Teema: Kuidas emaga mitte suhelda?

Ma loen ja mõtlen, et mul on oma emaga väga vedanud. Psühhiliselt terve ja stabiilne naine.

#4054678:

Tegi ja naudib, vererõhk normis, igapäevaelu on rõõmus.

See on sinu versioon. Tegelikkuses võib ta olla kaugel rõõmust, põdeda – ning valetamisega proovida sind säästa, sest on kindel, et tegemist oli ajutise kõrvalekaldega, hetkelise veaga. See hinnang võib olla vale, aga samuti on vale sinu arvamus, et tal pole süümepiinu ja “igapäevaelu on rõõmus”.

Emad on alati kõiges süüdi, selge see. Ema (mitte konkreetselt teemaalgataja ema, aga üldiselt) on tüüpiliselt süüdi näiteks selles, et

-ta valis vale mehe

-ta otsustas selle mehega lapsed saada

-ta mehe juurest ära läks/ära ei läinud, kui mees osutus sigameheks

– ta ei olnud piisavalt hea naine, et mees pidi parema juurde minema

– ta hoolitses laste eest liiga vähe/liiga palju

–  ta sekkus laste asjadesse liiga vähe/liiga palju

– ta oli väsinud, läbipõlenud või lausa depressioonis

Jne. jne.

Aga nagu juba eespool ka leitud, on üksainus natukenegi süüd pehmendav asjaolu: emast võib ka aru saada, sest tal oli raske lapsepõlv, kuna teda kasvatas ka ema, kes on süüdi nendessamades asjades. Ja seega on süüdi ka vanavanaema, vanavanavanaema jne kuni Eevani välja, kelle süü on ka muidugi ilmselge, mis ta siis kuulab igasuguseid madusid. Aadam muidugi süüdi polnud, nii nagu ükski mees kunagi milleski süüdi pole. Nii et minu meelest on sellega peasüüdlane leitud ja võiks proovida edasi liikuda niimoodi, et ei püüaks igas asjas paaniliselt süüdlasi leida. On nagu on, samas kui ei taha ikka üldse suhelda, pole vaja.

Tundub et vaid lastekodulapsed tahavad oma emaga koos olla. Neil kes emaga kasvanud, neil on nii palju etteheiteid ja traumasid.

#4054756:

#4054742:

Tundub et vaid lastekodulapsed tahavad oma emaga koos olla. Neil kes emaga kasvanud, neil on nii palju etteheiteid ja traumasid.

Eks see ongi selle vanemate vastaste ideoloogia vili, mida maailmas üha enam viljeletakse, Et lapsele pole ema ega isa olulised, piisab kui on kaks “armastavat” täiskasvanut. Varsti tõesti jõuame sinnamaani, et lapsed kasvavad kuskil kolooniates nagu tomatid kasvuhoones, Mõtle kui hea, sünnitad ära, tõmbad püksid jalga ja kõnnid minema, üksi. Ei mingeid hilisemaid etteheiteid, traumasid ega süümepiinu.

Paljudes arengumaades kasvatabki kogu küla last, mitte ainult oma perekond. Ja lapsed on kusjuures vaimselt palju tervemad. Olen vaadanud dokumentaale inimestest, kellel ainult leheke suguelundeid katmas ja kui küsimuse peale, et kas nad linnas ei tahaks elada naerdakse, et “miks, linnas hüppavad inimesed kõrghoonetelt alla.” Sellistes kohtades ei eksisteeri depressiooni ja ärevust, sest igaühel on elus eesmärk ja ülesanne. Su jutt peab paika küll, et kuskil kommuunis oma vanemaid ei vihata. 🙂

#4054756:

#4054742:

Tundub et vaid lastekodulapsed tahavad oma emaga koos olla. Neil kes emaga kasvanud, neil on nii palju etteheiteid ja traumasid.

Eks see ongi selle vanemate vastaste ideoloogia vili, mida maailmas üha enam viljeletakse, Et lapsele pole ema ega isa olulised, piisab kui on kaks “armastavat” täiskasvanut. Varsti tõesti jõuame sinnamaani, et lapsed kasvavad kuskil kolooniates nagu tomatid kasvuhoones, Mõtle kui hea, sünnitad ära, tõmbad püksid jalga ja kõnnid minema, üksi. Ei mingeid hilisemaid etteheiteid, traumasid ega süümepiinu.

Sa oled oma täiesti valesti aru saanud mis mõttelaadi noorte seas hetkel viljeletakse. Mine loe erinevaid raamatuid ja blogisid laste kasvatamise teemadel. Põhimõtted on suht lihtsad:

• igaüks ei peaks last saama ja noored on aina enam hakanud omale teadvustama, et tegemist on väga suure vastutusega.
• Et laps kasvaks vaimselt terve peab vanem OSKAMA teda terveks inimeseks kasvatada, sh ka ise oma traumadest paranema ja oma vigu tunnistama (tundub paljude jaoks kõige raskem)

Ühesõnaga põhimõte, et lapsi “lihtsalt saadakse, sest see on normaalne” enam ei kehti. Paljud noored on tänu oma vanematele aru saanud, et see on liiga suur vastutus ja katkisi inimesi pole mõtet maailma juurde toota.

