Samas ju läks naisest lahku või vähemalt tegi nii, et läheks – naine on jälle üks kuluartikkel. Samuti sõprade pidamine – kulu. Kui lähtume majanduslikust perspektiivist.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kas see võib olla mingi häire?
Teema: Kas see võib olla mingi häire?
Postitas:
Kägu
17.02.2023 10:16
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 10:17
Kui palju briljantseid inimesi teie ise teate, kelle elus on kõik 100% hästi ja lisaks inimese iseloom, tervis lisaks hästiminekule suurepärane? Mina ei tea mitte kui ühtegi. Samuti ei tea praktiliselt ühtegi, kes pole kasvõi korra psühhiaatri vastuvõtul käinud.
Minul ei lähe üldse hästi, ma pole edukas ei karjäärialaselt, majanduslikus ega sotsiaalses või üheski teises mõttes ning ei ole ka tervis hea ega muretu. Ilmselt pole mul ka paljude jaoks hea iseloom. Mul ei ole ka ei sõpru ega kaaslast ning seda pikka aega. Meeleoluhäired ja muud vaimsed probleemid kummitavad samuti väga pikki aastaid. Peamine põhjus selleks ongi ääretu üksindus. Käinud aastaid nii psühholoogi kui psühhiaatri juures.
Aga on ikka ääretult vale öelda nagu selliseid inimesi sisuliselt poleks, kel läheb elus hästi ja lisaks on tervis ja iseloom head. Ma usun, et selliseid inimesi on palju, kui mitte enamus. Minu tutvusringkonnas on küll palju toreda iseloomuga inimesi, kel on tervis hea ning suhted, üldine edukus ka head. Samuti usun, et psühhiaatri juures käimine on pigem erand. Ääretult meelevaldne väita, et kõik käivad vähemalt korra elus psühhiaatri vastuvõtul. Ma olen küll elus puutunud kokku mitmete inimestega, kes meeleoluhäirete ja terviseprobleemidega kimpus olnud, aga kindlasti see pole enamus ega isegi pool mu tutvusringkonnast. Kuna mul endal on eluloteriil nii kehvasti läinud, siis teeb kurvaks, kui palju tundub olevat ümberringi inimesi, kes on elurõõmsad, rahulolevad, olemas aktiivne sotsiaalelu, pikaaegne toetav kaaslane, head sõbrad, mõnus pereelu, piisavalt raha ja lisaks hea tervis.
Kui sinul on ümber vaid inimesed, kes käivad psühhiaatri vastuvõtul, on kehva tervise ja iseloomuga ja üldiselt ei lähe hästi, siis see tähendab, et mingil põhjusel oledki ümbritsetud vaid selliste inimestega (endasarnastega?). Aga kohe kindlasti ei näita see, et üldine tendents ühiskonnas ongi selline.
+7
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 10:19
Minul ei lähe üldse hästi, ma pole edukas ei karjäärialaselt, majanduslikus ega sotsiaalses või üheski teises mõttes ning ei ole ka tervis hea ega muretu. Ilmselt pole mul ka paljude jaoks hea iseloom. Mul ei ole ka ei sõpru ega kaaslast ning seda pikka aega. Meeleoluhäired ja muud vaimsed probleemid kummitavad samuti väga pikki aastaid. Peamine põhjus selleks ongi ääretu üksindus. Käinud aastaid nii psühholoogi kui psühhiaatri juures.
Jaa, aga kujuta ette meeleoluhäirete kompoti juurde veel kaaslasega arvestamist ja kaaslane peab sinu meeleoluhäireid taluma. Milleks? Mina arvan, et depressiivikutel peaks just olema nutti, et jääda vallaliseks või lõpetada suhted, et lõpuks ometi õhk välja lasta ja tegeleda millegi meeldivaga, käsitöö, lugemine, filmide vaatamine, vabatahtlik töö vms, mis kõnetab.
0
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 10:25
Ma usun, et selliseid inimesi on palju, kui mitte enamus. Minu tutvusringkonnas on küll palju toreda iseloomuga inimesi, kel on tervis hea ning suhted, üldine edukus ka head. Samuti usun, et psühhiaatri juures käimine on pigem erand. Ääretult meelevaldne väita, et kõik käivad vähemalt korra elus psühhiaatri vastuvõtul. Ma olen küll elus puutunud kokku mitmete inimestega, kes meeleoluhäirete ja terviseprobleemidega kimpus olnud, aga kindlasti see pole enamus ega isegi pool mu tutvusringkonnast. Kuna mul endal on eluloteriil nii kehvasti läinud, siis teeb kurvaks, kui palju tundub olevat ümberringi inimesi, kes on elurõõmsad, rahulolevad, olemas aktiivne sotsiaalelu, pikaaegne toetav kaaslane, head sõbrad, mõnus pereelu, piisavalt raha ja lisaks hea tervis.
