Ma ei tea kas mind ihneks saab pidada aga mina olen teinud väga põhimõttelise valiku. Ma ei lasku eales nii madalale, et teen midagi raha pärast, andku see raha võimalusi ja vabadust kui palju tahes. Ma teen ainult seda, mis mulle meeldib ja mille protsessi ma nautida saan ja kujundangi oma elustandardi vastavalt sellele, missugune on mu meelistegevusala turuhind. Sellega kaasneb teine vähemalt sama põhimõtteline otsus mitte olla makromajandusele kasulik idioot. Mul on minimaalne elamustejanu, näiteks võin ilma vähimagi kahetsuseta terve nädalavahetuse lihtsalt lösutada, maha molutada, magada ilma välisust puutumata. Ma ei näe mingit väärtust eksklusiivseks peetavatel maitsetel udupeenes restoranis, toidu ainus eesmärk on täita kõht, anda füüsilist energiat. Jah, seks ja vastassugupoole lähedus on asjad, mida võib liigitada elamusteks kui selle eesmärk on enamat kui soo jätkamine aga ma ei kujuta ette, kui madal peab olema, et millegi sellise eest milles iganes maksta. Ilma olla või endaga ise tegeleda on kordades väärikam. Teater, kontsert, kino ja mõni tõsielusündmustel põhinev raamat lähevad loosi ja needki vaid eeldusel, et need on tõeliselt head minu, mitte mingi ühiskonna arvates. Riided ja jalatsid kannan võiduka lõpuni, trende ei järgi aga secondhandi ja dresse ka ei kanna. Kuna ma väga ringi ei hängi, siis need eriti ei kulu ka. Auto ja eluasemega sama lugu, ostan ainult möödapääsmatut ehk materjale ja varuosi aga mitte teenust. Viimast ainult juhul kui tegemist vajav töö nõuab tõepoolest mõnd erilisemat tehnoloogiat kui paneelmaja korteris võimalik evida on. Pole just eriti romantiline või mis? Aga muinasjuturaamatu romantikal polegi mingit sisulist väärtust.
Teema: Kooselu ihne kaaslasega
Pole reaalne, et kõik pere 6 liiget tahavad ja söövad iga jumala päev erinevat sööki, mis hetkel isutab, see oleks kohutav aja ja toiduraiskamine
Ma pole öelnud et kõik tahavad erinevat sööki. Enamasti on nii. Keegi ütleb, et ma tahaks kanakarrit ja kohe tõuseb (paar) kätt, kuule, ma sööks ka seda, nii tore oleks. Ma teen kastme, sa valmistad ette riisi ja kana, eks.
Kust sa üldse võtad, et alati kõik tahavad erinevat sööki? Ara fantaseeri. Ma olen öelnud, et kõik saavad seda, mida tahaks ja mis isutab.
Või nii, et me mees õtleb “arutasime poisiga, et tahaks homme punast kala ja kapsapirukat. Kas on veel tahtjaid”. “Jah, mina ka”. “Okei, sa siis hoolitsed täidise eest, me teeme muu. Aga sina?” “Ei, ma teen homme aurutatud juurviljade päeva”. “Ok, pane mulle ka nats porgandit auru”. “Hüva, ma teen siis paar portsu”.
Nagu perekond ikka. Inuimesed räägivad ja inimesed panustavad. No mitte ei panusta kõik iga päev muidugi, aga kokkuvõttes ikka.
Lihtsalt kõik ei söö sama toitu, sest kõik ei taha see päev sama toitu ja me pole sunnitöölaagris ega vanglas. Ära ei viska toitu kunagi. Ok, peaaegu kunagi. Kord kahes aastas tõesti leiame pooliku hapukoore, mis ei anna enam kasutada.