#4054762:

#4054756:

#4054742:

Tundub et vaid lastekodulapsed tahavad oma emaga koos olla. Neil kes emaga kasvanud, neil on nii palju etteheiteid ja traumasid.

Eks see ongi selle vanemate vastaste ideoloogia vili, mida maailmas üha enam viljeletakse, Et lapsele pole ema ega isa olulised, piisab kui on kaks “armastavat” täiskasvanut. Varsti tõesti jõuame sinnamaani, et lapsed kasvavad kuskil kolooniates nagu tomatid kasvuhoones, Mõtle kui hea, sünnitad ära, tõmbad püksid jalga ja kõnnid minema, üksi. Ei mingeid hilisemaid etteheiteid, traumasid ega süümepiinu.

Sa oled oma täiesti valesti aru saanud mis mõttelaadi noorte seas hetkel viljeletakse. Mine loe erinevaid raamatuid ja blogisid laste kasvatamise teemadel. Põhimõtted on suht lihtsad:

• igaüks ei peaks last saama ja noored on aina enam hakanud omale teadvustama, et tegemist on väga suure vastutusega.
• Et laps kasvaks vaimselt terve peab vanem OSKAMA teda terveks inimeseks kasvatada, sh ka ise oma traumadest paranema ja oma vigu tunnistama (tundub paljude jaoks kõige raskem)

Ühesõnaga põhimõte, et lapsi “lihtsalt saadakse, sest see on normaalne” enam ei kehti. Paljud noored on tänu oma vanematele aru saanud, et see on liiga suur vastutus ja katkisi inimesi pole mõtet maailma juurde toota.

Jah ja unustasin mainida, et väga tihti piisabki just sellest, et on kaks armastavat täiskasvanut, aga just tingimusteta armastus on see, millest enamasti vajaka kipub jääma.

#4054763:

Ma sain teada, et mees, kes mind on kasvatanud ei olegi minu isa. Minu isa on hoopis minu ema õemees.

Ei teadnud seda mina, ega ka mees, kes mind kasvatas.

Ma ei suutnud uskuda, et mu ema on nii paljudele inimestele valetanud ja ta on teinud nii paljudele inimestele haiget. Ja veel enam, et ta on oma õele nii teinud.

Oma n-ö isa ma süüdistasin vähe, sest ta oligi liiderdaja, ta võttis kõike mida sai. Ta on nagu loom. Minu jaoks oli ta koguaeg madal.

Isa ja ema läksid mul lahku, kogu pere lagunes.

Tädi ei suhtle enam minu emaga ja minuga suheldes on ka kerge distants tekkinud. Ta sai väga haiget.

Mina oma emaga ka eriti enam ei suhtle, sest see oli minu jaoks väga suur pauk ja mul tõesti on raske seda mõista ning andestada.

Kõige hullem oli see, et ma arvasin, et emad kunagi ei valeta, ega tee selliseid asju. Ühiskond paneb neile peale suured nõudmised.

Mis oli põhjuseks, et ema lõpuks selle välja rääkis? Miks ta seda tegi? Nagu ma aru saan, siis aastaid ta ju vaikis.

#4054799:

#4054762:

Sa oled oma täiesti valesti aru saanud mis mõttelaadi noorte seas hetkel viljeletakse. Mine loe erinevaid raamatuid ja blogisid laste kasvatamise teemadel. Põhimõtted on suht lihtsad: igaüks ei peaks last saama ja noored on aina enam hakanud omale teadvustama, et tegemist on väga suure vastutusega. Et laps kasvaks vaimselt terve peab vanem OSKAMA teda terveks inimeseks kasvatada, sh ka ise oma traumadest paranema ja oma vigu tunnistama (tundub paljude jaoks kõige raskem) Ühesõnaga põhimõte, et lapsi “lihtsalt saadakse, sest see on normaalne” enam ei kehti. Paljud noored on tänu oma vanematele aru saanud, et see on liiga suur vastutus ja katkisi inimesi pole mõtet maailma juurde toota.

Ühelt poolt õige, loomulikult tuleb endale aru anda sellest, et laps on suur vastutus. Aga teiselt poolt näen selles lihtsalt perfektsionismi, mis on just tänapäeva tublidele ja andekatele noortele omane. Nad on ülimalt nõudlikud nii teiste (eriti lähedaste, st emade) kui ka iseenda suhtes ja kui neil on väikegi kartus, et nad ei suuda või ei oska midagi perfektselt teha, siis pigem ei teegi. Mulle tundub, et meil oleks kõigil lihtsam, kui lepiksime sellega, et maailm ongi ebatäiuslik, inimesed ei ole ideaalsed ja ei peagi olema, isegi mitte vanemad. Kõik teevad vigu, neid tuleb tunnistada, aga mitte nendesse kinni jääda ja end elu lõpuni kõiges süüdistada, nii saabki endale ainult vaimsed häired ja asjad lähevad veel hullemaks. Ja kuigi on olemas kohutavalt palju kirjandust selle kohta, kuidas on õige lapsi kasvatada, siis me kõik ju teame, et ka need soovitused aja jooksul muutuvad; lisaks on lapsed erinevad ja vajavad kohati täiesti erinevat lähenemist – minu meelest on perfektsuse taotlemine sellel alal ilmselgelt võimatu. Lisaks võib ka parimate teadmiste ja kavatsustega ema tabada elu jooksul mõni suurem kriis – haigus, õnnetus vms, ja tal ei pruugi jätkuda emotsionaalset ressurssi kõigega toime tulla, heal juhul saabki katta vaid laste põhivajadused. Seega, laste saamine on alati risk, kõik ei pruugi alati minna nii, nagu soovime ja kavatseme. Arvan, et me ei pea emadena olema perfektsed, piisab sellest, et me armastame oma lapsi üle kõige ja tahame neile alati parimat. Me oleme piisavalt head.