Noh, ma ei pidanus silmas päris kõiki-kõiki, ega kõike ei peagi ju otse välja ütlema, see on foorum, mitte teadustöö seminar. Samas… mina olen VEENDUNUD, et just see teiste inimeste hea elu ja klantsi jälgimine (!sotsiaalmeedia!) mõjub halvasti. Miks? Sest mitte iial, kordan, mitte iial ei saa kõik inimesed endale head tervist, head suhet, head seda ja head toda. Eile oli artikkel, kuidas mees rääkis, et peab valima… kolm roosiõit või leib ja piim. Mina arvan nii-kuidas siis minu mees mulle ei too ja Kati ja Mari mehed ostavad neile 100 õit.. sotsiaalmeedia pole elu ja inimeste hea elu jälgimine pole samuti tervisele kasulik.Ja ometi on sotsiaalmeedia koht, kust me teame rohkem inimeste kohta kui vanasti, kui polnud internetti. Mina pigem mõtlen nii, et kõigil on probleeme ja isegi, kui pole, siis mul ei ole mõtet mõelda sellest, et pole. Mulle ei anna see midagi juurde, pigem võtab. Sellele eluloteriile keskendumine ei tee mitte midagi paremaks. Sa jäädki võrdlema ennast ja ei saa iial õnnelikuks.
0
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 10:27
Kui sinul on ümber vaid inimesed, kes käivad psühhiaatri vastuvõtul, on kehva tervise ja iseloomuga ja üldiselt ei lähe hästi, siis see tähendab, et mingil põhjusel oledki ümbritsetud vaid selliste inimestega (endasarnastega?). Aga kohe kindlasti ei näita see, et üldine tendents ühiskonnas ongi selline.
Ei, mina pole iial psühhiaatril käinud, kuigi sellele vihjad. Mul ei ole vaimseid häireid, mul on sitt iseloom. Eelpool ütlesin ka. Inimese tugevus on ka see, kui ta tunnistab, missugune ta on. Häiretega inimesed tihtipeale just kiidavad ennast. Nüüd võib muidugi arvata, et kui mina maha teen, siis on mul depressioon. Ei ole depressiooni, aga ma oskan ennast ja oma track recordit teiste inimeste omadega võrrelda ja analüüsida, kuidas on teistel ja kuidas on minul. Sitt iseloom paraku jääbki elu lõpuni.
0
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 10:30
Ja siinkohal soovitaks selle klipi ära vaadata ja kuulata, mida noored siis tegid teisiti, et õnnelikumad olla.
https://youtu.be/ym8Q1dJ6MvY?t=912
0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 10:39
Minul ei lähe üldse hästi, ma pole edukas ei karjäärialaselt, majanduslikus ega sotsiaalses või üheski teises mõttes ning ei ole ka tervis hea ega muretu. Ilmselt pole mul ka paljude jaoks hea iseloom. Mul ei ole ka ei sõpru ega kaaslast ning seda pikka aega. Meeleoluhäired ja muud vaimsed probleemid kummitavad samuti väga pikki aastaid. Peamine põhjus selleks ongi ääretu üksindus. Käinud aastaid nii psühholoogi kui psühhiaatri juures.
Jaa, aga kujuta ette meeleoluhäirete kompoti juurde veel kaaslasega arvestamist ja kaaslane peab sinu meeleoluhäireid taluma. Milleks? Mina arvan, et depressiivikutel peaks just olema nutti, et jääda vallaliseks või lõpetada suhted, et lõpuks ometi õhk välja lasta ja tegeleda millegi meeldivaga, käsitöö, lugemine, filmide vaatamine, vabatahtlik töö vms, mis kõnetab.
Ma ei tea, millest sa räägid…See on jälle see jutt, et depressiivsed inimesed või mistahes vaimsete probleemidega inimesed nagu ei väärikski armastust ega suhteid. Et mis teised peavad sellist taluma. Tegelikkus on see, et üksindus ainult süvendab (ja päriselt tõsiselt) vaimseid häireid. Toetav tugivõrgustik ja lähedased suhted on üliolulised. Minul on peamine depresiooni põhjus just nende puudumine. Ja seda läbi elu, lapsepõlvest saadik. Emotsionaalne tugi ning valideerimine on olnud null. Ometi on kõik need asjad inimese elus ääretult olulised ja ka uuringute järgi õnnekriteerium nr 1 (lähedased ja toetavad lähisuhted).
Minu meelest on see nii südametu suhtumine, et kui oled ärevik või depressiivik, siis säästa teisi ja ole üksi ning armastuse, sõprade ja lasteta. Et siis lõpuks saaks terve elu veeta süvadepressioonis ja lõpetada suitsiidiga näiteks või stressist tingitud raske haigusega.
Meeldivate asjadega olen tegelenud terve elu ja mida halvemini end tunnen, seda olulisemaks ja tihedamaks need tegevused saavad. Aga see ongi vaid ajutine leevendus või ajatäide. Üldiselt tunnen ju end väga õnnetu ja üksikuna.
