Teema: Kas see võib olla mingi häire?

https://www.kliinikum.ee/patsiendiinfo-andmebaas/aspergeri-sundroom/ siit saab lugeda Aspergeri sündroomi kohta. ”Kindlasti esinevad sotsiaalse suhtlemise eripärad, enamasti ka ülekaalukad huvialad ning omapärased käitumisviisid.

sotsiaalse suhtlemise eripärad – vähene huvi ja oskus inimestega suhelda; vähene võime arvestada ja aru saada teiste inimeste kehakeelest, miimikast, tunnetest ja arvamustest; eakohaste suhete puudumine eakaaslastega; oskamatus end kehakeele ja miimika abil väljendada; pilkkontakti vähene tähtsustamine või vältimine; raskused oma käitumise kohandamisel sotsiaalsetes olukordades. Aspergeri sündroomiga inimene võib teada sotsiaalse suhtlemise reegleid, kuid ei oska neid õigel ajal ja viisil kasutada.
Kitsapiirilise huvide või võimete avaldumine ning ülekaalukalt nendega tegelemine – näiteks ebaoluliste faktide meeldejätmine (bussisõidugraafikud, autode võimsus); teatud esemete kogumine; erinevatest infoallikatest oma huviala kohta info kogumine ning pidevalt sellest rääkimine. Püsiv huvi objekti mõne omaduse vastu – näiteks lõhn, pinnareljeef, heli.”

Ma arvan, et kui ta on Asperger, siis tal ongi ja jääbki väga-väga raskeks suhelda nagu tavainimene. Aspergerit ei saa ”ravida”.

#4136299:

Ma arvan, et kui ta on Asperger, siis tal ongi ja jääbki väga-väga raskeks suhelda nagu tavainimene. Aspergerit ei saa ”ravida”.

Jätaks ehk diagnoosimise psühhiaatritele. Aspergeri on sotsiaalsete olukordadega raskusi küll, aga nad ei ole pahatahtlikud. See tähendab nad võivad ise mitte taibata, et kõva muusika on kaasale häiriv. Aga kui aspergerile kenasti öelda, see muusika häirib ind, keera palun vaiksemaks, ta seda ka teeb.

Teemaalgataja, kas saan õigesti aru, et poeg väikelapselapse east saadik oli enesekeskne, ei osanud ja tahtnud teistega arvestada ning läks oma õiguse tagaajamiseks kergesti konflikti? Kas sa väikelapseeas püüdsid teda õpetada ja suunata või arvasid, et väikelaps ei peagi oskama arvestada?
Või tekkis selline käitumine millalgi hiljem, teismelise eas näiteks?

#4136311:

Jätaks ehk diagnoosimise psühhiaatritele. Aspergeri on sotsiaalsete olukordadega raskusi küll, aga nad ei ole pahatahtlikud. See tähendab nad võivad ise mitte taibata, et kõva muusika on kaasale häiriv. Aga kui aspergerile kenasti öelda, see muusika häirib ind, keera palun vaiksemaks, ta seda ka teeb.

Ma pole öelnud, et nad on pahatahtlikud. Ma ütlesin, et neile jääb suhtlemine raskeks. Häire teada saamine, mida TA ise soovib, teada häiret, sest psühhiaatrile ei saa sunniviisiliselt saata, kui pole endale ja/või teistele ohtlik, on vajalik selleks, et edaspidi saaks inimestele põhjendad, miks käitutakse nii ja teised saaksid tema eripäraga arvestada. Asperger on pakututest kõige lähemal. Kuna küsiti arvamusi, siis ei pretendeerigi tõele.

#4136311:

Jätaks ehk diagnoosimise psühhiaatritele. Aspergeri on sotsiaalsete olukordadega raskusi küll, aga nad ei ole pahatahtlikud. See tähendab nad võivad ise mitte taibata, et kõva muusika on kaasale häiriv. Aga kui aspergerile kenasti öelda, see muusika häirib ind, keera palun vaiksemaks, ta seda ka teeb. Teemaalgataja, kas saan õigesti aru, et poeg väikelapselapse east saadik oli enesekeskne, ei osanud ja tahtnud teistega arvestada ning läks oma õiguse tagaajamiseks kergesti konflikti? Kas sa väikelapseeas püüdsid teda õpetada ja suunata või arvasid, et väikelaps ei peagi oskama arvestada? Või tekkis selline käitumine millalgi hiljem, teismelise eas näiteks?