Ka elanud ihnsa mehega. Selle vahega, et kahju ei olnud kulutada endale ostetud uue mudeli telefoni, padi, arvuti vms, golfikeppide, motikate ja tehnikavidinate peale. Kui tulid külalised, siis pidi laual ekstra kallis naps või tuttuus tehnikavidin olema. Neid, mis Eestis veel müügil ei olnud. Hea oli see, et kodus olid olemas kõik viimase sõna robotid, valguslahendused, kodumasinad, serverid, arvutid.
Poes ostis vaid delikatesse. Süüa ostsin mina. Kui pidi majapidamistarbeid v tavatoitu ostma tõmbas nina vingu. Kui olin lastega kodus, siis tegi see mossis nägu mulle poekassas vahel nalja, vahel ajas tigedaks.
Laste asjad olid mõttetud. Need ostsin alati mina (palgavahe 10x), enamjaolt sain riideid ka tuttavatelt.
Kui lahkus, siis minu elustandard tõusis. Alimente ei maksa. Ei viitsi vaielda ka, saame ilma hakkama.
Mind on häirinud, kui 10se seltskonnaga ühisel reisil olles koos poes käia. Mehed on ladunud õhtusöögiks toidukorvi kõvasti alkoholi, liha, kala ja arved tegime kõik pooleks. Söön ise rohkem kerget ja taimset toitu. Peale nädalat oli meel päris must juba sellest teiste söögi kinnimaksmisest aga ei tahtnud reisil olles seltskonda lõhestada ja leppisin. Sellel hetkel tekitas ihnsa tunde küll aga nii tundsin. Ei meeldi ka asjade eest üle maksta. Näiteks kehva söögi või meelelahutuse eest. Võin väga häiritud olla ootamatutest kuludest, mis eelarvest välja lähevad. Meeldib omada kontrolli oma kulutuste üle ja ette planeerida.
Muidu luban endale asju küll ja teistele teen meeleldi kinke ja headmeelt. Meeldib elada ilusas kodus ja käia heade riietega. Kvaliteedi eest olen nõus maksma. Ja tervise hoidmise ja poputamise eest.
Minu kogemus meestega on olnud see, et puudujääk, vaesus ja selline tuleviku suhtes ebakindel ja hirmul olemine teeb inimesest sendisaagija. Sealt olen järeldanud, et ebakindlad inimesed on koonrid – isegi kui neil on elu hea, siis nad ei usalda iseend ja oma võimeid piisavalt, et see kestma jääb. Aga on muidugi ka puhta häbematuid tüüpe ette jäänud. Üks näiteks tegi omal algatusel üritusel joogi välja ja kui lootusi alt vedasin, siis küsis joogi raha järgmisel päeval tagasi.
Minu arust suure seltskonna arvete võrdsel jagamisel tekibki selline ebaõiglus, sest tegelikult teevad osad teistele välja (nagu mina oma kirjeldatud loos, kus võtsin baaris 2 jooki, aga minu “võrdne” osa arvest oli 8 joogi eest), aga teised arvavad, et oli ju võrdne ja õiglane, sest kõik maksid sama palju. Ehk siis tegelikult tegin 6le sõbrannale joogi välja, aga nemad arvasid, et kõik maksime ju enda eest ise.
Reisidel oleme samuti ühise toidukraami raha võrdselt ära jaganud, aga alkoholi ostavad küll kõik endale ise.
Teater, kontsert, kino ja mõni tõsielusündmustel põhinev raamat lähevad loosi ja needki vaid eeldusel, et need on tõeliselt head minu, mitte mingi ühiskonna arvates. …
Ihne ollakse ikka pigem teiste suhtes, see kuidas sa enda suhtes oled, ei huvita väga 🙂 Siin teemas pole küsimus niivõrd selles, kuidas sa enda peale soovid kulutada, aga pigem sissetulekute-väljaminekute jagamises peres.
Näiteks kui su laps on veidi teise seisukohaga, tahab moodi järgida ja paralleelselt mitu paari kingi omada, kas võimaldad talle seda või lähtud endale seatud põhimõtetest?