Inimestele meeldib tunda, et neil on oma elu üle kontrolli. Kui on võimalus kontrollida nt seda, et last ei saa siis nii tehaksegi.

#4054831:

#4054817:

Inimestele meeldib tunda, et neil on oma elu üle kontrolli. Kui on võimalus kontrollida nt seda, et last ei saa siis nii tehaksegi.

See, et tänapäeval noored otsustavad lapsi mitte saada, ei tule sellest, et nad tahavad maailma parandada vaid egoismist ja mugavusest. Pole nad reaalsuses ni Gretad midagi, aga lihtsalt mõnus on mitte vastutada ja enda rütmis elada. Ja kõigis hädades ema süüdistada.

Mis selles halba on, et tahetakse mugavamat elu? Miks sa nii kinni oled mentaliteedis, et elu peabki raske ja piinarikas olema?

#4054834:

#4054833:

Mis selles halba on, et tahetakse mugavamat elu? Miks sa nii kinni oled mentaliteedis, et elu peabki raske ja piinarikas olema?

Eks nimetagu seda siis ka selleks, mitte et, oh, noored muretsevad maailma pärast. Midagi nad ei muretse, see ei takista neil suuri sõnu tegemast sel teemal muidugi.

Minu arvates on laste saamine ja mitte saamine mõlemad egoistlikud otsused.

#4054837:

#4054835:

#4054834:

#4054833:

Mis selles halba on, et tahetakse mugavamat elu? Miks sa nii kinni oled mentaliteedis, et elu peabki raske ja piinarikas olema?

Eks nimetagu seda siis ka selleks, mitte et, oh, noored muretsevad maailma pärast. Midagi nad ei muretse, see ei takista neil suuri sõnu tegemast sel teemal muidugi.

Minu arvates on laste saamine ja mitte saamine mõlemad egoistlikud otsused.

Üks sisaldab jätkusuutlikust, teine mitte.

Jätkusuutlik on jah surevat planeeti survestada ja katkisi inimesi toota oma vabast tahtest.

#4054837:

#4054835:

#4054834:

#4054833:

Mis selles halba on, et tahetakse mugavamat elu? Miks sa nii kinni oled mentaliteedis, et elu peabki raske ja piinarikas olema?

Eks nimetagu seda siis ka selleks, mitte et, oh, noored muretsevad maailma pärast. Midagi nad ei muretse, see ei takista neil suuri sõnu tegemast sel teemal muidugi.

Minu arvates on laste saamine ja mitte saamine mõlemad egoistlikud otsused.

Üks sisaldab jätkusuutlikust, teine mitte.

Inimene tapab planeeti. Planeet saab ilma inimeseta hakkama, inimene ilma planeedita mitte.

#4054856:

Inimene tapab planeeti. Planeet saab ilma inimeseta hakkama, inimene ilma planeedita mitte.

Ok. Et suretame süümepiinades eurooplase välja, planeedil on hindude, hiinlaste ja aafriklaste käes palju toredam tulevik? Rumal mõtteviis. Jätkusuutmatu ja vigase loogikaga. Tahad, et planeedil oleks parem, siis just tee lapsed, kasvata nad planeeti hoidma ja kaitsma ning enda tarkust edasi viima.

#4054872:

Sinu loogika on vigane. Utreerime veidi näitlikustamiseks. Sinu loogika ütleb, et parem tapku eurooplased planeeti (ükskõik, kuidas sinu lapsed ka planeeti ei hoiaks, iga inimene, ka sinu lapsed, tapavad seda), kui aafriklased? Mis lollus see on. See on sama hea loogika, et maailmas on liiga palju mustanahalisi mõrvareid, see ei meeldi meile. Teeme valgeid juurde, et ikka valgeid oleks ka

Ei, mu loogika ei ole vigane. Eurooplased on juba jõudnud teadvustamiseni, et planeeti tuleb hoida. Arengumaad ja Aasia veel ei ole. Kui eurooplased ei pressiks üle maailma keskkonnasäästlikke meetodeid, tehnikaid, mõtlemist peale, siis ei teeks seda väga suurel osal planeedist mitte keegi. Isegi USA ei ole keskkonnateadlikkuses veel eurooplastele järele jõudnud.