Teema: Kodused emad ja laste jalust ära saatmine lasteaeda

Mina olin ise selline, kes ei pannud 3a last lasteaeda, kui teine laps sündis, vaid jäin 2 lapsega koju pikale lapsepuhkusele.

Minu põhjus oli, et ma ei tahtnud imikule lasteaias levivaid haigusi – minu meelest on imikul veel liiga vara sageli igasugu viirustes olla. Imetavale emale pole ka viirushaigustes olemine mugav, lisab stressi. Mina tahtsin, et beebi oleks kogu aeg terve ja saaks aasta rongi iga päev kärutamas käia… See lootus ka realiseerus, olimegi kogu talve terved ja kärutasin kogu aeg.

Vanem laps läks lasteaeda 4a. Olin ikka veel väiksema lapsega kodune, aga ei julgenud kauem vanema lapse lasteaeda panekuga venitada, kuna kartsin, et muidu jääb tal enne kooli omaealiste seltskonnas kohanemise aastaid väheks. No ja esimene aasta oligi viiruste põdemiste rohke ja põdemises osales muidugi ka noorem, kodune laps. Seda kevad/sügis/talve (2 last tihti haiged) mäletan ise raskena ja et olin rõõmus, kui suvi lõpuks kätte tuli.  Järgmine hooaeg lasteaias oli juba parem (põdemisi vähem).

Aga eks iga beebiema ise teab, kuidas tal on mugavam. Kui mõnele tundub mugavam ise beebiga kodus olles 3-4a laps lasteaeda saata – las saadab siis.  3a pole enam ju ka nii väike, vaid selles eas lapsed hakkavad juba tundma loomulikku huvi eakaaslastega koos mängimise vastu.

#3661012:

Selles vanuses laps lasteaias on traagika ja lasteaeda peaks panema 3-4-aastaseid vaid hädavajadusel (vanema tööl viibimise ajaks), mitte vanema mugavusest. Kahjuks siiski väga paljud usuvad ka praegusel ajal, et laps käib 3-aastasena lasteaias sotsialiseerumas ja haridust saamas…

Sotsiaalsed oskused hakkavad (inim)lapsel arenema palju hiljem, seniks on lasteaiapäev lihtsalt olelusvõitlus. Ja kui alustada sotsialiseerumisega vanuses 5-6 aastat, ei ole laps veel kuskile hiljaks jäänud.

Ei, sellega ma küll nõus pole, et lasteaed oleks 3-4a lastele tingimata traumaatiline kogemus. Näit. minu 4a lasteaeda pandud laps sattus lasteaiast lausa vaimustusse. Ta oli ainult kurb, et esimesel aastal oli nii sageli viirushaigustes ja pidi palju lasteaiast puuduma. Aga kui paranes ja tohtis uuesti lasteaeda minna, siis läks alati entusiastlikult.

Ma saan aru, kui 1,5a või alla 3a lapse puhul öeldakse, et “see ei ole nii väikse lapse vajadus seal karja hulgas olla ja ja lasteasutusse panna on veel maa ja ilm aega” . Ma ise pole ka alla 3a lastaeda pannud. Aga et isegi 3+ laps on selleks liiga noor, et lasteaeda panna – hmm, ma küll nii ei arva.

Alates 3. eluaastast võiks ikka käia lasteaias, eriti kui kodus eakaaslast pole. Ei ole nii, et kodune ema ei tohi üldse tuua. Samas on 5 päeva nädalas ikka liig, kui oleks võimalus ka kodus hoida. Nooremate puhul on tõesti see, et pigem võiks olla töötavatele vanematele.

Väitega, et koolieelik võiks ainult hommikupoolikul lasteaias olla, sest siis on õppetegevus, ma nõus ei ole.  Just selles eas on sõpradega mängimine väga-väga oluline, lisaks õpib laps ühismängu käigus  teistega arvestama, probleeme lahendama, loovust jne. Lasteaias ei ole õpe kunagi ainult konkreetse õppetegevuse raames, vaid ikka kogu päeva vältel.

Lasteaiaõpetajana võin aga ka öelda, et mõtet, kellele ja miks see laps küll tehtud on, olen oma töö käigus kahjuks sageli näinud.

#3660977:

#3660962:

Ja mille alusel teemaalgatajast #aastaema eeldab, et kodused emad saadavad lapsed justnimelt “jalust ära”? Et pole olemas mitte ühtegi muud põhjust, kui et “jalust ära”?