Näiteks kui su laps on veidi teise seisukohaga, tahab moodi järgida ja paralleelselt mitu paari kingi omada, kas võimaldad talle seda või lähtud endale seatud põhimõtetest?
Olen mina ilma hakkama saanud ja pole sellepärast ära surnud, küll saab tema ka. Vari pea kohal, terve ja puhas riie seljas, kõht täis ja kooliasjad korras, nendes ma aitan, ülejäänu ei oma mingit elulist tähtsust. Kui ise teenib siis mina kätt ette ei pane.
Olen mina ilma hakkama saanud ja pole sellepärast ära surnud, küll saab tema ka. Vari pea kohal, terve ja puhas riie seljas, kõht täis ja kooliasjad korras, nendes ma aitan, ülejäänu ei oma mingit elulist tähtsust. Kui ise teenib siis mina kätt ette ei pane.
See on jällegi natuke teise nurga alt teemakäsitlus. Sa tahad öelda, et sul lihtsalt ei olegi rohkem raha, mida kulutada ja pole tahtmist rohkem ka teenida.
Ihne-teemas on asi selles, kui raha on küll, aga põhimõtteliselt ei kuluta.
Minu arust suure seltskonna arvete võrdsel jagamisel tekibki selline ebaõiglus, sest tegelikult teevad osad teistele välja (nagu mina oma kirjeldatud loos, kus võtsin baaris 2 jooki, aga minu “võrdne” osa arvest oli 8 joogi eest), aga teised arvavad, et oli ju võrdne ja õiglane, sest kõik maksid sama palju. Ehk siis tegelikult tegin 6le sõbrannale joogi välja, aga nemad arvasid, et kõik maksime ju enda eest ise.
Reisidel oleme samuti ühise toidukraami raha võrdselt ära jaganud, aga alkoholi ostavad küll kõik endale ise.
Meil on oma seltskonnaga (4 abielupaari + kaks üksikut) reisidel nii, et ühe või kaks sööki päevas sööme koos. Ja maksab iga kord üks pere (või siis üksikud kahekesi), kes valib ka koha. Kõik võtavad menüüst, mida soovivad. Ehk siis keegi ei vii teisi kohta, kus ta ei taha/jaksa osta kõigile menüüst mida iganes.
Probleeme ega jama pole kunagi olnud. Lihtsalt jõukam pere viib paremasse restorani. Olen nii mitmesse tärnirestorani sattunud. Keskmine pere (nagu meie) viib mõnda veidi lihtsamasse restorani. Vähemjõukas pere viib kuskile kebabi või grilli sööma või korraldab hoopis pikniku ja meisterdab ise võileivad jne. Tasaarveldusi ei tehta. Kõik ju saavad aru, et kui viiakse kuskile odavamasse pubisse, siis võtad ühe õlle maksimum. Ja kui sellest ühest ei piisa, siis sätitakse pärast söömist kuskile “edasi” lihtsalt veini või segusid jooma, kus juba mõni teine pere hea meelega maksmise üle võtab või maksab iga paar ise.
22 aastat tagasi, kui hakkasime sama seltskonnaga reisima, sai kiiresti selgeks, et see kuue arve jupitamine ajab segadusse ennast ja kelnerid ning on tüütu. Algataja on sel süsteemil jõukaim paar ning ka meie peame seda väga mugavaks. Vaheldust saab!
Muidugi kõik juba teavad, mida seltskond eelistab süüa, seega ei ole ka nö valesid kohavalikuid.
Näiteks kui su laps on veidi teise seisukohaga, tahab moodi järgida ja paralleelselt mitu paari kingi omada, kas võimaldad talle seda või lähtud endale seatud põhimõtetest?
