Tere taas.
Ma olen siin keskkonnas mitu korda lugenud selle kohta, kuidas kurdetakse, et kaaslane tükib laristama ja kokkulepitud finantsdistsipliinist kinni ei pea. Kulutatakse pigem enda peale ja sinna, kust suuremat tulu ei sünni. Või ostetakse ka midagi pere jaoks, aga ikkagi liiga kallis või liiga palju jne.
Siit küsimus, et kas on koos elatud ka ihne kaaslasega? Ja mis on üldse ihnus? Kas ihne või laristaja võib muutuda kooselu käigus?
Olen elanud. Tema ihnus tuli sellest, et oli ainuke laps peres ja siis kõik tema ostud käisidki tema enda järele. Näiteks, kui tema käis poes, soovisid näiteks viinereid ka, siis ta ei ostnud, sest tal polnud selleks isu. Alguses sai ikka tülitsetud ka sellel teemal, aga hiljem ma käisin ise poes. Aga kui midagi tema soovis, näiteks kasvõi tampoone oli vaja, siis mina ikka ostsin kobisemata. Ma võtsin seda kiiksuna, aga äkki sellest ka lahku läksime, ta oli ka paljudes teistes asjades suhteliselt isekas ja endale mõtleja. Lõpuks tuli võõrdumine üksteisest kui kõike pead ise tegema.
Laristaja võib õppida end kontrollima kui suudetakse teha kokkuleppeid. Laristamine on raha kulutamine mõttetute asjade peale, ihnus on nagu iseloomuomadus ikka, see ei muutu. Olin mõne kuu suhtes ühe ihne mehega. Ta pidas seda iseenesestmõistetavaks, et kohtingul maksab mees jne, aga muidu oli hirmus kooner. Ostis näiteks odavat toitu, millel parim enne möödas , elas väga viletsas üürikorteris, kuigi endal oli raha nii palju et oleks võinud endale kodu osta jne.
Lahuta!
Laristamine võib ühele olla mõttetu, aga teisele mõttekas, sest laristab oma raha. Muidu eks kooselus tuleb kulutada raha ka perele, lastele, aga ega ei pea ka kõike raha lastele kinkima. Enamasti naistele väga meeldiks kui mees seaks lapsed esikohale, aga ära hellitatud lastel on hiljem raske hakkaam ja just nende iseloomuomaduseks võib saada laristamine, sest nad on nii harjunud. Nemad ongi hiljem kes kiirlaene võtavad, nad ei ole harjunud kokkuhoidlikult elama. Samas ka ihnsad inimesed muutuvad laristavateks ja ka vastupidiseid muutuseid on. Aga elus on tähtis lävida nendega kelle iseloomuomadusi sa ise samuti kannad, siis pole tülisid. Mis seal siis ka on kui elatakse palgapäevast palgapäevani? Kirsu pannakse ikka ühe ülikonnaga nagu öeldakse.
Ihne kaaslane, ihne tuttav või ihne töökaaslane…
Avaldub kõige paremini võõrustamistes. Kutsud külla, siis ainus, mis ta toob, ongi üks vein tema enda maitsele. Veab, kui käed taskus ei tule. Laud katku ennast ise. Süüa aga kühveldab sisse mitme eest, ütleb veel väljagi, et kõht on väga tühi. Või lähed ise kutse peale, peale tööd, õhtuks külla, siis on laual ainult õunad.
Ihnus avaldub ka taksoarve “jagamises”. Lubatakse see 5 EUR tagasi maksta, aga seda ei tule kunagi. Imelik ka minna küsima hiljem mingit 5 eurot. Ihne naudib seda olukorda.
Sellised ei jää minu tutvuskonda kauaks. Ei kerja kunagi senti tagasi, aga järgmine kord ei kutsu mitte kuskile ka.