Mis see põhjus on siis?

Minu 3-aastane laps hakkas käima 3 päeva nädalas lühikesi päevi lasteaias, et saaksin beebi kõrvalt kodus natuke lisaraha teenida. Lisaraha abil saan pärast emapalga lõppu pisema lapsega kauem kodus olla, et ka tema alates 3a lasteaeda panna, kui tekib reaalne sundolukord tööle minna (lapsehoolduspuhkus saab ju läbi).

Väga alatu oleks mulle öelda, et saatsin lapse jalust ära!

Aga kui kodune või kodukontorist töötav ema ei pane oma 3-4 aastast lasteaeda, siis on jälle häda, lausa nii suur, et riik tahab hakata nende laste arengut kontrollima.

Mina sain kord (siis, kui ka kohe peale sündi järjekorda pannes kohta ei pruukinud saada) ühe lastearsti käest pahandada, et miks mu äsja kolmeseks saanud laps (kevadel) lasteaias ei käi. Too lastearst nägi meid esimest korda ja võttis lasteaiateema kohe esimese asjana ette. Ma poleks mingil moel saanud oma last selleks hetkeks lasteaeda panna ja kodus oli teinegi lasteaiaealine laps ilma lasteaiakohata. Kuna kohalootust polnud, oli meie pere oma elujärje nii seadnud, et lapsed oleks kodus hoitud, eakohaselt arendatud jne. Tagantjärele leian, et see oli suurepärane, et mu lapsed lasteaias käima ei pidanud. Sain nii nende lapsepõlvest palju rohkem osa. Töötasin küll kodukontoris, kuid laste uneajal, 4-5aastaselt läksid lapsed huviringidesse sotsialiseeruma, käisime nendega parasjagu ringi, õues igapäevaselt jne. Minu lapsed oskasid juba koolieelikuna kohvikus end viisakalt ülal pidada, nii et nad teisi ei seganud ja ülemäära tööd teenindajatele (koristamisel) ei tekitanud. Nüüd on lapsed teismelised ja senimaani head õppurid, normaalse käitumisega jne.

Miks siis panna lasteaeda neid lapsi, kellel pole lastehoidu vaja, kelle vanematel on aega, jõudu ja tahtmist neid ise kasvatada ning harida? Lasteaedades pole enam ühtset kohustuslikku õppekavagi, tegu ongi eelkõige lastehoiuasutustega. Pigem võiks ühiskond soodustada selliste perede laste kodus kasvamist, siis on lasteaiaõpetajatel rohkem aega tegeleda nende lastega, kellel lasteaeda tõepoolest on vaja. Kui karjuvat rahapuudust pole, ei tohiks alla 3aastaseid regulaarselt lasteaeda/hoidu panna. Ka mul on lasteaiaõpetajatest tuttavaid ja nad kõik arvavad sama. Tegelikult ei vaja ka 3-6aastane päevade kaupa teiste lastega suures pundis koos olemist, aga selles vanuses saavad lapsed sellega juba küllaltki hästi hakkama.

#3661022:

#3661019:

Väitega, et koolieelik võiks ainult hommikupoolikul lasteaias olla, sest siis on õppetegevus, ma nõus ei ole. Just selles eas on sõpradega mängimine väga-väga oluline, lisaks õpib laps ühismängu käigus teistega arvestama, probleeme lahendama, loovust jne. Lasteaias ei ole õpe kunagi ainult konkreetse õppetegevuse raames, vaid ikka kogu päeva vältel.

See õhtune nö vaba mängu aeg ei ole küll enam see, kus päevast väsinud lapsed mingi suure arendamise või oskuste omandamisega tegeleksid, õpetajan peaksid seda ometi teadma ju.

Selleks ajaks on lapsed päevast väsinud ja väga harva toimus seal mingi arukas mäng, enamasti istusid väsinud lapsed laudade taga, panid puslesid kokku, joonistasid, mõnikord õpetaja luges raamatut, kellelgi polnud mingit indu ja energiat mängida enam.

Õppetöö on lasteaias päeva alguses mõned tunnid. Siis minnakse õue ja vot see on see aeg, kus toimus igasuguste sotsiaalsete oskuste omandamine. See lõunaunejärgne tiksumine küll seda eesmärki ei täida, millest sina räägid. Ja kui kodune vanem on mures, et poolikute lasteaiapäevadega ei omanda laps mingeid sots oskusi, siis vot seda saab küll ise ka korraldada, selleks pole lasteaeda üldse vaja.