Olen mina ilma hakkama saanud ja pole sellepärast ära surnud, küll saab tema ka. Vari pea kohal, terve ja puhas riie seljas, kõht täis ja kooliasjad korras, nendes ma aitan, ülejäänu ei oma mingit elulist tähtsust. Kui ise teenib siis mina kätt ette ei pane.
See tuletab mulle meelde mu ämma, kes pani pahaks, kui oma lastele veekindlad õuepüksid ostsin. Et tema lapsed said küll talvel õues joostud, sukkpüksid all ja dressipüksid peal.
Lugedes seda teemat, tundsin end ära – mina olengi see ihne/kooner abikaasa. Lähenen 40ndale eluaastale ja mul on 3 alaealist last. Olen kogu aeg teinud palgatööd , sealt kõrvalt osaliselt ka ettevõtlust, aga teatav ebakindlus tuleviku osas on hoidnud mind tagasi kulutamise kohapealt. St ma olengi nõus, et see koonerdamine tuleb ebakindlusest. Ent juhin tähelepanu, et sellel on ka positiivne külg, mida tajusin lugedes järgmist teemat:
https://foorum.perekool.ee/teema/kust-votavad-tallinna-inimesed-korteri-ostuks-raha/
Selle “koonerdamise/säästmise/ihnsuse” tõttu seadsin eesmärgiks, et mul oleks võimalik igale lapsele oma elu alustamiseks osta esimene kodu (tagasihoidlik, aga Tallinnas). Eesmärk on hetkeseisuga täidetud. Kas ma nüüd hakkan kulutama? Ei usu, sest tulevik pole ju kindel… 🙂
tagasihoidlik, aga Tallinnas
Miks see siis, nui neljaks, Tallinnas peab olema?
3 last, kellest ükski pealinnast kaugemale ei saaks enda elu sättida, päris hirmus lugu
Miks see siis, nui neljaks, Tallinnas peab olema?
Ei peagi, loomulikult. Lihtsalt eesmärgina enda jaoks selle nõnda sõnastasin.
Siin lõimes jääb nüüd mulje, et iga säästudega inimene ongi ihne.
Kuna tal on raha (vara), mida ta ei ole ära kulutanud.
Kui ei taha ihne näida, siis löö kõik oma säästud laiaks 🙂
Siin lõimes jääb nüüd mulje, et iga säästudega inimene ongi ihne.
Kuna tal on raha (vara), mida ta ei ole ära kulutanud.
Kui ei taha ihne näida, siis löö kõik oma säästud laiaks ????
Millest sul selline mulje jäi?
Ma ei tea kas mind ihneks saab pidada aga mina olen teinud väga põhimõttelise valiku. Ma ei lasku eales nii madalale, et teen midagi raha pärast, andku see raha võimalusi ja vabadust kui palju tahes. Ma teen ainult seda, mis mulle meeldib ja mille protsessi ma nautida saan ja kujundangi oma elustandardi vastavalt sellele, missugune on mu meelistegevusala turuhind. Sellega kaasneb teine vähemalt sama põhimõtteline otsus mitte olla makromajandusele kasulik idioot. Mul on minimaalne elamustejanu, näiteks võin ilma vähimagi kahetsuseta terve nädalavahetuse lihtsalt lösutada, maha molutada, magada ilma välisust puutumata. Ma ei näe mingit väärtust eksklusiivseks peetavatel maitsetel udupeenes restoranis, toidu ainus eesmärk on täita kõht, anda füüsilist energiat. Jah, seks ja vastassugupoole lähedus on asjad, mida võib liigitada elamusteks kui selle eesmärk on enamat kui soo jätkamine aga ma ei kujuta ette, kui madal peab olema, et millegi sellise eest milles iganes maksta. Ilma olla või endaga ise tegeleda on kordades väärikam. Teater, kontsert, kino ja mõni tõsielusündmustel põhinev raamat lähevad loosi ja needki vaid eeldusel, et need on tõeliselt head minu, mitte mingi ühiskonna arvates. Riided ja jalatsid kannan võiduka lõpuni, trende ei järgi aga secondhandi ja dresse ka ei kanna. Kuna ma väga ringi ei hängi, siis need eriti ei kulu ka. Auto ja eluasemega sama lugu, ostan ainult möödapääsmatut ehk materjale ja varuosi aga mitte teenust. Viimast ainult juhul kui tegemist vajav töö nõuab tõepoolest mõnd erilisemat tehnoloogiat kui paneelmaja korteris võimalik evida on. Pole just eriti romantiline või mis? Aga muinasjuturaamatu romantikal polegi mingit sisulist väärtust.