Laristamine võib ühele olla mõttetu, aga teisele mõttekas, sest laristab oma raha. Muidu eks kooselus tuleb kulutada raha ka perele, lastele, aga ega ei pea ka kõike raha lastele kinkima. Enamasti naistele väga meeldiks kui mees seaks lapsed esikohale, aga ära hellitatud lastel on hiljem raske hakkaam ja just nende iseloomuomaduseks võib saada laristamine, sest nad on nii harjunud. Nemad ongi hiljem kes kiirlaene võtavad, nad ei ole harjunud kokkuhoidlikult elama. Samas ka ihnsad inimesed muutuvad laristavateks ja ka vastupidiseid muutuseid on. Aga elus on tähtis lävida nendega kelle iseloomuomadusi sa ise samuti kannad, siis pole tülisid. Mis seal siis ka on kui elatakse palgapäevast palgapäevani? Kirsu pannakse ikka ühe ülikonnaga nagu öeldakse.
Kohe hakkaks sellest kinni. Laste esikohale seadmine on ju tegelikult hoopis see, mis ei pea tähendama nende ära hellitamist ei maiustustega ega asjadega. Need on ju erinevad asjad, mis aga ongi osadele ühetähenduslikud. Aga ei pea ju olema. Armastan, aga näe ei anna iga päev kommi ja ei osta iga kord poest asju. Ega kõik miljonärid ka ei tee seda, aga osad teevad. Mõeldakse valdavalt ,et kõik, kel raha on, kõik teevad.
Teoorias on kõik ju ilus, aga räägi kuidas see mitte üle hellitamine siis välja näeks? Tegelikult sa ei tea seda isegi. Nii et miks siis peaks lastele kõike võimaldama? Kasvavad suureks ja loovad ise, ostavad ise, teevad ise. Aga vanemad olid nagu masinad – ainult laste nimel?
See sinu armastus baseerub kõigest sinu enda tujudel.
Mina olen kasvanud ihnsa isaga peres. Raha, ega seda muidugi ülearu ei olnud ka, ei tohtinud millekski kulutada. Kõik asjad olid vanad, kulunud, katki. Uusi ei ostetud. Kui ema midagi osta soovis, sai sõimata, et miks ta laristab. Ema unistas ilusatest sööginõudest, aga pidi terve elu leppima serviisiga, mis neile pulmadeks kingiti (ta suri noorelt). Kodust sain kaasa sellise puuduse teadvuse, mul oli väga raske endale selgeks teha, et vanade asjade välja vahetamine on ok ja vanu riideid ja muid asju ei pea säilitama hirmust, et kunagi äkki läheb vaja ja et endale võib ka ühte-teist lubada. Isa käib siiani kodus ringi riietega, kus on rohkem auke kui riiet, aga tema vabanduseks võib ilmselt öelda, et ta sündis sõja ajal ja pärast sõda oligi nende pere pooleldi paljas ja nälja, eks sealt ole see hirm pärit. Kui talle uusi asju osta, siis paneb need kappi seisma, sest vana veel käib ju küll.
Avaldub kõige paremini võõrustamistes. Kutsud külla, siis ainus, mis ta toob, ongi üks vein tema enda maitsele. Veab, kui käed taskus ei tule. Laud katku ennast ise. Süüa aga kühveldab sisse mitme eest, ütleb veel väljagi, et kõht on väga tühi. Või lähed ise kutse peale, peale tööd, õhtuks külla, siis on laual ainult õunad.
Et kui sina võõrustad, siis peavad külalised söögi eest hoolitsema, aga kui sina oled külaline, siis olgu võõrustajal laud kaetud?
Teoorias on kõik ju ilus, aga räägi kuidas see mitte üle hellitamine siis välja näeks? Tegelikult sa ei tea seda isegi. Nii et miks siis peaks lastele kõike võimaldama? Kasvavad suureks ja loovad ise, ostavad ise, teevad ise. Aga vanemad olid nagu masinad – ainult laste nimel? See sinu armastus baseerub kõigest sinu enda tujudel.
Mismoodi tujudel? Kas sa seod asjad ja armastuse suuruse mõõdupuuna? Minul on see segupõhimõtetest, vajadusest ja võimalustest. ja siis saab vahel täita ka mõne soovi, mida polegi vaja, aga on soov. Nagu oleks ära reguleeritud.
