Teema: Kui dementne ema ei taha hooldekodusse minna

#3636192:

Jäi veel silma, et dementsus justkui võrduks õeluse, pahatahtlikkuse ja umbusaldamisega. Minu lähedasel polnud selliseid jooni kuni surmani. Ta küll ajas segamini ka kõige lähedasemaid inimesi, asukohti, kes elus-kes surnud jne, aga oma heasüdamlikkuse, leebuse ja meeldiva oleku säilitas ta surmani. Ka kaks teist dementset, keda ise lähedalt ja igapäevaselt näinud olen, on sellised olnud.

sul on lihtne teha järeldusi oma kogemuste põhjal, aga meil kõigil ei ole nii hästi läinud, et dementne vanainimene on leebe ja heasüdamlik vanake, kes lihtsalt ei tunne oma lähedasi ära.

tugigrupis jagatud lugude põhjal julgeksin ma öelda, et vähemalt pooled dementsetest on paranoilised, tüli kiskuvad ja lausa agressiivsed. kui sa nüüd lisad sellele veel vastumeelsuse pesemise suhtes ja hilisemas staadiumis need kakamängud ja elutoapõrandale lõkke tegemised, siis sa saad ju isegi aru, et sinu kogemus jääb nõrgaks teiste inimeste valikute arvustamisel.

#3636615:

#3636594:

Kas siin juhtub olema veel minusuguseid, kes näiteks oma vanematele intiimhooldust teha ei suuda? Ei suuda mina näiteks isa suguelundeid ja pärakut hooldada ja tegelikult ka emal mitte. Igasugu eritised ajavad mind konkreetselt oksele ja oksendangi. Samuti ei soovi ma mingi hinna eest, et mu lapsed peaksid kunagi minu kallal neid töid tegema. Tuhat korda enne lähen hooldekodusse, kus seda teevad palgalised töötajad, ja samamoodi maksan pigem hooldekodu eest oma vanemate puhul.

Rääkimata üldisematest probleemidest nagu igapäevane hooldus vs hädavajalik töölkäimine. Need, kel on õnnestunud töölt koju jääda ja tõesti 24/7 oma lamava või dementse vanemaga tegelda, samal ajal peab keegi teda üleval – ei maksa nii üleolev ja nõudlik olla.

Täpselt sama siin. Halvad lõhnad ajavad juba oksendama, eritised ise surmkindlalt. Lihtsalt ei talu.

Mind tegelikult täitsa huvitab, kas need kodus hooldajad ja hooldekodu põlgajad teevad tõesti seda hooldust ikka ilusti mitu korda päevas, nagu vaja oleks? Või mädanevad nende vanemad tegelikult siiski pooled päevad sita ja kuse sees seal õnnistatud kodus lähedaste ringis?

#3636713:

#3636515:

Kui ma ise enam elust suurt midagi ei jaga, siis vahet pole, kus ma ära kustun

See “kapsaseisund” on siski üsna lõpustaadiumis, enne seda, isegi kui nad paljut ei jaga, siis mingite teiste meeltega saavad hästi aru, kas on “omad” inimesed või mitte, isegi kui ta ei tea, kes need täpselt on.

#3636615:

Ei suuda mina näiteks isa suguelundeid ja pärakut hooldada ja tegelikult ka emal mitte. Igasugu eritised ajavad mind konkreetselt oksele ja oksendangi.

Tjah, ema rääkis mulle kunagi ühest sugulasest, kes lapsed mähkmeid pestes alati oksendas. Tol ajal ühekordseid mähkmeid polnud, nii et karm värk. Mina jälle pean ütlema, et kuigi ma näiteks ei kannata verd vaadata, siis kui kelegi on verejooks ja ma pean tegutsema, tuleb blokk ja tegutsen. Kunagi astus koer pudelipõhja otsa veeni katki, tuba nägi välja kui tapamaja, aga süda läks pahaks alles pärast seda, kui haav oli kinni.

Ja kõigega harjub. Iseküsimus muidugi, kas peab.

