Teema: Kogume siia kõik ärevushäire sümptomid, mida olete tundnud

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga kas ärevushäire võib olla ka ilma nn \”ärevust\” sisimas tundmata? Kunagi varem on olnud ärevushoogusid, aga sümptomid algasid kuid peale neid. [/tsitaat]
Jah, muidugi. Klassikaliselt algabki ärevushäire sellisel ajal, kui (enam) mingit ärevust ega stressi pole.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga mul küsimus neile, kes neuroloogil käinud – kuidas saab nii, et neuroloog koputab korra siia ja korra sinna jne. ja ütleb, et töenäoliselt on kõik korras. Kas nad saavad siis kuidagi peale vaadates aru, et kas on ajus midagi või mitte?
[/tsitaat]
Mina ka ei tea, kuidas nad aru saavad. Mul üsna sinu tüüpi juhtum, et \”koputas korra siia ja korra sinna \” ja ütles, et korras. Lisaks käskis veel käed selja peale panna st. tahtis näha kas suudan abaluud puudutada. Vasaku käega sain hakkama, paremaga mitte. Siis sain arstilt pahandada, et \”noor inimene ja ei suuda\” aga tõesti minu käsi jäi poole selja peal pidama ja edasi ei paendunud. Ja probleem, miks perearst suunas neuroloogile oli see, et magasin tookord ca 14 tundi ööpäevas ja ikka olin uimane. Igatahes abi ei saanud mingit.

Ma ei jõudnud kõiki kommentaare läbi lugeda praegu, kahjuks. aga kirjutan enda sümptomitest.
minul hakkas kõik pihta hirmumõtetest. mõtlesin pidevalt et kuidas ma ära suren ja kuidas mind siis pole ja mulla alla maetakse. tundub tobe tagantjärgi, aga just nii ma ennast üles kütsin. seelega kaasnes hirm, et mis mu lastest siis küll saab. järgnesid nutuhood. nutsin salaja ja muudkui keerutasin oma hulle mõtteid peas edasi. kartsin kõiki haigusi. tulemuseks hakkasingi ennast nõrga ja haigena tundma. isu polnud, pea käis ringi, kui lapsega jalutama läksin lõi mitu korda silme eest mustaks ja oli tunne et kohe minestan. sellele kõigele järgnes apaatsus ja võimetus millessegi süveneda. ei saanud ma lugeda, isegi ajakirju mitte, sest mitte miski ei jõudnud kohale. telekat vaadates hakkas paha. kui keegi millestki rääkis, ei suutnud ma kaasa mõelda ja soovisin mõttes, et mind rahule jäetaks. ma ei tahtnud rääkida, see oli ülim pingutus ja mu mees pahandas selle peale. lõpuks tahtsin lihtsalt olla, magada, iga hommik oli kui luupainaja. tekkis raskusi tõusmisega kui olin istuma jäänud. mäletan et mees ütles, et käime poes ära ja ma ütlesin, et ma ei jaksa püsti tõusta. ei mäletagi kas sai poes käidud või mitte. öösel ärkasin õhupuuduse tundega ja südamekloppimisega ja muidugi hirmuga, et no nüüd surengi. mees kutsus kiirabi ja need diagnoosisid- paanikahäire. mees vihastas hirmsasti, et tema peab hommikul tööle minema, aga mina lihtsalt paanitsen keset ööd. tema arust polnud see mingi haigus. kiirabi andis kaks mõrudat rahustit keele alla ja kinnitati, et magan nüüd nagu hobune. tühjagi, sellest ööst saati ei maganud ma üldse. mõne päeva pärast lisandus õhupuudusele ja südamekloppimisele värin, selline ülekeha, nagu oleks jube külm. terve voodi värises mu all(kaalusin kõigest 55 kg). küll ma pingutasin et värinaid maha suruda, ei miskit. vahepeal olin jõudnud mitu korda perearsti käia, kes tegi analüüsid ja kinnitas mu terveks, v.a et vererõhk oli madal. kui ma pärast värisemisööd perearstile helistasin siis lõpuks saatis ta mu psühhiaatri juurde. seal kirjutati AD-Cipralex(mis mulle hästi sobis)ja rahusti ka. aga piinad ei olnud veel möödas, rohi ei mõjunud kohe. (unustasin et kirjutada et veel valutas mul terve keha, eriti selg ja kael ja peas oli halb). kodust väljaminekuga oli tegemist, eriti kuskile külla minekuga. mul hakkas seal mujal lihtsalt äkki halb-iiveldus ja pearaskus. sõbranna vedas mind kohvikusse. natuke sain istuda kui hakkas iiveldus ja olin justkui teises dimensioonis. kuulsin inimeste hääli, aga ise võitlesin iivelduse ja sooviga minema joosta. kodus mind ei mõistetud-mees, ema, suurem laps kartis mind ja kohati tundus, et ma tekitasin temas lausa vastikust kui nutuhoog tuli ja teda kallistama läksin, ise seletades, et mul on nii paha, nii paha. lõpuks hakkasid rohud mõjuma, muutusin rahulikumaks, ainult kõrvad läksid pidevalt lukku. nii ma siis tasapisi paranesin ja lõpuks suutsin isegi naeratada ja naerda. mehele ja emale andsin materjali depressioonist lugeda, et nad mind ometi mõistaksid. tundub, et lõpuks mõistsidki, et ma olin siiski haige, mitte ei mänginud lolli.

