps kasvagu oma emaga.

Kuidas? Ma tahaks teada, kuidas see õnnestunud on. Meil on sama asi. Lapse ema konkreetselt on aastaid üritanud last meile elama saata, saadab vist kuni laps on täisealine. Siiani seda juhtunud pole, aga no ei saa inimene aru, et kui sünnitad, siis kasvata. Ei pea mina teiste lapsi heast peast endale võtma.

Ja mis puudutab karjeid, et “aga kas isa ei pea kasvatama”, siis muidugi peab. Aga laps pole asi, keda võrdsushimus lõhki rebida. Kui pole suudetud perena last kasvatada, siis ei saa lahus olles jätkata lapsele vanemate perena pakkumist. Ei ole nii, et last peab kogu aeg kõigile jätkuma, eriti veel mitte võtmes “ma tahan oma last näha ja kasvatada”, vaid hoopis “vaata ise ka ta järele ja kasvata teda, mul kõrini”.

Olen oma mehele algusest peale selgeks teinud, et kui meie peaks lahku minema, siis laste kodu on minuga, oma emaga, sest ma armastan neid ja naudin nende kasvatamise kõiki nüansse. Mees jääks alati isaks, aga tema juures käidakski külas, nii tihti kui isu on ja kõigile sobiks. Aga minu lastel ei pea olema kahte kodu, sest terve inimese alus pole kodu siin ja kodu seal, vaid kindel kodu, kool ja elu, aga siiski kaks armastavat eraldi vanemat.

#3326175:

#3325907:

#3325842:

#3325736:

Minu 10 aastat kärgperenduse kogemust (nii eelmise kui uue naise rollis) on õpetanud, et lihtsam on elada kui:

– Lapsel on 1 kodu. Lahus elava vanema juures on laps külaline.

– Laps läheb külla eelneva kokkuleppe alusel siis kui see kõigile osapooltele (isa, ema, nende uued pereliikmed) sobib.

– Külla minnes on lapsel kaasas puhtad ilmastiku- ja sündmusekohased riided.

– Vanema uus kaaslane võiks lapsele olla sõber, mitte lapsevanem. Ehk siis suhtleb lapsega, kuulab ja annab nõu kui vaja, aga ei suru oma arvamust peale. Kasvatustöö ebameeldivama poolega (keelamine-käskimine) tegelemine on bioloogilise vanema rida.

– Tänapäeva tehniliste võimaluste juures ei pea lapse eluga kursis olemiseks temaga tingimata sama katuse all viibima. Teismelise regulaarselt teise vanema juurde saatmine on tarbetu ja mingil hetkel hakkab selle vastu mässama eelkõige teismeline ise.

Kui kõik osapooled suudavad neist reeglitest kinni pidada, on kärg täitsa elatav eluvorm.

Elan ka viiendat aastat kärgperes ja minu jaoks on sinu kirjeldus kui unelm. Ehk siis täpselt see, mida mina sooviksin. Kindlad reeglid, normaalne suhtlus.

Reaalsus on see, et kogu aeg on pidev segadus, kus laps välja ilmub, kuhu läheb, kus on ta kodu, mitte ta hetkekohver. Ausalt olen mõelnud, et laps peaks elama isa/ema vahel pendeldamise asemel oma vanaemaga, kes lapsele väidetavalt nagunii kõige armsam on. Jääks ära vanematevahelised jagelused, lapsega manipuleerimine ja sellest paratamatult tulenevad tülpimus- ja vihatunded vanemate uute kaaslaste poolt. Lapsel oleks vähemalt kodu ja kindel kool, mitte nagu praegu, kus mõlemat on olnud juba mitu. Vahel tuleb valida halvimatest parim ja mitte last pooleks rebida, et jätta mulje heaks vanemaks olemisest, kuigi samas suhtutakse lapsesse kui koormasse.