Ja eks sõltub ka sellest, kuidas kellegi süütunne töötab. Mulle ütles kolleeg, kelle õde elas aastaid hooldekodus (kus ta teda vaatamas käis), et kuidas tal süda vaevas ja pärast õde surma veelgi enam, sest siis pole ju võimalik midagi heastada. Mõni satub depressiooni mitte hooldatava eluajal, vaid tema surma järel, sest siis tulevad meelde kõik need olukorras, kus sa ei käitunud hästi – ja nüüd on hilja.

Igaüks on isemoodi. Kõige olulisem on hoiduda kiviga viskamast selle pihta, kes käitub reisiti kui ise teeks.

Jah, see kapsaseisund on tõesti ainult viimastel päevadel. Näinud nii enda lähedaste pealt kui hooldekodus töötades. Selle pealt saab ennustada, et inimene on minekul. Muidu võib inimene isegi täiesti voodihaige olla ja päev otsa lakke vahtida, aga pilk on siiski selge. Kapsaseisundis on nad ilmselgelt kusagil ära.

Mähkmete vahetamisega harjub. Ei ole meeldiv muidugi, aga harjumine on paari päeva küsimus.

Seda süütunde asja olen paljudelt kuulnud, ei soovita seda koormat kellelegi. Mind miinustatakse siin selle eest, et ende perega kokkuleppel otsustasime nii, et minu vanavanem (isegi mitte vanem) ei pidanud hooldekodusse minema. Justkui oleks oma lähedase eest hoolitsemine häbiasi. Ehk peaks ka autistist lapse hooldekodusse saatma? On sedagi soovitatud, isegi ühe pedagoogi poolt. Samuti väidetud, et teised lapsed ja paarisuhe kannatab. Vanasti oli see norm, tahaks loota, et tänapäeval on ühiskonnas veidi rohkem hoolivust, kuna võimalusi on ju ka rohkem.

Keegi küsis kodus mähkmete vahetamise kohta. Ma eelistasin lähedasel hoida päeval üldse mähkmevabalt ja imava aluslina peal, et nahk hingata saaks. Õhtul panin mähkme ja vahel pidi öösel vahetama, enamasti mitte. Ööpäevas kulus 3-5 mähet (vahel midagi lekkis või ta tiris ise lahti) ja aluslinasid teist sama palju. Hooldekodus oli meil 2 mähet hinnas. Lisaks igaks juhuks Sudocrem ja spets vahu ja pesukindaga pesu kui häda tuli. Kuna minu lähedane vajas jalale spets hooldust (oli sepsise oht, suured mädanevad haavandid jalal, aastaid kestev probleem seoses teise tervisehädaga), oli palgatud õde, kes käis paar korda nädalas üle vaatamas spetsiaalset rohtu panemas.

#3636632:

#3636192:

Jäi veel silma, et dementsus justkui võrduks õeluse, pahatahtlikkuse ja umbusaldamisega. Minu lähedasel polnud selliseid jooni kuni surmani. Ta küll ajas segamini ka kõige lähedasemaid inimesi, asukohti, kes elus-kes surnud jne, aga oma heasüdamlikkuse, leebuse ja meeldiva oleku säilitas ta surmani. Ka kaks teist dementset, keda ise lähedalt ja igapäevaselt näinud olen, on sellised olnud.

sul on lihtne teha järeldusi oma kogemuste põhjal, aga meil kõigil ei ole nii hästi läinud, et dementne vanainimene on leebe ja heasüdamlik vanake, kes lihtsalt ei tunne oma lähedasi ära.

tugigrupis jagatud lugude põhjal julgeksin ma öelda, et vähemalt pooled dementsetest on paranoilised, tüli kiskuvad ja lausa agressiivsed. kui sa nüüd lisad sellele veel vastumeelsuse pesemise suhtes ja hilisemas staadiumis need kakamängud ja elutoapõrandale lõkke tegemised, siis sa saad ju isegi aru, et sinu kogemus jääb nõrgaks teiste inimeste valikute arvustamisel.

kui ütled, et pooled on paranoilised ja agressiivsed, siis tähendab see ju seda, et pooled ei ole.
ehket, ei ole loogilist põhjust oma isiklikku kogemust ainuvõimalikuna esitada.