Vot, meil siis mingil põhjusel väga erinevad kogemused. Minu rühm alastel on  küll alati õhtuti suur mänguisu. Nii toas kui ka õues. Tõsi, on ka neid lapsi olnud, kes pingsalt juba vanemat ootavad ning seetõttu ühelegi muule tegevusele ei keskendu, aga üldiselt rääkides, siis lapsed ikka väga ootavad just õhtust aega, mil olla n.ö vaba, hommikud on ju õpetajate poolt nii ära organiseeritud.

#3660945:

#3660928:

Kas nendel lastel, kelle emad käivad tööl ja ei ole beebiga kodus, ei teki siis lasteaiast “hingelist traumat”, minu lapsed läksid lasteaeda 3,5 ja ei ole mingeid traumasid.

Sa ju ometi ei arva, et laps on nii rumal, et ta ei taipa ise, et kas teda saadetakse lihtsalt kodust jalust ära või peab ta aeda minema seetõttu, et ema on tööl ja õhtul kodus saadakse kokku?

Ka minu mõlemad lapsed on lasteaeda läinud 3,5 aastaselt. Vanema lapse lasteaeda minekule eelnes peaaegu aasta perioodi, kus olin kodus kahe lapsega. Ja vanemaga käisin sel ajal lauluringis ning väiksemaga beebikoolis. Ja tõesti, see oli 3,5 aastase enda soov, et ta tahaks nüüd lasteaeda minna. Teda ei häirinud põrmugi, et mina väikese vennaga koju jäin. Ilma igasuguse nutu, karjumise ja harjutamiseta. Tõsi, ta oli lasteaia esimesel aastal lasteaias vaid lõunani ning nende rühmas oli vaid 10 last.
Ja ilmselt tajuvad lapsed ka mingi seitsmenda meelega vanemate suhtumist, mida nad meile siis ka tagasi peegeldavad. Kuna meie vanematena nägime lasteaias pigem toredat vaheldust lapse kodusele elule, mitte kui võimalust lapsest rahu saada, tajus ka laps olukorda sama moodi ning oli väga roosa ja rahulik:)

#3660981:

Oma lapsed panin lasteaeda, kui nad olid kolm saanud. Viis päeva nädalas hommikust õhtuni neid kunagi seal ei hoidnud, esimese aasta käisid ülepäeviti ja pool päeva korraga, järgnevad aastad e-n ja r olid kodus, viimasel aastal e-n pikk päev ja r poolik päev. Aga ma ka töötasin samal ajal, kui oleksin olnud kodune ema, oleks nad kindlasti oluliselt vähem aega lasteaias veetnud.

Loen ja imestan kogu seda teemat. Meil on palju lapsi ja kõik on 2,5 – 3 aastaselt aeda läinud ja viis päeva nädalas, enamasti täispäeva. Esimesel päeval oli vanematel lastel hull nutt. Teisel päeval vähem. Kolmandal päeval löödi silmad lahti ja esimene unesegune porin tuli: lämme aaaaada, emme, Mari aaaaada.
Nooremad kadestasid vanemaid ja nooremate lastega läks juba nii, et pidin lugema neile ette, mitu ööd nad veel magama pevad, enne kui “aaada” saavad.

Meil oli ka väga hea aed muidugi. Kõik meie lapsed oskasid enne 6. eluaastat trükikirja lugeda (muidugi mitte alati kõigest aru saades) ja 20 piires arvutada. Mulle kui paadunud linnalapsele õpetasid 5-7 aastased, mis linnukesed söögimajas söömas käivad. Sini- ja rasvatihase erinevusi pidin ma oma lasteaialaste käest õppima.

Ilmselge provotseerimise teema, aga ok, läksin õnge.

Minu vanem laps läks hoidu lausa 1 a ja 5 kuu vanuselt ja seda isegi mõned kuud enne teise lapse sündi. Ilmselge rongaema.