Olen nüüd lugenud siin erinevaid “pakkumisi”. Igast võib leida paar omadust, mis sobitub tema käitumisega. Aga ei ole ühtegi sellist, milles kõik kattuks.

Muidugi, võib ju ka olla, et tal lihtsalt ongi kehv iseloom, aga siiski… Ma lihtsalt tunnetan, et midagi on seal taga veel. Kõik, kes on emad ilmselt teavad seda tunnet, kus sisetunne ütleb, kui midagi on valesti. Pealtnäha on lapsega justkui kõik korras, aga kirp kõrvas ütleb, et kõik pole päris nii nagu peab. Puudutab see siis lapse tervist, suhteid lasteaias või koolis või lapse paarisuhtes. Mingi seitsmes meel ütleb.

Ma ei oska täpselt kirjeldada, mis see miski on, aga midagi on…

Kehv suhtleja on ta eluaeg olnud. Näiteks, osade inimestega ei oska ega suuda ta üldse suhelda. Keegi arvas, et ehk on ta ennasttäis, ülbe, egoist. Pigem ütleks, et ta on väga madala enesehinnanguga. Just sellepärast ta ei oskagi kõikide inimestega suhelda.

Lapsena tal siiski olid mõned sõbrad. Elasime väikses maakohas ja seal hoidsid lapsed ikka kokku. Koolis õppis keskpäraselt. Täiesti kindlasti ei ole ta olnud koolikiusaja. Aga tõepoolest mõned eripärad olid juba siis. Näiteks,  paljusid kõnekujundeid ta ei mõista. Mõned kiiksud olid tal lapsena, aga täiskasvanuna on neid palju rohkem tekkinud.

Huvid on väga kitsad. Tegeleb vaid konkreetsete asjadega. Kui tal veel sõbrad olid, siis need ikka vedasid teda mõnikord kodust välja. Isegi rattamatkadele ja spordivõistlustele. Nüüd, kui sõpru enam ei ole, istub kodus ja mängib tundide kaupa arvutimänge. Millestki muust ei huvitu.

Valetamise komme on ka. Just nüüd, täiskasvanuna. Mõnikord valetab asju, mille pärast mõtled, et miks ometi on vaja sellist asja valetada. On olemas hädavaled, mille puhul kuidagimoodi ehk mõistad, et inimesel on vaja valetada. Aga ta on ka valetanud ja varjanud imelikke ja mõttetuid asju. Samas, ta ei ole selline valetaja, kes mõtleks välja mingeid ulmelugusid. Pigem varjab mingeid oma tegusid või tegemata jätmisi.

Alkoholi siiski tarbib. Ja tarbib ka mu meelest rohkem ja sagedamini, kui võiks, aga ma siiski ei tahaks alkoholi osa siin teemas rõhutada. Selle pärast ei ole tal jäänud olulised ja vajalikud asjad (töö) tegemata. Kuigi, kui järele mõelda, siis tegelikult mõned inetud käitumised ja teod on toimunud siis, kui on joonud.

#4136345:

Aga kui sa õpetasid teda teistega arvestama, no kasvõi endaga, kas siis võttis õppust? No näiteks, kui õpetasid, et kui mina tahan pühapäeva hommikuti kauem magada, siis sina palun mängi natuke aega oma toas, ära palun tule mind üles äratama, kas selle sai mingi ajaga (no hiljemalt 6-7-aastasena) selgeks? St kas ta oli võimeline õppima mingis konkreetses asjas teisega arvestama? Või ei huvitanud see teda algusest peale (nagu selle valju muusikaga)

Kuidagi üldse ei mäleta seda osa meie elust. Selles mõttes, et oleks pidanud midagi sellist eraldi õpetama.  Ju siis ei olnud otsest probleemi, et ta lapsena teistega ei arvestanud. Kohas, kus elasime, jooksid lapsed hommikust õhtuni õues. Eks nad mõnikord omavahel nagistasid, aga ei mäleta, et midagi erilist oleks olnud.

Mul on veel kolm last. Ka oma laste omavahelistes suhetes ei märganud ma, et ta poleks teistega mitte arvestanud.

Samas, kui ma võrdlen teda oma teiste lastega, siis on selge, et tal on midagi teistmoodi. Eriti just nüüd, täiskasvanuna.

#4136363:

Kuidagi üldse ei mäleta seda osa meie elust. Selles mõttes, et oleks pidanud midagi sellist eraldi õpetama.  Ju siis ei olnud otsest probleemi, et ta lapsena teistega ei arvestanud. Kohas, kus elasime, jooksid lapsed hommikust õhtuni õues. Eks nad mõnikord omavahel nagistasid, aga ei mäleta, et midagi erilist oleks olnud.