#3637270:

#3636632:

#3636192:

Jäi veel silma, et dementsus justkui võrduks õeluse, pahatahtlikkuse ja umbusaldamisega. Minu lähedasel polnud selliseid jooni kuni surmani. Ta küll ajas segamini ka kõige lähedasemaid inimesi, asukohti, kes elus-kes surnud jne, aga oma heasüdamlikkuse, leebuse ja meeldiva oleku säilitas ta surmani. Ka kaks teist dementset, keda ise lähedalt ja igapäevaselt näinud olen, on sellised olnud.

sul on lihtne teha järeldusi oma kogemuste põhjal, aga meil kõigil ei ole nii hästi läinud, et dementne vanainimene on leebe ja heasüdamlik vanake, kes lihtsalt ei tunne oma lähedasi ära.

tugigrupis jagatud lugude põhjal julgeksin ma öelda, et vähemalt pooled dementsetest on paranoilised, tüli kiskuvad ja lausa agressiivsed. kui sa nüüd lisad sellele veel vastumeelsuse pesemise suhtes ja hilisemas staadiumis need kakamängud ja elutoapõrandale lõkke tegemised, siis sa saad ju isegi aru, et sinu kogemus jääb nõrgaks teiste inimeste valikute arvustamisel.

kui ütled, et pooled on paranoilised ja agressiivsed, siis tähendab see ju seda, et pooled ei ole.

ehket, ei ole loogilist põhjust oma isiklikku kogemust ainuvõimalikuna esitada.

+ Minu kogemused ütlevad, et need, kes dementsena ebameeldivad ja kiuslikud, ei olnud ka varem ülemäära meeldivad inimesed, lihtsalt oskasid seda hästi peita kui neile kasulik oli. Aga need vaid minu kogemused.

#3636829:

Mähkmete vahetamisega harjub. Ei ole meeldiv muidugi, aga harjumine on paari päeva küsimus

Kui sa oled hooldekodus töötanud, siis oled sa juba seda austusväärset sorti inimene, kelle jaoks mähkmevahetus ja haavandiravi pole probleem. Ma tõesti imetlen ja kadestan selliseid inimesi. Vahel on mul tunne, et ma olen vilets, kasutu tüüp, et ma seda ei suuda.
Kusjuures verega on mul vähem probleeme. Keegi kirjutas, et verd näha ei kannata, aga hädaolukorras organism mobiliseerub. Verega võiksin mina vähema vaevaga toime tulla. Millega ma toime ei tule, on okse, mäda, ila ja muud väljaheited, isegi uriin.
See kõik ei kehti omaenda lapse puhul, loodus on ilmselt nii seadnud, muidu ei saaks ju elada. Lapse juures saad kõigega hakkama, isegi võõraste laste puhul. Aga täiskasvanu – võimatu.
Ja eriti võimatu on hooldada omaenda vanemaid. Ma ei tea miks. Ei ole võimeline tegelema nende intiimosadega, see mõte teeb mind kuidagi närviliseks, et mitte öelda vihaseks.  Võõrastega oleks kergemgi.
Plusside arvu järgi eelmises postituses näen, et ma pole päris üksi selles ületamatus tundes.

#3637318:

#3637270:

#3636632:

#3636192:

Jäi veel silma, et dementsus justkui võrduks õeluse, pahatahtlikkuse ja umbusaldamisega. Minu lähedasel polnud selliseid jooni kuni surmani. Ta küll ajas segamini ka kõige lähedasemaid inimesi, asukohti, kes elus-kes surnud jne, aga oma heasüdamlikkuse, leebuse ja meeldiva oleku säilitas ta surmani. Ka kaks teist dementset, keda ise lähedalt ja igapäevaselt näinud olen, on sellised olnud.