Näiteks olen see, kes on arvanud, et lapsed võiksid ka tööd teha, suviti, põhikooli ealised. Et saada oma raha ja osta midagi ise. Isegi siis, kui ma saaksin seda neile osta. Et nad teeksid valiku, mida saada, mitte ei saaks kõike, mida soovivad. Et iga päev ei pea magusat sööma. Et kui laps on väike, siis saad temaga nii ka poes käia, et “täna midagi ei osta, täna niisama vaatame või ostame vaid süüa”. Sellised valikud võivad olla nii põhimõtte, kui napi eelarve küsimus, minul olid need mõlemad. Sest tean inimesi, kes palgapäeval teevad üks null, olenemata, kas on vähe või palju seda raha.
Lapsed ammu täiskasvanud inimesed.
Kui su lapsed on juba täiskasvanud, kuidas sa siis räägid minevikust hoopis oleviku vormis? Kas sul tegelikult pole lapsi või sa lihtsalt räägid teoreetiliselt. Aga siiski, inimene käitub tujude põhjal.
Ihnus on see, kui oma raha ei olda valmist millekski välja käima ( ka mitte enda vajadusteks), teiste raha aga ollakse valmis mõõtmatult kasutama. kokkuhoidlik inimene käib rahaga ühtemoodi ringi, olgu see enda või teiste oma.
Ihnus on see, kui oma raha ei olda valmist millekski välja käima ( ka mitte enda vajadusteks), teiste raha aga ollakse valmis mõõtmatult kasutama. kokkuhoidlik inimene käib rahaga ühtemoodi ringi, olgu see enda või teiste oma.
minu meelest inimkäitumise paneb paika lapsepõlv või eluraskused. kui lapsepõlv on raske, siis inimene ongi kokkuhoidlik enda jaoks, aga teiste jaoks ihne, sest teised sõltuvad temast. kui inimesel on lapsepõlv olnud kerge, kõike on saanud, siis ta ei hooli hiljem elus sellest rahast ja siis laristab. või lapsepõlves talus suurt kokkuhoidu, aga suurena tahab kõike osta ja saada, ka asju polegi vaja, seda saab nimetada laristamiseks.
aga praegune koroonaaeg kindlasti toodab juurde ihnsaid inimesi, sest kui oled töö kaotanud, isegi näljas olnud, siis edaspidi ikka hoiad rohkem raha kokku.
Kutsud külla, siis ainus, mis ta toob, ongi üks vein tema enda maitsele. Veab, kui käed taskus ei tule.
Mulle võõrustajana meeldiks väga, kui külalised tooksid kaasa alkoholi vastavalt oma maitsele – oleks kohe suur peavalu vähem. Alkoholi osas on inimesed tavaliselt rohkem omas kinni kui toidu.
Siit küsimus, et kas on koos elatud ka ihne kaaslasega?
Sa ei oska seda sõna käänata. Ihnsa kaaslasega. Ihne on nimetav kääne.
Ihnus avaldub ka taksoarve “jagamises”. Lubatakse see 5 EUR tagasi maksta, aga seda ei tule kunagi. Imelik ka minna küsima hiljem mingit 5 eurot. Ihne naudib seda olukorda.
Vot siin vaidleks vastu, ma alati palun omale meelde tuletada et maksaks arve kuna mul on 0 mälu selle koha peal. Ihne ei ole, pigem laristaja. Sealjuures ei mäleta ma ise kunagi kes kui palju ka mulle “sees” on
Raha on teema, millesse inimesed suhtuvad äärmusest äärmusesse.
Mõned kulutavad hulluseni rohkem kui teenivad, laenavad juurde ja kulutavad selle ka ära.
Mõned saevad igat senti. Ostavad alati kõige odavamat või ei osta üldse.
Ei pea normaalseks ei üht ega teist. Elu on ikkagi nautimiseks ja ma ei tea mitte kedagi, keda koonerdamine ja sendisaagimine õnnelikuks oleks teinud.
Jah, minu kaaslane on ka kooner. Täiesti kohutav. No ja las ta siis olla. Õnneks sain sellest kiiresti aru, et selleks, et elada normaalset elu, pean ise korralikult teenima. Nii ongi läinud. Ja ammu ei luba ma enda kulutuste kohta ühtegi sõna ütelda.
Jah olen ihnsa kaaslasega elanud. Hoolimata sellest, et pean ennastki väga kokkuhoidlikuks, oli see väga kohutav.