Arvan, et sulle sobiks väga see, mis meil. Laps ei lähe isa koju, vaid nad kohtuvad praegu 1-2 x kuus a 1 tund korraga mingis söögikohas, varem, kui laps väiksem oli, kohtusid tihemini, ajaliselt ka vb 2 tundi 1 tunni asemel. Isaga koos käivad kohtumistel ka poolõed. Isa juures kodus kunagi ei ööbitud. Kui ema on lähetustes, on laps ema vanematega. Sünnipäevade, jõulude jm pühadega probleeme pole, sest need veedetakse emaga. Isa vanematega suhtleb laps praeguseks iseseisvalt, varem ema kaudu. Isa abikaasaga on kohtutud 10 aasta jooksul loetud korrad, sest alguses isa millegipärast üritas last oma uude koju viia, kuigi see vist seal kellelegi ei meeldinud. Lapse isa ja ema ei suhtle omavahel ja seda juba ka u 10 aastat, sest mobiil ja internet võimaldavad lapsel isaga (ja vastupidi) otse suhelda. Millegipärast jääb seda suhtlemist aastatega järjest vähemaks ehk siis tänaseks on olematuks saanud. Reisid on mõlemal perel loomulikult eraldi, kuna esiklaps isa perre ei kuulu. Nii ex kui praegune naine pole omaette eesmärgiks võtnud isa ja lapse suhte arendamist/jätkamist/tugevdamist, arvates, et see võiks isa “rida” olla.

Ema suurim mure on aastate jooksul olnud see, et isa maksab lapsele elatusraha, kuigi ema saaks ise hakkama ning isa keeldub mitte maksmast. Miks ema ei taha? Ei taha lapsele tulevikus võimalikku majanduslikku ja emotsionaalset koormust. Paraku see võimalik koormus siiski jääb. Miks isa maksab? – kardab võimalikku ühiskondlikku ja oma vanemate-poolset hukkamõistu.

Tegelikult polegi siin “kärge” – lapsel on oma pere ja isal oma. Kohtuvad praeguseks kuus korra või paar kokku mõned tunnid neutraalsel pinnal. Jagavad perenime. Erandi moodustavad isa sugulased, kelle jaoks on laps endiselt nende pere ja suguvõsa liige.

Õige jutt, siin ei olegi mingit kärge, lapsel ja lapse emal on oma pere, lapse isal oma.

Lapse isa ei vii last enam oma koju, alguses paar korda viis. Pakun, et lapse külaskäikudest tekkis kodus tüli, ta häiris, ja seetõttu selline otsus. Kodurahu huvides. Keegi ei tea ju kokku elama hakates kohe alguses, kas sulle võõrad lapsed meeldivad, kas tekib suhtestumine jne. Et laps kordagi isa juurde ööbima pole jäänud- kas peaks? Kui elatakse näiteks samas linnas, siis on igati loogiline, et laps läheb ööseks oma koju.

Arvan, et see laps on ka isa jaoks “sugulane ja pere liige”, lihtsalt tema koju ta pole oodatud. Et ta kohtumistele kaasa võtab nooremad lapsed, siis ta ikkagi soovib, et lapsed üksteist tunneks ja teaks? Lihtsalt see suhtlemine pole võimalik isa kodu territooriumil.

Lapse isa ja ema omavaheline suhtlus on null. Kelle soovil? Tean ka peret, kus vanemad omavahel ei suhtle, ema on täielikult isa ignoreerinud, samas tahab, et laps isaga suhtleks. Annab lapsele telefoni, see siis peab helistama ja teatama kui on külla saabumas. Sageli on see teada andmine nii viimasel hetkel, et lööb segi isa pere plaanid.

Isa ei pea emale elatist maksma, kui ema hindab majandusliku olukorra piisavaks ja ei vaja isapoolset toetust. Sõlmige vastav notariaalne leping.

Et reisid ja jõulud-aastavahetused jms. üritused lapsel emaga, see on normaalne ju. Jõulud ongi perekeskne püha.

Seda ma samas küll imestan, et miks nad üldse kohtuvad. Laps saab ju ise ka aru, et ta pole isa juurde oodatud? Mis lapse ootused selles suhtluses üldse on?