Ma ei tea, miks arvad, et depressiivsed inimesed ei suuda kaaslasega arvestada või et nad on suhtes nii rasked taluda. Ma olen nn funktsioneeriv depressiivik (nagu ilmselt paljud). Ei märatse, tigetse ja ei käi emotsioonid üles-alla üle võlli ega ela end teiste peale välja. Pigem on krooniline kurbus. Olen olnud suhtes ja see polnud nii, et oleks olnud jube raske kaaslasele taluda lihtsalt seetõttu, et olen depressiivne. Samuti polnud probleemi temaga arvestada. See probleem oli hoopiski tal, kuna suhtes olles soovis elada nagu oleks vallaline, tegutseda ja käia rohkem üksi ning minuga arvestamata, ühiseid tegevusi ei soovinud.
+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 10:46
Ma usun, et selliseid inimesi on palju, kui mitte enamus. Minu tutvusringkonnas on küll palju toreda iseloomuga inimesi, kel on tervis hea ning suhted, üldine edukus ka head. Samuti usun, et psühhiaatri juures käimine on pigem erand. Ääretult meelevaldne väita, et kõik käivad vähemalt korra elus psühhiaatri vastuvõtul. Ma olen küll elus puutunud kokku mitmete inimestega, kes meeleoluhäirete ja terviseprobleemidega kimpus olnud, aga kindlasti see pole enamus ega isegi pool mu tutvusringkonnast. Kuna mul endal on eluloteriil nii kehvasti läinud, siis teeb kurvaks, kui palju tundub olevat ümberringi inimesi, kes on elurõõmsad, rahulolevad, olemas aktiivne sotsiaalelu, pikaaegne toetav kaaslane, head sõbrad, mõnus pereelu, piisavalt raha ja lisaks hea tervis.
Noh, ma ei pidanus silmas päris kõiki-kõiki, ega kõike ei peagi ju otse välja ütlema, see on foorum, mitte teadustöö seminar. Samas… mina olen VEENDUNUD, et just see teiste inimeste hea elu ja klantsi jälgimine (!sotsiaalmeedia!) mõjub halvasti. Miks? Sest mitte iial, kordan, mitte iial ei saa kõik inimesed endale head tervist, head suhet, head seda ja head toda. Eile oli artikkel, kuidas mees rääkis, et peab valima… kolm roosiõit või leib ja piim. Mina arvan nii-kuidas siis minu mees mulle ei too ja Kati ja Mari mehed ostavad neile 100 õit.. sotsiaalmeedia pole elu ja inimeste hea elu jälgimine pole samuti tervisele kasulik.Ja ometi on sotsiaalmeedia koht, kust me teame rohkem inimeste kohta kui vanasti, kui polnud internetti. Mina pigem mõtlen nii, et kõigil on probleeme ja isegi, kui pole, siis mul ei ole mõtet mõelda sellest, et pole. Mulle ei anna see midagi juurde, pigem võtab. Sellele eluloteriile keskendumine ei tee mitte midagi paremaks. Sa jäädki võrdlema ennast ja ei saa iial õnnelikuks.
Sa ütlesid:
Kui palju briljantseid inimesi teie ise teate, kelle elus on kõik 100% hästi ja lisaks inimese iseloom, tervis lisaks hästiminekule suurepärane? Mina ei tea mitte kui ühtegi. Samuti ei tea praktiliselt ühtegi, kes pole kasvõi korra psühhiaatri vastuvõtul käinud.
Need on väga absolutiseerivad väited.
Ja minu õnnetusetunne ei tule võrdlusest. Tundsin end nii juba teismeeas, kui sotsiaalmeeida polnud üldsegi teemas veel. Pelgalt ongi asjaolu, et pole lähedasi suhteid ning emotsionaalset lähedust kellegagi olnud. Ei ole asi võrdluses. Isegi, kui enamusel poleks seda ka, siis ei tunneks end ikka hästi. Vajan emotsionaalselt lähedast suhet, toetust ning hoolivat suhtlust ja armastust, aga seda pole mu elus praktiliselt olnud ning seetõttu õnnetu. Tunneksin end täpselt samamoodi ka siis, kui üldse teistega ei suhtleks ega sotsiaalmeediat ei kasutaks.
Kui vaatad inimese baasvajadusi ja Maslow püramiidi näiteks, siis ühtekuuluvustunne ja emotsionaalne lähedus, armastus on eluliselt vajalikud. Ka õnneuuringute järgi on see üks kõige olulisemaid komponente üldse, lisaks eneseteostusele ja tervisele. Isegi kui kõik muu on elus paigas, siis keeruline on olla õnnelik, kui tõesti pole mingeid lähedasi suhteid ja oledki üksik hunt.
+3
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 12:04
Ma ei tea, millest sa räägid…See on jälle see jutt, et depressiivsed inimesed või mistahes vaimsete probleemidega inimesed nagu ei väärikski armastust ega suhteid. Et mis teised peavad sellist taluma. Tegelikkus on see, et üksindus ainult süvendab (ja päriselt tõsiselt) vaimseid häireid. Toetav tugivõrgustik ja lähedased suhted on üliolulised. Minul on peamine depresiooni põhjus just nende puudumine. Ja seda läbi elu, lapsepõlvest saadik. Emotsionaalne tugi ning valideerimine on olnud null. Ometi on kõik need asjad inimese elus ääretult olulised ja ka uuringute järgi õnnekriteerium nr 1 (lähedased ja toetavad lähisuhted).