Mul on veel kolm last. Ka oma laste omavahelistes suhetes ei märganud ma, et ta poleks teistega mitte arvestanud.

Samas, kui ma võrdlen teda oma teiste lastega, siis on selge, et tal on midagi teistmoodi. Eriti just nüüd, täiskasvanuna.

No siis pigem ikkagi on ehk lihtsalt veidi sotsiaalselt kohmakas (võib viidata näiteks kergetele aspergeri joontele, aga ei pruugi) ja lisaks siis äkki tõesti depressiivsus, mis mõnel inimesel võib avalduda konfliktsusena. Või siis jällegi kerged jooned mingist isiksusehäirest, mis võivad avalduda konfliktsusena.
Kui oleks päris asperger või isiksusehäire (seesama eelpool mainitud sotsiopaat), oleks väikelapse iga pidanud ikka lausa keeruline olema.

Ehk siis, kui sul õnnestub ta mõne spetsialisti juurde saada, oleks hea. Mingi teraapia käigus on võimalik ennast paremini kontrollima õppida. Või kui on diagnoosi vääriline kõrvalekalle, siis on ka teadmisest abi.
Ja kui ei õnnestu saada abi otsima, siis ei õnnestu. Pead leppima, et ta on täiskasvanu ja elab oma elu ise. Kui pidevalt ise enda elu saboteerib, siis nii on, tal endal halb.

#4136345:

Aga mis muu kui pahatahtlikkus on see, kui inimesele öeldakse, palun keera muusika vaiksemaks, nii kõva muusika paneb mu pea valutama peale inimene ei reageeri, muusik mängib sama kõvasti edasi?

Selle muusika kuulamise kohta rääkis mu minia veel kummalise loo. Nad elasid korteris, kus on ju naabrid. Minia palus, et kui sa minuga ei arvesta, siis mõtle sellele, et meil on naabrid. Nad võivad meile politsei kutsuda. Selle peale kostis mees, et naaber ei saa mitte midagi kaevata, sest tal on kaks väikest last, kes karjuvad väga palju. Laste kisa kostis tõesti hästi läbi ja nad karjusid ka palju. Aga kas laste nutt on kuidagi võrreldav tahtliku tegevusega ja teiste häirimisega?

Seda muusikat armastas ta tegelikult ikka just siis kuulata, kui napsitanud oli.

Teine kummaline väljaütlemine muusika teemal. Minia otsustas põhjalikult rääkida pojaga pärast järjekordset muusikaterrorit. Tegi seda järgmisel hommikul, kui poeg oli kaine. Rääkis, selgitas ja palus. Poeg aga vastas selle peale, et teda ka häirib, kui minia muusikat kuulab. Selgus, et minia oli kord kuulanud muusikat kõrvaklappidega, ja nii, et natukene oli klappidest läbi kostnud.

Naine ei jätnud mu poega päeva pealt maha, vaid enne ikka väga pikalt pingutas ja püüdis. Selgitas pojale, mis teda häirib. Hoiatas, et soovib lahku minna, kui poeg oma suhtumist teatud asjades ei muuda. Poeg ainult naeris ja ei uskunud, et naine võib ta maha jätta. Jätkas samas vaimus. Lihtsalt, ma mõtlen, et kuidas inimene nagu üldse ei suutnud seda paari sammu ette näha, et kui ta teeb nii, siis tagajärg on selline… Just see nüanss paneb nagu muretsema, et ühest küljest ta nagu ei uskunud, et naine saab maha jätta. Teisest küljest, ta nagu ei adunud, millise tohutu elumuutuse see tema ellu toob, kui ta jätab selle või teise pisiasja enda juures muutmata.

Ehk siis, tema puhul on esialgu tillukestest, tähtsusetutest pisiasjadest välja kasvanud mingi tohutult suur jama, mis oluliselt mõjutab tema edasist elu, tema elukvaliteeti ja üldist heaolu.

#4135770:

On ikka selles küsimus otseselt. ma pidasin silmas seda, et juhiluba ja autokooli lõpetamist (kiiresti lõpetamist) peetakse normaalseks siin teemas, AGA ma tean mõrvareid, kes said juhiloa kätte, aga ei saanud kätte keskharidust. Ma tean täiesti edukaid inimesi, kes ise ei sõida või pole luba ja ometi muidu saavad kõigega hakkama, aga näed, lasevad end vedada või sõidavad bussi-taksoga. Võiks ju ka mõelda, et äkki ei teeks pereliikmele seda muret või hoiaks raha kokku, sõidaks takso asemel autoga. Samuti jäetakse pooleli sellepärast, see doktorikraadiga tüüp.. ta solvus autokoolis õpetaja peale ja jättis pooleli. Siiamaani pole teinud ära, sellest on väga pikk aeg, oluliselt pikem kui TA pojal.