Lähen täna neuroloogi juurde. Öösel juba unes nägin, et tulemas on ajuoperatsioon. Hirm on nii suur – -ma ju tunnen et midagi on valesti 🙁 (lisaks surisevatele kätele on käed hakanud valutama ja peale toetudes käib nagu elekter käest läbi). Ja ka ärevikel esineb haigusi ju. Vahel jääb mulje, et kui oled ärevik, siis kin dlasti mingit haigust polegi. Eriti totter!!! Midagi on minuga valesti!!!

Kuidas küll tänane päev üle elada? 🙁

[small]Minu aastane poja vaatab mind ka nii kurvalt, kui jälle nutta lahistan, aga no ei suuda pisaraid tagasi hoida…[/small]

Pole puuki olnud. Ja vaevused hakkasid veebruaris, siis ju puuke pole? Või löövad need sümptomid välja nii palju hiljem???

mul on nii paha täna, olen alguses tagasi ja ma ei tea mis saab.kõrini.antidepressandid on mul küll peal kuid kardan et need teevad mu veel haigemaks-kardan et mürgitan oma keha nendega.

Aednikule: ma võtan juba 8 kuud neid rohtusid-coaxili.lolli peaga hakkasin lõpetama ja tunnen, et ei saa veel.nii et lähen ikka täis annuse peale tagasi-3 tabletti päevas.ma kardan neid rohtusid,ja seda et ei saa enam elu lõpuni ilma hakkama.rahustit ei võta,kui siis loodusliku palderjani tinktuuri.

mul sama teema, maadlesin vahepeal tulutult oma ärevuse, depressiooniga ja elasin kui mustas augus.jah, kui võtan täis annuse antidepressante siis olemine hea-väga harva on halbu päevi, kuid neid on ju kõigil.nii kui annust vähendasin, tekkis energia puudus, jõuetus, nutuhood, seede vaevused, ärevus, unetus, täielik apaatsus ja selline tunne et hakkan surema.eks pean edasi võtma neid rohtusid, kuna tahan elada,mitte lihtsalt vegeteerida.seda enam et mul on aastane poeg ja pean tema pärast hakkama saama.

Kronoloogiast ka :esimed hood kui olin 18, kestus umbes aasta -lihtsalt südamepekslemine koos suremisetundega , teised hood algasid kui olin 21 ja kestus 3 aastat -kõik tunded koos käbidega :), siis mõniteist aastat vahet ja jälle -nüüd siis viies aasta ja kõige hullem .

Lood on kõik erinevad . Need mõniteist aastat olin superterve ja imeline elu . Isegi stressirohkemad perioodid ei löönud jalgu alt. Ma olin TÄIESTI ära unustanud , mis on need paanikad ja ärevused jne . Nüüd tagantjärele tuleb küll meelde ütlus minevikust, et mida varemas eas algavad , seda tõenäolisem on , et hakkavad elu jooksul korduma -seda ütles kunagi dr Kull .Täna teen tööd hingamisega. Tihti on hüperventilatsioon ja ärevus ning paanikahood seotud. Aga mitte ainult …otsin veel vastuseid .