Ma ei ütle seda halvustavalt, selles on vahe. Võimalik, et ei oska mõtet hästi edasi anda, aga kindlasti ei mõtle ma seda kui mitteväärimisena. Sellega olen nõus, et mida kauem üksi olla, seda raskem on inimestega suhelda, aga jutt on praegu sellest, et poeg on selline lapsepõlvest saati.
Minu meelest on see nii südametu suhtumine, et kui oled ärevik või depressiivik, siis säästa teisi ja ole üksi ning armastuse, sõprade ja lasteta. Et siis lõpuks saaks terve elu veeta süvadepressioonis ja lõpetada suitsiidiga näiteks või stressist tingitud raske haigusega.
Jaa, aga teistele inimestele, lastele, ei saa panna seda koormust. Me ju teame, et depressioonil ei pea olema otsest põhjust, ei pea olema traumasid. Igasugune suhtlus on kohustuste võtmine ja kohustused võivad olla väga kurnavad.
Meeldivate asjadega olen tegelenud terve elu ja mida halvemini end tunnen, seda olulisemaks ja tihedamaks need tegevused saavad. Aga see ongi vaid ajutine leevendus või ajatäide. Üldiselt tunnen ju end väga õnnetu ja üksikuna.
Kes sul keelab suhelda inimestega? Oled veendumusel, et just seda pead tegema, hakka siis pihta.
Ma ei tea, miks arvad, et depressiivsed inimesed ei suuda kaaslasega arvestada või et nad on suhtes nii rasked taluda. Ma olen nn funktsioneeriv depressiivik (nagu ilmselt paljud). Ei märatse, tigetse ja ei käi emotsioonid üles-alla üle võlli ega ela end teiste peale välja. Pigem on krooniline kurbus. Olen olnud suhtes ja see polnud nii, et oleks olnud jube raske kaaslasele taluda lihtsalt seetõttu, et olen depressiivne. Samuti polnud probleemi temaga arvestada. See probleem oli hoopiski tal, kuna suhtes olles soovis elada nagu oleks vallaline, tegutseda ja käia rohkem üksi ning minuga arvestamata, ühiseid tegevusi ei soovinud.
Vaata, sina oled juba eelduse loonud, et sina tahad käia ja võtad oma suhte pealt kogemuse. Depressiivik ei pruugi üldse tahta kusagil käia, rääkimata füüsilisest lähedusest, mida paarisuhe nõuab.
+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 12:10
Need on väga absolutiseerivad väited.
Ma ütlesin, et ei tea ühtegi inimest, kellel kõik hästi on. Samas ma täpsustan, sest seda vist oli raske mõista, et mõni inimene on selline, et tal sureb ema näiteks ära ja juba järgmisel nädalal on õnnelik (maskita, ongi õnnelik) edasi. Mõni läheb lahku – sama, juba on uus voodis. Mõni saab kinga – sama, juba leiab uue töö. Kui me peame seda kriteeriumit silmas, et kellelgi pole hästi (kõikide või nende lähedaste elus on tagasilööke), siis tõepoolest, ei tea mitte ühtegi, kellel on kõik hästi. AGA kui peame silmas seda, kuidas nad sellega toime tulevad ja kui südamesse võtavad, siis tõepoolest, siin tuleb mängu inimese iseloom, kogemused, emotsioonid ja reageerimine.
Kui me peame silmas aga seda, et sa tegid juba järelduse, et ju siis käin mina ka psühhiaatril, näitab see siiski seda, psühhiaatril käimine on tabu ja võimalik, et mõni ei taha sellepärast sinna minna, et siis on märk küljes.
Ja minu õnnetusetunne ei tule võrdlusest. Tundsin end nii juba teismeeas, kui sotsiaalmeeida polnud üldsegi teemas veel. Pelgalt ongi asjaolu, et pole lähedasi suhteid ning emotsionaalset lähedust kellegagi olnud. Ei ole asi võrdluses. Isegi, kui enamusel poleks seda ka, siis ei tunneks end ikka hästi. Vajan emotsionaalselt lähedast suhet, toetust ning hoolivat suhtlust ja armastust, aga seda pole mu elus praktiliselt olnud ning seetõttu õnnetu. Tunneksin end täpselt samamoodi ka siis, kui üldse teistega ei suhtleks ega sotsiaalmeediat ei kasutaks.
Kuna oled sel teemal kompetentne, siis ei peaks sul ühtki takistust olema sõpru leida või inimestega suhelda. Ka vanadekodusse võib minna suhtlema ja lävima, ma arvan, et vanakesed on õnnelikud.