Miks siis niimoodi? Esiteks, me olime teinud otsuse, et vanem laps hakkab mõne päeva nädalas hoius käima, et saaksin käia beebiga ujumas ja võimlemas nagu vanemagi lapsega käisin. Me ei tahtnud panna teda hoidu pärast beebi sündi, sest siis võib tal just tekkida tunne, et ta saadetakse beebi tõttu jalust ära. Tahtsime, et ta oleks beebi tuleku ajaks juba hoiuga harjunud. Kuna ta oli lastehoiu hooaja alguseks 1 a ja 5 kuud vana ja koha pidi vastu võtma kohe, siis läkski selles vanuses. Olin siis viimaseid kuid teise lapsega rase, aga ei tohtinud teda enam tõsta (arsti korraldusel) ning päris raske on olla sellises vanuses lapsega päev läbi üksi kodus nii, et teda kordagi tõstma ei peaks, seega paar päeva puhkust nädalas kulus mulle suure kõhuga olles ära.

Kuidas meil siis läks? Ülihästi. Ei mingeid probleeme kohanemisega, laps läheb hommikul rõõmuga. Kui järgi läheme, siis on rühmaruumi aknast näha, kuidas toredasti mängivad seal. Sööb seal olles hästi, magab hästi. Kui tal on hoiust suur hingeline trauma, siis ta varjab seda meie eest väga hästi.

Meie laps ei käi iga päev kohal, käib 3x nädalas ja ei vii teda esimeste seas ega tule ta ka viimasena koju. Kohale viime hommikusöögi ajaks ehk siis tund pärast avamist ja järele lähme 1-2 tundi enne sulgemist (suletakse kell 18). Tegemist on erahoiuga, kus korraga on 10 last, õpetajaid-abilisi korraga 2-3.

Meie pere on selle otsusega igatahes väga rahul. Ei tunne mingeid süümepiinu, sest laps on seal käies just kiiremini arenema hakanud, talle meeldib seal, haige on olnud ainult mõned üksikud korrad. Need hoiupäevad annavad mulle võimaluse rohkem beebiga tegeleda, käia temaga ujumas, võimlemas ja kasvõi jalutamas, sest vanem laps on sellises eas, et kärus ta enam istuda ei viitsi, aga pikka maad (ehk rohkem kui paarsada meetrit) ise ei kõnni.

Lisaks nagu eelpool juba öeldi – miks emal pole õigust puhata? Esimese lapsega saad päev läbi toimetada beebi rütmis, magada ka päeval koos temaga, aga järgmiste laste sünniga on justkui normaalne, et ei saa puhata päeval ega ööl ja peadki olema kogu aeg väsinud. Kui selleks aga võimaluse leiad, kuidas rohkem puhata saaks, siis oled rongaema, kes polekski tohtinud (rohkem) lapsi saada.

#3661091:

Ja ilmselt tajuvad lapsed ka mingi seitsmenda meelega vanemate suhtumist, mida nad meile siis ka tagasi peegeldavad. Kuna meie vanematena nägime lasteaias pigem toredat vaheldust lapse kodusele elule, mitte kui võimalust lapsest rahu saada, tajus ka laps olukorda sama moodi ning oli väga roosa ja rahulik:)

Ka mina arvan, et laps tunnetab vanema suhtumist “vaene laps, et sa sinna minema pead” seitsmenda meelega ja see võib mõjutada omakorda lapse suhtumist/kohanemist. Seega ma väldin seda isegi oma mõtetes. Mina olen lapsele serveerinud ka asja kui toredat vaheldust kodus olemisele alati.

Kui reaalselt osutuks laps äärmuslikult vähe ebasotsiaalseks/eriti kehvasti kohanevaks vms. – ok, siis tunnistaks, et on selline laps ja mõtleks, mida edasi teha. Aga last ette haletsema hakata – mitte mingil juhul.

#3661125:

Ilmselge provotseerimise teema, aga ok, läksin õnge.

Minu vanem laps läks hoidu lausa 1 a ja 5 kuu vanuselt ja seda isegi mõned kuud enne teise lapse sündi. Ilmselge rongaema.

Miks siis niimoodi? Esiteks, me olime teinud otsuse, et vanem laps hakkab mõne päeva nädalas hoius käima, et saaksin käia beebiga ujumas ja võimlemas nagu vanemagi lapsega käisin. Me ei tahtnud panna teda hoidu pärast beebi sündi, sest siis võib tal just tekkida tunne, et ta saadetakse beebi tõttu jalust ära. Tahtsime, et ta oleks beebi tuleku ajaks juba hoiuga harjunud. Kuna ta oli lastehoiu hooaja alguseks 1 a ja 5 kuud vana ja koha pidi vastu võtma kohe, siis läkski selles vanuses. Olin siis viimaseid kuid teise lapsega rase, aga ei tohtinud teda enam tõsta (arsti korraldusel) ning päris raske on olla sellises vanuses lapsega päev läbi üksi kodus nii, et teda kordagi tõstma ei peaks, seega paar päeva puhkust nädalas kulus mulle suure kõhuga olles ära.