Ma siis selle “mitte kärgpere, vaid eraldi perede” kommentaari autor. Jah, miks nad üldse praegu veel kohtuvad (isa ja laps siis)- ilmselt sellepärast, et ema tuletab aeg-ajalt lapsele meelde, et isale võiks helistada. Laps siis tavaliselt venitab päeva või paar. Isa juures kodus käis ta vist viimati mitu aastat tagasi – mitu ei tähenda siin mitte kolme, vaid pigem seitset-kaheksat. Kohtumine toimub neutraalselt pinnal ehk kuskil söögikohas, nagu ma kirjutasin, mitte isa juures. Seega ei saa see isa pere kuidagi segada – seda enam, et kohtumisaja ja -koha määrab isa. Lapse ootused on ilmselt olematud ja isa vist inimesena talle ka eriti ei meeldi (on pettunud). Mh tuletab ema meelde ka isa sünnipäeva. Laps oli eelkooliealine, kui isa lahkus, praegu peaaegu täiskasvanu. Viimastel isadepäevadel on laps käinud hoopis oma isa vanemate juures vanaisal külas, teisele vanaisale helistanud, isale on saatnud sõnumi. Vanaemade ja vanaisadega jagatakse oma elu rohkem kui isaga.

Notariaalseks lepinguks on lapse vanuse tõttu hilja. Pealegi oleks isa eest ilmselt hakanud siis elatusraha maksma ta vanemad – see oli aga nii tollal kui on praegu emale vastuvõetamatu. Elatusraha maksmine oli ja on isale nagu mingi uhkuse asi.

Isa kodus ei käi laps ajast, mil ta vanem kasuõde kooliealiseks sai. Enne oli ta lapsehoidjana kokkulepitud ajal sinna ikka oodatud või viidud. Mis talle seal vastu hakkas või mis sealsetele ei meeldinud, ema ei tea. Mingil hetkel hakati kohtuma mujal.
Isa ja ema omavaheline suhtlus on null isa soovil, kes lapse algklassides olles ütles emale, et nad oma kooliprobleemidega peaksid ise hakkama saama. Tundub, et see oli ka murdepunkt “kärgpere” tekkimise teemal. Isa keeldus oma lapse muredega tegelemast ja ema ei pidanud enam vajalikuks neid temaga jagama – kärge ei tekkinud. Laps, kes muidu on üsna avameelne, isaga seotud teemasid emaga jagada ei taha. Vanemate lahkuminek oli talle väga raske.

Isa arvab, et laps on ta “sugulane ja pere liige”? Sugulane jah, aga pere liige kindlasti mitte. Poolõdede kaasavõtmine kohtumistele näitab pigem seda, et tal pole isegi tundi-paari kuus aega oma “vana” lapsega nelja silma all suhelda. Ema ei anna ju lapsele kedagi pereliikmetest kaasa ega lähe lapse poolõdedega ise tutvuma. Lapsel ei ole vaja seda “kärge”, tal on vaja momente, kus saaks oma isaga rääkida. Kui uus “kärg” seda ei võimalda, siis ongi kohtumised järjest lühemad. Aastas korra kohtutakse isa ja poolõdedega isa vanemate juures, siis ollakse paar päeva koos seal. Laps käib iseseisvalt seal tihemini – vähemalt kuus korra.

#3327017:

Notariaalseks lepinguks on lapse vanuse tõttu hilja. Pealegi oleks isa eest ilmselt hakanud siis elatusraha maksma ta vanemad – see oli aga nii tollal kui on praegu emale vastuvõetamatu. Elatusraha maksmine oli ja on isale nagu mingi uhkuse asi.

Mina ei saa aru, kuidas saab elatist maksta vägisi, kui see on emale ‘vastuvõetamatu’. Palun selle kohta selgitust. Kui keegi tuleks mulle sularaha taskusse või postkasti toppima, saab alati kutsuda politsei. Kui keegi teeb mulle ülekande, saab alati selle tagasi kanda ja niimoodi kasvõi sada korda, kuni enam ülekandeid ei tehta.
Mulle jääb mulje, et sellele emale see raha siiski äkki ei olegi nii ‘vastuvõetamatu’, lihtsalt on selline poos.

#3326748:

Nii armukade ja isekas jutt. Kumab selgelt läbi, kuidas inimene tige ja vihane oma mehe lapse peale. Võibolla tahab lapse isa ka oma vanema lapse reisile võtta, et lapsega koos kvaliteetaega veeta. Täiesti tänapäevane ja normaalne ongi, et ema maksabki poole reisirahast kinni.

miks ema ainult poole reisirahast kinni maksab? isa maksab ju iga kuu elatist, mis emapoolse panusega peaks tagama kõikide lapse kulude katmise, seega reisiraha peaks ema säästma lapse igapäevakulude arvelt nagu kõik teised inimesed teevad. miks peaks isa nüüd veel pool reisiraha juurde maksma?