Selles tekstis on vähemalt 11 korda mainitud sõna ” mina” ja neist ühel korral boldiga. Isekuse manifest, peab ütlema.
Selles pole midagi halba, kui inimene elab iseendale ja ainult enda soove arvestades. Aga me siin räägime kooselust, vaata teema pealkirja.
Kooselu tähendab, et on soov teise inimesega midagi jagada.Peaks olema soov oma kaaslast õnnelikuks teha, tema eest hoolitseda, anda midagi ühise õnne heaks ja oma ego vajadusel tahaplaanile jätta. Ja muidugi peaks see soov olema vastastikune ning andmine- saamine tasakaalus.
Ning kui koosellu peaks lisanduma laps või mitu, siis tuleb juba päris palju oma soovidest, mugavusest ning jah, ka rahast loobuda ning anda endast kõik, et kellegi eest omakasupüüdmatult hoolitseda.
Kui ei ole sellist valmidust, siis oleks parem olla üksi koos oma ” minimaalse elamustejanuga” ning loota, et leidub mõni vastassoo esindaja, kes on nõus olema objekt, mille abil kogetakse ” seksi ja lähedust kui elamust omaette” ja mitte midagi enamat.
Miks see siis, nui neljaks, Tallinnas peab olema? 3 last, kellest ükski pealinnast kaugemale ei saaks enda elu sättida, päris hirmus lugu
No kusagile Hispaaniasse oleks veel kallim osta ju.
Siin lõimes jääb nüüd mulje, et iga säästudega inimene ongi ihne.
Kuna tal on raha (vara), mida ta ei ole ära kulutanud.
Kui ei taha ihne näida, siis löö kõik oma säästud laiaks ????
Eelpool selgitas, et säästlik säästab, aga ihne üritab elada teiste kulul. Näiteks töökaaslaste poolt tehakse lillekimp, siis meil oli üks mees, kellelt oli võimatu raha kätte saada (kõrgepalgaline), summa oli euro või kaks. Isegi koristajatädi annab alati oma osa (kuigi ütlesin alguses, et ei ole vaja, aga tahtis olla osaline ja las siis oli). Samas kui see ihunus sünnipäeva laua taha sattus – siis sõi ja jõi kahe eest.
Ihnus on see, kui lähed laupäeviti sõbra juurde sauna ja ei võta oma saunaõlut kaasa – tean sellist meest, kes sedasi teiste kulul joomas käib.
Õnneks olen ihnsa inimesega kokku puutunud vaid töökeskkonnas, aga see oli ikka jube. Kahjuks olid tema peal kontori kulutused…
Kui ei oleks ise näinud, siis ei usuks, et sellised sendiveeretajad ja odava sita ostjad päriselt olemas on. Eraelus jookseksin seitsme tuule poole, kui inimesel ihnsuse märgid avalduvad. See EI MUUTU.