Ma hoolitsesin enamasti selle eest, et katan enda kulud, tema hoolitses selle eest, et minu arvelt pidevalt natuke saaks. Näiteks maksime toiduarve 50:50, sh mina valisin soodustooteid, kuna korvis oli väga palju kalleid asju. Sealjuures sõin min. 3 x vähem.
Ühistel üritustel käimised, millele eelnes poeskäik jättis rahakoti autosse, pärast tasus 50%, kusjuures valis kõike (tahtis näidata külas), ka alkoholi, mida ma ei joonud.
Kohvikus küsis alati kohvi eest, kui mulle ostis. Sarnaseid näiteid oli väga-väga palju. Aga olin käega löönud, kuna raha mul jätkus. Pärast lahutust kukkusid mu kulud kolinal…
Oli üks põgus peika, kes tõi külakosti ja võttis jäägid omaalgatuslikult pärast istumist kaasa (need mis söömata lauale siis jäid). Mul kahju polnud, ega himu nende asjade vastu, (söön vähe ja ostan kõike, mis mulle maitseb), aga sellistega lähemat tegemist ei tee- täielikult out.
Uus elukaaslane naeris mu arvepidamise välja, kui mõttes kokku võtsin, et kui palju ta minu peale kulutas…et mingis muus olukorras ise noh, nii enam-vähem sarnaselt tagasi/vastu panustada. Harjusin lahke panustamisega ümber. Tema raskematel aegadel ostsin kõik, euristki kahju pole.
Eksabikaasalegi polnud, pakkusin kassas enamasti ka küsimata ja näitasin välja, et olen valmis ise maksma. Koju ostsin enamus asju ise, endale kõik vajaliku ja maksud läksid pooleks – ilma vingus näota, pean seda elementaarseks.
Ei teagi kust ihnsus pärineb.
Eelkirjutatule lisan, et minu kogemustel ihne lahkeks ei muutu ja vastupidi.
Ma olen aus – ma olen üks neist neist sendi pooleks saagijatest. Ka see teema, kuidas mees arvet pidas, kui palju ta naise peale kulutanud on, ei ole mulle võõras. Ega ma seda tunnistada endale pole tahtnud, aga nii mõnigi sõprussuhe või romatiline suhe on seetõttu katkenud. See ülim ihnus lihtsalt tapab igasuguse koosolemise rõõmu.
Täielik pettumus, Prometheus. Kurtsid siin kunagi, et oled single, kuigi kiitsid ennast mõõdukalt – et huvitav eriala, tulus töö jne jne.
Kooner…. No please… Saad ju isegi aru, et selline jama ei lähe peale ei sõpradele ega naistele:(
Olen elanud. Tema ihnus tuli sellest, et oli ainuke laps peres ja siis kõik tema ostud käisidki tema enda järele. Näiteks, kui tema käis poes, soovisid näiteks viinereid ka, siis ta ei ostnud, sest tal polnud selleks isu. Alguses sai ikka tülitsetud ka sellel teemal, aga hiljem ma käisin ise poes. Aga kui midagi tema soovis, näiteks kasvõi tampoone oli vaja, siis mina ikka ostsin kobisemata. Ma võtsin seda kiiksuna, aga äkki sellest ka lahku läksime, ta oli ka paljudes teistes asjades suhteliselt isekas ja endale mõtleja. Lõpuks tuli võõrdumine üksteisest kui kõike pead ise tegema.
Mehele ostsid tampoone? Normaalne.
Teemaalgataja, aga kas oled ise ka suhtes olnud siis endasuguse ihne naisega? Enamasti tahetakse ju enda kõrvale inimest, kellega on ühised väärtused ja arusaamad tähtsatel teemadel. Kas kaks ihnuskoid on koos rahul? Või tahab koi teise seljas sõita ja eelistab partnerina laristajat?
Mis tööriistu ja kodus vajalikku puudutab, olen võtnud endale eesmärgi, et ostan mitte kõige odavama ega mitte kallima vaid pigem midagi keskmise hinnaga, aga piisavalt head. Ikkagi lükkan mõnikord mõne asja ostmist edasi, kuna leian, et pole vaja ja liiga kallis, aga kui ikkagi vaja on, ostan ära ja olen väga rahul.