#3327110:

#3325991:

lapse sünni otsustab ainult ema, isa arvamust selleks võidakse küsida, aga kui ema jääb juhuslikult või ainult omal tahtel rasedaks, siis pole isal mingit valikut või teadlikku otsust.

palju on kahjuks neid juhuseid, kus lapsed sünnivad vastu isa tahtmist, sest ema otsustas nii. kui otsustas, siis vastutagugi.

kui naine peaks juhuslikult rasedaks jääma ja last ei taha, aga mees tahaks, siis pole mehel mingit šanssi seda last vastu naise tahtmist saada.

seega ainus, kes teadlikult otsustab lapse saada, on lapse ema

Ma ei jõua ära imestada, kui ausad inglid ja ohvrimeelsed on tegelikult naised. Nad ju kirjutavad siinsamas foorumis, et mees soovis last, ega nad ise last ei oleks tahtnudki. Mees tahtis last ja mõnel veel mitu ja väikeste vahedega. Armas ju, mida kõike üks naine mehe nimel ei teeks. Ja mõtle, milline veenimisoskus meestel, lihtsalt hämmastav.

Täiesti nõus, olen ise kärgperest ja küll juba 10 aastat tagasi keskkooli lõpetanud ja nö pesast lahkunud, aga külas käisin ikkagi sagedasti ja vahel oli vaja ka ajutist elamiskohta. Mina tundsin oma kasuisa poolt ikkagi pidevat survet, kuigi minu ema tema poegade kohta ei tohtinud midagi ütelda. Viimane kord saatis see kasuisa mind isegi perse, kui emal külas käisin. Saatis perse kuna ei vastanud tema küsimusele nii nagu tema seda soovis. See jäi ka minu viimaseks külastuseks sinna majja. Ptlesin emale, et mina sinna oma jalga enam ei tõsta, et kui kohtume, siis kuskil mujal. Ema muidugi arvas, et liialdan. Olen 30 aastane ja oma pereeluga.

#3327175:

Oma lastele ma tagangi kõik, mida suudan, aga mitte üks valem ei pane mind armastama minu jaoks võõraid lapsi mehe eelmisest elust. Mind tõesti nende saatus ei huvita. Miks peaks – nemad pole minu valik?

Ma ei saa sellest loogikast aru. Oli ju sinu valik. Sa teadlikult hakkasid elama koos mehega, kellel on lapsed. Need lapsed ju ei kao mehel mitte kusagile, on ja jäävad. Kas sina ise elaksid koos mehega, kes ei suudaks sinu enda lastesse soojalt suhtuda? Ja kui sa elaksid, siis mis sa arvad, mis tunne oleks sinu lastel sellise mehega päevast päeva koos olla.

#3325907:

#3325842:

#3325736:

Minu 10 aastat kärgperenduse kogemust (nii eelmise kui uue naise rollis) on õpetanud, et lihtsam on elada kui:

– Lapsel on 1 kodu. Lahus elava vanema juures on laps külaline.

– Laps läheb külla eelneva kokkuleppe alusel siis kui see kõigile osapooltele (isa, ema, nende uued pereliikmed) sobib.

– Külla minnes on lapsel kaasas puhtad ilmastiku- ja sündmusekohased riided.

– Vanema uus kaaslane võiks lapsele olla sõber, mitte lapsevanem. Ehk siis suhtleb lapsega, kuulab ja annab nõu kui vaja, aga ei suru oma arvamust peale. Kasvatustöö ebameeldivama poolega (keelamine-käskimine) tegelemine on bioloogilise vanema rida.

– Tänapäeva tehniliste võimaluste juures ei pea lapse eluga kursis olemiseks temaga tingimata sama katuse all viibima. Teismelise regulaarselt teise vanema juurde saatmine on tarbetu ja mingil hetkel hakkab selle vastu mässama eelkõige teismeline ise.