Ma ei tea kas mind ihneks saab pidada aga mina olen teinud väga põhimõttelise valiku. Ma ei lasku eales nii madalale, et teen midagi raha pärast, andku see raha võimalusi ja vabadust kui palju tahes. Ma teen ainult seda, mis mulle meeldib ja mille protsessi ma nautida saan ja kujundangi oma elustandardi vastavalt sellele, missugune on mu meelistegevusala turuhind. Sellega kaasneb teine vähemalt sama põhimõtteline otsus mitte olla makromajandusele kasulik idioot. Mul on minimaalne elamustejanu, näiteks võin ilma vähimagi kahetsuseta terve nädalavahetuse lihtsalt lösutada, maha molutada, magada ilma välisust puutumata. Ma ei näe mingit väärtust eksklusiivseks peetavatel maitsetel udupeenes restoranis, toidu ainus eesmärk on täita kõht, anda füüsilist energiat. Jah, seks ja vastassugupoole lähedus on asjad, mida võib liigitada elamusteks kui selle eesmärk on enamat kui soo jätkamine aga ma ei kujuta ette, kui madal peab olema, et millegi sellise eest milles iganes maksta. Ilma olla või endaga ise tegeleda on kordades väärikam. Teater, kontsert, kino ja mõni tõsielusündmustel põhinev raamat lähevad loosi ja needki vaid eeldusel, et need on tõeliselt head minu, mitte mingi ühiskonna arvates. Riided ja jalatsid kannan võiduka lõpuni, trende ei järgi aga secondhandi ja dresse ka ei kanna. Kuna ma väga ringi ei hängi, siis need eriti ei kulu ka. Auto ja eluasemega sama lugu, ostan ainult möödapääsmatut ehk materjale ja varuosi aga mitte teenust. Viimast ainult juhul kui tegemist vajav töö nõuab tõepoolest mõnd erilisemat tehnoloogiat kui paneelmaja korteris võimalik evida on. Pole just eriti romantiline või mis? Aga muinasjuturaamatu romantikal polegi mingit sisulist väärtust.
Selles tekstis on vähemalt 11 korda mainitud sõna ” mina” ja neist ühel korral boldiga. Isekuse manifest, peab ütlema.
Selles pole midagi halba, kui inimene elab iseendale ja ainult enda soove arvestades. Aga me siin räägime kooselust, vaata teema pealkirja.
Kooselu tähendab, et on soov teise inimesega midagi jagada.Peaks olema soov oma kaaslast õnnelikuks teha, tema eest hoolitseda, anda midagi ühise õnne heaks ja oma ego vajadusel tahaplaanile jätta. Ja muidugi peaks see soov olema vastastikune ning andmine- saamine tasakaalus.
Ning kui koosellu peaks lisanduma laps või mitu, siis tuleb juba päris palju oma soovidest, mugavusest ning jah, ka rahast loobuda ning anda endast kõik, et kellegi eest omakasupüüdmatult hoolitseda.
Kui ei ole sellist valmidust, siis oleks parem olla üksi koos oma ” minimaalse elamustejanuga” ning loota, et leidub mõni vastassoo esindaja, kes on nõus olema objekt, mille abil kogetakse ” seksi ja lähedust kui elamust omaette” ja mitte midagi enamat.
Aga kooselu ei tähenda seda, et üks peab teise juurde ujuma üle ookeani, samas kui teine ei vaevu isegi üle porilombi hüppama. Paraku tahetaksegi teisi ainult ära kasutada ja eeldataksegi, et teised isetult teiste ootusi teenivad. Inimene üldjuhul ei ole sündinud ihneks, julgen väita et selleni on viinud ikkagi kogemused elust, kogemused teiste inimestega.
Teater, kontsert, kino ja mõni tõsielusündmustel põhinev raamat lähevad loosi ja needki vaid eeldusel, et need on tõeliselt head minu, mitte mingi ühiskonna arvates. Riided ja jalatsid kannan võiduka lõpuni, trende ei järgi aga secondhandi ja dresse ka ei kanna. Kuna ma väga ringi ei hängi, siis need eriti ei kulu ka. Auto ja eluasemega sama lugu, ostan ainult möödapääsmatut ehk materjale ja varuosi aga mitte teenust. Viimast ainult juhul kui tegemist vajav töö nõuab tõepoolest mõnd erilisemat tehnoloogiat kui paneelmaja korteris võimalik evida on. Pole just eriti romantiline või mis? Aga muinasjuturaamatu romantikal polegi mingit sisulist väärtust.