No seda peaksin mina küll pigem mõistlikkuseks kui ihnuseks.
mu endine elukaaslane oli ihne. Elasime minu ühetoalises, mille kommunaalid katsin mina oma tudengiaja miinimumpalgast. Tema palk oli minu omast ligi 4x kõrgem (räägime ca 1700-st eurost) ja tema ülesandeks oli meile süüa osta – ostis vaid kõige odavamat makaroni ja hakkliha. Mõne vähegi parema palukese (koogitükk, shokolaadikommid, jäätis, vein, suitsuvorst) klassifitseeris liigseks luksuseks ning üheskoos väljas käies ta ei maksnud kunagi (mitte ühelgi korral) minu tellitut kinni.
Lilli ei toonud, kinke ei teinud. Uue teflonpanni, katkiläinud mikroahju asemele uue jms – pidin mina ostma, sest see oli “liigne laristamine” ja “saaks ka ilma”.
Riided olid tal sellised, et jope ajas vatti välja ning viimase t-särgi oli ostnud ema gümnaasiumipõlves. Tagantjärgi tundub, et ta panustaski sellele, et küll mul tema eest häbi hakkab ja ma ta auklike trusparite asemele uued ostan – mida ma ka tegin. Ka nt telefon ja arvuti olid sellel ca 30aastasel noormehel vanemate poolt sünnnipäevaks kingitud 🙂
Jätsin ta maha (hoopis teisel põhjusel) ning lahku minnes oli minu pangakonto, nagu ikka – ca paarsada eurot, temal aga julgelt 15 000 (kiitles sõprade ees, seetõttu tean).
Väsitav oli ja hea on, et lahti sain.
Update: valetan, kolmandal aastapäeval viis ta mu siiski äärelinna restorani suppi sööma ja selle maksis ise kinni kah, kuid “plaanivälise” koogitüki pidin ma oma taskust maksma.
Täiesti õudsed on sellised mehed.
Minu jaoks oleks ihne kaaslane täiesti õudne, aga ma väga tunnustan teemaalgatajat, et ta ise oma probleemi teadvustab ja muutuda proovib. Ja ma tõesti tean, et on ka ihnemapoolseid naisi, ning omavahel koos olles võiks selline keskmisest kokkuhidlikum paar ju täitsa edukalt majandada ja säästa.
Mina ise olen kergelt laristaja poole kaldu, aga ma ei osta mingit mõttetut nänni kokku, vaid lihtsalt valin pigem kallimad ja kvaliteetsemad asjad, sh ka söögi. Ja sellele kulub küll liiga palju raha tegelikult. Aga mees on samasugune ja omavahel ning teistega oleme ka pigem helded. Näljas pole, iga kuu säästame ka, laenud puuduvad.
Minu kaasa on ka ihne. Olen eluaeg pidanud kokku hoidma, sente lugema ja poolsalaja asju ostma. Endale ei kuluta peaaegu midagi, aga ka laste asjad pidin odavamaks valetama. Kui see koonerdamine oli ok, kui me tõesti vaesed olime ja mitut töökohta pidasime (ta on väga töökas), siis hiljem, kui lapsed osad juba suured, pangalaenud makstud ja rahaliselt kergem, hakkas see kohutavalt häirima ja ma väsisin sest sendilugemisest täiesti. Ajapikku saab siiski natuke asja parandada, ise otsustasin ühel hetkel, et minule aitab, ostan, mida tahan ja mis hinnaga tahan, las tema siis käib oma väljaveninud pükstes ja aukliku jopega. Käib ka. Kusjuures ta ei taha ka siis riideid, kui mina ostan, kannab ikka oma auklikku edasi. Viimasel ajal lahendan asja nii, et kui minuga tahad välja tulla, siis paned viisakamad riided selga, muidu mine üksi. Siis ikka paneb.
