Meil on palju süüa, päris mitmel põhjusel. Ära elaks paar kuud kindlasti, kui väljas oleks talv st saaks sügavkülmavarusid pika elektrikatkestuse ajal säilitada. Suvel peaks siis kiiresti küpsetama, purgitama ja suitsutama hakkama, et midagi päästa.
500-liitrine sügavkülmik pluss suuremat sorti tavakülmiku sügavkülmaosa. Marjad, liha, kala, juurikad, ube, seened, spinat jne. Mõnedki pakid röstsepikut ka sügavas. Sügavkülmutatud munamassi. Maitsetaimi. Sahver – peamiselt mahlad, marineeritud kõrvits ja seened. Kondentspiim. Paprika-tšilli igasugused salatid liha juurde, erinevate lisadega (küüslauk, tomat, alõtša jne). Letšot, tomateid omas mahlas. Kartulit on mingi max 15 kilo ja paar väikest peakapsast, aga muu juuurikas on sügavkülmas. Kuivatatud õunad, mida kohe saab juurde, kuivatatud marjad, suvikõrvits ja seened. Sarapuupähkleid on paar kilo. Äädikaid, pipraid, soola. Kuivatatud voblat mitmeid meetreid nööril. Suitsuvorsti on ka siin-seal. Õli on mõned liitrid. Riisi on mitu kilo, herneid, jämedaid kaerahelbeid, odrakruupe on ka paar kilo. Täisterapastat mitmes kujus vast 6-7 kilo. Jahusid on ka. Kuna mees armastab sprotipasteeti, siis on mingid karbid seda ka ???? Aga kuna suhkrut meil kulub imevähe, siis seda on pool kilo.
Sepik sügavkülmas, mahlad, moosid, marineeritud kõrvits – tõesti tarbite ja tahate sellist toitu tarbida?
Sinu kirjeldatu on minu jaoks ulmekogumine. Ja enamik asju sellised, mida ei taha ju nii voi teisiti.
Kui suur teie pere siis on?
Meil 5, ema-isa ja kolm last ja mõtlen tõesti, et milleks kilode viisi kaerahelbeid, riisi, odrakruupe (milleks neid kasutatakse?), mingeid tshilliseid olluseid…?
See on see tädi, kes ostab ühe pliidi koju ja teise aita seisma, et äkki läheb esimene läbi ja siis saab kohe võtta. Oli mingi teema mõni aasta tagasi (“erimõõtmeline köögitehnika” vm). Väga kummastav kogemus.
Või siis see tädi, kes mingis koroonateemas (`a la mida te nüüd nende kokkuostetud jahude ja makaronidega teete) seletas piiiikalt-laaaaialt, kuidas tema vótab riiulilt makaronipaki ja siis liigutab tagumise ettepoole ja toob oma kodusest laost uue paki ja paneb jälle rivi lõppu jne. Ühesõnaga ühe üli- ja üleorganiseeritud koduperenaise päevakava – liigutada makaronipakke. 21.sajandil!
Tüüpiline vaese sõukoguse mentaliteediga inimese vaatenurk elule – poes tuleb käia iga päev, sest siis ehk on midagi lettidele paisatud.
Olen käinud mitmegi väga jõuka inimese kodus, aga enamasti pinnapealselt. Pikemalt aga olin Amsterdamis ühe pururikka keskealise haritlase kodus külas. Kanali ääres, kitsukesed kõrged majad. Aga ainult et temal oli neid väljast kitsukesi maju kõrvuti kuus ning need tegelikult seest kokku ehitatud, vanaaegne oli vaid fassaad. Kas sa arvad, et tal oma rikkuse juures oli minikülmik? Ei, tal oli isegi hiiglaslik sahver, kust võis leida kõike pardi- ja hirvelihast paremate juustudeni, rääkimata lemmikkartulisordist või -pasteedist purkides. Tark ja jõukas inimene omab alati varusid, nõukogude inimene võtab hommikul võrgu ja läheb ostab oma 200 g seahakkliha ja pool kilo kaerahelbeid, tuta-tuta. Heal järjel inimene läheb keldrisse ja võtab kõik sealt. Hooajalised kohalikud viljad toovad hooajal talumehed talle koju. Talvel aga, kui supi isu tuleb, ta võtab selle juurvilja sügavkülmikust või teeb seda teenija.
Teine ülirikas on eestlane. Kolmeliikmeline pere, elukoht Tallinna lähedal. Köögis on neil lausa kaks kahepoolset maast pea laeni side-by-side külmikut, et oleks ikka head ja paremat võtta. Halvaks ei lähe miski, sest söök on süstematiseeritud. Kuivainete kogusest üldse ei räägigi, ega ka keldrist. Kui peres armastatakse näiteks kaerahelbeid, siis targal inimesel on 21. sajandil neid pakke kodus mitumitu, et mitte raisata oma väärtusliku aega mingi ühe paki helveste ja paar sukkpükste pärast poodi sõita.
20. sajandi keskel võis olla nii, et pead pusserdama mööda poode, et midagi saada. 21. sajandil võiks juba elada mitte nagu kehvik, kes peaaegu iga päev poes käib pisiasju ostmas, sest nii palju saab leitud taarast raha. Meenutage neid inglise mõisaid oma hiiglaslike aitade ja jahekambritega. Vaene eestlane naerab, kui keegi ei peagi iga päev poes käima. Ta arvab siiralt, et 21. sajandi tunnus on see, et näiteks kuningannal on kapis vaid poolik pakk võid ja kui vaja süüa teha, kokk lipsab nurga peale poodi. Lipsatakse ka haritud kõrgema keskklassi inimeste poolt muidugi, turule ja tallu – aga kui on parasjagu värske aedvilja hooaeg või lammastele mihklipäev.