Mind vaevab ka ärevus juba pikemat aega. Kõik ärevushäire sümptomid on olemas. Täna uurisin, et esimese aja arstile saaks alles septembri lõpuks (ei ole tasuline). Selle ärevusega on söögiisu 0 ja kaalulangus ka korralik ja kõht ka pidevalt lahti…sisse nagu midagi ei söö aga välja tuleb küll:) Nüüd otsin siin tasulist vastuvõttu, sest abi peab saama.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Küsin siit targematelt, et mis mul viga on? Paar aastat on mul meeletu hirm igasuguste asjade ees, no suhteliselt ajuvabade asjade ees. Näiteks, õhtul enne magama minekut hakkab jälle peas ketrama kõikvõimalike õnnetusi, mis võib juhtuda minu või mu lähedastega, klassika on autoõnnetused või siis kõikvõimalikud äkkjuhtumid, mida pole võimalik ette näha. Need on mu peas nii selged, et ma peaagu tunnen füüsiliselt neid asju, nagu see oleks minuga juhtunud, tunnen selgelt seda hirmu, mis võiks olla inimsel kes on mingi ränga õnnetuse sees ja pm. ootab oma surma ( kui nüüd keegi sai aru mis ma öelda tahan ). Vahest ei julge ma pimedas silmi lahti teha, sest ma ei tea mis mulle sealt vastu vaatab, siis ma võtan tükk aega hoogu ja lõpuks ikka vaatan. Kusjuures hirmud ei paista mul välja, ma suudan oma välist kesta suurepäraselt ohjeldada aga mõte on ikka ja pidevalt seal juures. Näiteks iga üle sõitev lennuk tekitab minus mõtte, et aga mis siis kui see praegu alla kukub ja ma näen kuidas see meie poole kihutab, mis ma teen siis? Siis valdab hetkeline paanika oma lapse pärast. Tema pärast kardan ma kohutavalt, et temaga midagi juhtuda võiks. Jällegi see ei paista kuskilt välja, ma sugugi ei hoia teda vati sees, ma kardan selliseid ebareaalseid asju rohkem. Näiteks suutsin ennast üles kütta mõttest, et mis siis kui ta tahab, no suht selge, et mingis vanuses tahab, lõbustusparki minna? Kõik need atraktsioonid, mis siis kui kui midagi sealt lahti läheb ja ta sureb kohutavat piinarikast surma? Ja seda kõike vürtsitab alati väga elav ettekujutlusvõime. Aegajalt kardan du¨¨ikardinat eest tõmmata, sest äkki keegi seisab seal taga. Lisaks sellele olen ma täiesti kindel, et minu silmad näevad ära sõja aja. Ma võin tunde genereerida plaane, et mis ma teen ühes või teises olukorras, kuidas ma päästan oma last? Siis see päikesetormi jutt, jällegi- ma olen oma peas sada erinevat versiooni mõelnud. Ja nii hirm tuleb peale. Eile õhtul, ma ei liialda, et olin voodis pikali ja u. kella 1-5 öösel ja mõtlesin, et mida ma teen juhul kui mul peaks surmav haigus olema, kuidas ma asju korraldan, mis saab mu perest? See kõik jookseb nagu film silme ees. Neid asju on mustmiljon ja iga päev. Ise ma mõtlen, et äkki mul lihtsalt ongi liiga haige kujutlusvõime või liiga palju vaba aega, aga neid mõtteid eemale peletada on ka vat, et võimatu- proovin koguaeg. Unetus on mul ka lapsest saati juba. Samas selliseid füüsilisi asju ei ole, et kuskilt hakkaks valutama, no pea käib ikka aegajalt ringi aga seda võib paljude asjade arvele panna. Just need sundmõtted ei lase normaalselt olla. Ma arvan, et mitte keegi minu tuttavatest ei usukski seda, et ma oma pead selliste asjadega vaevan, sest ma suudan ka praegu jätta endast suhteliselt külmalt kaalutleva ja faktidele tugineva inimese mulje ümbruskonnale. Mul ei paista see kuidagi välja, aga sees on pidev hirm ajuvabade asjade pärast.