Lapsed on meil kahte tüüpi – kaks on tohutud laristajad, iga sent, mis on, kohe laiaks lüüa vaja (ei tea, kas tasakaaluks sellele ihnsusele…, aga pigem vist ikka mitte, sest see algas juba päris väiksena, kui nad raha väärtustki ei teadnud), ja kaks on hästi kokkuhoidlikud. Minu elu läks palju meeldivamaks ja lihtsamaks, kui ma lahti lasin sest koonerdamisest, olen nagu vaba nüüd sest rahaorjusest. Laristaja pole ma siiani ega saagi selleks kunagi, ma olen ise ka kokkuhoidliku loomuga, aga seda sendisaagimist ma enam kunagi nõus tegema ei ole.
Ihnus on mõistetav kui see ihnuse ülejääk investeerida aktsiatesse ( soovitatavalt usa omadesse).
Suured tänud kõigile senistele vastajatele nende vaeva eest. Huvitav on lugeda, et on võimalik muutuda küll, kui kaaslane ja keskkond seda võimaldavad, inimene ise tahab ja suudab oma rahanduslikke võimalusi adekvaatselt hinnata.
Ma olen aus – ma olen üks neist neist sendi pooleks saagijatest. Ka see teema, kuidas mees arvet pidas, kui palju ta naise peale kulutanud on, ei ole mulle võõras. Ega ma seda tunnistada endale pole tahtnud, aga nii mõnigi sõprussuhe või romatiline suhe on seetõttu katkenud. See ülim ihnus lihtsalt tapab igasuguse koosolemise rõõmu.
Mind on natuke aidanud see, et olen oma kulusid ja tulusid jälginud pikemat aega ja nii endale selgeks teinud, et kui isegi luban endale natuke rohkem, siis ei jää ma kohe rahatuks ja kodutuks. Menüü planeerin mitu päeva ette, järgin seda poes käies ja kord-kaks nädalas proovin midagi uut teha. Nii tunnen, et oman oma kulude üle kontrolli ja ei pabista liigselt. Samal ajal saan toidulauda mitmekülgsemaks teha.
Mis tööriistu ja kodus vajalikku puudutab, olen võtnud endale eesmärgi, et ostan mitte kõige odavama ega mitte kallima vaid pigem midagi keskmise hinnaga, aga piisavalt head. Ikkagi lükkan mõnikord mõne asja ostmist edasi, kuna leian, et pole vaja ja liiga kallis, aga kui ikkagi vaja on, ostan ära ja olen väga rahul.
Enne Jõulupühi sai ka võimalust kasutatud ja tuttavaga spaas käidud. Ikka pikalt mõtlesin, kas see on seda väärt, aga kokkuvõttes jäin väga rahule ja puhatu aja jooksul ei keerelnud kulutatud eurod silme ees. Võtsin seda lihtsalt kui kinki endale ja tuttavale tehtud tööde eest.
Huvitav lugeda su eneseanalüüsi. Ma just mõtlesin teemat nähes, et ma olin ka noorena/tudengina päris ihne – sellest vaatepunktist, et mul endal eriti raha ei olnud ja elasin niiöelda teiste kulul. No ega tegelikult muud varianti siis polnudki, kui tahtsid mõnedel üritustel osaleda… Ma ei teagi, kas ma kellegi olen lõplikult välja vihastanud sellega, et ma raha välja ei käinud. Oskasin seda teemat mõnusasti ignoreerida.
Mind aitas tegelikult see, et sain endale nö “rikka” mehe. Tegelikult polnud isegi nii oluline tema rikkus, (seda näen nüüd, kus meil palgad enamvähem võrdväärsed) vaid lahkus ja arusaam, et me ei saa olla koos, kui tema rohkem ei tasu.
Tunnen ära selle sinu tunde, et asjadel/üritustel on raha maitse juures. Ma olen sellest ise päris hästi lahti saanud, kuigi muidugi mõttetutel asjadel on minu jaoks siiski ikka veel raha maitse juures. Olen saanud selgeks, et olulised on siiski prioriteedid, mitte raha. Just see kokkuhoidlikkus, et aru saada, millised kulud tasuvad ennast ära – vaimse kui füüsilise heaolu jaoks, looduse ja kliima heaolu jaoks, suhete jaoks, tuleviku jaoks jne. Liigne konsumptsioon on halb kõigi nende asjade jaoks. Aga see tunne, kui sa saad ilma raha maitset tundmata kellelegi teisele heameelt teha on tegelikult imeline!