Tüüpiline asotsiaal.
Teater, kontsert, kino ja mõni tõsielusündmustel põhinev raamat lähevad loosi ja needki vaid eeldusel, et need on tõeliselt head minu, mitte mingi ühiskonna arvates. Riided ja jalatsid kannan võiduka lõpuni, trende ei järgi aga secondhandi ja dresse ka ei kanna. Kuna ma väga ringi ei hängi, siis need eriti ei kulu ka. Auto ja eluasemega sama lugu, ostan ainult möödapääsmatut ehk materjale ja varuosi aga mitte teenust. Viimast ainult juhul kui tegemist vajav töö nõuab tõepoolest mõnd erilisemat tehnoloogiat kui paneelmaja korteris võimalik evida on. Pole just eriti romantiline või mis? Aga muinasjuturaamatu romantikal polegi mingit sisulist väärtust.
Tüüpiline asotsiaal.
Täpselt nii palju olen mina asotsiaal kui sina kullakaevaja. Aga mind ei saa vähemalt prostituudiks nimetada.
Täpselt nii palju olen mina asotsiaal kui sina kullakaevaja. Aga mind ei saa vähemalt prostituudiks nimetada.
Ei tunne ega tea kullakaevajaid ega proste, see mingi teise Eesti teema. Majanduslikult iseseisev olla on elementaarne.
Majanduslikult iseseisev olla on elementaarne.
Väga õige! Mida mina siis räägin?!
Täiesti õudsed on sellised mehed.
Nõus. Koonerlus ja ihnus on üks vastikuimaid omadusi.
Ja kõige ebamehelikum iseloomujoon üldse. Täielik turn off.
Jookske, naised, selliste eest 😀
Täiesti õudsed on sellised mehed.
Nõus. Koonerlus ja ihnus on üks vastikuimaid omadusi.
Ja kõige ebamehelikum iseloomujoon üldse. Täielik turn off.
Jookske, naised, selliste eest ????
Just! Mehed peavad naiste jaoks isetult paremale ja vasakule kulutama, võimaldama ja lööma jalaga uksi lahti ja üleüldse esmalt naise vajaduste jaoks raha teenimagi onju.
Täiesti õudsed on sellised mehed.
Nõus. Koonerlus ja ihnus on üks vastikuimaid omadusi.
Ja kõige ebamehelikum iseloomujoon üldse. Täielik turn off.
Jookske, naised, selliste eest ????
Just! Mehed peavad naiste jaoks isetult paremale ja vasakule kulutama, võimaldama ja lööma jalaga uksi lahti ja üleüldse esmalt naise vajaduste jaoks raha teenimagi onju.
Jalaga küll ükski normaalne mees naise jaoks uksi lahti ei löö. Vuih!
Paluks ikka kombekaid mehi enda seltskonda.
Täiesti õudsed on sellised mehed.
Nõus. Koonerlus ja ihnus on üks vastikuimaid omadusi.
Ja kõige ebamehelikum iseloomujoon üldse. Täielik turn off.
Jookske, naised, selliste eest ????
Just! Mehed peavad naiste jaoks isetult paremale ja vasakule kulutama, võimaldama ja lööma jalaga uksi lahti ja üleüldse esmalt naise vajaduste jaoks raha teenimagi onju.
Naised ei anna mehe elule mingit lisaväärtust juurde. Milleks on puuki koju või enda kõrvale vaja, kelle vajadusi pidevalt rahuldama peab? Rikkad mehed juba taipavad seda ja kasutavad eliiteskorte jne. Milleks kulutada naise peale ja panna ainult ühte naist?
Lisaks on lahutades oht, et saab pool su varast endale, mida ISE ei olda suuteline teenima.