Kuidas meil siis läks? Ülihästi. Ei mingeid probleeme kohanemisega, laps läheb hommikul rõõmuga. Kui järgi läheme, siis on rühmaruumi aknast näha, kuidas toredasti mängivad seal. Sööb seal olles hästi, magab hästi. Kui tal on hoiust suur hingeline trauma, siis ta varjab seda meie eest väga hästi.

Meie laps ei käi iga päev kohal, käib 3x nädalas ja ei vii teda esimeste seas ega tule ta ka viimasena koju. Kohale viime hommikusöögi ajaks ehk siis tund pärast avamist ja järele lähme 1-2 tundi enne sulgemist (suletakse kell 18). Tegemist on erahoiuga, kus korraga on 10 last, õpetajaid-abilisi korraga 2-3.

Meie pere on selle otsusega igatahes väga rahul. Ei tunne mingeid süümepiinu, sest laps on seal käies just kiiremini arenema hakanud, talle meeldib seal, haige on olnud ainult mõned üksikud korrad. Need hoiupäevad annavad mulle võimaluse rohkem beebiga tegeleda, käia temaga ujumas, võimlemas ja kasvõi jalutamas, sest vanem laps on sellises eas, et kärus ta enam istuda ei viitsi, aga pikka maad (ehk rohkem kui paarsada meetrit) ise ei kõnni.

Lisaks nagu eelpool juba öeldi – miks emal pole õigust puhata? Esimese lapsega saad päev läbi toimetada beebi rütmis, magada ka päeval koos temaga, aga järgmiste laste sünniga on justkui normaalne, et ei saa puhata päeval ega ööl ja peadki olema kogu aeg väsinud. Kui selleks aga võimaluse leiad, kuidas rohkem puhata saaks, siis oled rongaema, kes polekski tohtinud (rohkem) lapsi saada.

Vot siis ei olegi vaja saada nii väikse vanusevahega lapsi, kui ei suuda nendega koos hakkama saada. Et ollakse ju üks pere ja kõigil peaks koos olema hea. Aga see vabandus, et esimese lapsega sain teha kõike neid asju nüüd tahan sama teise lapsega. Pange siis esimene lastekodusse, kui nii segab. Ja selliseid ära saadetud lapsi ongi lasteaed täis. Ülestimuleeritud pikadest päevadest, ära saadetud kodust. Siis saavad tagasi, kui kooliaeg kätte jõuab. Algklasside lastel juba enne lõunat päev läbi. Siis muidugi mõni vanem avastab, et tal on laps, kellega peab tegelema. Polegi enam kuhugi ära saata.

#3661147:

Enamus riikides pannakse lapsed juba enne 1-aastaseks saamist kuskile hoidu, sest lapsevanemal pole võimalik isegi ilma palgata kodus edasi olla, kui vanemapuhkus läbi on.

Tegelikult on see vale ses mõttes, et nii peavad toimima vaid vaesed. Keskklass ja jõukamad käituvad teisiti. Kui lühike tasustatud vanemapuhkus on läbi, jääb üks vanematest koduseks või võetakse lapsehoidja. Taanis ja Saksamaal näiteks on reaalselt praeguseni väikelaste emad pigem kodused kui käivad kuskil tööl kohal. Taanis on tavalised lasteaiad lahti umbes lõunani, mitte õhtuni nagu meil. Lasteaias käivate laste vanematest üks on siis enamasti poole kohaga tööl või tuleb perel lapsehoidja appi võtta.
Lisaks on paljudes arenenud riikides väikelaste lapsehoiud sellised, kus iga paari lapse kohta on hoidja. Ma ei halvusta neid, kes oma lapse varakult hoidu või lasteaeda panevad. Eks igaühel ole omad põhjused selleks. Küll aga soovin, et kaoks ära survestamine, et laps peab käima lasteaias või hoius ja et inimesed annaks endale aru, et lapse huvides ei ole varakult hoidu või lasteaeda panemine. Kui vanematel muud moodi välja ei vea, pole midagi teha, pole ka kõrvalseisja asi hukka mõista. Aga see, et meil lähevad pisikesed lapsed suurtesse lastekollektiividesse hoidu, pole tegelikult muud kui nõukogude pärand.