sul on lihtne teha järeldusi oma kogemuste põhjal, aga meil kõigil ei ole nii hästi läinud, et dementne vanainimene on leebe ja heasüdamlik vanake, kes lihtsalt ei tunne oma lähedasi ära.

tugigrupis jagatud lugude põhjal julgeksin ma öelda, et vähemalt pooled dementsetest on paranoilised, tüli kiskuvad ja lausa agressiivsed. kui sa nüüd lisad sellele veel vastumeelsuse pesemise suhtes ja hilisemas staadiumis need kakamängud ja elutoapõrandale lõkke tegemised, siis sa saad ju isegi aru, et sinu kogemus jääb nõrgaks teiste inimeste valikute arvustamisel.

kui ütled, et pooled on paranoilised ja agressiivsed, siis tähendab see ju seda, et pooled ei ole.

ehket, ei ole loogilist põhjust oma isiklikku kogemust ainuvõimalikuna esitada.

+ Minu kogemused ütlevad, et need, kes dementsena ebameeldivad ja kiuslikud, ei olnud ka varem ülemäära meeldivad inimesed, lihtsalt oskasid seda hästi peita kui neile kasulik oli. Aga need vaid minu kogemused.

see on jah väga huvitav fenomen.
meenus see, kui mu ema oli mõni aasta tagasi hooldushaiglas ja tema toakaaslaseks oli 95 aastane lamaja, kellel ka lähimälu suuresti puudus. ta võis üht ja sama küsimust küsida ja küsida ja küsida. aga kui talle vastati, siis alati tänas väga viiskalt. tänas alati ka siis kui teda söödeti või mis iganes muul moel temaga tegeleti. oli see inimese sügavam loomus või hea lastetuba, muljetavaldav igal juhul.

siin on mõtlemisainet küll ja veel. millised saame me ise olema, kui kord omadega sealmaal oleme.

#3637318:

Minu kogemused ütlevad, et need, kes dementsena ebameeldivad ja kiuslikud, ei olnud ka varem ülemäära meeldivad inimesed

Inimesed polegi üldwe läbinisti ülemäära meeldivad. Kõigis on ebameeldivaid külgi, vaata ennast lähemalt ja hoolikalt, nii kindlasti leiad ebameeldivaid jooni.

Kui võrrelda inimest majaga ja dementsust majavammiga, siis juhtub see, et kui vamm mõne koha läbi sööb, siis variseb mingi osa majast kuidagi kokku. Ja välja tuleb mingi teistsugune külg majast, mis enne oli varjul või märkamatu.

“Pissi-kakamängud” on omased ka väikelastele ning see pole mingi kiuslikkus, vaid õpitu (peldikuetiketi) unustamine.

Kiuslikkus tuleneb minu arvates sellest – vahet pole, kas tegu on dementsusega või mitte – et inimene ei taju olukorda enda ümber adekvaatselt, vaid näeb maailma ja inimesi enda vastu tegutsevat ja siis ta võtab kaitsehoiaku. Ning parim kaitse on rünnak. Kiuslikkuse all on tunne, et oled väljapääsmatus olukorras ja siis püüad välja pääseda (iseenda ette kujutatud lõksust). Samuti on kiuslikkuse taga sisemine ebakindlus ja tunne, et teised nimme jätavad ta millestki ilma, halvustavad ja alavääristavad teda. Väga enesekindlate inimeste juures pole kiuslikkust täheldanud. Dementsus õõnestab kõvasti enesekindlust – inimene ju tunneb, et ei saa hakkama, aga ei suuda/taha seda tunnistada.

Oma emas suurt kiuslikkust pole täheldanud ning agressiivseks muutus ta ainult siis, kui ta tundis, et ma talle liiga teen. Mina olen palju abi saanud nn heaoluhormoonide ehk serotoniini taset tõstvatest toidulisanditest, mis on kõvasti vähendanud ema rahulolematust ja masendust (kiuslikkuse ja agressiivsuse põhjustajad) – aga igaühele need ei mõju.