Kui vaatad inimese baasvajadusi ja Maslow püramiidi näiteks, siis ühtekuuluvustunne ja emotsionaalne lähedus, armastus on eluliselt vajalikud. Ka õnneuuringute järgi on see üks kõige olulisemaid komponente üldse, lisaks eneseteostusele ja tervisele. Isegi kui kõik muu on elus paigas, siis keeruline on olla õnnelik, kui tõesti pole mingeid lähedasi suhteid ja oledki üksik hunt.
Olen nõus, aga kujutame ette, et pojal pole tegelikult sellist soovi õnnetundeks – teisi inimesi. Võibolla talle piisab emast – kui nad lähedased on, aga eeldan, et on, kui nii palju pojast teab.
+2
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 13:01
mina olen VEENDUNUD, et just see teiste inimeste hea elu ja klantsi jälgimine (!sotsiaalmeedia!) mõjub halvasti.
Sotsiaalmeedia ei ole elu, seda peaks igaüks oma veimse tervise huvides pidevalt meeles pidama!
+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 14:11
Jaa, aga kujuta ette meeleoluhäirete kompoti juurde veel kaaslasega arvestamist ja kaaslane peab sinu meeleoluhäireid taluma. Milleks?
Mina arvan, et depressiivikutel peaks just olema nutti, et jääda vallaliseks või lõpetada suhted, et lõpuks ometi õhk välja lasta ja tegeleda millegi meeldivaga, käsitöö, lugemine, filmide vaatamine, vabatahtlik töö vms, mis kõnetab.
Jah, see oleks õige. Depressioonis inimesed kipuvad oma sõbrad ja muud lähedased ära kurnama ning see on isekas.
0
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 14:18
Kas tegu ei või olla nö. suur egoga inimesega, kes iga hinna eest soovib ego upitada, tõestada endale ja teistele, et tema on neist parem, targem… misiganes ?
Tülides ja vaidlustes püüab selline alati nö. võitjaks jääda ja teist poolt paika panna. Kui see lihtsalt vaidlemisega ei õnnestu, siis lähevad käiku kõik vahendid, näiteks teise poole ehmatamine väga halvasti ütlemise või käitumisega. Isegi tühistel põhjusel tekkinud nagina puhul selline inimene kunagi ei löö käega ega lõpeta vaidlust (“ah, see ei tasu jagelemist), vaid ajab meeleheitlikult taga oma õigust. Kas lõputult vaieldes või/ja midagi teist ehmatavat tehes või öeldes vms. Selline inimene ei saa üldse aru, misasi on teisega arvestamine või vastutulelikkus – tema võtab kena käitumist kui teisele alandumist, aga seda ju ometi ei saa teha, sest nii võib see teine hakata arvama, et on parem/targem? Seetõttu võib ta käituda demonstratiivselt inetult, nagu tahtes öelda: “Mina olen sinust parem ja sa ei tule ütlema, kuidas mina käituma peaks!” Ülemuse puhul tekitab kindlasti veel viha see, et miks teine on minust kõrgemalt positsioonil. Kergesti tekib rivaalitsemine ja tõestamine: “Aga selles asjas oled sina ikkagi loll ja mina olen tark!”. Seetõttu ei saagi ju vaidemist ülemusega lõpetada, olgu see kasvõi mõni tühine asi.
Konfliktsuse ja lõputu tõestamisega, et tema on parem/õigem ning vastutulelikkusest keeldumisega peletab selline paljud inimesed eemale.
Sisemas aga võib olla õnnetu, et miks teised tema parem/targem olemist tunnistada ei taha, tema ego ei paita. Ja unistada kellestki nö. ideaalsest, kes jäägitult usuks, et tema ongi see kõige parem ja targem ning enda soovid ja tahtmised alati tagaplaanile jätaks. Tema jaoks need teised, kellega ta tülli läheb või kellel mõõt täis saab ja tema juurest ära lähevad, on nö. valed – kuna nad ei ole sellised.
+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 14:38
Suure egoga inimeste puhul ongi sageli nii, et nad on kas üksi või nende ümber on keskmisest isetumad ja kannatlikumad inimesed, kes pühenduvad sellele inimesele ja tema unistustele. Aga sellele viimasele on rohkem lootust neil, kelles on tõesti midagi erilist, mida on põhjust imetleda, näit. erakordne andekus mingil alal vms.
Suure egoga, aga tavalisel inimesel (mingit erakordset andekust ei ole) on vähem lootust, et keegi tema pärast niimoodi isetult pingutada viitsib.
+6
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 16:23
Ma pole arst, aga olen selliseid teemasid päris palju uurinud, pakuks ka piiripealne isiksusehäire või mingit sorti sotsiopaatia.
Samas olen nõus sellega, et ema võiks vähem sekkuda oma poja ellu!!!
0
-6
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 16:35
Kui ikka lapsepõlvest alates need probleemid olid siis võib tõesti olla ATH või autism – need sageli käivad käsikäes.