Kas sina said teemaalgatusest nii aru, et küsitakse, kas juhiluba on mõtet teha või mitte?

#4136865:

Kas sina said teemaalgatusest nii aru, et küsitakse, kas juhiluba on mõtet teha või mitte?

Ma sain nii aru, et ema korraldab poja elu. Vanuse järgi võiks ema 60 kanti olla…20a oma elu nagu ees. Tõin ju näite lausa doktorikraadiga inimesest, kes suutis teha doktoritöö, aga ei suutnud lõpetada autokooli ja pani samuti palju raha sinna alla. Miks ei või lausa pooleli jätta asju? Keda see häirib? Ema? Aga mida teha saab? Mitte midagi. 31aastasele ei saa riideid selga osta, ta peab ise ostma. Ning kellel poleks nooremapoolseid sugulasi, kes teevad valikuid, mida teised ei mõista. Mul on õed ja vennad. Mitte kordagi pole nende elusse sekkunud ja nende eest elanud.

#4136879:

Ja siis ongi kooselu võimatu, kuna kaaslasega ei arvestata.

Ja siis? Mul oli õpetaja pika tööztaaziga, mitte kunagi polnud naist tal. Kõige patem õpetaja üldse. Veel oli vallalisi mees-ja naisõpse ja mitte ükski neist polnud seetõttu kehvem. Ema vist ootab pikisilmi lapselapsi, aga teised 3 võivad need ju teha.

#4136377:

#4136345:

Aga mis muu kui pahatahtlikkus on see, kui inimesele öeldakse, palun keera muusika vaiksemaks, nii kõva muusika paneb mu pea valutama peale inimene ei reageeri, muusik mängib sama kõvasti edasi?

Selle muusika kuulamise kohta rääkis mu minia veel kummalise loo. Nad elasid korteris, kus on ju naabrid. Minia palus, et kui sa minuga ei arvesta, siis mõtle sellele, et meil on naabrid. Nad võivad meile politsei kutsuda. Selle peale kostis mees, et naaber ei saa mitte midagi kaevata, sest tal on kaks väikest last, kes karjuvad väga palju. Laste kisa kostis tõesti hästi läbi ja nad karjusid ka palju. Aga kas laste nutt on kuidagi võrreldav tahtliku tegevusega ja teiste häirimisega?

Seda muusikat armastas ta tegelikult ikka just siis kuulata, kui napsitanud oli.

Teine kummaline väljaütlemine muusika teemal. Minia otsustas põhjalikult rääkida pojaga pärast järjekordset muusikaterrorit. Tegi seda järgmisel hommikul, kui poeg oli kaine. Rääkis, selgitas ja palus. Poeg aga vastas selle peale, et teda ka häirib, kui minia muusikat kuulab. Selgus, et minia oli kord kuulanud muusikat kõrvaklappidega, ja nii, et natukene oli klappidest läbi kostnud.

Naine ei jätnud mu poega päeva pealt maha, vaid enne ikka väga pikalt pingutas ja püüdis. Selgitas pojale, mis teda häirib. Hoiatas, et soovib lahku minna, kui poeg oma suhtumist teatud asjades ei muuda. Poeg ainult naeris ja ei uskunud, et naine võib ta maha jätta. Jätkas samas vaimus. Lihtsalt, ma mõtlen, et kuidas inimene nagu üldse ei suutnud seda paari sammu ette näha, et kui ta teeb nii, siis tagajärg on selline… Just see nüanss paneb nagu muretsema, et ühest küljest ta nagu ei uskunud, et naine saab maha jätta. Teisest küljest, ta nagu ei adunud, millise tohutu elumuutuse see tema ellu toob, kui ta jätab selle või teise pisiasja enda juures muutmata.

Ehk siis, tema puhul on esialgu tillukestest, tähtsusetutest pisiasjadest välja kasvanud mingi tohutult suur jama, mis oluliselt mõjutab tema edasist elu, tema elukvaliteeti ja üldist heaolu.