#3636829:

#3636713:

#3636515:

Kui ma ise enam elust suurt midagi ei jaga, siis vahet pole, kus ma ära kustun

See “kapsaseisund” on siski üsna lõpustaadiumis, enne seda, isegi kui nad paljut ei jaga, siis mingite teiste meeltega saavad hästi aru, kas on “omad” inimesed või mitte, isegi kui ta ei tea, kes need täpselt on.

#3636615:

Ei suuda mina näiteks isa suguelundeid ja pärakut hooldada ja tegelikult ka emal mitte. Igasugu eritised ajavad mind konkreetselt oksele ja oksendangi.

Tjah, ema rääkis mulle kunagi ühest sugulasest, kes lapsed mähkmeid pestes alati oksendas. Tol ajal ühekordseid mähkmeid polnud, nii et karm värk. Mina jälle pean ütlema, et kuigi ma näiteks ei kannata verd vaadata, siis kui kelegi on verejooks ja ma pean tegutsema, tuleb blokk ja tegutsen. Kunagi astus koer pudelipõhja otsa veeni katki, tuba nägi välja kui tapamaja, aga süda läks pahaks alles pärast seda, kui haav oli kinni.

Ja kõigega harjub. Iseküsimus muidugi, kas peab.

Ja eks sõltub ka sellest, kuidas kellegi süütunne töötab. Mulle ütles kolleeg, kelle õde elas aastaid hooldekodus (kus ta teda vaatamas käis), et kuidas tal süda vaevas ja pärast õde surma veelgi enam, sest siis pole ju võimalik midagi heastada. Mõni satub depressiooni mitte hooldatava eluajal, vaid tema surma järel, sest siis tulevad meelde kõik need olukorras, kus sa ei käitunud hästi – ja nüüd on hilja.

Igaüks on isemoodi. Kõige olulisem on hoiduda kiviga viskamast selle pihta, kes käitub reisiti kui ise teeks.

Jah, see kapsaseisund on tõesti ainult viimastel päevadel. Näinud nii enda lähedaste pealt kui hooldekodus töötades. Selle pealt saab ennustada, et inimene on minekul. Muidu võib inimene isegi täiesti voodihaige olla ja päev otsa lakke vahtida, aga pilk on siiski selge. Kapsaseisundis on nad ilmselgelt kusagil ära.

Mähkmete vahetamisega harjub. Ei ole meeldiv muidugi, aga harjumine on paari päeva küsimus.

Seda süütunde asja olen paljudelt kuulnud, ei soovita seda koormat kellelegi. Mind miinustatakse siin selle eest, et ende perega kokkuleppel otsustasime nii, et minu vanavanem (isegi mitte vanem) ei pidanud hooldekodusse minema. Justkui oleks oma lähedase eest hoolitsemine häbiasi. Ehk peaks ka autistist lapse hooldekodusse saatma? On sedagi soovitatud, isegi ühe pedagoogi poolt. Samuti väidetud, et teised lapsed ja paarisuhe kannatab. Vanasti oli see norm, tahaks loota, et tänapäeval on ühiskonnas veidi rohkem hoolivust, kuna võimalusi on ju ka rohkem.

Keegi küsis kodus mähkmete vahetamise kohta. Ma eelistasin lähedasel hoida päeval üldse mähkmevabalt ja imava aluslina peal, et nahk hingata saaks. Õhtul panin mähkme ja vahel pidi öösel vahetama, enamasti mitte. Ööpäevas kulus 3-5 mähet (vahel midagi lekkis või ta tiris ise lahti) ja aluslinasid teist sama palju. Hooldekodus oli meil 2 mähet hinnas. Lisaks igaks juhuks Sudocrem ja spets vahu ja pesukindaga pesu kui häda tuli. Kuna minu lähedane vajas jalale spets hooldust (oli sepsise oht, suured mädanevad haavandid jalal, aastaid kestev probleem seoses teise tervisehädaga), oli palgatud õde, kes käis paar korda nädalas üle vaatamas spetsiaalset rohtu panemas.