+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 16:53
Ma pole arst, aga olen selliseid teemasid päris palju uurinud, pakuks ka piiripealne isiksusehäire või mingit sorti sotsiopaatia. Samas olen nõus sellega, et ema võiks vähem sekkuda oma poja ellu!!!
Lisan veel, et vaata näiteks seda intervjuud sotsiopaadiga, kas tuleb tuttav ette?
https://www.youtube.com/watch?v=ItgkkdIgPe0
0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 18:47
See ei ole ohumärk, kui see vallandamiste periood jääb kümne aasta piiridesse. Algselt pidasin seda ohumärgiks, aga teema põhjalikult läbi lugedes sain aru, et see pole ohumärk. Aga… oletame, et emal on hirm, et see kordub veel ja poeg jääb töötuks. Selge – aga mida saab ema teha? Mitte kui mitte kui midagi.
On ikka selles küsimus otseselt. ma pidasin silmas seda, et juhiluba ja autokooli lõpetamist (kiiresti lõpetamist) peetakse normaalseks siin teemas, AGA ma tean mõrvareid, kes said juhiloa kätte, aga ei saanud kätte keskharidust. Ma tean täiesti edukaid inimesi, kes ise ei sõida või pole luba ja ometi muidu saavad kõigega hakkama, aga näed, lasevad end vedada või sõidavad bussi-taksoga. Võiks ju ka mõelda, et äkki ei teeks pereliikmele seda muret või hoiaks raha kokku, sõidaks takso asemel autoga. Samuti jäetakse pooleli sellepärast, see doktorikraadiga tüüp.. ta solvus autokoolis õpetaja peale ja jättis pooleli. Siiamaani pole teinud ära, sellest on väga pikk aeg, oluliselt pikem kui TA pojal.
Kuule! Ära rohkem sõna võta! Sa räägid ju täiesti aiaaugust ega saa absoluutselt probleemi poindile pihta.
Mida tähendab, et kui kolm vallandamist jääb kümne aasta piiridesse, siis see on igati ok? Minu arust ei ole terve elu jooksul isegi üksainus vallandamine ok. Minu tööstaaž on 36 aastat. Mul on olnud mitmeid erinevaid töökohti. Vallandatud ei ole mind mitte kunagi mitte üheski.
Poleks selle pealegi tulnud, et aegajalt vallandatud saada on ok.
+5
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 21:31
See ei ole ohumärk, kui see vallandamiste periood jääb kümne aasta piiridesse. Algselt pidasin seda ohumärgiks, aga teema põhjalikult läbi lugedes sain aru, et see pole ohumärk. Aga… oletame, et emal on hirm, et see kordub veel ja poeg jääb töötuks. Selge – aga mida saab ema teha? Mitte kui mitte kui midagi.
On ikka selles küsimus otseselt. ma pidasin silmas seda, et juhiluba ja autokooli lõpetamist (kiiresti lõpetamist) peetakse normaalseks siin teemas, AGA ma tean mõrvareid, kes said juhiloa kätte, aga ei saanud kätte keskharidust. Ma tean täiesti edukaid inimesi, kes ise ei sõida või pole luba ja ometi muidu saavad kõigega hakkama, aga näed, lasevad end vedada või sõidavad bussi-taksoga. Võiks ju ka mõelda, et äkki ei teeks pereliikmele seda muret või hoiaks raha kokku, sõidaks takso asemel autoga. Samuti jäetakse pooleli sellepärast, see doktorikraadiga tüüp.. ta solvus autokoolis õpetaja peale ja jättis pooleli. Siiamaani pole teinud ära, sellest on väga pikk aeg, oluliselt pikem kui TA pojal.
Kuule! Ära rohkem sõna võta! Sa räägid ju täiesti aiaaugust ega saa absoluutselt probleemi poindile pihta.
Mida tähendab, et kui kolm vallandamist jääb kümne aasta piiridesse, siis see on igati ok? Minu arust ei ole terve elu jooksul isegi üksainus vallandamine ok. Minu tööstaaž on 36 aastat. Mul on olnud mitmeid erinevaid töökohti. Vallandatud ei ole mind mitte kunagi mitte üheski.
Poleks selle pealegi tulnud, et aegajalt vallandatud saada on ok.
Ma ei viitsinud ise enam talle vastata, aga ütlesin juba eelnevalt, et ta ei saa üldse poindist aru. Selgitasin ka, et see on probleem, kui täiskasvanud inimene ei suuda asja lõpuni viia ehkki vaid väike sammuke on veel puudu. Eriti kui kogu protsess on suure summa raha võtnud ning see tuleb uuesti välja käia, kuna ei viitsi viimast sammu ära teha. Ei ole lihtsalt ratsionaalne.
Vallandamise teema ka. Tundub, et see kommentaator on ikka natuke lihtsake peast. Väga veidrad arusaamad. 3 vallandamist on ok….sest need on jaotunud 10a peale. Mis veider loogika. Minu meelest on ikka väga suur probleem, kui inimene igast töökohast vallandatakse. Ühest korrast saaks veel aru kuidagi, et äkki lihtsalt ei sobinud töökohale või oli kiuslik ülemus.