#3661163:

Kuidas käiakse lapsega päevasel ajal huviringis, kui beebi on ka? Enamasti nõuavad väikeste laste huviringid ka vanema aktiivset osalemist, mitte niisama nurgas istumist.

Meil läksid lapsed kõige esimesena lauluringi, vanuses nii umbes 4 aastat. Aga lauluringis käis ka nooremaid. Ja mitte ükski lapsevanem ei läinud ringi kaasa, juhendaja sai suurepäraselt tosin mudilast laulma pandud. Beebiga oleks saanud lauluringi ajal näiteks õues jalutada, poes käia, huvikooli koridoris passida jne. Mäletan, et ühel laululapse vanemal oli pisem laps (alguses aastane?) ka kaasas, nemad mängisidki ringiruumi ukse taga.

Huvitav, kuidas kunagi hakkama saadi, kui peres oli tavaline, et 3-4 last oli ja lasteaiad puudusid?

Jah, iga ema võibki puhata, aga kas seda iga päev??? Siis ei tasu ikka teha lapsi, kui ei suudeta hoomata seda mõnda aega, kus nad sõltuvad 100% sinust. Aga tuleb aeg, kus saavad osaleda ka vanavanemad või onud-tädid. On okei võtta mõnikord nädalavahetus endale, las isa tegeleb vms.
Aga beebi aeg (ca aasta) võiks küll vastu pidada, uskumatu, mille kõigega tahetakse tänapäeval välja vabandada kõike. Sa istud kodus ja saad 1.5a palka selle eest, et lapsi kasvatad, aga seda ei suudeta ka teha, sest puhkama peab ju ometi?? Nagu need lapsed oleks igavesti 100% sõltuvad.
Nii laisaks lihtsalt kätte läinud, et ema rolli ei suudeta ka täita. Rahad ainult jooksevad ja puhata tahaks.???

Mina olen töötanud lasteaias, aga praeguseks mitte, enam noore inimesena ei suutnud , sest…..Te ei näe sinna, kuidas teie lapsed nutavad ema, mõni ka isa, üksi täiskasvanu ei asenda teid. Mõni laps suudab nutta terve päeva ja see jõuetus, mis sul endal tekib, sest sa ei saa ju seda väikest inimest aidata, see on lapsele tohutult raske. Jah, nii käivadki väikesed inimesed “arenemas” ja vanemad õigustavad iseennast, et sul on seal nii tore ju. Mõtle, saad mängida, süüa ja magada, aga vanemad ise lähtuvad endast ja oma huvidest, nemad tahaksid süüa ja kindlasti on mõnus päeval magada. Aga lähtuge lapsest, teda ei huvita see, ta tahab vaid teid. Mõni laps lausa ütleb välja, tahan oma koju, palun oma koju, nad nutavad ja anuvad. Aga paljud emmed käivad võimlemas oma teiste lastega või jumal hoidku lauluringis või joovad kodus rahulikult kohvi, kuid teie teine laps igatseb teid. Väga. siin ongi paljuski tegelikult tegemist eneseõigustusega ning enda lohutamisega. Seega, noore inimesena ja seda kõike kõrvalt näinuna ei tee ma tulevikus kunagi oma lapsele nii, et viin ta liiga vara lasteaeda. Soovin anda oma lapsele parima turvalise alguse, küll siis jõuab ka mängida ja “areneda” ja tegelikult ongi lasteaias väga palju katkiseid lapsi ja lapse ja tema arengu eest peaks vastutama ikka lapsevanem mitte lasteaed. Ja jah, lapsevanemal on ka õigus puhata, aga mitte lapse arvelt, ehk siis väga tihti on tegemist lapsevanema suutmatus oma aega ja tegevusi planeerida ja lihtsam on suurem laps lasteaeda panna. Tean mitmeid peresid, kus saadakse väga hästi toimetatud kodus töötades, 2 või enama lapsega ning koertega ning laual on isetehtud söögid, lastega on mängitud ja õpitud ning koertega jalutatud. Ehk siis tegemist on selliste suutmatute lapsevanematega, kes soovivad, et nende laste eest vastutaks kasvõi osaliselt keegi teine