Tahtsin sulle miinuse panna, aga põhimõtteliselt ei taha kedagi kunagi miinustada.

mina olen ülikooli ajal töötanud haiglas hooldajana, kasinud lamajaid haigeid piisavalt, pesnud ka lamajate menstruatsiooniverd (mida, muuseas, paljud hooldajad, eriti mehed, ei suutnud teha) – nii et reaalset kogemust ( mitte teoreetikust tegevusjuhendaja oma) on mul piisavalt.

Aga oma vanemate intiimpiirkonda pesta on mulle ka pea vastuvõetamatu – ja jälle – kogemust on, sest mu isa oli pikalt hooldushaiglas, dementsena.

Küsida kas peaks ka austistliku lapse siis ära andma, nojah, no comments. Eluvõõras ja demagoogiline.

#3638635:

#3636625:

sulle tundus, et see oli pahatahtlik? mul on emaga pidevalt see teema, et kõik toit on otsas/oi, mul ei ole millestki puudust ja see on reaalselt häiritud arusaamise tagajärg,

Reaalsuses pole mingit vahet, millest on dementse käitumine tingitud, ehk vaid niipalju, et ennast on lihtsam lohutada. Fakt on see, et nad on tüütud ja kurnavad teistele inimestele.

minu jaoks on suur vahe, ühel puhul on kurja juur haigus ja teisel puhul hakkab see lähedane, kes peab kogu aeg olema valmis nagu kiirreageerija, süüdistama seda dementset inimest kiuslikkuses. sellelt platvormilt on väga keeruline kedagi ilma kibestumata aidata.

#3638786:

#3638635:

Mina olen nii kalk inimene, et mind vihastab väga sügavalt dementsete inimeste medikamentidega elu pikendamine. Ma ei mõista, kellele seda reaalselt vaja on. See pole mingi humaansus.

mida sa silmas pead? olukorda, kus dementsel inimesel on puusaluumurd ja teda ei opereerita? või trombi lõhustamist? julgen arvata, et dementsuse lõppstaadiumis inimest ei hakka keegi nt elustama vms, kui omaksed seda just ei nõua.

Peavad, sest praeguse seisuga kuni ei ole dokumentaalset keeldu elustamise kohta peab elustama. Kas siis paberkandjal(2021!), neid on erinevaid  või muul järelpäritaval viisil. Digiloos väidetavalt veel ei saa sellist päringut teha kuigi see võib seal olla.  Seda mina ei tea, kas peab olema patsiendi enda allkirjastatud tahe või eestkostja poolt vormistatud. Kui ka eestkostja sobib saab tema otsustada.

#3638635:

Mina olen nii kalk inimene, et mind vihastab väga sügavalt dementsete inimeste medikamentidega elu pikendamine. Ma ei mõista, kellele seda reaalselt vaja on.

Seda on vaja meile endale, meie inimlikkuse säilitamiseks.

#3636625:

Olen minagi selle aeglase dementsuse arenemise üle elanud, kus helistatakse keset tööpäeva ja öeldakse, et süüa midagi pole, lähen kiiruga lõunapausi ajal kohale, külmkapp maast laeni täis, küsin, et kus siis nälg, “ah, näe, tõesti on, ma mäletasin, et pole midagi”.

sulle tundus, et see oli pahatahtlik? mul on emaga pidevalt see teema, et kõik toit on otsas/oi, mul ei ole millestki puudust ja see on reaalselt häiritud arusaamise tagajärg, mitte katse mind enda juurde meelitada.

Ei, see polnud pahatahtlik. Aga sa ei ole selleks valmis, sest teatud asjades on dementne jumala adekvaatne. Kui ta siis helistab, et kõht on nii tühi, süüa midagi pole, kas saad KOHE tulla, siis lähedki tööajast ja oled pärast õnnetu, et vajalik töö jäi tegemata tühikäigu pärast. Läheb aega, kuni õpid dementsusega elama – palud minna külmiku juurde ja ette lugeda, mis seal on, palud tal sealsamas valmistada ja ära süüa võileib vms. Harjud ka sellega, et keegi on “varastanud” tema vanad lõngakerad ja turukoti. Sellega, et avab veekraani ja jätab lahti. Et kakab kappi või astub peale banaanile, mis maha kukkunud. jne jne Ei jõua ega saa ööpäev läbi ju ometi valvata.