Kui kõik osapooled suudavad neist reeglitest kinni pidada, on kärg täitsa elatav eluvorm.

Elan ka viiendat aastat kärgperes ja minu jaoks on sinu kirjeldus kui unelm. Ehk siis täpselt see, mida mina sooviksin. Kindlad reeglid, normaalne suhtlus.

Reaalsus on see, et kogu aeg on pidev segadus, kus laps välja ilmub, kuhu läheb, kus on ta kodu, mitte ta hetkekohver. Ausalt olen mõelnud, et laps peaks elama isa/ema vahel pendeldamise asemel oma vanaemaga, kes lapsele väidetavalt nagunii kõige armsam on. Jääks ära vanematevahelised jagelused, lapsega manipuleerimine ja sellest paratamatult tulenevad tülpimus- ja vihatunded vanemate uute kaaslaste poolt. Lapsel oleks vähemalt kodu ja kindel kool, mitte nagu praegu, kus mõlemat on olnud juba mitu. Vahel tuleb valida halvimatest parim ja mitte last pooleks rebida, et jätta mulje heaks vanemaks olemisest, kuigi samas suhtutakse lapsesse kui koormasse.

Arvan, et sulle sobiks väga see, mis meil. Laps ei lähe isa koju, vaid nad kohtuvad praegu 1-2 x kuus a 1 tund korraga mingis söögikohas, varem, kui laps väiksem oli, kohtusid tihemini, ajaliselt ka vb 2 tundi 1 tunni asemel. Isaga koos käivad kohtumistel ka poolõed. Isa juures kodus kunagi ei ööbitud. Kui ema on lähetustes, on laps ema vanematega. Sünnipäevade, jõulude jm pühadega probleeme pole, sest need veedetakse emaga. Isa vanematega suhtleb laps praeguseks iseseisvalt, varem ema kaudu. Isa abikaasaga on kohtutud 10 aasta jooksul loetud korrad, sest alguses isa millegipärast üritas last oma uude koju viia, kuigi see vist seal kellelegi ei meeldinud. Lapse isa ja ema ei suhtle omavahel ja seda juba ka u 10 aastat, sest mobiil ja internet võimaldavad lapsel isaga (ja vastupidi) otse suhelda. Millegipärast jääb seda suhtlemist aastatega järjest vähemaks ehk siis tänaseks on olematuks saanud. Reisid on mõlemal perel loomulikult eraldi, kuna esiklaps isa perre ei kuulu. Nii ex kui praegune naine pole omaette eesmärgiks võtnud isa ja lapse suhte arendamist/jätkamist/tugevdamist, arvates, et see võiks isa “rida” olla.

Ema suurim mure on aastate jooksul olnud see, et isa maksab lapsele elatusraha, kuigi ema saaks ise hakkama ning isa keeldub mitte maksmast. Miks ema ei taha? Ei taha lapsele tulevikus võimalikku majanduslikku ja emotsionaalset koormust. Paraku see võimalik koormus siiski jääb. Miks isa maksab? – kardab võimalikku ühiskondlikku ja oma vanemate-poolset hukkamõistu.

Tegelikult polegi siin “kärge” – lapsel on oma pere ja isal oma. Kohtuvad praeguseks kuus korra või paar kokku mõned tunnid neutraalsel pinnal. Jagavad perenime. Erandi moodustavad isa sugulased, kelle jaoks on laps endiselt nende pere ja suguvõsa liige.

Õudne. Ma pole tükk aega midagi nii jaburat lugenud!
Sina ise kurja võõrasemana oled sellise idee genereerinud?
Kahju lausa sellest lapsest ja isast ka.

Me ole e ka kärgpere 7 aastat.
Ja kui suurem poiss on meil, on ta kodus. Saab tulla millal tahab ja kui kaua olla tahab. Meie ühise lapsega, poolvennaga on nagu sukk ja saabas. Mina saan temaga väga sõbralikult läbi. Aitan kui vaja ja ostan isegi omast vabast tahtest talle riideid, kui sobivat midagi leian.
Meie kodu on ka tema kodu. Eks muidugi lapse enda otsustada in see, millist kohta ta ise päris koduks peab. Julgen üsna kindlalt väita, et suurem laps tunneb ka meie juures ennast koduselt.