+4
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 21:47
Kui ülemusele ei meeldi inimene, võib oma tööd teha nii hästi kui tahes, ikka leiab ülemus lahti laskmiseks mingi põhjuse. Küsib mõned seletuskirjad, teeb ehk ühe või kaks hoiatuse millegi eest. Pole raske näha, mis edasi juhtub.
+1
-1
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 21:47
Mul ei ole vaimseid häireid, mul on sitt iseloom.
Mis jutt! Ise ainult arvad nii. Tegelikult arstil käimata.
+2
-2
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
17.02.2023 23:59
Väljavõte ühest artiklist:
Mis siis on vahet psühhopaadil ja sotsiopaadil? Kumbki neist pole otseselt diagnoos. Sotsiopaatia kuulub antisotsiaalse isiksusehäire alla, sellise isiksusehäirega inimesed on kroonilised valetajad, nad ei tee vahet õigel ega valel ning on muu hulgas ka ülbed inimesed.
Psühhopaadid on kõike seda ja lisaks veel pealiskaudsed, enesekesksed ja emotsionaalses mõttes tühised. Kuid kõige murettekitavam on aga see, et meil pole tavaliselt halli aimugi, kui meie vastas on psühhopaat, ja see teeb temast üliohtliku inimese.
Psühhopaadid on osavad manipulaatorid ja väga andekad su usaldust võitma. Näiteks võib psühhopaadist kallim öelda sulle ilusaid sõnu, tuua lilli ja teha kõike “õigesti” ning teha või planeerida samal ajal midagi kurja, mille peale sa isegi ei tule. Näiteks varastab su seljatagant su raha või asju, või mis veel hullem, kavandada tapmist.
Sotsiopaatidest on kergem sotti saada. Näiteks, kui psühhopaadile miski ei meeldi, siis tema suudab säilitada külma närvi, aga sotsiopaat ei suuda, ta läheb keema. Sotsiopaadid ei oska emotsioone vaos hoida, nad reageerivad teinekord tavainimese mõõdupuu järgi täiesti üle. Kui sotsiopaat ei saa oma tahtmist, muutub ta vihaseks ja agressiivseks.
Nii et põhimõtteliselt ongi nii, et kui psühhopaat midagi sinu selja taga kavandab, siis on raske teda teolt tabada, sest tal on iga asja kohta täiesti mõistlik seletus. Sotsiopaati aga on teolt oluliselt kergem tabada, sest ta ei oska oma jälgi segada ega oma tegusid eriti varjata.
Kui sinu lähiringkonnas liigub ringi sotsiopaat, siis tõenäoliselt saad isegi aru, et temaga on midagi valesti: tal on raskusi ühel tööl kaua püsimisega, tal on sotsiaalseid toimetulemisraskusi jms. Psühhopaat seevastu saab asjadega ideaalselt hakkama, tema kohta võib lausa öelda, et ta on meisterhämaja ja puru silma ajaja.
Loomulikult on psühhopaate ja sotsiopaate ka erinevaid, ent kui su ümber mõni selline on ja sa märkad, et midagi pole nagu päris õigesti, siis hoia oma silmad lahti, ja vajadusel räägi spetsialistiga.
Selle kirjelduse põhjal ütleks, et sotsiopaat.
0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
18.02.2023 05:08
Selle kirjelduse põhjal ütleks, et sotsiopaat.
Sotsiopaat ei saa olla, sest sotsiopaat ei lepi alluva kohaga, neile meeldib võim ja selle nimel on valmis valetama end paremaks, et tippu jõuda, rääkimata sellest, et tahavad tähelepanu ja kindlasti ei piirduks nende ring ainult ühe eksi ja kolme endise sõbraga. Ei võta nad vallandamist niisama ja oskaksid manipuleerida piisavalt, et sellisesse vallandamiste olukorda üldse mitte jõuda või siis see ära siluda. Sotsiopaat ei laseks lahkuda niisama, vaid hakkaks eksile kätte maksma, kas ähvardaks end ära tappa või läheks kallale. Ka impulsiivne käitumine ei klapi ju sellega kokku, mida mehest on räägitud. Impulsiivsust pole ka kuskil kirjas. Kui kirjutataks lähemalt sellest, mis põhjused need kolmest kohast vallandamiseks olid, siis saaks anda hinnangu lähemalt.
Sotsiopaadi kujundab keskkond, kas ema teab, laps on sellisest kriminaalsest keskkonnast vms? Juba lapsepõlves oli delikventsete kalduvusutega? Kas laps kiusas koolis teisi lapsi, lõi narris või sattus kampadesse, kus nii käitutakse? Või on ema juba lapsepõlvest manipuleeritud nägema teist maski?
Väga paljudes töökohtades on tegelikult kiusajaid sees. Miks arvtakse, et koolikiusamine lõppeb koolis? Kiusatakse erinevat moodi.