#3639091:

#3638880:

#3638786:

#3638635:

Mina olen nii kalk inimene, et mind vihastab väga sügavalt dementsete inimeste medikamentidega elu pikendamine. Ma ei mõista, kellele seda reaalselt vaja on. See pole mingi humaansus.

mida sa silmas pead? olukorda, kus dementsel inimesel on puusaluumurd ja teda ei opereerita? või trombi lõhustamist? julgen arvata, et dementsuse lõppstaadiumis inimest ei hakka keegi nt elustama vms, kui omaksed seda just ei nõua.

Peavad, sest praeguse seisuga kuni ei ole dokumentaalset keeldu elustamise kohta peab elustama. Kas siis paberkandjal(2021!), neid on erinevaid või muul järelpäritaval viisil. Digiloos väidetavalt veel ei saa sellist päringut teha kuigi see võib seal olla. Seda mina ei tea, kas peab olema patsiendi enda allkirjastatud tahe või eestkostja poolt vormistatud. Kui ka eestkostja sobib saab tema otsustada.

Ei, lootusetult haigeid ei elustata igal juhul. Peretuttav töötab hooldushaiglas ja on hariduselt vist õde (+ veel midagi, tegeleb surijatega) ning rääkis kord üsna põhjalikult sellest, kuidas hooldushaiglates surijatega tegeletakse ning millal elustatakse, millal ravida püütakse ja millal vaid palliatiivset ravi tehakse. Inimese kannatusi asjatult ei pikendata.

Dementsetega on tavaliselt aga see häda, et nad on aastaid füüsiliselt kõbusad või enam-vähem kõbusad, aga mõistust enam pole. Lähedastele kohutav, dementsele endale mitte, enamasti.

Noh, see, et ei elustata kehtib hooldushaiglas küll jah, aga, kui juhtub see, et näiteks hooldusest kutsutakse kiirabi ja viiakse aktiivravi haiglasse, siis seal käib küll ravi täie rauaga. Dementsus ei ole seal argument ravita jätmiseks. Saavad antibjootikum ravi vajadusel, vereülekandeid jne jne jne.. kõiksugu protseduurid.

Mina palusin lõpuks ise hoolduses, et mu ena ei saadetaks enam hooldusesse. Ta ei liikunud enam, ei saanud enam rääkida, ega neelata ( insultide tagajärg), aga haiglas poputatakse tihtipeale ikkagi üles. Ja mis neil üle jääbki, kui on toodud, siis ikkagi ravitakse – inimlikkuse printsiibist. Aga samas, mis inimlikkus on sellist elu pikendada? Tervemaks ju enam ei saa..

#3632928:

Milline julm inimene!

Kui sind tahetaks viia ära su oma kodust, eemale su perest ja lähedastest, kuhugi koonduslaagrisse võõraste inimeste sekka, siis sa nutaksid ka. Su ema vajab sind ja sinu tuge, mitte jalust ära saatmist võõraste hooldada. Emast hooliv inimene võtab ema enda juurde elama, mitte ei saada vanadekodusse.

Pipart sulle keelele, et sa ise ei peaks kunagi samas olukorras olema!

Minu isa põdes diagnoositud Alzheimeri dementsust 5 aastat enne surma ja see on haigus mis lõppeb sellega, et inimene ei oska enam istuda, süüa, neelata ja lõpuks ka hingata. Kahjuks eelneb sellele kõik muu – ära eksimine, oht maja põlema panna, ei tunne lähedasi ära jne. Minu isa küll elas elu lõpuni minu juures, kuid iial ei mõistaks ma hukka kedagi, kes oma dementse lähedase hooldekodusse paneb. Sellist asja kõrvalt vaadata – kuidas vaikselt, tükk-tüki haaval kaob see inimene keda sa tundsid, hääbub sõna otseses mõttes, see on hullem kui surm.