[/tsitaat]

Ma tean mida sa tunned, sa oleks nagu minu lugu rääkinud 🙂 Tea, et sa pole üksi ka mina mõtlen koguaeg igasugustest imelikest asjadest kuidas mulle nt boiler wc-s pähe kukub, kuidas mul veekeetja kui ma toolil köögis istun kõrva plahvatab, kuidas pesumasin tsentrifuugitamise ajal laiali tükkideks lendab ja siis nt pesumasinakaas mul kõhus on ja ma laman abitult, kuidas ma tõttan appi inimestele kui lennuk alla kukub, mul on juba kindel plaan valmis kui ufod peaksidki tulema ja maailma vallutama mis ma teen kuidas ma kuhu lähen lapsed jne, kui tuleb sõda on valmis mõeldud kõik, samuti selle päikesetormiga nagu sullgi. Magada ma ka ei saa pimedas, kuna kardan silmi kinni panna, kardan et kui need taas avan siis seisab mõni kummitus mu ees, silmi pestes kardan et kui silmad taas avan siis see filmis grudge kirjutati vist nii see mustade juustega naine seisab mu kõrval. Kõik siuksed täiesti haiges asjad ja neid on miljoneid vist. Aga nagu sinagi elan ja olen keegi ei tea mida läbi elan ja kui kurnav on neid sundmõtteid taluda. Lisaks on mul ärevuhäire ja paanikahood. Oh jah

Kallid ärevushäire all kannatajad, tänu teie kogemustele, sain lõpuks aru, mis mul viga on. Ja ausalt öeldes on see meeletu kergendus.
Minu sümptoid on tekkinud pärast väiksemate laste sündi: hirmumõtted, sundmõtted, meeletu väsimus, keskendumisraskused, nägemishäired. Hiljem lisandusid vasaku käe suremine, iiveldus, pearinglus, uimasus, ebareaalsustunne, mida oli väga raske kellegile seletada, mida see tähendab, minestustunne jne. Viimaseks oli poomistunne ja nagu kivi oleks rinnus, raske hingata. Päev enne perearstile jõudmist leidsin selle arutelu siit ja arutasin ka arstiga ärevushäire olemasolu. Vereproov oli ideaalses korras. Kutsus mõne nädala pärast uuesti.

Mind huvitab, kas keegi on käinud mõnes psühhoteraapias või nõustamisel?
Kas keegi teab, kas see võib süveneda?
Mul emal on diagnoositud paanikahäire. Võimalik, et on päriliku iseloomuga?

Aga nagu ütlesin, on kergendus lugeda teiste kogemusi, sest see teadmatus ja hirm on kõige hullemad 🙁

Tüdinenud sellest jamast.
Oleen kolmel korral AD-si võtnud. Olemise on pikapeale normaalseks teinud – pinge ärevus kaovad, aga üldine olemine on ikka kõrvalmõjuna imalik(ei oska kirjeldada, aga kui AD-si võtan, siis unistan ainult ajast, kui enam võtma ei pea.) Ja niipea, kui rohu võtmise olen lõpetanud hakkab ärevus ja pinge ja paanika tasapisi tagasi hiilima. Ja nüüd jälle vastik olemine kohal, peas nagu liikuv kramp, kord siin kord seal, nagu sipelgad jooksevad mööda peanahka, kõik asjad ärritavad – laste lärm, vali hääl telekast, õhtune hullumaja eriti. Päev ja hommik on enamasti OK. Imelik on see, et mul just kodus olles kõige halvem olemine. Kui juba kodust välja olen saanud, suhtlen ja ringi toimetan läheb olemine heaks ja unustan isegi pidevalt piinava peavalu, peakrambid ja pea surisemise. On veel keegi, kellel sama olemine, et kodus on tunne, et lähen hulluks, ei suuda ennast talitseda, et jube-jube vastik olemine peas, hirm äkki ületan piiri ja muutun vägivaldseeks vms. Tahaks teki alla pugeda ja vaikust ja rahu, aga kahjuks ei saa, sest mees kaugel ja viis last vajavad ema ja hoolt ja armastust. No ei taha jälle neid AD-si võtta, alles veeb. ju lõpetasin. Kas tõesti ma enam terveks ei saa, nii raske on elada selle teadmisega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]kas keegi on kasutanud und soodustavat AD-d (Mirtasapiin )?
Mis tulemsed andnud?[/tsitaat]

Mina kasutan seda mirtasapiini, küll espritalina. Aga sellele lisaks on mul õhtul veel seroquel 200 mg ja päeval vajadusel xanax 0,5 mg. Miks küsid, kas sulle määrati see mirtasapiin? Mille pärast, kas unehäirete või ärevuse ja depressiooni pärast?