0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
18.02.2023 05:14
Mida tähendab, et kui kolm vallandamist jääb kümne aasta piiridesse, siis see on igati ok? Minu arust ei ole terve elu jooksul isegi üksainus vallandamine ok. Minu tööstaaž on 36 aastat. Mul on olnud mitmeid erinevaid töökohti. Vallandatud ei ole mind mitte kunagi mitte üheski.
”Tööandja võib töölepingu üles öelda töötaja isikust tuleneval põhjusel (nt töötaja terviseseisundi tõttu on töötaja töövõime vähenenud, töötaja ei tule pikka aega toime enam tööülesannete täitmisega, töötaja on toime pannud rikkumise). Töölepingu ülesütlemisele töötaja isikust tuleneval põhjusel peab eelnema hoiatus, millega juhitakse töötaja tähelepanu rikkumisele ja nõutakse selle lõpetamist. Hoiatust ei ole vaja, kui tööleping öeldakse üles seetõttu, et töötaja tervis ei võimalda tööülesandeid edaspidi täita.
Tööandja saab töölepingu üles öelda majanduslikel põhjusel ehk kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks, kuivõrd töömahud on vähenenud, töö korraldatakse ümber, kuulutatakse välja tööandja pankrot (või lõpetatakse pankrotimenetlus, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu) või tööandja lõpetav tegevuse. ”
0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
18.02.2023 05:16
Siin tuleks siis ka vaadata üle see töötaja isiku aspekt, et kas kõik tehti seaduslikult või on alust pöörduda Töövaidluskomisjoni.
0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
18.02.2023 05:19
Minu arvates on see video hea näide manipuleerimisoskusest. Mina kõike, mida see mees ütleb, ei usu.
0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
18.02.2023 09:56
Meil on perekonnas täpselt samasugune härra, diagnoosiks asperger. Puudub igasugune sotsiaalne oskus. Võib jääda mulje, et ongi ennast täis ja isekas, ütleb mis sülg suhu toob jne. Samas tuleb mõista, et tema ei näe ega oska näha sotsiaalseid suhteid nii nagu meie näeme. Väga raske on, kunagi ei tea mis tuju tal on ja mida järgmiseks ütleb ja teeb.
+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
18.02.2023 10:18
”Tööandja võib töölepingu üles öelda töötaja isikust tuleneval põhjusel (nt töötaja terviseseisundi tõttu on töötaja töövõime vähenenud, töötaja ei tule pikka aega toime enam tööülesannete täitmisega, töötaja on toime pannud rikkumise). Töölepingu ülesütlemisele töötaja isikust tuleneval põhjusel peab eelnema hoiatus, millega juhitakse töötaja tähelepanu rikkumisele ja nõutakse selle lõpetamist. Hoiatust ei ole vaja, kui tööleping öeldakse üles seetõttu, et töötaja tervis ei võimalda tööülesandeid edaspidi täita. Tööandja saab töölepingu üles öelda majanduslikel põhjusel ehk kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks, kuivõrd töömahud on vähenenud, töö korraldatakse ümber, kuulutatakse välja tööandja pankrot (või lõpetatakse pankrotimenetlus, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu) või tööandja lõpetav tegevuse. ”
Teemaalgataja olen.
Tema vallandamised on olnud töösuhte lõpetamine poolte kokkuleppel, tööandja ettepanekul. Ehk siis jah, rumal oli, et kirjutas vabatahtlikult alla. Enam ei ole vaielda midagi – ise oli ju nõus.
Töö tegijana oli ta ilmselt siiski tubli ja hinnatud. Esiteks, ta ei ole oma elus ühtegi päeva töölt puudunud (ametlik puhkus v a). Samuti ei hilinenud ta kunagi tööle. Selle koha pealt on ta alati olnud kohusetundlik. Et tema tööga oldi rahul, kinnitab ka see, et näiteks viimases kohas tõsteti tal regulaarselt palka ning maksti kvartali preemiat. Preemiat ei saanud need töötajad, kelle tööga poldud rahul.
0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
18.02.2023 10:27
Samas olen nõus sellega, et ema võiks vähem sekkuda oma poja ellu!!!
Tõenäoliselt oleme me sinuga erinevates eluetappides. Kui su lapsed saavad kunagi täiskasvanuks (kui sul üldse on lapsi?!), siis mõtled teisiti. Vaevalt, et laste täiskasvanuks saades ei tunne sa enam mingit huvi nende käekäigu vastu.
Ma ei ole mitte kunagi sekkunud oma laste ellu. Aga, kui ma saan aru, et midagi on valesti, siis muidugi muretsen. Ka täiskasvanud lastega võib olla muresid.
+2
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:
Kägu
18.02.2023 10:34
Et tema tööga oldi rahul, kinnitab ka see, et näiteks viimases kohas tõsteti tal regulaarselt palka ning maksti kvartali preemiat. Preemiat ei saanud need töötajad, kelle tööga poldud rahul.
Miks see töölt vabastamine siis, mis reaalselt põhjuseks oli?
+1
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kas see võib olla mingi häire?
Sa pead olema sisse logitud, et vastata selle teemale.