Selle kirjelduse peale ma ütleks, et kahjuks su poeg on nartsissist + niisama sitt iseliim, nagu mu eks. Ma ka rääkisin ja palusin(ka kassi füüsilist karistamis, inimesi tümitas sõnadega). Kannatasin 10a. Ei uskunud ka, et ma ära lähen. Nüüd loomulikult mina olen see paha, kes talle liiga tegi. Ja ta arvab siiamaani, et tema valesti ei käitunud kunagi. Vaid, et mina olin üledramatiseerija ja hüsteerik ja kõik mõnitused ära teeninud, sest ma olingi ju loll tema arvates.

#4136892:

Ma sain nii aru, et ema korraldab poja elu. Vanuse järgi võiks ema 60 kanti olla…20a oma elu nagu ees. Tõin ju näite lausa doktorikraadiga inimesest, kes suutis teha doktoritöö, aga ei suutnud lõpetada autokooli ja pani samuti palju raha sinna alla. Miks ei või lausa pooleli jätta asju? Keda see häirib? Ema? Aga mida teha saab? Mitte midagi. 31aastasele ei saa riideid selga osta, ta peab ise ostma. Ning kellel poleks nooremapoolseid sugulasi, kes teevad valikuid, mida teised ei mõista. Mul on õed ja vennad. Mitte kordagi pole nende elusse sekkunud ja nende eest elanud.

Saa endale kõigepealt ise laps ja siis hakka midagi arvama! Iga normaalne ja hooliv ema muretseb ka oma täiskasvanud laste pärast. Katsu eristada kanaematsemist ning sekkumist (mida TA mu arust ei tee) ja lihtsalt hoolimist oma laste käekäigu pärast.

See, et poeg jättis lubade tegemise pooleli siis, kui autokool oli juba läbitud – vaid viimane liigutus oli veel tegemata, oli ju vaid näide poja suhtumise kohta. Iseenesest see, kas keegi tahab omale lube teha või mitte, ei ole ju siin teemas ja kontekstis absoluutselt oluline. Ema tõi näite olukorra ilmestamiseks, mitte selleks, et tekitada arutelu, kas lube on mõttekas teha või mitte. Kas mõrvarid peaksid lube saama või mitte.

Jube tüütud on sinu segased sõnavõtud (ja mitte ainult siin teemas).

#4137082:

Saa endale kõigepealt ise laps ja siis hakka midagi arvama! Iga normaalne ja hooliv ema muretseb ka oma täiskasvanud laste pärast. Katsu eristada kanaematsemist ning sekkumist (mida TA mu arust ei tee) ja lihtsalt hoolimist oma laste käekäigu pärast. See, et poeg jättis lubade tegemise pooleli siis, kui autokool oli juba läbitud – vaid viimane liigutus oli veel tegemata, oli ju vaid näide poja suhtumise kohta. Iseenesest see, kas keegi tahab omale lube teha või mitte, ei ole ju siin teemas ja kontekstis absoluutselt oluline. Ema tõi näite olukorra ilmestamiseks, mitte selleks, et tekitada arutelu, kas lube on mõttekas teha või mitte. Kas mõrvarid peaksid lube saama või mitte. Jube tüütud on sinu segased sõnavõtud (ja mitte ainult siin teemas).

Sama kodanik “imestas siiralt” teise teema all (“Kuidas toetada alkohoolikut alkoholist loobumisel”), et miks see naine siis lasi oma lapsi mehega maale, kui mees seal jõi. Inimene loeb nagu jutu läbi, aga ei saa absoluutselt loetust aru.

#4137336:

#4137328:

Võõraste laste läbi seina kostuv kisa on üks häirivamaid stressoreid. Täitsa arusaadav, miks pojal närvid krussi läksid. Pidev triangel teistpoolt seina lõpuks läbi põletabki.

Et siis leiad ka, et on igati põhjendatud oma pereliiget sellepärast terroriseerida ja temaga inetult käituda, et naabrte laps karjub?

Kui see minia terroriseerimise versioon tõele vastab, miks ei kutsunud joobes mehele politseid? Naabrid ka ei kutsunud, aga muusika oli nii vali, et lausa õudne. Kas ei tundu imelik?

#4137344:

#4137340:

Kui see minia terroriseerimise versioon tõele vastab, miks ei kutsunud joobes mehele politseid? Naabrid ka ei kutsunud, aga muusika oli nii vali, et lausa õudne. Kas ei tundu imelik?

Kuule, ole nüüd vahelduseks natukene vait! See sodi, mida sa siia ja teistesse teemadesse toodad ja mis ei puutu mitte ühestki otsast teemasse, on lihtsalt väsitav!

Alusta sina!